/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-8667/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.09.2019
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 18): · maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 11.2) Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. (p 11.2) Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)
Kohtulahend peab vastama täielikult TsMS § 442 lg-le 8. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt liigendatud, mh nt punktide ja alapunktide abil, ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18). (p 12)
Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)
3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. Vastavasisulise kaebuse lahendamiseks peab kohus hindama kriminaalhoolduse senist käiku, süüdimõistetu isikut iseloomustavaid andmeid ning loa andmise mõju süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate kontrollnõuete ja kohustuse täitmisele. Samuti peab kohus vajadusel sisustama karistusõiguse norme, sh KarS § 75 lg-t 1. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. (p-d 9–10) Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p 10, vt ka p 11)
KrMS § 431 sätestab täitmiskohtuniku ulatusliku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Osutatud sättest tuleneb, et KrMS §-des 424–428^1 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. (p 11) Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena (vrd TsMS § 711 lg 3), sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11) Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)
3-2-1-34-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 11; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Kohus peab pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järgu nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu. (p 24) Kohus peab muu hulgas kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud (PankrS § 66 lg 3 teine lause). (p 31)
Ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega ehk teise järgu nõuetega. (p 13) PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). PankrS § 153 lg-st 2 järeldub, et mahaarvamised tehakse rahasummast, mis oleks pandiga tagatud nõude rahuldamiseks välja makstud, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (ehk summast, mille ulatuses pandipidaja nõue rahuldataks siis, kui võlgnik ei oleks pankrotis). (p 16) Isegi kui pandipidajast võlausaldaja nõue jääb osaliselt rahuldamata, järeldub PankrS §-st 168, et kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses esitanud nõudele vastuväidet (või kui võlgniku vastuväite esitamise korral on kohus võlausaldaja nõuet PankrS § 104 lg-s 2 sätestatud korras tunnustanud), siis võib võlausaldaja oma tunnustatud nõude pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ulatuses esitada võlgniku vastu täitmiseks pärast pankrotimenetluse lõppu. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue iseenesest ei lõppe ja ulatuses, milles pandiga tagatud nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise (PankrS § 153 lg 2) tõttu rahuldamata, rahuldatakse see PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena. (p 25)
Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu määramist seaduse kohaselt põhjendada. (p 28) Kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus määruse põhjendustes analüüsima ja hindama nii halduri töö mahtu, s.o halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, mistõttu kohtu arvates alammääras tasu ei ole õiglane, kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi, kui osales oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes. Kui haldur kasutas õigusabi, pole kolleegiumi arvates eespool viidatud sätete järgi põhjendatud määrata alammäärast suuremat tasu ka juhul, kui pankrotivara väärtus on suur. Halduri tasu määramisel tuleb lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest (PankrS § 65 lg 1-3). Tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87). Kui pankrotivara väärtus oli suur ja kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, ei ole alammäära kohaldamine õiglane, tuleb lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud õigusabi (PankrS § 65 lg 5^1 p 2). Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu. (p 29) Kui haldur jääb taotluse juurde, et tasu makstaks välja juriidilisest isikust büroopidajale, kelle kaudu haldur tegutseb, tuleb määrata kindlaks halduri tasuga seotud kogukulu, mis hõlmab makse, mis tuleb halduri tasult tasuda. PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlausaldajaid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. Riigikohus on järeldanud, et PankrS §-de 65 ja 65^1 eesmärk on muu hulgas sätestada, kui suure osa pankrotivarast tohib moodustada haldurile makstav tasu (p 30).
Kulude mahaarvamine müügitulemist olukorras, kus pandieseme müügist saadi rohkem, kui oli pandipidaja tunnustatud nõue, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, sest see, et pandiese õnnestub müüa soodsamalt, kui on pandiga tagatud nõude suurus, ei tohiks anda pandipidajale mingeid eeliseid. See osa müügitulemist, mille võrra müügitulem on pandiga tagatud nõudest suurem, läheb pankrotivara hulka, mille arvel kulud kantakse ja pandiga tagamata nõuded rahuldatakse, ning müügitulemi selle osaga ei ole pandipidajal mingit seost. Niisuguses olukorras oleks müügitulemist lähtumine vastuolus PankrS § 153 lg 2 eesmärgiga, sest sel juhul ei pruugiks kõik pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad kulude kandmises üldse osaleda. See, kui soodsalt pandiese müüakse, ei tohiks seada pandipidajaid pankrotimenetluse kulude kandmisel ebavõrdsesse olukorda. (p 18) "Pandieseme müügist saadud rahasumma" all on PankrS § 153 lg-s 2 peetud silmas rahasummat, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks. PankrS § 153 lg 2 mõtte kohaselt tuleb rahasummast, mille pandipidaja peaks müügitulemi järgi saama, maha arvata see osa menetluskuludest, mis on proportsionaalne nimetatud müügitulemi osa ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhtega. (p 19) Kui PankrS § 153 lg 2 järgi arvutatav osa PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest ületab 15% sellest müügitulemi osast, siis on mahaarvamine piiratud 15%-ga. Ekslik on lähtuda pandipidaja kanda jäetava kuluosa arvutamisel üksnes 15%-st, sest see on vaid ülemmäär, millest rohkem ei või pandipidajale kulude kandmist panna. (p 20) Pankrotimenetluse kulude proportsioonist võib kõrvale kalduda, kui mõne võlausaldaja nõude tagatiseks oleva vara säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi, kuid sellisel juhul tuleb lõpparuandes nimetatud kulutused välja tuua ja neid tõendada. (p 22)
3-2-1-119-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)
Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
3-2-1-140-13 PDF Riigikohus 05.11.2013
Kui kohus tagab hagi TsMS § 383 alusel, tuleb määruses märkida, et tagatise andmata jätmisel hagi tagamine TsMS § 383 lg 3 alusel tühistatakse. (p 15)
Rahalise nõude korral ei ole võimalik kohaldada TsMS § 383 lg-t 1. See muudaks TsMS § 383 lg 11 tagatise suuruse piirangu sisutühjaks. Küll on laevade arestimise korral võimalik tagatise suuruse hindamisel lähtuda 12. märtsil 1999 Genfis koostatud rahvusvahelise laevade arestimise konventsioonist. Nimetatud konventsiooni art 6 lg 1 jätab tagatise suuruse kohtu määrata, sh aresti säilitamise tagamiseks. Kui kohus tagab hagi TsMS § 383 alusel, tuleb määruses märkida, et tagatise andmata jätmisel hagi tagamine TsMS § 383 lg 3 alusel tühistatakse. (p 15)
3-2-1-61-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
Kohus peab kontrollima pankrotiavaldusele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui võlgnik on esitanud nõude vaidlustamiseks hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse (vt Riigikohtu 10. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12. (p 14) Pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Lisaks PankrS § 31 lg-tes 5 ja 6 nimetatule tuleb pankrotimääruses märkida mh kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. (p 15)
VÕS § 166 võimaldab loovutada kõrvalnõudeid ilma põhinõuet üle andmata. (p 15)
Pankrotiavalduse põhistamiseks või nõude olemasolu tõendamiseks ei piisa ainult nõude suuruse märkimisest. Pankrotiavaldusest peab nähtuma võlausaldaja ning nõude koosseis ja suuruse kujunemine. (p 16)
3-2-1-65-12 PDF Riigikohus 23.05.2012
Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17; 9. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21; 13. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p. 14; 11. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-10, p 9). Sama nõue kehtib ka kohtumäärusele, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.
3-2-1-153-11 PDF Riigikohus 04.01.2012
3-2-1-81-11 PDF Riigikohus 21.12.2011
Juhul, kui kohus määrab mõne teise määrusega samas menetlusdokumendis tsiviilasja hinna, siis peab otsustus tsiviilasja hinna määramise kohta olema kajastatud ka kohtumääruse resolutsioonis. Sellisel juhul on üheselt mõistetav, et kohus on määranud tsiviilasja hinna ning et selle peale on võimalik TsMS § 136 lg-s 5 sätestatud tingimustel esitada määruskaebus. Juhul kui tsiviilasja hinna määramise määrus on edasikaevatav, peab kohus määruses märkima ka määruskaebuse esitamise õiguse.
Seaduse järgi ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus jätab menetlusosalise taotluse või kaebuse käiguta ja annab menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, s.o tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Määruskaebeõiguse esitamise õigus riigilõivu maksma kohustava määruse peale on üksnes olukorras, kus samal ajal on vaidlustatud menetlusabi andmisest keeldumist ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluva riigilõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus TsMS § 136 lg 5 alusel ka juhul, kui tsiviilasja hinna määrab ringkonnakohus.
Juhul, kui kohus määrab mõne teise määrusega samas menetlusdokumendis tsiviilasja hinna, siis peab otsustus tsiviilasja hinna määramise kohta olema kajastatud ka kohtumääruse resolutsioonis. Sellisel juhul on üheselt mõistetav, et kohus on määranud tsiviilasja hinna ning et selle peale on võimalik TsMS § 136 lg-s 5 sätestatud tingimustel esitada määruskaebus. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus TsMS § 136 lg 5 alusel ka juhul, kui tsiviilasja hinna määrab ringkonnakohus.
3-2-1-130-08 PDF Riigikohus 09.12.2008
Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.
Ringkonnakohus lahendas samas menetluses ja sama määrusega nii hageja kui ka kostja määruskaebuse, kuigi need olid esitatud maakohtu erinevate määruste peale. See on põhimõtteliselt lubatav, kui sellest ei teki menetluslikku segadust ja poolte õigusi sellega ei kahjustata.
Hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Seetõttu ei lahendata menetlusse võtmisel ka üldjuhul hageja nõudega seonduvaid keskseid küsimusi. Erandlik on aga esmajoones rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.
Kostja väitel on hageja esitanud samasisulise hagi ka välisriigi kohtule. Sellist olukorda reguleerib Brüsseli I määruse art 27 lg 1, mille järgi juhul, kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama alusega hagide põhjal menetlusi samad pooled, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetluse seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Sama artikli 2. lõike järgi juhul, kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Brüsseli I määruse art 30 p 1 järgi loetakse menetlus (mh art 27 tähenduses) alustatuks ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada.
Kui kohtulahendi järgi ei pidanuks Eesti kohus hagi menetlema (st asja menetlus sisuliselt lõppes), peab kohus tagama isikule võimaluse saada menetlusega kantud kulude eest hüvitist.
Olulised võimalused hageda isikut ka teise liikmesriigi kohtus on ette nähtud Brüsseli I määruse art-s 5. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a, mille järgi võib isikut, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, teises liikmesriigis hageda selle paiga kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus. Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse "asjaomaseks kohustuseks" Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a tähenduses lepingulist kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks. Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus aga esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingule. Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama. Kohtu võimalus kohaldada REÕS § 33 lg-t 6 sama paragrahvi 2. lõike asemel peaks olema erandlik ja arvesse tuleb võtta, kas leping tervikuna on olulisel määral rohkem seotud Eestiga, mitte võlgniku asukohariigiga. Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel. Brüsseli I määruse viidatud sätte rakendamiseks ei oma tähendust Eesti siseriiklik regulatsioon kohtualluvuse määramiseks lepingu täitmise koha järgi, st kontrollida tuleb üksnes "täitmise koha" materiaalõiguslikku määratlust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust TsMS § 89 lg 2 teine lause, millest järeldub, et kohtualluvuse tähenduses loetakse lepingu täitmise kohaks üldjuhul võlgniku tegevuskohta, selle puudumisel aga elu- või asukohta. Küll kohaldub see regulatsioon kohtualluvuse määramisel neil juhtudel, kui ei kohaldu Brüsseli I määrus või teistsugust korda ettenägev välisleping. Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.
Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.
3-2-1-29-08 PDF Riigikohus 23.04.2008
TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
Teabe saamine ei ole aktsionärile vajalik üksnes selleks, et võtta aktsionäride üldkoosolekul vastu õigeid otsuseid ja hinnata oma investeeringut. ÄS § 287 lg 1 annab aktsionärile õiguse saada teavet, mis aitab tal kujundada oma otsust nii üldkoosolekul hääle andmisel kui ka teiste äriseadustikuga lubatud aktsionäri õiguste teostamisel, sh aktsiate müümisel. Kui see on oluline aktsionäri õiguste teostamiseks, võib ÄS § 287 lg-st 1 tulenev õigus saada teavet hõlmata lisaks äriühingu enda tegevusele ka äriühingu suhteid klientide ja tarnijatega või õiguslikke ja ärilisi suhteid äriühinguga seotud ettevõtetega. Kui konkreetne peab antav teave olema, sõltub muu hulgas taotluse enda konkreetsusest. Aktsiaseltsi juhatus võib ÄS § 287 lg 2 kohaselt keelduda aktsionärile teabe andmisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju aktsiaseltsi huvidele. Seda, kas aktsiaseltsi huvi võib olla kahjustatud, ei saa hinnata mitte juhatuse subjektiivse arvamuse alusel, vaid tuleb kaaluda kõigi asjaolude ja mõistliku äritava seisukohalt. Kui põhjalikult juhatus üldkoosolekul teabe andmisest keeldumist selgitama peab, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Keeldumiseks on piisav põhjus, kui on olemas reaalne oht kahju tekkimiseks. Kahju all ei tuleks mõista mitte üksnes kahju VÕS § 128 lg 2 mõttes, vaid ka iga kaalukamat äriühingu huvide kahjustamist. Kolmandate isikute huvide kahjustamine ei anna õigust teabe andmisest keelduda. Teabe andmisest keeldumise korral ÄS § 287 lg 2 alusel peab juhatus sellest informeerima teavet soovinud aktsionäri. Juhul kui juhatus annab aktsionärile ebaõiget teavet ja see tekitab aktsionärile kahju, võivad juhatuse liige ja aktsiaselts vastutada aktsionärile kahju tekitamise eest. Teabenõude olemusest ja ÄS § 287 lg 1 mõttest tuleneb, et juhul, kui juhatus on ÄS § 287 lg 2 järgi keeldunud teabe andmisest, võib aktsionär nõuda kohtu kaudu teavet ÄS § 287 lg 3 alusel ka siis, kui ta on teabenõude esitanud enne aktsionäride üldkoosoleku toimumist ning juhatus on keeldunud enne üldkoosolekut talle õigustamatult teavet andmast. Sellisel juhul tuleb teabenõue lugeda esitatuks üldkoosolekule ning ÄS § 287 lg-s 3 nimetatud kahe nädala pikkust tähtaega kohtule avalduse esitamiseks tuleb hakata lugema üldkoosoleku toimumisest. Teabenõue ei pea olema põhjendatud ning seda ei ole vaja enne üldkoosolekut juhatusele esitada. Juhatus peab olema võimeline üldkoosolekul päevakorraga seotud küsimustele vastama ka juhul, kui ta ei ole enne nendega tutvunud. Küsimuste varasem esitamine võib keerukamate küsimuste puhul olla soovituslik, sellisel juhul tuleb juhatusel teabenõudele vastata hiljemalt üldkoosolekul. Kuid siiski võib tekkida olukord, kus aktsiaseltsi juhatus ei ole võimeline kõikidele esitatud küsimustele vastama. Sellisel juhul võib lugeda juhatuse teabe andmise kohustuse täidetuks, kui ta on üldkoosolekul andnud kogu informatsiooni, mida ta teab või mõistlikult võttes peaks teadma ning kui ta viivituseta pärast üldkoosolekut vastab aktsionärile ülejäänud osas. Vastus aktsionäride üldkoosolekul esitatud teabenõudele ei pea olema kirjalik ning juhul, kui tegemist on väga paljude küsimustega, võib vastuse anda ka mitmele küsimusele korraga. Juhatus peab teavet andes käituma heas usus, antav teave peab olema täielik ja küsimusele vastav. Tulenevalt aktsionäri ja aktsiaseltsi omavahelise õigussuhte iseloomust, ei hõlma aktsionäri õigus, erinevalt osaühingu osaniku õigusest teabele ÄS § 166 lg 1 järgi, õigust tutvuda osaühingu dokumentidega. Dokumentidega tutvumist võimaldab aktsionärile ÄS §-s 330 sätestatud erikontrolli instituut.
3-2-1-80-07 PDF Riigikohus 04.09.2007
Kui seadusest ei tulene võimalust ringkonnakohtu määrust vaidlustada, tuleb seda ringkonnakohtu määruse resolutsioonis märkida.
Pankrotiseadus ei võimalda edasi kaevata lahendit, millega pankrotimenetlus algatatakse või millega ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta ja saadab asja tagasi maakohtule pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks.
3-2-1-68-05 PDF Riigikohus 20.06.2005
TsMS §-de 237 ja 238 alusel saab kohus pärast kohtuotsuse tegemist ise otsust muuta või täiendada. Need sätted on seaduse analoogia alusel kohaldatavad ka kohtumäärusele.
Analoogia alusel TsMS §-dega 237 ja 238 saab kohus pärast kohtumääruse tegemist ise seda muuta või täiendada. Vastavalt PankrS §-le 168 on PankrS § 158 lg-s 4 nimetatud pankrotimenetluse lõpetamise määrus teatud tingimustel täitedokumendiks. Seetõttu peab määrusest nähtuma summa, mille võlgnik on kohustatud täitemenetluses täitma. Seejuures peaks see summa nähtuma eelkõige lahendi resolutiivosast.
Pankrotimenetluse raugemine on võimalik ka füüsilisest isikust võlgniku suhtes.
3-2-1-71-03 PDF Riigikohus 09.06.2003
Apellatsioonikohus jättis põhjendamata, millest lähtuvalt on apellatsioonkaebuse esitamisel nõutud riigilõiv määratud, rikkudes sellega TsMS § 21 lg 1 p-s 5 sätestatut.
Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb riigilõivu tasumisel lähtuda sellest, millises suuruses tuleks vastavalt seadusele tasuda riigilõivu hagi esitamisel esimese astme kohtule. Asjaolu, et maakohus jättis kostjalt tema kahjuks tehtud otsusega riigilõivu välja mõistmata, ei vabasta pooli varaliselt hagilt apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest seaduses märgitud ulatuses (TsMS § 47 lg 4).
Eksimus seaduse kohaldamisel ühe poole kasuks ei too kaasa teise poole õigust saada samuti ekslikult koheldud.
TsMS § 48 lg 2 kohaselt nimetab hagihinna hageja. Kui hagihind ei vasta ilmselt hagetava vara tegelikule väärtusele, määrab hagihinna kohus. Seega tuleb hagihind kindlaks määrata hagiavalduse vastuvõtmisel.
3-2-1-74-02 PDF Riigikohus 23.05.2002
Kohtu suuline määrus isiku õigusjärglasena protsessi kaasamiseks peab vastama TsMS § 212 lg-s 2 sätestatule ning sisaldama TsMS § 212 lg 1 p 5 kohaselt põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti millisest seadusest kohus juhindus.
ES § 34 sätestab üürilepingu kehtivuse eluruumi üleminekul teisele omanikule. Eluruumi uus omanik taotles enda õigusjärglasena protsessi kaasamist kohtuvaidluses üürilepingu lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise üle. Kuna uus omanik esitas omandiõigust tõendava dokumendi ja tema protsessi astumisega nõustusid ka esialgsed hagejad, oleks apellatsioonikohus pidanud ta TsMS §-le 78 tuginedes õigusjärglasena protsessi lubama. Õigusjärglus on võimalik protsessi igas staadiumis. Kohtu suuline määrus isiku õigusjärglasena protsessi kaasamiseks peab vastama TsMS § 212 lg-s 2 sätestatule ning sisaldama TsMS § 212 lg 1 p 5 kohaselt põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti millisest seadusest kohus juhindus.
ES § 34 sätestab üürilepingu kehtivuse eluruumi üleminekul teisele omanikule. Eluruumi uus omanik taotles enda õigusjärglasena protsessi kaasamist kohtuvaidluses üürilepingu lõpetamise ja eluruumist väljatõstmise üle. Kuna uus omanik esitas omandiõigust tõendava dokumendi ja tema protsessi astumisega nõustusid ka esialgsed hagejad, oleks apellatsioonikohus pidanud ta TsMS §-le 78 tuginedes õigusjärglasena protsessi lubama. Õigusjärglus on võimalik protsessi igas staadiumis.
3-2-1-74-01 PDF Riigikohus 20.04.2001
Ringkonnakohus, jättes oma määruses märkimata, millistest seadustest tulenevalt peab taotluse esitaja tasuma riigilõivu, rikkus TsMS § 212 lg 1 p 5, millest tulenevalt peab kohus kirjalikus määruses märkima põhjendused, mille alusel ta järeldusteni jõudis, samuti seadused, millest kohus juhindus.
Riigilõivuseaduse § 37 ei näe ette riigilõivu tasumist taotluselt, mis on esitatud seaduse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu kohta § 7 lg 1 kohaselt Arbitraažikohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium leiab, et riigilõivuseaduse laiendav tõlgendamine ei ole lubatav.
3-2-1-141-97 PDF Riigikohus 29.12.1997
Kohtulahend ei vasta TsKS § 232 lg 2 ja TsKS § 226 lg 5 sätestatud nõuetele.
Apellatsioonikohus on rikkunud TsKS § 213 lg 1 p 5 sätteid ning pole põhjendanud, miks ei peetud kaalukaks põhjusi, mida hageja esitas kaja esitamise tähtaja ennistamise avalduses. Kohtulahend ei vasta TsKS § 232 lg 2 ja TsKS § 226 lg 5 sätestatud nõuetele.
3-2-3-31-96 PDF Riigikohus 21.11.1996
Määrusega võib kohtuotsust selgitada, kuid mitte muuta tema sisu. Kostjale ei saa otsust selgitades panna kohustusi, mida hagiavalduses ei palutud ja mida kohus asja sisulisel läbivaatamisel ei arutanud.
Lepingupooled tuleb õigesti välja selgitada ja siis otsustada, kas lepingupooled olid lähikondlased või mitte.
III-2/1-105/95 PDF Riigikohus 21.12.1995
III-2/1-57/94 PDF Riigikohus 27.12.1994

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json