Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• asja vastavus lepingutingimustele

Kokkulepitud omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ei ole poolte tagantjärele eeldatavast tahtest tulenevad omadused. Kui müügileping ei sisalda kokkuleppeid asja omaduste kohta, saab asja lepingutingimustele mittevastavus kõne alla tulla üksnes VÕS § 217 lg 2 p-des 2 jj sätestatud tingimustel. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• lepingulise esindaja kulude hüvitamine

Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt (TsMS § 174 lg 8). Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte. Vajaduse korral võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente (TsMS § 176 lg 6). (p 9)

Lepingulistel esindajatel võivad menetluses olla erinevad tunnitasu suurused. Samuti võib ühel lepingulisel esindajal erinevate toimingute tegemisel olla erinev tunnitasu suurus. Kohus peab hindama iga lepingulise esindaja iga tunnitasu suuruse põhjendatust. Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Esindatava huvides konkreetse toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. (p 10)

Ühe või mitme lepingulise esindaja erinevate tunnitasu suuruste korral ei ole üldjuhul põhjendatud lähtuda kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgsest tunnitasude kaalutud keskmisest suurusest. Kui esindatavale on osutatud õigusteenust erinevate tunnitasudega, siis tuleb menetluses välja selgitada, millised toimingud on tehtud iga tunnitasu suurusega. Kohtul tuleb hinnata iga tunnitasu suurusega tehtud toimingute osas, kas vastavad toimingud olid menetlusosalise nõuetekohaseks esindamiseks vajalikud ja milline on nende tegemiseks tavapäraselt vajalik ajakulu ning põhjendatud tunnitasu suurus. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja neid asjaolusid tuleb tal endal tõendada. (p 14)

Asja läbivaatamisel peab kohus hindama kõiki poolte esitatud tõendeid ja väiteid. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17; Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25).

Kui hageja oma väiteid nõude põhjendatuse kohta tõendada ei suuda, ei saa hagi rahuldada. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Olukorras, kus võlgniku hinnangul on täitemenetlus mingil põhjusel lubamatu, saab ta TMS § 221 alusel esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• asja vastavus lepingutingimustele

Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Käsitleda tuleb VÕS § 217 kohaldamise eeldusi. (p 12)

VÕS § 217 lg 2 p 3 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja on esitanud kohtule haldusorgani kirjad, milles on kinnitatud, et ostetud kinnistul on õigusakti kohaselt ehitamine võimatu. Tegemist on halduse toimingutega, mis kujutavad endast haldusorgani loamenetlusele eelnevat hinnangut ehitusloa taotluse eduväljavaadete kohta. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2016. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-16, p 9). Sellele on kohtul võimalik anda sisuline hinnang. Ei ole õige, nagu saaks vaidluses müügilepingu rikkumise üle üksnes ehitusloa andmisest keeldumise otsusega tõendada, et kinnisasjale ehitamine on võimatu. (p 15.1)

Ainuüksi kinnistusregistriosa esimesse jakku „Kinnistu koosseis“ riigi maakatastri pidaja esitatud andmete alusel kantud kinnistu sihtotstarbest ei saa järeldada, kas kinnistusraamatusse kantud maatükile saab ehitada või mitte. Selle võimaluse üle otsustamisel tuleb mh arvestada avaliku õiguse norme. Maakohus saab tsiviilasja läbivaatamisel täiendavalt kohaldada avaliku õiguse norme (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 16). (p 15.2)

Kui kinnisasja müügilepingu kohaselt peab saama sellele ehitada, siis ei vasta kinnisasi lepingutingimustele mitte üksnes siis, kui sellele ehitamine ei ole välistatud, vaid ka siis, kui sellele ehitamine eeldab ostjalt ebamõistlikke pingutusi. Selliseks ebamõistlikuks pingutuseks võib pidada vajadust võtta ette kohtutee selleks, et kinnisasjale ehitamise õigust oleks võimalik faktiliselt teostada. Kui pädev haldusorgan on teavitanud ostjat sellest, et ehitusloa väljastamine ei oleks selle taotlemise korral võimalik, ei saa ostjalt oodata, et ta halduse toimingu kohtus vaidlustaks. Sellisel juhul jääb ehitamise võimalikkuse risk müüja kanda. (p 15.3)

Kui müügilepingu järgi on ostetud asi kinnistu sihtotstarbega 100% elamumaa, saab ostja lähtuda sellest, et ostetud kinnisasi on mõeldud elamiseks (st tegemist ei olnud eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima). Kinnisasja kasutamine elamiseks eeldab, et sellele oleks võimalik rajada eluase. Kui kinnisasjale ei saa rajada eluaset, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). (p 15.2)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• taganemine õiguskaitsevahendina

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• müügileping
• ->
• müügilepingust taganemine

Kui müüja on müügilepingut rikkunud ja vastutab selle eest, tuleb kohtul hinnata, kas lepingurikkumine andis aluse müügilepingust taganeda (VÕS § 116). Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31; Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• menetlusõiguse normi oluline rikkumine
• ->
• otsuse põhjendamata jätmine

Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• dokumentaalne tõend

Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine ringkonnakohtus

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik
• ->
• kannatanu õigused ja kohustused

Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• menetlusosaliste õigused

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankrotimenetluse organid
• ->
• pankrotihaldur

Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 54¹ lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juriidilise isiku juhtimine
• ->
• juhatuse liikme kohustused
• ->
• raamatupidamise korraldamise kohustus

Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. (p 11.2.)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• laenuleping ja krediidilepingud
• ->
• laenulepingu mõiste

Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. (p 12)

Juhul, kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• taganemine õiguskaitsevahendina

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• ülesütlemine õiguskaitsevahendina

Iseenesest on võimalik kinnisasjale piiratud asjaõigust seadma kohustav võlaõiguslik leping (kausaalleping) üles öelda, kuid seda siiski juhul, kui kausaallepingu järgi õigustatud pool on sellest lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-46-08, p d 11, 14 ja 15). Võlaõigusliku lepingu korraline ülesütlemine (VÕS § 195 lg 3) seevastu võimalik ei ole, sest see võimaldaks kohustatud poolel kohustuste täitmisest vastuolus VÕS § 8 lg ga 2 meelevaldselt keelduda. Asjaõigusleping seevastu ei allu võlaõiguslikele kujundusõigustele, mh ei saa sellest taganeda ega seda üles öelda (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 19). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tehing
• ->
• asendamine kohtulahendiga

Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p d 18 ja 21). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnistusraamat
• ->
• märked kinnistusraamatus

Eelmärge on olemuslikult küll tagatisvahend, kuid selle funktsiooniks ei ole tagatava nõude aegumise välistamine (AÕS § 63 lg 1 p 1 ja lg 3). Eelmärge kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse ning tagades õiguse järjekoha ja võlaõigusliku lepingu täitmise. Eelmärge on tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud, st see tekib koos tagatava nõudega ega kehti selleta (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-06, p 25; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 23). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• aegumine
• ->
• tehingust tuleneva nõude aegumine
• ->
• aegumistähtaeg

TsÜS § 146 lg 5 hõlmab kõiki kausaallepingu alusel esitatavaid nõudeid kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• servituudid
• ->
• reaalservituudid

Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tehing

Asjaõigusleping on sõlmitud juhul, kui pooled on kokku leppinud selgelt määratletud asjaõiguslikus muudatuses (käsutuses). Juhul kui kokku on lepitud vaid kohustuses asjaõigusliku olukorra muutmiseks (tulevikus), on tegu kohustustehinguga. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kompromissileping

Kompromissi oluliseks tunnuseks on õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, samuti poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• üllatamise keeld

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)

Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus peab selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

NB! Seisukoha muutus!

Kohus ei ole VÕS § 113 lg-le 6 tuginedes apellatsioonkaebuse piiridest väljunud. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 11) VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega. VÕS § 113 lg 6 ei välista aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Kolleegium muudab eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. (p 16) VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Ebaselgus võib muu hulgas puudutada sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17) Sõltumata sellest, kas poolte kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta kujutab endast varasema lepingu muutmist või kompromissilepingut, võib kokkulepe vastavalt asjaoludele olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) või rikutud võib olla vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4032 krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3), millest tulenevalt võib laenuvõtjal laenuandja vastu olla kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu otsuse sisu

Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
• ->
• tagasi saatmata uue otsuse tegemine

Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsust tühistada ja asja uueks läbivaatamiseks saata ainuüksi oletuse põhjal, et maakohus võib olla materiaalõigust valesti kohaldanud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Ringkonnakohus peab selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• dokumentaalne tõend

Toimikus olev e-kiri, mis ei ole adresseeritud menetlusosalisele, võib olla tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, kuna dokumendiks on TsMS § 272 lg 2 järgi ka ametlikud ja isiklikud kirjad. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• viivis

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju liigid

Riigihanke seaduse § 53 lg 2 sätestatud kahju all saab mõista otsest varalist kahju, mis koosneb VÕS § 128 lg 3 alusel kantud või tulevikus kantavatest mõistlikest kuludest ning seetõttu tuleb viivise väljamõistmisel kohaldada VÕS § 113 lg-t 1. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Juriidilised isikud, ühinguõigus
• ->
• Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees
• ->
• õigusvastane tegu ja kohustuse rikkumine

Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Seejuures on ÄS § 180 lg-l 51 samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Seetõttu ei ole põhjust kohaldada nimetatud sätet erinevate nõuete puhul kaitsenormina erinevalt.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine
• ->
• resolutsiooni selgus ja täidetavus

Olukorras, kus kohus jätab rahalise nõudega hagi tervikuna rahuldamata, ei ole otsuse resolutsioonis vaja märkida rahuldamata jäetud nõude rahalist suurust.

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankrotimenetluse algatamine
• ->
• pankroti algatamise otsustamine

• Eraõigus
• ->
• Maksejõuetusmenetlus
• ->
• Pankrotimenetlus
• ->
• pankrotimenetluse algatamine
• ->
• pankrotiavalduse esitamine

PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.

• Eraõigus
• ->
• Eraõiguse põhimõtted
• ->
• abstraktsioonipõhimõte

Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• esindamine
• ->
• esindusõiguse ulatus

Esindaja võib tulenevalt TsÜS § 116 lg-st 1 tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• vorm
• ->
• vormivabadus

Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• nõuete ja kohustuste üleminek
• ->
• kohustuse ülevõtmine kolmanda isiku astumisega senise võlgniku asemele

Kui kolmas isik võtab võlgniku kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel VÕS § 175 lg 2 järgi, läheb kohustus üle üksnes võlausaldaja nõusolekul. Kui puudub võlausaldaja eelnev nõusolek või hilisem heakskiit kohustuse ülemineku kui käsutuse kohta, ei ole kohustus kolmandale isikule VÕS § 175 lg 2 järgi üle läinud ja võlausaldaja ees vastutab kohustuse täitmise eest endiselt võlgnik.

Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks või kohustuse ülevõtmise heakskiitmine ei pea olema tehtud samas vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. Kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks tuleb anda või kohustuse ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.

Kohustuse ülemineku juures tuleb eristada kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendi asjakohasus ja lubatavus

VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• muud kondiktsioonid
• ->
• kulutuste hüvitamise nõue

Alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara.

VÕS § 1042 alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente.

VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• asja läbivaatamise ulatus

TsMS § 651 lg 1 seab ringkonnakohtule piirid apellatsioonkaebuse alusel esimese astme kohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel, kuid ei vabasta ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni korras esimese astme kohtulahendi tühistamisel ja uue otsuse tegemisel vastata kohtuotsuses vastustaja esimese astme kohtus esitatud faktilistele väidetele.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Ka lapse õigusvastase kinnipidamise korral ei pea kohus igal juhul last hariliku viibimiskoha riiki tagastama.

Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamisel tuleb esmalt tuvastada, kas tegemist on lapse õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega konventsiooni mõttes, ja alles seejärel on võimalik kohtul kaaluda, kas lapse tagastamata jätmiseks on piisavalt alust. Eelduslikult on lapse huvides tema tagastamine hariliku viibimiskoha riiki ning üksnes konventsioonis ammendavalt sätestatud alustel võivad lapse huvid kaaluda üles lapse tagastamise. Seejuures ei tohi nimetatud aluseid tõlgendada laiendavalt.

Tulenevalt Haagi 1980. a konventsiooni mõttest ja eesmärgist võib selle art 13 lg 2 alusel jätta lapse tagastamata üksnes siis, kui lapse vastuseis tagastamisele on äärmiselt tõsine. Laps peab mõistma, millised on tema vastuseisu tagajärjed pikemas perspektiivis. Asjaolu, et laps hetkesituatsioonis on oma hariliku viibimiskoha riiki naasmise vastu, ei ole piisavaks aluseks lapse tagastamata jätmisele. Oluline on ka see, et laps peab olema vastu teise riiki naasmisele, mitte teise vanema juurde elama asumisele. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele asjaoludele. Samuti peab lapse seisukoht olema kujunenud vanemate mõjutusteta. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme, mida tuleb igal konkreetsel juhul hinnata. Kuigi PKS § 58 järgi tuleb lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestada vähemalt 10-aastase lapse soovi, ei ole kohus nimetatud vanusepiiriga seotud Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise üle otsustades. Küll tuleb lähtuda eeldusest, et mida vanem laps, seda tõsisemalt võetav on tema vastuseis tagastamisele.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-06. Lapse tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kvalifitseerimiskohustus

Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt ei olnud kohus seotud õigussuhtele hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldas seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• menetlusõiguse normi rikkumise tagajärjed

Ringkonnakohus võis kasutada enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud Vt TsMS § 333 lg-s 2 sätestatud õigust saata asi esimese astme kohtule tagasi üksnes juhul, kui tõepoolest ei ole võimalik rikkumisi apellatsiooniastmes kõrvaldada ja kohus seda ka otsuses põhjendab.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

Kui üürileandja väidab üürnikul üürilepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu, peab üürileandja neid asjaolusid tõendama. Seda, kas valdajal on õigus asja vallata, peab tõendama valdaja.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• üürileping
• ->
• eluruumi üürileping
• ->
• üürilepingu ülesütlemine
• ->
• üürilepingu erakorraline ülesütlemine

Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on võimalik juhul, kui on olemas eluruumi seisukorrast tingitud kestev objektiivne oht inimeste tervisele. Kuid ehitisele kasutusloa mittesaamine ei tähenda seda, et eluruumi kasutamine oleks igal juhul seotud ohuga inimeste tervisele. Küll saab seda asjaolu eluruumi terviseohtlikkust hinnates arvestada.

• Eraõigus
• ->
• Tööõigus
• ->
• töölepingu lõppemine ja üleminek
• ->
• töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt majanduslikel põhjustel

TLS § 99 rakendatakse ka sellisel juhul, kui tööandjal on võimalik koondatavatele töötajatele pakkuda TLS § 98 lg 2 kohaselt teist tööd, kuid koondatavaid töötajaid, kes on nõus teisele tööle üleviimisega, on rohkem kui vabu kohti.

Tööandja peab võimalusel pakkuma enne koondamise tõttu töölepingu lõpetamist töötajale teist tööd ka siis, kui tööleping on töötaja ajutise töövõimetuse tõttu peatunud.

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärimine testamendi järgi
• ->
• testamendi sisu

Kui ei ole tuvastatud testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel ning reaalosades pärimine ei ole võimalik, tuleb kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• otsuse sisu ja vormistamine
• ->
• resolutsiooni selgus ja täidetavus

Kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse.

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi valdamine ja kasutamine

AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi. Seda on neil õigus teha ka siis, kui kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-03.

Kinnisasja kaasomandi vaidluses saab lähtuda testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• kostja asendamine ja kaasamine

Juhul, kui isik pole esitanud kassatsioonkaebust, kuid on nõustunud kaaskostjate väidetega ja on sarnaselt nendega üheks kinnisasja kaasomanikuks, saab isikut lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses kassaatoriks.

Kuna kolmandale isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi, siis tuleb isikud, kelle suhtes soovitakse määrata kaasomandi kasutuskorda, kaasata menetlusse kostjatena.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagita menetlus
• ->
• hagita asja läbivaatamise põhimõtted

Ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa üldjuhul olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtu pädevus, kohtualluvus
• ->
• tsiviil- ja halduskohtu pädevuse piiritlemine

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-03.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• ese
• ->
• asi
• ->
• kinnisasi

Vt p 41.

• Eraõigus
• ->
• Pärimisõigus
• ->
• pärandi vastuvõtmine ja loobumine
• ->
• pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-03.

Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega ei kaota isik õigust tugineda testamendijärgsele pärimisele. PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pöördumatuse põhimõttest tuleneb ainult see, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda.

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• kinnistusraamat
• ->
• ebaõige kande parandamine

Üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Erandina on võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-37-02 ja lahend nr 3-2-1-26-03 ja lahend nr 3-2-1-51-03.