Kohtulahendite liigitus

Kohtuasja nr	Kohus	Lahendi kp	Seotud sätted	Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-10127/86	Riigikohtu tsiviilkolleegium	27.11.2024	VÕS § 883 lg 1 VÕS § 103 lg 2 VÕS § 103 lg 1 VÕS § 103 lg 2 VÕS § 103 lg 1 VÕS § 127 lg 2 VÕS § 127 lg 3	Eraõigus -> Võlaõigus -> hoiuleping -> hoiulepingu mõiste Hoiuleping VÕS § 883 mõttes on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Lepingut saab käsitada hoiulepinguna siis, kui hoiuleandja annab hoidjale üle vallasasja otsese valduse ja hoidmise lõppemisel kohustub hoidja selle hoiuleandjale tagastama. Seega peab hoidjal olema võimalik asja üle faktilist võimu teostada (vt RKTKo nr 3-2-1-43-16, p 15). Hoiulepingu regulatsiooni saab kohaldada ka loomade suhtes, millele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid (TsÜS § 49 lg 3). Hoiulepinguga ei ole siiski tegemist juhtudel, kus asja hoidmine on lepingu kõrvalkohustus (RKTKo nr 3-2-1-138-10, p 35). Looma hoiuleping hõlmab ka looma hooldamise kohustust. Kuna tuvastatud asjaoludest nähtuvalt teostas hagejaga vaidlusaluse lepingu sõlminud isik lepingu alusel ajutist tegelikku võimu hobuse üle ja lepingu laiem eesmärk oli hobuse hooldamine, vastas leping VÕS § 883 mõttes hoiulepingu tunnustele. (p-d 13.3 ja 13.4) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus TsMS § 442 lg 8 teise lause järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kuigi hageja tugines hagiavalduses sellele, et hobuse turuväärtus lemmikloomana vähenes 5000 euroni, jättis maakohus hageja väite tähelepanuta. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates hageja väited hobuse turuväärtuse kohta üksteist välistavad, st hobuse turuväärtus võistlushobusena võib olla null eurot, samal ajal kui hobuse turuväärtus lemmikloomana võib olla 5000 eurot. Seetõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. (p 16) Eraõigus -> Võlaõigus -> kahju hüvitamine -> normi eesmärk kahju hüvitamise ulatuse piiramisel Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hageja tasus lepingu teisele poolele hobuse hoidmise eest 450 eurot kuus, ja et hagejale tekkis õnnetuse tulemusel hobuse turuväärtuse vähenemise tõttu kahju 180 000 eurot, oleks maakohus pidanud hindama, kas lepingu alusel makstava tasu suurust arvestades tuleb kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 2 alusel vähendada. (p 17) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-22-2159/98	Riigikohtu tsiviilkolleegium	23.10.2024	AÕS § 77 lg 2 AÕS § 77 lg 3 AÕS § 72 lg 1 TsÜS § 56	Eraõigus -> Asjaõigus -> omand -> kaasomand -> kaasomandi ulatus Kaasomand ulatub kogu kaasomandi esemele. Kaasomandis on kogu maa ja kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised ja nende püsivalt ühendatud osad (TsÜS §-d 53–55). See tähendab, et kaasomandi osa on kinnisasja füüsiliselt piiritlemata mõtteline osa ühisest omandist ning on ekslik pidada mõnd hoonet või hoone osa ühele või teisele kaasomanikule kuuluvaks. Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt. (p 16) Eraõigus -> Asjaõigus -> omand -> kaasomand -> kaasomandi lõpetamine AÕS § 77 lg 2 kolmas alternatiiv sätestab, et enampakkumisel saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud osa suurus tähendab kaasomandi mõttelise osa suurust (AÕS § 70 lg 3 ja TsÜS § 56), mitte ehitise või maatüki suurust, mis on kasutuskorra järgi iga kaasomaniku kasutuses. See tähendab, et juhul, kui kaasomand lõpetatakse kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega, tuleb enampakkumise tulem jaotada AÕS § 77 lg 2 alusel kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele. Kui kaasomanikele kuuluvad mõttelised osad on võrdse suurusega, tuleb enampakkumise tulem jaotada kaasomanike vahel võrdselt. (p 15) Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt. (p 16) Kaasomanikud võivad AÕS § 71 lg 1 alusel lepinguga reguleerida, kuidas kaasomand lõpetatakse, mh võivad kaasomanikud AÕS § 76 lg 2 alusel kaasomandi lõpetamise nõude välistada. Kaasomanikud võivad lepinguga ka näha ette, kuidas jaotatakse kaasomandi lõpetamisel avaliku enampakkumise tulem. Kokkulepe kaasomandi lõpetamise viisi ja tulemi jaotamise kohta võib etteulatuvalt sisalduda juba kaasomandi loomise kokkuleppes või hilisemas lepingus kaasomandi lõpetamise kohta. Samuti võivad kaasomanikud sõlmida eelnimetatud kokkuleppeid kaasomandit kohtuväliselt lõpetades või kohtuliku kompromissina. Selleks, et kaasomanike kokkulepe kaasomandi lõpetamise kohta kehtiks ka kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes, peab see AÕS § 79 lg 2 alusel olema kantud märkusena kinnistusraamatusse. (p 17) Juhul kui kaasomanikud sõlmivad kokkuleppe, millega nähakse ette, et kinnisasja (sh korteriomandi, hoonestusõiguse või korterihoonestusõiguse) kaasomand lõpetatakse seaduses sätestatust erinevalt, näiteks selliselt, et enampakkumise tulem jaotatakse kaasomandi mõtteliste osade suurusest erinevalt, peab vastav kokkulepe olema AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Notariaalse vormi nõue kehtib ka juhul, kui lepinguga nähakse ette, et kaasomand tuleb lõpetada kindlal viisil, või kui lepinguga välistatakse mõni seaduses sätestatud kaasomandi lõpetamise viis. (p 18) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted -> dispositiivsuse põhimõte (menetlusõiguste käsutamine) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohtul ei ole alust anda kehtivale õigusele teistsugust sisu isegi siis, kui mõlemad kohtumenetluse pooled saavad kehtivast õigusest ühtemoodi valesti aru või soovivad teadlikult, et kohus kohaldaks materiaalõiguse normi ekslikult. Juhul kui pooled soovivad, et kohus lahendaks vaidluse teisiti, kui kehtiv õigus ette näeb, on pooltel võimalik sõlmida kohtulik kompromiss (TsMS § 4 lg 3 esimene lause). Tsiviilkohtumenetluses kehtiv dispositiivsuse põhimõte (TsMS § 4 lg-d 1–3) ei tähenda seda, et pooled saaksid valida kehtiva õiguse sisu. Eeltoodu aga ei takista hagimenetluse poolel TsMS § 5 alusel ise otsustada, millistele asjaoludele ta enda nõude rajab või millega ta enda nõuet tõendab. TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus. Seega peab kõrgema astme kohus kontrollima alama astme kohtu materiaalõiguse õiget kohaldamist sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja on materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kaebuses tuginenud või mitte (vt RKTKo nr 2-21-9962/62, p 10). (p 19) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-21-13098/50	Riigikohtu tsiviilkolleegium	24.11.2023		Eraõigus -> Võlaõigus -> tarbijaleping -> tarbijakrediit Eraõigus -> Võlaõigus -> laenuleping ja krediidilepingud -> tarbijakrediit Vt RKTKo nr 2-21-20479/30, p 11. (p 12) Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). (p 17) Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403⁴ lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403⁴ lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. (p 18) Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 403⁴ lg 5 esimene lause). See tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 403⁴ lg 3 teine lause). Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma VÕS § 403⁴ lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks. VÕS § 403⁴ lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu. (p 19) Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). (p 20) Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. (p 21) VÕS § 403⁴ lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. (p 23) Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. (p 24) Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Kui krediidiandja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ja andma TsMS § 340¹ lg 1 järgi talle tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. (p 25) Kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. (p 26) Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 42¹ alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. (p 27) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Vt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 18. (p 13) Vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14. (p 13) Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. (p 13) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtule vastamata jätmise ja istungilt puudumise tagajärjed -> tagaseljaotsuse tegemise eeldused RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16. (p 26) Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 403⁴ lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. (p 26) Eraõigus -> Võlaõigus -> leping (üldküsimused) -> võlatunnistus -> deklaratiivne võlatunnistus Eraõigus -> Võlaõigus -> leping (üldküsimused) -> võlatunnistus -> konstitutiivne võlatunnistus Vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 16 ja selle alapunktid. (p 26) Eraõigus -> Maksejõuetusmenetlus -> Pankrotimenetlus -> nõuded pankrotimenetluses -> nõuete tunnustamine Kui võlausaldaja on esitanud selleks vajalikud andmed, siis ei takista PankrS § 100¹ lg 4 halduril esitatud andmete põhjal kontrollimast nõude arvestuse õigsust. (p 31) Kui pankrotihaldur ei ole kontrollinud pankrotimenetluses esitatud nõude aluseks oleva lepingu kehtivust, siis võib pankrotihaldur olla rikkunud enda PankrS § 100¹ lg-st 4 tulenevat kohustust ning seeläbi ka nimekirja vormistamiseks seaduses sätestatud korda ja nõudeid. Sellises olukorras tuleb kohtul jätta võlausaldajate nimekiri PankrS § 100³ lg 2 alusel kinnitamata ning tagastada see haldurile määrusega. Üldjuhul esineb selleks alus juhul, kui pankrotihaldur on jätnud esitamata vastuväite võlausaldaja nõudele, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust või võlatunnistusest, ja ta ei ole põhjendanud, kas ja millisel viisil ta kontrollis nõude aluseks oleva lepingu kehtivust. (p 32) Eraõigus -> Võlaõigus -> kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid -> viivis Vt RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12. (p 33) Eraõigus -> Võlaõigus -> tüüptingimustel sõlmitud leping -> tüüptingimuse tühisus Eraõigus -> Võlaõigus -> kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid -> viivis Vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13. (p 34) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-16-9796/46	Riigikohtu tsiviilkolleegium	15.04.2020	VÕS § 203 VÕS § 204	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetlus ringkonnakohtus -> ringkonnakohtu otsuse sisu Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> otsuse sisu ja vormistamine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetlus Riigikohtus -> menetlusõiguse normi oluline rikkumine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest TsMS § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevalt eeldab asja lahendamine pooltevahelise suhte õiguslikku kvalifitseerimist ja õiguslikule kvalifikatsioonile vastava normi eelduste kontrolli. Kohus peab otsuses viitama õigusnormile, millele ta oma järeldused rajas. (p 12) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-10-12908/156	Riigikohtu tsiviilkolleegium	08.02.2019	VÕS § 118 lg 1 p 2 VÕS § 116 lg 5 VÕS § 189 lg 2 p 1 VÕS § 189 lg 3 VÕS § 1018 lg 1 VÕS § 189 lg 2	Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> tehing -> vaikimine ja tegevusetus Vt p 13.3 Eraõigus -> Võlaõigus -> kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid -> taganemine õiguskaitsevahendina Kui lepingupool annab avaldusega teisele poolele võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja ning ühtlasi ka taganeb lepingust, siis saabub taganemisavalduse tagajärg pärast avalduses ette nähtud tähtaja möödumist automaatselt ja uut taganemisavaldust ei pea esitama. (p 13.2) Üleantu väärtuse tuvastamisel lähtutakse poolte kokkulepitud hinnast. Üleantu väärtuse tuvastamisel ei ole nähtud ette võimalust arvestada lepingus määratud hinnast maha töös esinenud puuduseid ja nende kõrvaldamise kulu. (p 14.2) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo nr 2-20-9750/61, p 33) Hagejal on kohustus tõendada, et pooled olid tööde, mille väärtuse hüvitamist ta VÕS § 189 lg 2 alusel hageja nõuab, tegemises kokku leppinud ja neid tehti seega lepingu alusel. (p 14.3) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada. (p 15) Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> õigustatud käsundita asjaajamise eeldused Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> kulutuste hüvitamise ja kohustusest vabastamise nõue Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt lisatöödega (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) seotud kulutuste hüvitamist ja mõistlikku tasu nende tegemise eest, peab lisatööde tegemine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3). (p 15.1) Kui käsundita asjaajamisest tuleneva nõude olemasolu sõltub muu hulgas sellest, kas asjaajamine (lepingus kokku leppimata tööde tegemine) vastas teise isiku tegelikule või eeldatavale tahtele või kas teine isik kiitis selle heaks, tuleb arvestada, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Samas võib soodustatu avaldada oma tahet VÕS § 1018 lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks VÕS § 1018 lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. (p 15.2) Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3) Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> mittenõuetekohane asjaajamine Kui hageja tegutses lisatööde tegemisel küll kostja kasuks tegutsemise tahtlusega (teise isiku soodustamise tahtlusega), olemata selleks kas seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest, siis võib hagejal olla kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Samas võib VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav lisatööde tegemine olla õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 järgi, mis välistab hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi. (p 15.3) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-17-280/31	Riigikohtu tsiviilkolleegium	20.06.2018	VÕS § 1028 lg 1 MS § 37 lg 7 MS § 37 lg 6 VÕS § 296 lg 3 VÕS § 127 lg 2 VÕS § 341 lg 1	Eraõigus -> Võlaõigus -> alusetu rikastumise õigus -> kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine (soorituskondiktsioon) -> nõude eeldused, sh tõendamiskoormis Vt VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kohta Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 9; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13. (p 18) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> asjaolude ja nõude eelduste selgitamine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Ka siis, kui hageja tugineb oma nõude õigusliku alusena konkreetsele sättele, tuleb kohtul hinnata tema nõude rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). (p 21) Eraõigus -> Võlaõigus -> rendileping Raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult kinnisasja rendilepingu (võimalik et ka allrendilepingu) tunnustele (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul siis, kui nad kasutusse antud eset tgelikult ei kasuta (VÕS § 296 lg 3). Raieõiguse võõrandamise lepingu puhul tuleb VÕS § 296 lg 3 kohaldamiseks hinnata kogu kokku lepitud tasu, mitte üksnes ettemakset. Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes. Selliselt võis poolte tahe ollagi suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. (p-d 22.2-24) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendamisest vabastamise alused, sh poolte omaksvõtt Asjaolu TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks lugemisel tuleb kohtuotsuses märkida, mille põhjal kohus selleni jõudis. Kohtu seisukoht ei tohi olla pooltele üllatuslik (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04, p 14; 18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15). (p 32.2) Eraõigus -> Võlaõigus -> kahju hüvitamine Võlausaldaja võib võlgniku makseviivituse korral nõuda kahju hüvitisena ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud (VÕS § 113¹ lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3). (p 35.1) Eraõigus -> Võlaõigus -> nõuete ja kohustuste üleminek Olukorras, kus võlausaldaja on loovutanud oma tasunõuded kolmandale isikule, saab lähtuda sellest, et ka võimalikud kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud loovutatud nõudega. lähevad üle uuele võlausaldajale. VÕS § 167 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle üldjuhul kõik nõudega seotud õigused. Eraldi on VÕS § 167 lg-s 3 ette nähtud, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused nõuda intressi ja leppetrahvi. (p 35.2) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-17-1601/21	Riigikohtu tsiviilkolleegium	20.06.2018	TsMS § 376 lg 4 p 2 VÕS § 30 lg 1 VÕS § 143 lg 2 TsMS § 230 lg 1	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> kohtu selgitamiskohustus Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust. Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks. (p 15.2) Eraõigus -> Võlaõigus -> käendus -> tarbijakäendus Eraõigus -> Võlaõigus -> tarbijaleping -> tarbijakäendus VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. (p 23) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendamise ja tõendite esitamise kohustus -> hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27) Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28) Eraõigus -> Võlaõigus -> käendus -> käendaja vastuväited VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> hagi muutmine Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14) Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> hagiavalduse nõuded Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
2-15-8794/42	Riigikohtu tsiviilkolleegium	13.06.2018	VÕS § 158 VÕS § 113 VÕS § 287 lg 1 VÕS § 275 lg 1	Eraõigus -> Võlaõigus -> üürileping -> eluruumi üürileping Eraõigus -> Võlaõigus -> kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid -> viivis VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10) Kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Eluruumi üürilepingu pooled ei kaldu seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine. (p 12) Eraõigus -> Võlaõigus -> leppetrahv -> mõiste VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). (p 10) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetluskulu -> menetluskulude kindlaksmääramine -> menetluskulude kindlaksmääramine kõrgema astme kohtus Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-21-17	Riigikohus	03.05.2017	TsMS § 407 lg 1 TsMS § 422 lg 1	Eraõigus -> Võlaõigus -> liisinguleping -> liisingulepingu ülesütlemine ja tagajärjed VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg d 1-3) peab liisinguandja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. (p 23.1.) Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-184-12, p 18). (p 23.3.) Eraõigus -> Võlaõigus -> leping (üldküsimused) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 23.4.) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtule vastamata jätmise ja istungilt puudumise tagajärjed -> mõjuv põhjus istungilt puudumiseks, toimingu tegemata jätmiseks TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtule vastamata jätmise ja istungilt puudumise tagajärjed -> tagaseljaotsuse tegemise eeldused Minimaalne tähtaeg hagile vastamiseks TsMS § 394 lg 5 järgi ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5 p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. (p 14.2.) TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.) Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (p 16) Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt nt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus. (p 17) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-145-16	Riigikohus	01.03.2017	VÕS § 259 lg 1	Eraõigus -> Võlaõigus -> kinkeleping -> kinkelepingu mõiste Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. (p 13.1.) Eraõigus -> Maksejõuetusmenetlus -> Pankrotimenetlus -> nõuded pankrotimenetluses Eraõigus -> Maksejõuetusmenetlus -> Pankrotimenetlus -> pankroti väljakuulutamine -> võlgniku kohustuste täitmine ja õiguste teostamine Eraõigus -> Maksejõuetusmenetlus -> Pankrotimenetlus -> pankrotivarasse tagasivõitmine ja -nõudmine PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetlus ringkonnakohtus -> asja läbivaatamise ulatus Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> asjaolude ja nõude eelduste selgitamine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Vt p 12. Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetlusosaline -> mitme hageja või kostja osavõtt asjast Eraõigus -> Maksejõuetusmenetlus -> Pankrotimenetlus -> pankrotivarasse tagasivõitmine ja -nõudmine -> kinkelepingu tagasivõitmine Kui kinkelepinguga on kinke saanud mitu kingisaajat, on kõik kingisaajad kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole kinkelepingut võimalik PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada. (p 13.2.) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-148-16	Riigikohus	10.02.2017	VÕS § 207 lg 1 VÕS § 186 lg 1 p 4 VÕS § 6 lg 2 VÕS § 578 lg 2	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamise küsimus, mida saavad kõik kohtud teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt RKTKo nr 3-2-1-28-15, p 13). (p 15) Eraõigus -> Võlaõigus -> võlasuhte lõppemine -> lõppemine poolte kokkuleppega Eraõigus -> Võlaõigus -> kompromissileping VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud. Kui pooled on kompromissilepingus kokku leppinud, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad, siis on üürniku lepingust tulenevad nõuded lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207 alusel. Sellega on saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei takista teda maksma panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega. (p 14) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-68-16	Riigikohus	25.01.2017	VÕS § 271 VÕS § 305 lg 1 VÕS § 110 lg 1 VÕS § 307 lg 1 AÕS § 45 lg 1 VÕS § 307 lg 3 AÕS § 46	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendamise ja tõendite esitamise kohustus -> hea usu põhimõttest tulenev tõendamiskoormis Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Auto vastutav kasutaja peab järgima LS § 72 lg-s 1 ja § 72 lg-tes 2 ja 3 sätestatud sõidukiomaniku kohustusi. (p 31) Eraõigus -> Võlaõigus -> tüüptingimustel sõlmitud leping -> tüüptingimused lepingu osana Sanktsioonide (sh sõiduki äravedamise tingimuse või parkla omaniku vastutuse piiramise tingimuse) ettenägemine tüüptingimustes juhuks, kui parkimistasu jäetakse maksmata, ei ole nii ebaharilik, et see saaks igal juhul välistada sanktsioone sisaldavate tüüptingimuste muutumise lepingu osaks. (p 52) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> otsuse sisu ja vormistamine -> otsuse täitmise viis ja kord Kohtul ei ole VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. (p 45.2.) Eraõigus -> Võlaõigus -> alusetu rikastumise õigus -> muud kondiktsioonid -> väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks. (p 35) Eraõigus -> Võlaõigus -> kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid -> kohustuse täitmisest keeldumine Kui parklapidaja võtab parklasse pargitud auto oma valdusse, võib parklapidaja õigus keelduda auto väljaandmisest vastutavale kasutajale tuleneda ka VÕS §-st 110 lg 1. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib parklapidajal olla tulenevalt kohustusest anda auto vastutavale kasutajale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. (p 44) Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes. (p 45) VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. (p 45.1.) Üürileandja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega. Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud. (p 47) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> asjaolude ja nõude eelduste selgitamine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18). (p 54) Eraõigus -> Asjaõigus -> valdus -> valduse kaitse Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. (p 15, 17) Isik, kes on teiselt isikult asja valduse ära võtnud, saab asja eelmisele valdajale väljaandmisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata. (p 19) Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39) Eraõigus -> Võlaõigus -> leppetrahv -> mõiste Trahvi, mida parkimislepingus sisalduvate tüüptingimuste järgi tuleb maksta parkimise eest tasumata jätmisel, võib pidada leppetrahviks VÕS § 158 lg 1 mõttes. (p 36) Eraõigus -> Võlaõigus -> üürileping -> üürileandja pandiõigus VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39) Eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks parklasse pargitud autodele üürileandja pandiõigus. (p 40) Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. (p 40.1.) VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool. Seega on parklapidaja valdus autole üürileandja pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral auto vastutava kasutaja seaduslik isegi juhul, kui vastutav kasutaja ei olnud parkimislepingu pool. (p 40.2.) Üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Kui autoga on parklas tasu maksmata pargitud mitu korda, siis ei taga viimasest parkimisest tulenev pandiõigus varasemast parkimisest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga. (p 41.1.) Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab VÕS § 305 lg 1 teise lause mõttes hüvitisnõudeks lugeda esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud. (p 41.4.) Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42) VÕS § 307 lg 1 võimaldab üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 11). Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.) Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.) Üürileandja pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav. Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 42.4.) Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt RKTKTo nr 3-2-1-8- 08, p 15; RKTKTo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda võib eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud. Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4). (p 42.5.) Eraõigus -> Võlaõigus -> leping (üldküsimused) Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. (p 51) Eraõigus -> Võlaõigus -> tüüptingimustel sõlmitud leping -> tüüptingimuse tühisus Eraõigus -> Võlaõigus -> tüüptingimustel sõlmitud leping -> majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingud Hinnates seda, kas parkimistingimused, mis näevad ette parklapidaja õiguse autot kinni pidada ja see teisaldada, on kehtivad, tuleb hinnata, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kõrvalekalded seadusest on lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). (p 53.1.) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagi tagamine -> tagamise abinõud -> asja kohtutäiturile hoiule andmine Kui vaidlus on auto valduse üleandmise üle ja hageja nõuab hagi tagamise korras, et kohus kohustaks kostjat auto hagejale välja andma ning kohus tagab hagi, siis saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. (p 22) Kui pooled vaidlevad sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks sellele on võimalik hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Lisaks võib hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 23) Eraõigus -> Asjaõigus -> valdus -> valduse kaitse -> omaabi Üürileandja pandiõigus annab asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42) Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. (p 42.1.-42.2.) Üürileandjal on põhimõtteliselt omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega. (p 42.3.) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-133-16	Riigikohus	21.12.2016	TsMS § 442 lg 8 TsMS § 654 lg 5 TsMS § 654 lg 4 VÕS § 78	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16) Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. Kohus peab selgitama, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt poole väidetest ja esitatud tõenditest. (p 17) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohalduva õiguse määramine -> lepingutele kohalduv õigus Kui asjas tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28), siis poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). (p 12) Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu kohaldub selle küsimuse lahendamisel Hollandi riigisisene õigus. (p 12) Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-129-16	Riigikohus	21.12.2016	VÕS § 580 VÕS § 602 VÕS § 604 VÕS § 603 VÕS § 1041 VÕS § 1042 VÕS § 1023 lg 1 TsÜS § 145 lg 2 VÕS § 1018 lg 1 TsÜS § 158 lg 1	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> asjaolude ja nõude eelduste selgitamine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> tõendamiskoormise selgitamine Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18) Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> asjaajamine enda huvides Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> kulutuste hüvitamise ja kohustusest vabastamise nõue Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> õigustatud käsundita asjaajamise eeldused VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31) Eraõigus -> Võlaõigus -> seltsing -> seltsinglastevahelised suhted Eraõigus -> Perekonnaõigus -> mitteabieluline kooselu -> varalised suhted Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22) Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23) Eraõigus -> Võlaõigus -> seltsing -> seltsingulepingu mõiste Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.) Eraõigus -> Võlaõigus -> leping (üldküsimused) -> võlatunnistus Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> aegumine -> aegumise katkemine Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> aegumine -> üldsätted -> kokkulepe aegumise kohta Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> aegumine -> seadusest tuleneva nõude aegumine -> alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. (p 46) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-117-16	Riigikohus	16.11.2016	VÕS § 63 TsMS § 653	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendite hindamine Kui ringkonnakohus hindab maakohtu hinnatud tõendit TsMS § 653 alusel teisiti, on ringkonnakohtul kohustus märkida, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (RKTKo 3-2-1-100-15, p 28). TsMS §-st 653 (ega selle sätte ja TsMS § 652 lg 5 koostoimest) ei saa järeldada, et ringkonnakohus saab tõendit teisiti hinnata üksnes juhul, kui ta kuulab tunnistaja ise uuesti üle. Vastupidise tõlgenduse korral võib olla takistatud tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmine (TsMS § 2). (p 14) Eraõigus -> Asjaõigus -> omand -> kaasomand Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> õigustatud käsundita asjaajamise eeldused Eraõigus -> Asjaõigus -> korteriomand -> maksud, koormatised, kulutused ja vili Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena (RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 15; RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 15). Võlgnike paljusust reguleerivaid sätteid kohaldab kohus ise, sõltumata poolte õiguslikust hinnangust (TsMS § 436 lg 7). (p 12) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-59-16	Riigikohus	21.09.2016	VÕS § 475 lg 3 VÕS § 6 lg 2 TsÜS § 138 lg 1	Eraõigus -> Võlaõigus -> kindlustuslepingud -> kindlustuslepingu üldküsimused Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> üldsätted ja õiguste teostamise viisid -> analoogia VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud kindlustusvõtja esitatava kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. VÕS § 475 lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. (p 12) Eraõigus -> Eraõiguse põhimõtted -> hea usu põhimõte Kahju hüvitama kohustatud isiku vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 13) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt RKTKo nr 3-2-1-62-09, p 13; RKTKo nr 3-2-1-147-08, p 11). (p 13) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-81-15	Riigikohus	29.09.2015	ÄS § 168 lg 1 p 10 TsÜS § 33 TsÜS § 131 ÄS § 181 lg 3 TsÜS § 111 TsÜS § 68 lg 5 TsMS § 230 lg 2 TsMS § 436 lg 4	Eraõigus -> Juriidilised isikud, ühinguõigus -> Juriidilise isiku juhtimine -> osanike otsuste tegemine -> otsuste tegemine koosolekut kokkukutsumata Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> tehing -> nõusolek ja heakskiit Nõukogu otsus ei saa olla tühine seepärast, et tehingule anti heakskiit liiga hilja. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. (p 18) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> asjaolude ja nõude eelduste selgitamine Maakohtu poolseks eelmenetluse korraldamise kohustuse rikkumiseks võib pidada olukorda, kus kohus jätab määratlemata selge vaidluseseme (TsMS § 392 lg 1) ja jätab andmata pooltele selge ja lõpliku tähtaja tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1). (p 14) Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> tehing -> tahteavalduse liigid -> kaudne Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> tehing -> üldsätted -> tehingu liik -> mitmepoolne Osanike otsuste vastuvõtmiseks on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177) ja osanikud väljendavad oma tahet eelkõige osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt RKTKo 3-2-1-72-13, p 21; RKTKo 3-2-1-157-10 p 12; RKTKo 3-2-1-38-06, p 10). (p 16) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendi asjakohasus ja lubatavus Kui maakohus leiab, et tõend on asjakohatu põhjusel, et see ei ole usaldusväärne, siis tuleb maakohtul keelduda tõendi vastuvõtmisest ja anda tõendi esitanud menetlusosalisele TsMS § 230 lg 2 järgi võimaluse tõendada sama asjaolu muude tõenditega (vt RKTKo 3-2-1-41-14, p 10). (p 14) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> üllatamise keeld Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> kohtu selgitamiskohustus Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt RKTKo 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo 3-2-1-116-10, p 39; RKTKo 3-2-1-153-10, p 16). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt RKTKo 3-2-1-41-15, p 18). (p 19) Eraõigus -> Juriidilised isikud, ühinguõigus -> Juriidilise isiku organite otsuste vaidlustamine -> nõukogu otsuste vaidlustamine Kui otsuse tegemisel hääletab isik, kes seaduse järgi ei võinud hääletada, on antud hääl tühine, kuid TsÜS § 33 lg 3 järgi saab juhul, kui hääled mõjutasid otsuse tegemise võimalikkust või otsuse sisu, nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist. Kui nõukogu liige, kes ei võinud hääletada, hääletab nõukogu otsuse poolt, ei arvestata tema hääli häälte kokkulugemisel ega häälteenamuse määramisel ja kui tema hääli arvestamata hääletas poolt piisav arv teisi nõukogu liikmeid, on nõukogu otsus võetud vastu kooskõlas seadusega. (p 18) Nõukogu otsus ei saa olla tühine seepärast, et tehingule anti heakskiit liiga hilja. Seadus ei näe heakskiidu jaoks ette mingit üldist õigustlõpetavat tähtaega, seega ei saa üksnes asjaolu, et heakskiit on antud enam kui aasta pärast vaidlusaluse loovutuslepingu sõlmimist, muuta otsust heade kommete vastaseks. (p 18) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> esindamine -> tehingu tühistamine esindaja kohustuste rikkumise tõttu Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> kehtetus -> tühine tehing -> tühisus Eraõigus -> Juriidilised isikud, ühinguõigus -> Juriidilise isiku juhtimine -> juhatuse või nõukogu liikme leping juriidilise isikuga ÄS § 181 lg 3 ja TsÜS § 131 reguleerivad erinevaid õiguslikke olukordi. ÄS § 181 lg 3 puhul on tegemist lojaalsuskohustusest tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt on juhatuse liige õigustatud tegema iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemise on heaks kiitnud juhatusest kõrgemalseisev organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg 3). TsÜS § 131 seevastu reguleerib tehingu tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu. Kui juhatuse liige ja osaühing on teinud tehingu ja sellega ei ole nõustunud ega seda ka hiljem heaks kiitnud osanikud ning kui tehing ei ole tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel, siis on selline tehing tühine. Tühist tehingut ei pea tühistama ja seda ei saagi tühistada, sest tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 15) Eraõigus -> Juriidilised isikud, ühinguõigus -> Juriidilise isiku juhtimine -> osaühingu organi pädevus -> juhatuse pädevus ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt RKTKo 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kuid ÄS § 181 lg 3 ei eelda tingimata seda, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 13). (p 16) Osanike nõusolek võib juhatuse liikmega tehingu tegemiseks olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes. (p 17) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-41-15	Riigikohus	29.04.2015	VÕS § 1028 lg 1 ELTS § 71 lg 1 ELTS § 73 lg 1 TsÜS § 87 ELTS § 73 lg 4	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendamise ja tõendite esitamise kohustus Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> kehtetus -> tühine tehing -> tühisus Eraõigus -> Võlaõigus -> alusetu rikastumise õigus -> muud kondiktsioonid -> väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> kehtetus -> tühine tehing -> tühisus -> vastuolu seadusega Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12) Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11). ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> kehtetus -> tühine tehing -> tühisus -> ühe osa tühisus Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> tõendamiskoormise selgitamine Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> üllatamise keeld Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> kohtu selgitamiskohustus Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18) Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendi asjakohasus ja lubatavus Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus -> asjaolude ja nõude eelduste selgitamine Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetlus Riigikohtus -> menetlusõiguse normi oluline rikkumine -> muu oluline rikkumine Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> menetlus ringkonnakohtus -> asja läbivaatamise ulatus Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> tõendid -> tõendite hindamine Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-1-15	Riigikohus	08.04.2015	VÕS § 1018 lg 2 VÕS § 6 lg 2 ÜVVKS § 8 lg 4 ² Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri § 14 lg 2 Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri § 13 lg 3	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata käsundita asjaajamise õigussuhte eeldused. Kohtud on üksnes viidanud Riigikohtu varasematele seisukohtadele, mille kohaselt võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepinguta tarbimisel olla tegemist käsundita asjaajamisega (Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 13). Seega ei ole kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud oma järeldusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). (p 14) Asjas esitas vee-ettevõtja nõude omavolilisest vee tarbimisest tuleneva hüvitise saamiseks. Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Kui pool on esitanud nõude hüvitise saamiseks, tuleb kohtul vastavalt asjaoludele hüvitisenõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). (p 15) Eraõigus -> Võlaõigus -> käsundita asjaajamise õigus -> õigustatud käsundita asjaajamise eeldused Üheks käsundita asjaajamise kohustuslikuks eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks (käsundita asjaajamise eelduste kohta vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes eeldab, et asjaajaja vähemalt teab, et ta soodustab oma tegevusega teist isikut. (p 14) Eraõigus -> Võlaõigus -> kahju hüvitamine Omavolilise tarbimise puhul võib ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. (p 15) Kohaliku omavalitsuse kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri (edaspidi: eeskiri) on asjas kohalduv õigusakt. Eeskiri kohaldub lisaks lepingulistele nõuetele ka lepinguvälistele nõuetele. Eeskiri reguleerib omavolilise veekasutuse juhtumeid sõltumata sellest, kas poolte vahel on varem leping olnud või mitte, kui ÜVVKS ega eeskiri eelkirjeldatud olukordi ei erista. Seetõttu tuleb vee-ettevõtte nõude lahendamisel arvestada ka ÜVVKS-is ja eeskirjas sätestatud avalik-õigusliku regulatsiooniga. (p 16) Eraõigus -> Eraõiguse põhimõtted -> hea usu põhimõte Praeguses asjas oleks VÕS § 6 lg 2 funktsiooniks piirata ebamõistliku hüvitisenõude suurust, mitte nõude olemasolu. VÕS § 6 kohaldamist ei välista asjaolu, et nõudeõigus tulenes hageja tegevusest (vt nt Riigikohtu 16. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 13). (p 19) Eraõigus -> Võlaõigus -> alusetu rikastumise õigus -> muud kondiktsioonid -> väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral Omavolilise tarbimise puhul võib ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete (VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. (p 15) Hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetu rikastumise regulatsiooni alusel on ettevõtjal õigus nõuda rikkumise teel saadu harilikku väärtust (VÕS § 1037 lg 1). Kolleegiumi hinnangul on kohaliku omavalitsuse kehtestatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg 3 alusel sellisel juhul võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. (p 18) Eraõigus -> Võlaõigus -> kahju hüvitamine -> kahju hüvitamise piiramine Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (edaspidi: eeskiri) § 14 lg 2 kohaselt võib vee-ettevõtja eeskirja § 13 lg-tes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kolleegium möönab, et eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud hüvitise vähendamise õigust kohtule. Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja § 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus. (p 17) Hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS deliktiõiguse sätete alusel. Kahju hüvitamise nõude puhul võimaldab kahjuhüvitise suurust vastavalt asjaoludele vähendada VÕS § 140. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. (p 18) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-2-1-181-14	Riigikohus	18.03.2015	TsÜS § 87 TsÜS § 102 lg 3 Ühistranspordiseadus § 10 lg 6	Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes Varasema tsiviilasja menetlemisel ei esitanud pooled väiteid ei hagejal seadusega nõutava kehtiva ühistranspordiloa olemasolu ega selle kohta, kas loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Seega ei olnud ühistranspordiloa kehtivuse lõppemine varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu ja TsMS § 457 lg 1 ei takistanud praeguses asjas tuvastamast, et poolte leping lõppes äramuutva tingimuse saabumise tõttu. (p 10) Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> hagimenetlus -> eelmenetlus Eraõigus -> Tsiviilkohtumenetlus -> kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus -> seaduslikkus ja põhjendatus -> õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Seega tuli kohtul asjaolude kohaselt hüvitisnõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) ning hinnata selle põhjendatust. Muuhulgas peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust kahjuhüvitise nõude õigusliku hinnangu kohta (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel võib olla TsMS § 272 lg 2 järgi üheks tõendiks ka teises tsiviilasjas tehtud kohtulahend (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). (p 14) Eraõigus -> Tsiviilõiguse üldosa -> tehing -> tingimuslik tehing Äramuutva tingimuse õiguslikud tagajärjed ei sõltu üldjuhul sellest, kas tegemist on seaduses sätestatud tingimusega või mitte. Avalik-õiguslikud normid, nagu praegusel juhul ÜTS § 10 lg 6 ja § 33 lg 1, ei mõjuta alati otseselt pooltevahelise lepingu või selle tingimuste kehtivust. Eelkõige kaasneb seaduse regulatsioonist erinevate kokkulepete sõlmimisega lepingu kehtetus TsÜS §-s 87 sätestatud juhtudel. Samas ei saa TsÜS §-st 87 tulenevalt eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]

Miks minu RT? Minu RT võimaldab:

Kohtulahendite liigitus

Miks minu RT?
Minu RT võimaldab: