https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-19005/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019

Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10).

Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20)

Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)


Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. (p 14)


Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13)

Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)

2-14-61508/73 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)


Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)


Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)


Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)

2-16-708/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.11.2018

TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). (p 20)


Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). TLS § 89 lg 3 mõttes tähendab teise töö pakkumine, et tööandjal on kohustus pakkuda omal initsiatiivil töötajale konkreetseid töökohti, millel ta võimaldaks töötajal ilma töökohale kandideerimata töötamist jätkata. (p 17.1)

Teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. TLS § 89 lg 5 ja lg 3 esimese lause järgi ei ole tööandjal olukorras, kus töösuhtes olev töötaja ei sobi vabale töökohale, kohustust töötajale seda tööd pakkuda. Sellisel juhul on tööandjal õigus korraldada vaba töökoha täitmiseks konkurss või võtta sellele uus töötaja ilma konkursita. Kui tööandja leiab aga, et töötaja sobib teisele töökohale, on tööandjal kohustus talle seda pakkuda (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).

Tööandjal on kohustus pakkuda töötajale kõiki töökohti, sh, ka ajutiselt täitmata töökohti, mis on töölepingu ülesütlemise hetkel vabad ja seotud tööga, mida töötaja on võimeline tegema. Tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad. Lisaks on tööandjal õigus kaaluda, kas töötajale täiendusõppe korraldamine on mõistlik, st ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid (TLS § 89 lg 3; Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Tööandjal ei ole õigust mitte pakkuda vaba kohta, juhul kui ei esine eeltoodud mõjuvaid põhjuseid. Vabade kohtade täitmata jätmisel tuleb tööandjal TLS § 89 lg 3 teise lause järgi tõendada, et muudatused oleksid tööandjale põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid (vt ka Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10).

Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 10). Teise töö pakkumise kontekstis tuleb ka ajutiselt täitmata töö- ja ametikohtade puhul hinnata, kas nende täitmine põhjustaks tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. (p 17.2)


Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20; 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). (p 18)

Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)


Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)


Vt TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise maksmise kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.5 . (p 20)

Hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi tuleb välja mõista ühe summana. Olukorras, kus kohus jätab mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata, tuleb otsus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist puudutavas osas täielikult tühistada. (p 25)

Töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7). Eelviidatud seisukoht käib TKindlS § 6 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud hüvitise kohta.

Riigikohtu üldkogu ei käsitlenud eelnimetatud otsuses Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Seaduse mõtte kohaselt tuleb TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt. (p 23)

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p 15). Kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ebaseaduslikult, tuleb mittevaralise kahju eest maksta hüvitist. Hüvituse suurus sõltub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise asjaoludest. (p 24)


Nõudest loobumine tuleb nõuetekohaselt vastu võtta ning taotlus lahendada. (p 15)

3-2-1-90-15 PDF Riigikohus 18.01.2017
3-2-1-88-15 PDF Riigikohus 18.01.2017
3-2-1-89-15 PDF Riigikohus 18.01.2017
3-2-1-162-13 PDF Riigikohus 02.04.2014

Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).


Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).


Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).


Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).


Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).


Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)


Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).


Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).


Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).

Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).


Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)


VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)


Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).

Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).


Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).


Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).


Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).

Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).

Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).


Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)

3-2-1-169-13 PDF Riigikohus 19.02.2014

KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). (p 21)


VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. (p 28)

VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nii varem sõlmitud kokkulepped intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta, kui ka sellised kokkulepped pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. (p 29) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)

Viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. (p 32)


Viivisemäära sätestamine fikseerimata ja teisele poolele ettenähtamatu suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. (p 32)


Nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb. (p 12)


Kohus peab võtma selge seisukoha selles, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 12)


Tarbijakrediidilepingule tuleneb seadusest mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 15) KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). (p 21)


Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool peab soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 8). Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. (p 19)

3-2-1-96-13 PDF Riigikohus 23.10.2013

Äriseadustikus ei ole sätestatud eriregulatsiooni juhuks, kui osaühingu osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud ajaks jäävad mõned osad märkimata. Küll on selline olukord (n-ö alamärkimine) reguleeritud aktsiaseltsi puhul. Osaühingu regulatsioonis on lünk, mida on teistsuguse regulatsiooni puudumisel osaühingu põhikirjas või osade märkimistingimusi ettenägevas osakapitali suurendamise otsuses võimalik täita, kohaldades analoogia alusel ÄS § 347.

Kuigi osakapitali suurendamine jõustub ÄS § 196 lg 4 järgi äriregistri kandega, ei tähenda see, et enne kannet ei oleks sissemakset osaühingule üle antud. Kui osakapital jääb suurendamata, ei lähe sissemakse automaatselt sissemakse tegijale tagasi, vaid osaühingul tekib võlaõiguslik kohustus sissemakse ÄS § 347 alusel tagastada. (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 34).


1. jaanuarist 2001 kaotati võimalus anda aktsiad välja esitajaaktsiatena ja edaspidi võimaldati aktsiaid välja anda üksnes nimeliste aktsiatena, mis pidid olema registreeritud EVK-s (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p 9). (p 28) Nimeline aktsia on ÄS § 229 lg 1 järgi vabalt võõrandatav. Aktsia kui EVK-s registreeritud õiguse võõrandamise kehtivuse eeldusi ei ole seaduses sätestatud. Aktsia kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33). Aktsia võõrandamiseks (üleandmiseks) on vajalik kehtiv üleandmise (võõrandamise) leping kui käsutustehing. Aktsia läheb omandajale üle käsutustehingu tegemisest või selle järgi määratud hilisemal ajal. Käsutustehingust ja selle kehtivusest tuleb eristada võõrandamise aluseks olevat kohustustehingut ja selle kehtivust. (p 30) Nimelise aktsia võõrandamise kehtivuse eeldusena ei ole seadusandja ette näinud vorminõuet. (p 31) Aktsiad peavad olema registreeritud aktsiaraamatus, mida peab EVK pidaja. Aktsiad on EVK-s kirjendatud isikute väärtpaberikontodel ning neid kantakse ühelt väärtpaberikontolt teisele üle väärtpaberiülekandega. Kanne EVK-s on küll aktsia kui õiguse olemasolu eelduseks, kuid ei ole seaduse järgi selle võõrandamise kehtivuse eelduseks. (p 32)


Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 24). Siiski tuleb selle kohta kohtul võtta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba kostja menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 19)


Kolmanda isiku saab menetlusse kaasata TsMS § 216 lg 1 alusel üksnes poole taotlusel. (p 13)

Kaasates liidetud kohtuasja menetlusse kõigi kostjate poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku, ei muutu kolmanda isiku menetluslik seisund, kui asi eraldatakse ühe kostja suhtes eraldi menetlusse. (p 12)

3-2-1-80-13 PDF Riigikohus 25.09.2013

Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks. Hagist loobumise või selle tagasivõtmise avalduse saab vähemalt üldjuhul esitada ka pärast avalduste esitamise tähtaja (vt TsMS § 329–331) möödumist menetluses, kuna selle lahendamine üldjuhul ei venita menetlust, vaid kiirendab seda. (p 24)


Isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut. (p 18) Seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid (vt käesoleva otsuse p-d 31–34) ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamine on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste osas on järgitud IKS-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1–3 tingimustel olla õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava avalduse saamist (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10). (p 38)


Mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. (p 20)


Jäätmevaldaja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga tuleneb talle esmalt õigus nõuda jäätmevedajalt lepingu sõlmimist jäätmeveoks seaduses sätestatud tingimustel ja teda teiste jäätmevaldajatega võrreldes mitte halvemini koheldes. Kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, on seaduses sätestatud mitmetel juhtudel eelkõige monopoolses seisundis olevale või olulist vahendit omavale ettevõtjale kohustus sõlmida mittediskrimineerivatel tingimustel leping tarbijaga, kes seda teenust vajab, ning lisaks on Riigikohus tunnustanud üldist tarbija õigust nõuda sellise lepingu sõlmimist erandlikult ka üksnes deliktiõiguse sätete alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 30–34; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Neil juhtudel on võimalik tarbijal hageda ettevõtja tahteavalduse asendamist lepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. (p 53) Kui jäätmevaldaja ei ole sõlminud jäätmevedajaga lepingut jäätmete veoks, ei saa talle kehtida jäätmevedaja lepinguline hinnakiri. Vedaja ei saa seadusjärgse võlasuhte raames nõuda jäätmevaldajalt tasu või muu hüvitise maksmist, mida ei ole seaduse või delegatsiooninormi raames kohaliku omavalitsuse õigusaktiga selgelt ette nähtud. Seega peab õigus nõuda vedajalt tasu, sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord selgelt tulenema õigusaktist.

3-2-1-55-13 PDF Riigikohus 15.05.2013

Hageja hagist loobumise avalduse ning taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks peab kohus edastama kostjale ja andma kostjale mõistliku aja hageja menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks.


Hageja hagist loobumise avalduse ning taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks peab kohus edastama kostjale ja andma kostjale mõistliku aja hageja menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).


Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta hagiga saavutada üritab. Juhul kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14).

3-2-1-67-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.


Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).


Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.


Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).


Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).


Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).


Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30). Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.


Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).

3-2-1-5-12 PDF Riigikohus 20.03.2012

Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale. Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.


Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud; • kostja vastutab lepingu rikkumise eest; • kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; • hagejale on tekkinud või tekib kahju; • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).


VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).


Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.


Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.


Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.


Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).


Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud; • kostja vastutab lepingu rikkumise eest; • kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; • hagejale on tekkinud või tekib kahju; • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.


Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.

3-2-1-63-11 PDF Riigikohus 28.09.2011

Kohus võib jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1). TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks peab olema menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10).


Asja menetluse lõpetamise korral hagist loobumise tõttu määrab kohus menetluse lõpetamise määruses kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse (TsMS § 1741 lg 1). Ka sellisel juhul võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

3-2-1-112-10 PDF Riigikohus 11.03.2011
3-2-1-73-10 PDF Riigikohus 06.10.2010

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).


Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.


Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.


Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.


Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.

3-2-1-28-09 PDF Riigikohus 15.04.2009

Elamuühistu osamaks (osak) kuulus elamuühistu liikmele, mitte elamuühistule. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Elamuühistu osamaksu omandiõigus ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. PärS § 130 lg 1 järgi läksid pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt olid lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saanud ühelt isikult teisele üle minna. Olukorras, kus elamuühistu osamaks on abikaasade ühisomandis, on võimalik, et ühe abikaasa surma korral läheb osamaks tema pärija ja üleelanud abikaasa kaasomandisse.

Olukorras, kus puudub ühistuliikmest korterivaldaja, kes võiks saada korteriomandi omanikuks EES § 218 lg 2 järgi, kuid on olemas elamuühistu osamaksu omanik, kes ei ole elamuühistu liige, kuid kes elamuühistu liikmeks astumisel saaks kasutusõiguse sellele korterile, peaks elamuühistu erastatud maa korteriomanditena kinnistamisel saama korteriomandi omanikuks see elamuühistu osamaksu omanik.


TsMS § 429 lg 1 teise lause kohaselt võtab kohus hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole hagist loobumist määrusega vastu võtnud.

3-2-1-138-07 PDF Riigikohus 04.02.2008

Kehtivas õiguses puudub otsene regulatsioon selle kohta, millise kohtu poole peab hageja pöörduma, kui ta soovib pärast lahendi tegemist hagist loobuda. Kuid õiguse üldisest mõttest lähtudes saab asja lahendanud kohus pärast hagi lahendava otsuse tegemist otsustada hagist loobumise üle ja tsiviilasja menetluse lõpetada.

Käsitlus, et hagist saab pärast hagi lahendava otsuse tegemist loobuda üksnes siis, kui hageja esitab kassatsioonkaebuse, piirab hageja õigust loobuda hagist pärast kohtuotsuse tegemist juhul, kui hagejal puudub TsMS §-s 668 sätestatud kassatsiooni korras edasikaebamise õigus. Samuti ei taga see, et hagist loobumine saaks otsustatud mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, sest lisaks hagist loobumise vastuvõtmise otsustamisele tuleks Riigikohtul lahendada esmalt kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise küsimus ning hagist loobumine ei oleks võimalik ilma täiendavate, hagist loobumiseks mittevajalike kohtukuludeta. Hagi lahendanud kohtul hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamist ei takista ka asjaolu, et kohus on hagi lahendava otsuse juba teinud ja menetlus selles kohtuastmes lõppenud.

Hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamine ning selle tõttu asjas tehtud lahendi tühistamine ei ole kohtu otsuse kontrollimine ega kohtuotsuses vigade parandamine. Hagist loobumise vastuvõtmisel lõpetab kohus menetluse ja tühistab asjas varem tehtud lahendid hagi sisuliselt lahendamata. Seega ei ole hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise üle otsustamine ning selle tõttu asjas tehtud kohtulahendi tühistamine lahendi teinud kohtu poolt vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete, eesmärgi ega mõttega.


Ringkonnakohtu määrus, millega tagastati hagist loobumise avaldus, ei takista iseenesest asja edasist menetlust. Siiski on seadusega lubatud sellise määruse peale esitada määruskaebus. Sellist määrust saab pidada TsMS § 433 lg-s 2 nimetatud määruseks, sest ringkonnakohus tegi sisuliselt määruse, millega ei võtnud hagist loobumist vastu ja jättis menetluse lõpetamata.


3-2-1-151-05 PDF Riigikohus 17.11.2005

Hagist loobumise korral tuleb TsMS § 352 lg 2 alusel tühistada tsiviilasjas tehtud eelnevad kohtulahendid ja menetlus lõpetada.

3-2-1-128-05 PDF Riigikohus 19.10.2005

Kui Riigikohus tühistab hagist loobumise tõttu tsiviilasjas tehtud eelnevad kohtulahendid ja lõpetab menetluse, siis rahuldatakse ka poolte taotlus hagi tagamise tühistamiseks.


Hagist loobumise korral tühistab Riigikohus TsMS § 352 lg 2 alusel tsiviilasjas tehtud eelnevad kohtulahendid ja lõpetab menetluse.

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json