/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-9434/88 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.10.2019
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14) Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda, saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19) Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab PankrS § 122 lg 5 mõttes, et pankrotivõlgniku abikaasa on saanud teada või pidanud teada saama sellest, et ühisvaras olevad esemed on PankrS § 126 kohasesse pankrotivara nimekirja kantud. (p 18) PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja möödumine ei muuda pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaid esemeid võlgniku lahusvaraks. See tähendab, et abikaasade ühisvaras olevad esemed jäävad nende ühisvaraks ka pärast seda, kui ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on möödunud. (p 21) Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19) Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21) Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14) Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
2-17-11858/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)
Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11) Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12) Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)
3-2-1-63-17 PDF Riigikohus 21.06.2017
Kui vahekohtu otsuse kohaselt on avaldajalt mh välja mõistetud menetluskulud 650 000 Rootsi krooni ja intress neilt kuludelt Rootsi intressiseaduse § 6 kohaselt (milles on reguleeritud viivitusintressi (viivise) maksmise kohustust sarnaselt Eesti VÕS § 113 lg ga 1), siis ei ole kohtutäituril vahekohtu otsuse täitmiseks viivise osas vaja tegeleda materiaalõiguslike küsimuste lahendamisega. Tegemist on tehnilise, matemaatilise küsimusega, kuidas arvutada välja (vahe)kohtulahendiga väljamõistetud viivis, mille arvutamise periood algab lahendis märgitud ajast ja lõpeb põhinõude täieliku täitmisega (vt ka TMS § 56 lg 3) ning mille suurus tuleneb seadusest, olgugi ka välisriigi seadusest. Täitemenetluse tõhususe ja võlgniku õiguste kaitse huvides on see, kui sissenõudja esitab kohtutäiturile koos täitmisavaldusega nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete suuruse kuni täitmisavalduse esitamise ajani ning näitab ka üksikasjaliku arvutuskäigu (koos välisriigi seaduse tekstiga, vajadusel tõlkega), kuidas ta nimetatud tulemusele on jõudnud. Edasi arvutab viivist kohtutäitur ise. (p 32)
Isiku tuginemine kohtus vahekohtu kokkuleppe puudumisele võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2), kui ta on nõustunud vahekohtumenetlusega ega ole selles menetluses esitanud vastuväiteid vahekohtu kokkuleppe puudumise kohta ega ole ka hiljem esitanud väiteid, et tal sellist võimalust varem ei olnud. (p 26.3)
Vajadusel saab nii võlgnik kui sissenõudja esitada täitemenetluses hagi ka välisriigist pärineva täitedokumendi (sh vahekohtu otsuse) selgitamiseks TsMS § 368 lg 2 alusel ning seda sõltumata sellest, kas on minetatud võimalus saada selgitus lahendi andnud organilt. Samuti on võimalik ka välismaise täitedokumendi (sh vahekohtu otsuse) alusel toimuv täitemenetlus tunnistada TMS § 221 alusel lubamatuks. (p 33)
Välisriigi vahekohtu otsuse Eestis sundtäitmiseks tuleb seda Eesti kohtulahendiga tunnustada ja tunnistada see täidetavaks. Seejuures kontrollitakse esmajoones 1958. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art te 4 ja 5 eelduste täitmist. (p 15) Välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eestis piisab otsuse esitamisest ka Eesti menetlusseaduses esitatud vormis. TsMS § 757 lg te 1 ja 3 järgi ei ole vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavale vahekohtu otsusele erilisi vorminõudeid aga kehtestatud, vaid esitada tuleb vahekohtu otsus või selle tõestatud ärakiri. Eesti seadus ei nõua vahekohtu otsuse ehtsuse kinnitamiseks ei otsuse kui sellise ega vahekohtunike allkirjade tõestamist ega apostilliga kinnitamist. (p 19) 1958. a konventsioon ei näe ette vahekohtu kokkuleppe vormipuuduste kõrvaldamise võimalust menetluses osalemise teel. Samas võimaldab konventsiooni art 7 lg 1 avaldajal tugineda vahekohtu otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel ka Eesti seadusega antud õigustele. Eesti seadus (TsMS § 719 lg 1) nõuab vahekohtu kokkuleppele kirjalikult taasesitatavat vormi ja selle kohtule esitamist otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eeldusena (TsMS § 757 lg 1). Samas ei mõjuta vorminõude järgimata jätmine TsMS § 719 lg 3 järgi kokkuleppe kehtivust, kui pooled nõustuvad vaidluse lahendamisega vahekohtus. Seega on võimalik vahekohtu kokkuleppe vormipuudus vahekohtusse pöördumisega kõrvaldada. (p-d 26-26.2)
1958. a konventsioon ei näe ette vahekohtu kokkuleppe vormipuuduste kõrvaldamise võimalust menetluses osalemise teel. Samas võimaldab konventsiooni art 7 lg 1 avaldajal tugineda vahekohtu otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel ka Eesti seadusega antud õigustele. Eesti seadus (TsMS § 719 lg 1) nõuab vahekohtu kokkuleppele kirjalikult taasesitatavat vormi ja selle kohtule esitamist otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eeldusena (TsMS § 757 lg 1). Samas ei mõjuta vorminõude järgimata jätmine TsMS § 719 lg 3 järgi kokkuleppe kehtivust, kui pooled nõustuvad vaidluse lahendamisega vahekohtus. Seega on võimalik vahekohtu kokkuleppe vormipuudus vahekohtusse pöördumisega kõrvaldada. (p-d 26-26.2) Isiku tuginemine kohtus vahekohtu kokkuleppe puudumisele võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2), kui ta on nõustunud vahekohtumenetlusega ega ole selles menetluses esitanud vastuväiteid vahekohtu kokkuleppe puudumise kohta ega ole ka hiljem esitanud väiteid, et tal sellist võimalust varem ei olnud. (p 26.3)
3-2-1-153-16 PDF Riigikohus 29.03.2017
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete, täpsemalt VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. Kui koguteoses on rikutud isiku õigusi vaid üksikute lausetega, ei ole seega üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu. (p 18)
Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks piisab ka sellest, et õigusvastane oleks mõne hageja viidatud lause või nime avalikustamine. Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud. Näiteks kui kannatanule on omistatud tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud ning lisaks on need ka au teotavad, siis võib olla põhjendatud suurem mittevaralise kahju hüvitis, võrreldes olukorraga, kus avalikustatud on küll kannatanu nõusolekuta tema tsitaate, kuid sellega ei ole avalikustatud isiku kohta tundlikke eraelulisi fakte. (p 17.5)
Autoriõigusliku kaitse saamiseks peab intervjuu kui intellektuaalse tegevuse tulem vastama AutÕS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Ühe võimaliku teose liigina on AutÕS § 4 lg 3 p-s 4 nimetatud suulised teosed, nagu kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt. AutÕS § 4 lg 6 järgi eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui AutÕS-ist või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kui teose reprodutseerimiseks autori luba ei ole ning puuduvad alused teose kasutamiseks autori nõusolekuta, siis kasutatakse teost õigusvastaselt. AutÕS § 81^7 lg 1 järgi võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 (p 1) kohaselt ja teose õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist VÕS §-de 1037 ja 1039 (p 3) järgi. (p 20)
Välistatud ei ole üksnes tuvastushagi esitamine, milles hageja palub tuvastada väärtushinnangu või faktiväite õigusvastasuse, kui ta leiab, et tuvastushagiga on võimalik taastada tema au ja hea nime (TsMS § 368 lg 1). Kolleegiumi arvates ei saaks kohus muude eelduste täidetuse korral keelduda sellise tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p 19.2)
Kui isikule omistatakse lauseid, mida ta ei ole öelnud, siis võivad au teotavad olla mh isikule omistatud tsitaatide väljenduslaad või ka tsitaatides sisalduvad teisi isikuid halvustavad hinnangud. (p 30) Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28) Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31)
Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Isikul on üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta (mh reisimine, sõpruskond jms) avalikustab. (p 34) Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)
Kannatanu nõusolek õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja sellega kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav tahteavaldus, mille võib anda ka suuliselt. Nõusolekust VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel. Kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu peab tõendama kostja. VÕS § 1045 lg 2 p 2 ei ole kohaldatav nende andmete avalikustamisel, mis on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ja mille avalikustamiseks on vajalik nõusolek IKS § 11 lg 1 ning IKS § 12 lg 1 järgi. Küll aga võib VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohane nõusolek välistada nende andmete avalikustamise õigusvastasuse, mis ei ole käsitatavad isikuandmetena IKS-i tähenduses. (p 40) Kui kahju õigusvastaseks tekitamiseks on antud nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, siis tuleb kahju tekitamise õigusvastasuse välistamiseks esmalt nõusolekut tõlgendada ja välja selgitada, millistel tingimustel oli nõusolek antud. Kannatanu nõusoleku tõlgendamisel on analoogia korras kohaldatav TsÜS § 75 lg 1. (p 41) Kui kannatanu on andnud nõusoleku VÕS § 1045 lg 2 p 2 alusel, ei saa ta seda erinevalt IKS § 12 lg-s 7 sätestatust igal ajal tagasi võtta. Kas, millal ja millistel tingimustel saab kannatanu nõusoleku tagasi võtta, sõltub ennekõike poolte ja eelkõige kannatanu tahtest nõusoleku andmise ajal. (p 42)
Isikuandmeteks IKS-i tähenduses võivad olla ka eraelulised seigad isiku vaba aja sisustamise või suhete kohta kolmandate isikutega. (p 22) Kui IKS-i nõudeid on rikutud, ei saa andmete avalikustamise õigusvastasuse puudumise põhjendamisel tugineda VÕS §‑le 1046. Kui on tuvastatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi rikkumine, võib kostja tegevuse õigusvastasuse välistada vaid VÕS § 1045 lg 3 alusel asjaolu, et rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. IKS-i nõuded isikuandmete avalikustamiseks kehtivad olenemata sellest, millisel põhjusel ei soovi isik oma andmete avalikustamist. (p 24) Isikuandmeid sisaldavate tsitaatide kasutamiseks nõusoleku andmist reguleerivad IKS § 10 lg 1 ja § 11 lg 3 on erinormid VÕS § 1045 lg 2 p 2 suhtes. (p 26) Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28) Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31) Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)
3-2-1-79-16 PDF Riigikohus 20.10.2016
VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 15)
Juhul, kui kohus leiab, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud. (p 15)
Nii hagi tagamisel kui ka garantii realiseerimisel üldkorras saab garantii realiseerimise keelata vaid siis, kui garantii realiseerimisega rikutaks pooltevahelist lepingut (vrd RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 11; RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). Järelikult on isikul TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). (p 16)
Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu ülesütlemise avalduse ja kohus leiab, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Vastasel korral rikub kohus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). (p 12)
Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 11). (p 12) Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 13)
3-2-1-64-16 PDF Riigikohus 28.09.2016
Kuivõrd jõustunud kohtumäärus on menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik (TsMS § 457 lg 1, § 461 lg 1 ja 463 lg 2) ning lapse tagastamisega seotud täitemenetluses tekkinud küsimused saab kohtutäitur lahendada TMS §-dest 8 ja 179 lähtudes, siis ei ole täitedokumendi selgitamiseks esitatud tuvastushagiga võimalik taotleda kohtumääruse täiendamist ja selle täitmise viisi kindlaksmääramist ning hagi tuleb jätta menetlusse võtmata. (p 11)
3-2-1-34-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31) Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
Tahteavalduse asendamist tuleks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause järgi hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga. (p 18)
Tagasivõtmise õiguseta hoiustamine loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause kehtivaks üksnes juhul, kui see oli VÕS § 76 lg 3 järgi nõuetekohane. Võlgnik ei vabane raha hoiustamisega kohustuse täitmisest võlausaldaja ees, keda ta raha saamiseks võimaliku õigustatud isikuna hoiustamisel ei nimetanud. (p 20, 22) Kui isik on hagenud pangalt tahteavalduse andmist, mille alusel oleks tal võimalik saada notari kontolt kätte sinna tellija hoiustatud vaidlusalune raha, siis ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa pangal tekkida kohustust anda nõusolek isikule raha kättesaamiseks. Panga kohustus anda isikule tahteavaldus võiks tuleneda pooltevahelisest lepingulisest või lepinguvälisest õigussuhtest. Nõusoleku andmise kohustust ei saa järeldada mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7). Tahteavalduse andmise kohustus võib tuleneda hea usu põhimõttest (VÕS § 6, TsÜS § 138), kui isikule on panga tahteavaldus raha kättesaamiseks notari kontolt (oma õiguste kaitseks) mõistlike alternatiivideta vajalik (vt VÕS § 121 lg 1 ja § 122 lg 1) ja pangal puudub mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda. (p 18, 24-25, 29-31)
Arvestades ainuüksi hea usu põhimõttest tuleneva võlasuhte erandlikkust, ei saaks VÕS § 115 lg 1 alusel olla kahju hüvitamine põhjendatud juhul, kui see ei tuleks kõne alla ka delikti või muu lepinguvälise võlasuhte järgi. See oleks vastuolus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja viiks liiga ulatusliku ja määratlemata vastutuseni. Küll aga võib kõne alla tulla raha ülekandmise juhise andmisega viivitamisel kahjuhüvitise arvutamine sarnaselt viivisega. Lähtuda tuleks seadusjärgsest viivisest, kui kahju tekitaja ei tõenda, et tekkinud kahju oli väiksem, või kannatanu, et see kahju oli suurem. (p 33-35)
3-2-1-182-15 PDF Riigikohus 09.03.2016
Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt RKTKm nr 3-2-1-55-13, p 13). (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)
3-2-1-82-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
Otsuse tühisusele võivad tugineda vähemalt samad isikud, kellel on õigus nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt RKTKo 3-2-1-55-14, p 25; RKTKo 3-2-1-65-08, p 16). Aktsionäril on eelduslikult õigus esitada tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi ja nõuda otsuse tühisuse tuvastamist ka juhul, kui tegu on võlausaldajate kaitseks või avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumisega, sest võlausaldajate või avalike huvide kahjustamine on üldjuhul seotud aktsiaseltsi kui terviku kahjustamise võimalusega, mistõttu on aktsionäri investeeringuga seotud huvi ühingu normaalse toimimise vastu üldjuhul eeltoodud olukorras piisav tema tuvastushuvi jaatamiseks. (p 13)
Üldkoosoleku otsust ja sellega kinnitatud majandusaasta aruannet ei ole võimalik vaadelda eraldi, sest üldkoosoleku otsusel, millega kinnitatakse aastaaruanne, saab sisu olla üksnes selle otsuse lahutamatuks osaks oleva aastaaruande kaudu. Eelnevast tulenevalt ei saa väita, et majandusaasta aruande kinnitamise otsuse kehtivus ei sõltu üldse aruande võimalikest vigadest. (p 11) Raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted on muu hulgas võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid (vt RKTKo 3-2-1-69-15, p 19). RPS näeb ette mitmeid sätteid, millest nähtub, et need peavad muu hulgas kaitsma ka ühingu võlausaldajaid ja avalikku huvi, nt RPS § 16 p 4 ja 7. Kui majandusaasta aruandes esinevad sellised vastuolud RPS sätetega, mille tulemusel kajastab majandusaasta aruanne olulisel määral valesti äriühingu majandusseisu, siis on rikutud võlausaldajate ning avalikkuse kaitseks kehtestatud seaduse sätteid ja aktsionäride üldkoosoleku otsus, millega selline majandusaasta aruanne kinnitatakse, on ÄS § 301^1 lg 1 p 1 alusel tühine. (p 12) Otsuse tühisusele võivad tugineda vähemalt samad isikud, kellel on õigus nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt RKTKo 3-2-1-55-14, p 25; RKTKo 3-2-1-65-08, p 16). Aktsionäril on eelduslikult õigus esitada tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi ja nõuda otsuse tühisuse tuvastamist ka juhul, kui tegu on võlausaldajate kaitseks või avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumisega, sest võlausaldajate või avalike huvide kahjustamine on üldjuhul seotud aktsiaseltsi kui terviku kahjustamise võimalusega, mistõttu on aktsionäri investeeringuga seotud huvi ühingu normaalse toimimise vastu üldjuhul eeltoodud olukorras piisav tema tuvastushuvi jaatamiseks. (p 13)
3-2-1-136-13 PDF Riigikohus 04.12.2013
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11) Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13) PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12) Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
3-2-1-97-13 PDF Riigikohus 03.10.2013
Hagi, milles palutakse tuvastada pooltevahelise vara tasuta kasutusse andmise lepingu ülesütlemise tühisuse, on sisuliselt suunatud sellele, et tuvastada pooltel kehtiva lepingulise suhte olemasolu või puudumine. Olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Seega on üldjuhul olemas õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Üksnes erandjuhtudel puudub sellises olukorras tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi. Selliseks erandlikuks olukorraks on näiteks juhtum, kus on selge, et tuvastamisele järgneda võivad nõuded on ilmselgelt lõppenud, aga ka, kui need on ilmselt aegunud ja kostja sellele tugineb. Samuti olukord, kus vastuhagina esitatud tuvastushagi on sisult sama (olgugi vastassuunaline) hagis esitatud tuvastusnõudega. Lisaks ei ole hagejal vajadust esitada tuvastushagi juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine. Samuti ei välista hagejal tuvastushuvi olemasolu ainuüksi see, et tal oleks võimalik esitada oma õiguste kaitseks sooritushagi. (p 10) Kuigi kohus peab tuvastushagi esitamisel kontrollima hageja õigusliku huvi olemasolu omal algatusel, tuleb hagejale olukorras, kus ta ei ole tuvastushagi esitades oma õiguslikku huvi põhjendanud, selleks anda tähtaeg. Tähtaja andmise võimaluse sätestab TsMS § 3401 lg 1. Juhul kui hageja tähtaja jooksul oma õiguslikku huvi ei põhjenda, saab TsMS § 3401 lg 2 järgi jätta tuvastushagi kas menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 11)
Kuigi kohus peab tuvastushagi esitamisel kontrollima hageja õigusliku huvi olemasolu omal algatusel, tuleb hagejale olukorras, kus ta ei ole tuvastushagi esitades oma õiguslikku huvi põhjendanud, selleks anda tähtaeg (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16). Tähtaja andmise võimaluse sätestab TsMS § 3401 lg 1. Juhul kui hageja tähtaja jooksul oma õiguslikku huvi ei põhjenda, saab TsMS § 3401 lg 2 järgi jätta tuvastushagi kas menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 11)
3-2-1-94-13 PDF Riigikohus 03.10.2013
Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)
Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)
AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13) Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)
Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16) Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)
3-2-1-42-13 PDF Riigikohus 29.05.2013
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist, millega lõpetatakse kaasomand, selguma, milliseid hageja tahteavaldusi kohtuotsus asendab. (p 11)
TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks muutunud) täitmist. Hageja võib TsMS §-s 369 sätestatud tingimustel nõuda, et kohus määraks TsMS § 445 alusel kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. (p 13)
Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kohtuotsus ei saa olla hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel). (p 12) TsMS § 369 alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. (p 13)
Alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust. PKS § 210 lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18). (p 9) PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. ( p 12)
3-2-1-55-13 PDF Riigikohus 15.05.2013
Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta hagiga saavutada üritab. Juhul kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14).
Hageja hagist loobumise avalduse ning taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks peab kohus edastama kostjale ja andma kostjale mõistliku aja hageja menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks.
Hageja hagist loobumise avalduse ning taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks peab kohus edastama kostjale ja andma kostjale mõistliku aja hageja menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
3-2-1-7-12 PDF Riigikohus 31.05.2012
TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.
Vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 11. Hagi tagamine, millega keelata garandil teha kostjale garantii alusel väljamakseid kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni võiks olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul, kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantii-järgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (s.h ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.
3-2-1-80-11 PDF Riigikohus 12.10.2011
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39). Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7). Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses. Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14). Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6. Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel. Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20). Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses. Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39). Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7). Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
3-2-1-135-10 PDF Riigikohus 12.01.2011
Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla aktsionäril õiguslikku huvi esitada hagi otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib nagunii. Samuti ei saa sellise tuvastushagiga saavutada otsust, mis oleks TsMS § 457 lg 5, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg 8 esimese lause ja äriseadustiku § 302 lg 5 järgi siduv kõigile aktsionäridele, juhatuse ja nõukogu liikmetele. Nende sätete järgi on selliselt siduvad üksnes otsused, millega on tunnistatud aktsionäride üldkoosoleku otsus kehtetuks või tuvastatud selle tühisus.
Olukorras, kus eelnevalt on esitatud hagi kostja vastu kostja aktsionäride üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks, võib hagejal, kes soovib üldkoosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks. Seda aga üksnes tühisuse tuvastamise hagiga samasse menetlusse liidetuna, kuna ainult sel juhul saab ta mõjutada esimese nõude lahendamist, mille rahuldamise korral oleks kohtuotsus ka temale siduv. Viimasel hagejal ei saa aga olla enam õiguslikku huvi oma tuvastushagi lahendamiseks siis, kui esimene hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks on jäetud rahuldamata ja selles osas on otsus jõustunud. Sellisel juhul tuleb hagi jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
Praeguses asjas on hagejad I ja II esitanud kostja vastu hagi kostja aktsionäride üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamiseks. Lisaks esitati veel üks hagi kostja vastu kostja aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks, milles aga hageja ei nõua midagi endale, vaid asub toetama kostja positsiooni menetluses. Sellises olukorras saab teda pidada hagejaks, kelle hagi on liidetud hagejate I ja II hagiga ühte menetlusse. Sellist hagide liitmist võimaldab TsMS § 374.
3-2-1-97-10 PDF Riigikohus 10.11.2010
ÄS
TsMS § 368 lg-s 1 sätestatud tuvastushagiga võivad juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16).
Osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) kujutab endast osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping (vt ka Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12).
3-2-1-79-10 PDF Riigikohus 18.10.2010
Juhul kui abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010, siis tuleb perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.
Surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2).
Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.
VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.
3-2-1-166-05 PDF Riigikohus 09.02.2006
Nõudeõigus kuulub enampakkumise kehtetuks tunnistamise järel 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TMS § 98 lg 4 kohaselt asja uuele omanikule, mitte kohtutäiturile. Kui kohus teeb otsuse enampakkumise kehtetuks tunnistamise kohta, ei tulene sellest, et kohtuotsusest tulenevad nõuded peaks täitma kohtutäitur.
Tunnustushagi esitatakse eelkõige õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, hagi üheks kaugemaks eesmärgiks võib olla ka tehingu järgi saadu tagastamine.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json