2-20-5007/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.11.2022 |
|
Kui hageja pöördus enne hagi tagasi võtmist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult (kostja on hageja nõude rahuldanud), siis kannab kostja hageja tagasivõetud hagi senise menetlemisega seotud kulud (vt ka RKTKm nr 2-18-17703/88, p 11.2). (p 14)
Vt RKTKm nr 3-2-1-142-10, p 9; RKTKo nr 2-19-6689/47, p 13. (p 15)
Vt RKTKm nr 3-2-1-20-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-148-04, p-d 18 ja 19. (p 16)
|
| 2-18-7948/81
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.06.2020 |
|
Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.
Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses oli hageja sooritus alusetu. (p 20)
Aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). (p 22)
Kui hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 23)
Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 6. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317/38, p 13.2). (p 16)
Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)
Vt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja kohta Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46. (p 22)
Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist või õigeksvõttu (Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13).
Võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut ei saa käsitada ka menetlusosalise taotlusena jätta tema menetluskulud tema enda kanda. (p 27)
|
| 2-17-6579/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.10.2018 |
|
Kompromissilepingul nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p 13). (p 11)
Kuigi materiaalõiguslikult on kohtulik kompromiss kompromissileping VÕS § 578 tähenduses, siis tuleb arvestada, et kui tegemist on kompromissilepinguga, mis oli esitatud kohtuvaidluse lõpetamiseks ning mis muutus selle lepingu pooltele siduvaks mitte selle lepingu sõlmimisest, vaid kompromissi kinnitava ja kohtumenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest (vt Riigikohtu 21. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14), siis tuleb kompromissileping tõlgendamisel arvestada TsMS § 457 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel.
Kohtuliku kompromissiga kinnitab kohus üksnes vaidlevate poolte vahelise kompromissilepingu. Kui varasemas tsiviilasjas ei olnud praegused hageja ja kostja vaidlevad pooled, ei saa eeldada, et varasemas kohtuasjas sõlmitud kompromissiga sooviti ümber kujundada ka praeguse asja hageja ja kostja omavahelisi suhteid. VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldust ei saa laiendada õigussuhetele, mis ei olnud esemeks vaidluses, milles kohtulik kompromiss tehti. (p 13)
Iseenesest ei ole õiguslikult välistatud, et kohtuasjas, kus lahendatakse võlausaldaja nõudeid kostjate vastu, reguleeritakse kompromissis ka kostjate omavahelisi nõudeid. Sellisel juhul peab aga soov reguleerida kostjate omavahelisi suhteid kompromissist selgelt nähtuma. (p 14)
|
| 3-2-1-67-17
|
Riigikohus |
20.06.2017 |
|
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 37.1.). (p 11)
Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vaid kõigi lahendite jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 13). (p 11)
Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 9)
Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista isiku õigust taotleda TsMS § 459 alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist. (p 12)
|
| 3-2-1-35-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Kui hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks, kuid samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseisva elatisnõude, ei ole tegemist vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 13). Asja hind tuleb sellisel juhul määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi (vt ka RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 49-57). (p 14-15)
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kui elatis lepitakse kompromissis kokku mingi protsendina miinimumelatisest, saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. (p-d 37.1-37.3)
Vt otsuse p-d 18-22 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 13; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 16).
Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-119-15). Kui laps elab lahuselava vanema juures, siis eeldatakse, et lahuselav vanem katab kulud aja eest, mil laps tema juures on. (p-d 23.3-23.4)
Vt otsuse p-d 27-28.3 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-15, p 11; RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Vt otsuse p 25 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13).
|
| 3-2-1-104-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
|
| 3-2-1-78-16
|
Riigikohus |
21.09.2016 |
|
|
| 3-2-1-127-15
|
Riigikohus |
17.11.2015 |
|
Kui kohtule on teada, et vanemad ei ole last esindades üksmeelel, ei saa kohus tugineda teise vanema nõusoleku eeldusele (PKS § 120 lg 7) ega kinnitada ühe vanema sõlmitud kohtulikku kompromissi. (p 24)
Ühise hooldusõigusega vanemad esindavad last kui menetlusosalist kohtumenetluses üldjuhul ühiselt. Ühise hooldusõiguse korral võivad vanemad siiski kokku leppida, et last esindab üks vanem ning üks vanem saab sellisel juhul volitada teist vanemat enda asemel last esindama, sh kohtumenetluses. Kui vanemad ei ole enne kohtumenetlust või kohtumenetluse ajal vaidlust puudutavas küsimuses üksmeelel, saab vanem taotleda selles küsimuses endale ainuotsustusõiguse andmist, mis annab talle ühtlasi õiguse last üksi kohtumenetluses esindada. (p 23)
Kui kohtule on teada, et vanemad ei ole last esindades üksmeelel, ei saa kohus tugineda teise vanema nõusoleku eeldusele (PKS § 120 lg 7) ega kinnitada ühe vanema sõlmitud kohtulikku kompromissi. (p 24)
Kui kohus on määranud lapsele esindaja (TsMS § 219) või erieestkostja (PKS § 209), ei ole vanemal õigust last kohtumenetluses esindada. (PKS § 217 lg 7) (p 27)
Kohus ei pea tingimata last tema vara puudutavasse hagimenetlusse kaasama (TsMS § 202 lg 2), kuid peab vähemalt 10-aastase lapse ära kuulama lapse varaga tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses (TsMS § 552¹). (p 28)
Kui lapse nimel tehingu tegemiseks on vaja kohtu nõusolekut (PKS § 186-188), peab kohus lisaks kompromissi kinnitamisele lahendama hagita menetluse sätteid järgides omal algatusel ka nõusoleku andmise või lahendama asja sisuliselt. (p 25)
Lapse ülalpidamiseks saab lisaks vanemate ülalpidamiskohustuse täitmisele kasutada üldjuhul lapsele kuuluva eseme vilju, kuid mitte eset asendavat hüvitist (PKS § 132 lg 1). (p 26)
|
| 3-2-1-9-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
|
| 3-2-1-20-15
|
Riigikohus |
01.04.2015 |
|
TsMS § 430 lg 8 teise lause järgi saab kohtulikku kompromissi tühistada või selle tühisusele tugineda ning kompromissist saab taganeda või kompromissi üles öelda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses. TMS § 221 lg-st 1 tulenevalt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õigus üksnes võlgnikul. Sellise piirangu näol ei ole tegemist seaduse lüngaga. Selline piirang puudutab üksnes TsMS § 430 järgi sõlmitud ja kohtumäärusega kinnitatud kompromissi. Selline kompromiss on ühest küljest täitedokument mingi nõude osas, kuid teisalt poolte kokkulepe menetluse lõpetamiseks. Sellise kokkuleppe kinnitamisel kohtu poolt on kokkuleppele antud jõustunud kohtulahendi jõud, mida ei saa tuvastushagiga kõrvaldada. (p 9)
Vaatamata sellele, et võlausaldajal ei ole võimalik kohtulikust kompromissist taganeda, ei ole välistatud tema kahju hüvitamise nõuded kostja kui võlgniku ja kompromissilepingut väidetavalt rikkunud isiku vastu VÕS § 115 alusel. (p 10)
|
| 3-2-1-143-14
|
Riigikohus |
28.01.2015 |
|
|
| 3-2-1-69-14
|
Riigikohus |
15.10.2014 |
|
Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).
VÕS § 145 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Tõlgendus, et VÕS § 145 lg-le 5 saaks tugineda vaid siis, kui muu tagatise andjaks on põhivõlgnik, on liialt kitsendav. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale. Tegemist on käendaja vastuväitega VÕS § 145 lg 5 alusel (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 17) (p 13).
Kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetab pantija ja võlausaldaja vahelise õigussuhte, mitte võlausaldaja ja käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada (p 11).
Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14 p-s 19 märgib tsiviilkolleegium, et VÕS § 69 lg-st 7 tuleneb, et sama paragrahvi lg-d 2−6 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg-tes 2−6 reguleeritakse solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega. Sama lahendi p-s 21 on Riigikohus leidnud muu hulgas ka seda, et kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Nõude üleminekul tuleb arvestada ka VÕS § 173 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul varasem võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele.
Kolleegium jääb eelnimetatud lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja leiab, et eelnimetatu kehtib ka käendaja puhul – ka nõude rahuldanud käendajal on võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks (p 14).
|
| 3-2-1-39-14
|
Riigikohus |
14.05.2014 |
|
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei välista käsunduslepingu olemasolu tõendamist üksnes tunnistajate ja poolte vande all antud ütlustega (p 14).
TsMS § 431 lg 2 teise lause kohaselt, kui asja lahendanud kohus lõpetab menetluse edasikaebetähtaja jooksul esitatud avalduse alusel, tühistab ta asjas tehtud lahendi (p 13).
|
| 3-2-1-80-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.
Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel.
Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
|
| 3-2-1-94-10
|
Riigikohus |
14.12.2010 |
|
|
| 3-2-1-69-10
|
Riigikohus |
06.09.2010 |
|
|
| 3-2-1-132-08
|
Riigikohus |
17.12.2008 |
|
|
| 3-2-1-143-07
|
Riigikohus |
29.01.2008 |
|
Esindaja võimalikud minetused esindamisel saavad olla aluseks vaid esindatava võimalikele nõuetele tema vastu, kuid ei saa mõjutada menetlustulemust.
Ainuüksi üürilepingu ülesütlemise kehtivaks lugemine ei välista üürniku võimalikku kahju hüvitamise nõuet üürileandja vastu, kui üürilepingu lõpetamise aluseks olevad asjaolud olid põhjustatud üürileandja poolsest üürilepingu rikkumisest.
Kohtul ei ole kohustust ka menetluses kompromissi sõlmimise väljavaate olemasolul kutsuda pooli kohtuistungil isiklikult osalema, kuna kompromissi sõlmimiseks on esindajal TsMS § 222 lg 1 p 8 kohaselt piisav esindusõigus.
Kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.
Lähtuvalt TsMS § 444 lg 1 teine lause tähendab esmajoones lühikokkuvõtet hagi veenvuse kontrollist TsMS § 407 lg 1 või § 413 lg 1 järgi. Viidata tuleb sellele, millist liiki hagiga on tegemist ja millise õigusnormi (ja nt võimaliku lepingutingimuse) alusel tuleb hagi rahuldada. Hageja esitatud, kostjale teatavaks tehtud ja kostja poolt omaksvõetuks loetud faktiväiteid tuleb tagaseljaotsuses nimetada ulatuses, milles see on vajalik õigusliku põhjenduse mõistmiseks. Tagaseljaotsuses ei ole vaja esitada väidete ega õigusnormide kohaldamise detailset analüüsi. Tagaseljaotsuse tegemise muid seaduslikke eeldusi peab kohus küll kontrollima, kuid nende olemasolu ei tule tagaseljaotsuses eraldi märkida.
Tagaseljaotsuse õiguslikult põhjendamata jätmine ei ole menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 tähenduses ja ainuüksi selline rikkumine ei anna ringkonnakohtule õigust tühistada kaja rahuldamata jätmise määrust ning taastada kaja alusel menetlust, sest selline puudus ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ja ringkonnakohus saab sellise puuduse ise kõrvaldada. Samamoodi ei ole ringkonnakohtu poolt kõnealuse puuduse kõrvaldamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 ega lg 2 tähenduses ning selle saab kõrvaldada Riigikohus.
Lähtudes TsMS § 417 lg-st 4, ei saa Riigikohtule esitatud määruskaebuses enam tugineda väitele, et kostjal oli tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingu tegemata jätmiseks või sellest teatamiseks mõjuv põhjus.
Kaja tähtaegne esitamine tagaseljaotsuse peale ei ole automaatselt menetluse taastamise aluseks maakohtus. Muu hulgas puudutab see hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrolli. Selle käigus tuleb kontrollida, kas hagi saab rahuldada selles (või TsMS § 376 lg 5 p 1 kohaselt) esitatud väidete omaksvõtu tingimusel (TsMS § 407 lg 1 või § 413 lg 1).
Tagaseljaotsuse tegemise eeldusi, mida kohus peab kontrollima omal algatusel tagaseljaotsuse tegemisel, tuleb kohtu omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Muu hulgas puudutab see hagi veenvuse kontrolli. Siiski ei tähenda eelnev seda, et sõltumata kaja ja kaebuste väidetest peab maakohus kaja lahendamisel või ringkonnakohus või Riigikohus määruskaebuse lahendamisel määruses alati eraldi märkima kontrolli tulemusi, mh hagi veenvuse kohta. Määrustes tuleb vastata esmajoones kaja või määruskaebuse väidetele. Sarnaselt ei pea nt ringkonnakohus otsust tehes otsuses eraldi märkima, et ei esine otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest sõltumata tühistamise aluseid TsMS § 656 lg 1 kohaselt, kuigi tühistamise aluseid tuleb kontrollida. Kui tagaseljaotsust ei ole siiski nõuetekohaselt õiguslikult põhjendatud, tuleb õiguslik põhjendus märkida kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses.
Tagaseljaotsuse õiguslikult põhjendamata jätmine ei ole menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 tähenduses ja ainuüksi selline rikkumine ei anna ringkonnakohtule õigust tühistada kaja rahuldamata jätmise määrust ning taastada kaja alusel menetlust, sest selline puudus ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ja ringkonnakohus saab sellise puuduse ise kõrvaldada. Samamoodi ei ole ringkonnakohtu poolt kõnealuse puuduse kõrvaldamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 ega lg 2 tähenduses ning selle saab kõrvaldada Riigikohus.
|
| 3-2-1-95-07
|
Riigikohus |
10.10.2007 |
|
Kompromiss ei ole esitatud asjaolude järgi vastuolus heade kommete ega seadusega ning ei riku olulist avalikku huvi, samuti on seda võimalik täita.
|
| 3-2-1-89-07
|
Riigikohus |
10.10.2007 |
|
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud. Samuti on rikutud TsMS § 431 lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt kui menetlusosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus poolele või tema esindajale eelnevalt menetluse lõpetamise tagajärgi.
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
Kohus ei pea esindaja volituste kontrollimisel kontrollima enda algatusel lisaks registriandmetele ka äriregistri menetlusteavet. Äriregistri menetlusteavet peab kohus kontrollima neil juhtudel, kui kohtul tekib kahtlusi äriregistri kande õigsuses.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
|
Facebook
X.com