2-22-5382/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2023 |
|
Kohus võib juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui avaldaja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele avaldaja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tuvastamise korral kaasa otsuse tühisuse (vt RKTKo nr 2-17-13391/43, p 27). Sel juhul tuleb kohtul esmajärjekorras kontrollida otsuse tühisuse aluste esinemist, sest kui otsus on tühine, ei saa seda enam kehtetuks tunnistada (vt RKTKm nr 3-2-1-187-12, p 14). Kui aga avaldaja ei ole otsuse tühisusele viitavaid asjaolusid kohtu ette toonud, ei saa ka kohus otsuse tühisuse aluste esinemist kontrollida. See aga ei võta avaldajalt õigust vastavate asjaolude ilmnemisel hiljem uuesti kohtusse pöörduda, et nõuda otsuse tühisuse tuvastamist. (p 12)
Otsus, mille vastuvõtmisel on rikutud häälteenamuse nõudeid, on olemuselt seaduse või põhikirjaga vastuolus ning üksnes kehtetuks tunnistatav (TsÜS § 38 lg 1 esimene lause; vt ka RKTKo nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 13)
Kohus saab avalduse TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata, kui samasisuline vaidlus on veel kohtu menetluses. Kui asjas on juba olemas jõustunud kohtulahend, saab kohus kas avalduse menetlusse võtmisest keelduda (TsMS § 371 lg 1 p 4) või menetluse lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 2). (p 14)
|
| 2-19-12055/20
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.05.2022 |
|
TsÜS § 62 lg 1 järgi on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Õigusrikkumise tõttu kaotatud kasutuseeliste eest nõutava kahjuhüvitise arvutamisel on lähtekoht kasu, mida kahjuhüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 13; RKTKo nr 3-2-1-123-05, p 28; RKTKo nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). AÕS § 71 lg 2 on nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. AÕS § 71 lg 2 alusel on kaasomanikul mh õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseelis on ka see, kui kaasomanik kasutab kaasomanike kokkuleppe alusel kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (vt RKTKo nr 3-2-1-137-10, p-d 11 ja 12). (p 14.1)
Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel on üldjuhul igal kaasomanikul õigus nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha mh kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sh kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Asjaolul, et üks kaasomanik kasutab ühist asja temale kuuluvast mõttelisest osast suuremas ulatuses, on AÕS § 71 lg 2 esimese lause alusel esitatud kasutuseeliste nõude lahendamisel tähendus eelkõige olukorras, kus kaasomanikud on sõlminud kasutuskorra kokkuleppe või kui AÕS § 72 lg 5 alusel nõutakse kohtu kaudu tahteavaldusi sellise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 14.3)
TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseks tõendiks kohtumenetluses ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. Kolleegium on leidnud, et kohus ei saa TsMS § 371 lg 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8; RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-130-07, p 9). Kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel läbivaatamisel (vt nt RKTKm nr 2-19-20574, p 9; RKTKm nr 2-16-17452, p 11; RKTKm nr 3-2-1-177-16, p 10). Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist (vt RKTKm nr 3-2-1-121-13, p 8). Samade poolte vahel teises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit kui dokumentaalset tõendit ei saa hagi menetlusse võtmise otsustamisel arvestada. (p 13)
Põhivõlanõue ei ole ühtne hagiese, millega saab pöörduda kohtusse vaid üks kord (vt RKTKo nr 3-2-1-30-10, p 11). Perioodilise nõude korral on hagejal võimalik nõue eelnevas tsiviilasjas esitamata jäänud ajavahemiku kohta eraldi menetluses maksma panna. Selliselt ei ole tegemist sama menetlusega TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes, mis tingiks hagi menetlusse võtmisest keeldumise. (p 12)
|
| 3-2-1-7-17
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Ehkki lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik põhjuslik seos kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse vahel, ei kontrollita põhjuslikku seost juba kohtualluvuse üle otsustamise käigus. Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). (p 29)
Hagi menetlusse võtmist, sh kohtualluvuse üle otsustamist ei saa seada sõltuvusse sellest, kas kostja vastutab hageja nõude eest või mitte, sh kas hagi on esitatud õige kostja vastu (vrd RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-2-16, p 22). Tegemist on küsimusega hagi põhjendatusest, mis tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. (p 29.4.)
Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt RKTKm nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt RKTKm nr 3-2-1-179-14, p 12). (p 29.1.-29.2.)
Kui kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks. (p 29.3.)
Eesti kaubamärgist tulenevalt esitatud nõuded on hinnatavad lepinguvälise kahju hüvitamise nõuetena Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kontekstis, kuigi Eesti õiguse kohaselt võib rahaliste nõuete näol olla tegu alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 raames tuleb lepinguvälist kahju sisustada autonoomselt määruse kontekstis (vt nt Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. a otsus asjas nr C-334/00 (Tacconi), p-d 19 ja 21; 13. märtsi 2014. a otsus asjas nr C-548/12 (Brogsitter), p-d 18 ja 20). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab termin „lepinguväline kahju" selle sätte tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud" (vt nt Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. a otsus asjas nr C-189/87 (Kalfelis), p-d 16˗18; nr C-548/12 (Brogsitter), p 20; 21. aprilli 2016. a otsus asjas nr C-572/14 (Austro-Mechana), p 32). Kuigi Brüsseli I bis määrus ei reguleeri eraldi alusetust rikastumisest tulenevate nõuete kohtualluvust, sarnanevad rikkumiskondiktsioonist tulenevad nõuded olemuslikult kahju hüvitamise nõuetele, mistõttu on põhjendatud lugeda need hõlmatuks määruse art 7 p-ga 2 (sellist seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses, vt S. Leible, art 7, rn 112. - T. Rauscher (Hrsg). Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR. Kommentar. Band I Brüssel Ia-VO. 4 Aufl. Verlag Dr. Otto Schmidt 2016). Ka rikkumisest hoidumise nõuded on hõlmatud Brüsseli I bis määruse art 7 p-ga 2 (vt ka Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr C-167/00 (Henkel), p-d 46 ja 48; 5. veebruari 2004. a otsus asjas nr C-18/02 (DFDS Torline), p-d 27 ja 33). (p 17.3.)
Olukorras, kus isik tugineb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele ja seega oma Eestis kehtiva kaubamärgi kahjustamisele, on võimaliku kahju tekkimise paik Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses Eestis. Kahju või selle tekkimise oht saab tuleneda näiteks asjaolust, et Eestis väidetavalt turustatakse, sh müüakse ja reklaamitakse tooteid, mis rikuvad isiku Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi. See, kas isiku kaubamärki ka tegelikult on rikutud, selgub alles hagi sisulisel läbivaatamisel (vt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-523/10 (Wintersteiger), p 26; nr C-170/12 (Pinckney), p 40). (p 28)
Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt RKTKm nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt RKTKm nr 3-2-1-179-14, p 12). (p 29.1.-29.2.)
Kui kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks. (p 29.3.)
|
| 3-2-1-185-13
|
Riigikohus |
12.03.2014 |
|
Vastuhagi esitamine on üldjuhul tarbetu ja võib olla TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatu ning tuleks jätta menetlusse võtmata, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hagejate vastassuunalise hagi alusel. (p 10)
Kuigi korteriühistul on õigus oma nimel ka kohtulikult maksma panna ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu (vt Riigikohtu 27. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-12, p 10), ei tähenda see seda, et korteriomanik võiks nõuda korteriühistult teise korteriomaniku juurdeehitise likvideerimist.
Sellisel juhul on võimalik esitada hagi korteriomaniku vastu, kes tegi või laskis teha ümberehitusi, mille tulemusena teise korteriomaniku õigusi väidetavalt rikuti. (p 11)
|
| 3-2-1-167-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
|
| 3-2-1-121-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust. See tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg-s 2 toodud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud.
Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist. Seega ei saa põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teise tsiviilasja menetluses, hinnata hagi õiguslikku põhjendatust TsMS § 371 lg 2 järgi. Küll peab kohus asja menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus. Sama vaidluse kohta lahendi olemasolul peab kohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 4 või 7 järgi. (p 8)
Tehingu tühistamise korral tuleb TsÜS § 90 lg 2 järgi tühistatud tehinguga saadu üldjuhul tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Täpsemad selle nõude alused on sätestatud VÕS §-s 1028. Üürilepingu tühistamise korral peab üürileandja tagastama üürnikule üürilepingu alusel tasutud üüri ja üürnik üürileandjale üürilepingu alusel saadud asja kasutamisõiguse hariliku väärtuse (vt VÕS § 1032 lg-d 1 ja 2). (p 9)
|
| 3-2-1-95-13
|
Riigikohus |
09.10.2013 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei hinda kohtud tõendeid (vt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13).
Kohus ei tohi hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduda põhjusel, et nõue on ebaselge. Kui hageja esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus TsMS § 3401 lg 1 alusel andma hagejale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Juhul kui hageja kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, peab kohus jätma hagi TsMS § 3401 lg 2 järgi menetlusse võtmata. (p 12)
TsMS annab aluse pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks vaid juhul, kui kostja ei ole sellele õigel ajal tuginenud. TsMS § 330 lg 2 kohaselt tuleb hagi või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses hagile või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel kohtuistungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige TsMS § 371, mille lg 1 p 8 kohaselt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest muu hulgas siis, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12). (p 10)
Kui hageja esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus TsMS § 3401 lg 1 alusel andma hagejale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Juhul kui hageja kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, peab kohus jätma hagi TsMS § 3401 lg 2 järgi menetlusse võtmata. Kohus ei tohi hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduda põhjusel, et nõue on ebaselge. (p 12)
TsMS annab aluse pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks vaid juhul, kui kostja ei ole sellele õigel ajal tuginenud. TsMS § 330 lg 2 kohaselt tuleb hagi või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses hagile või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel kohtuistungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige TsMS § 371, mille lg 1 p 8 kohaselt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest muu hulgas siis, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12). (p 10)
MTÜS § 24 lg-s 7 on peetud silmas, et üldkoosoleku otsusega samas korras võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid.
MTÜS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahend on oma olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga nn sisesuhtes olevad isikud. (p 11)
|
| 3-2-1-123-12
|
Riigikohus |
21.11.2012 |
|
Kostjale tuleb kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve. Kostjale tuleb tagada võimalus võtta määruskaebuse kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Brüsseli I määruse art 26 lg 1 tulenevalt on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine. Igal juhul tuleb kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve ning kostjale tuleb tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Euroopa Kohus on 20. mai 2010. a otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab.
Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski teises liikmesriigis, võib kohtualluvus tuleneda ka Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2 ( Vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 47).
Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on teises liikmesriigis, lähtuda selle liikmesriigi õigusest (vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 41).
Kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
|
| 3-2-1-94-12
|
Riigikohus |
03.10.2012 |
|
Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu on lubamatud või edulootuseta, tuleb need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 22)
Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole üldse esitatud. (p 36)
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). (p 37)
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse, mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 36)
Hagimenetluse esemeks ei saa TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Selliselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1).
Selline haginõue tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. (p 18)
Olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid. (p 38)
Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Õiguslikult on võimatu viivisenõue, mis tuleneb viivitamisest võlgnikule raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks, ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
Kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite. (p 27)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu. Kui kostja I esitab selle lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu, siis selline kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav TsMS § 373 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14). (p 20)
|
| 3-2-1-103-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 12 alusel, s.o põhjusel, et õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu, on hagejal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus, kuid ei ole õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule.
Hagi läbivaatamise staadium PankrS § 43 lg 1 mõttes algab hagi menetlusse võtmisest kohtu määrusega TsMS § 372 lg 1 järgi.
Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib TsMS § 682 lg 1 ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).
|
| 3-2-1-130-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral.
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohus võib TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda hagi menetlusse võtmisest siis, kui hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
TsMS § 84 on kooskõlas EL Nõukogu määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määrus) vastava sättega ja nimelt artikliga 60, mille lõike 1 punkti c kohaselt võib olla juriidilise isiku asukohaks ka tema peamine äritegevuse koht.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
|
| 3-2-1-71-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Kui apellatsioonikohus leidis, et hagiavaldus juriidilise fakti tuvastamiseks kuulub kohtu pädevusse, siis ei olnud õige keelduda avalduse vastuvõtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel.
Nõude puudumine hagiavalduses ei ole TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi avalduse vastuvõtmisest keeldumise alus. Kui hagiavalduses ei ole selgelt väljendatud nõuet, siis tulenevalt TsMS § 147 lg 1 p-st 4 kohaldab kohus TsMS § 149 lg-s 4 sätestatut.
Hageja taotleb TsK § 551 alusel pärandi vastuvõtmise tuvastamist kuna kostja ei tunnista hagejat pärandi vastuvõtjana. Sellega on hageja hagiavalduses nõude esitanud. Pärimisest tekkinud õigussuhe on tsiviilõigussuhe, millest tekkinud vaidluste läbivaatamine kuulub kohtu pädevusse. Arvestades eeltoodut puudub alus hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Seadusest ei tulene ka nõue, et hageja peab pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise hagis taotlema omandiõiguse tunnustamist pärandvarale või pärandavara jagamist.
|
| 3-2-1-4-01
|
Riigikohus |
18.01.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 149 lg 2 p 8 keeldub kohus määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja tagastab selle, kui avalduse on esitanud isik, kellel ei ole tsiviilprotsessiteovõimet. Juriidilise isiku teovõimet, seega ka protsessiteovõimet pidi avalduse esitamisel tõendama hageja ja kohus pidi seda asja menetluse võtmisel kontrollima.
Kui kas või ühe poole elu- või asukoht on välismaal, siis vastavalt TsMS § 201 lg 8 p 3 ei või kohus tagaseljaotsust teha.
Hagiavalduse vormi nõudest (TsMS § 147 lg 1 p 2) ja avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alustest (TsMS § 149 lg 4) tuleneb, et ka siis, kui hagiavaldusele on alla kirjutanud esindaja, peab hageja asukoha aadress olema nii täpne, et võimaldab kohtul vajaduse korral kohtukutse või kirja kättetoimetamise.
Millist seadust tuleb kohaldada välismaise juriidilise isiku õigusvõime ja teovõime kindlakstegemisel, on sätestatud TsÜS § 134.
|
| 3-2-1-31-00
|
Riigikohus |
23.03.2000 |
|
Lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri (TsMS § 86 lg 2). Kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast, kui avalduse on huvitatud isiku nimel esitanud isik, kellel ei ole selleks volitust (TsMS § 149 lg 2 p 10).
|
| 3-2-1-36-98
|
Riigikohus |
19.03.1998 |
|
Kohus peab täpselt määratlema poole õigusjärglase, et otsustada, kas on olemas jõustunud kohtuotsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta ja samadel alustel.
|
| 3-2-1-77-97
|
Riigikohus |
09.06.1997 |
|
Enne hagiavalduse vastuvõtmist kontrollib kohus riigilõivu tasumist. Hagiavalduse vastuvõtmisest võib kohus keelduda, kui riigilõiv on tasumata.
|
| 3-2-1-80-96
|
Riigikohus |
05.06.1996 |
|
Kui kohtule esitatud avalduse eest tasuti vähem riigilõivu, kuid kohus võttis avalduse menetlusse, siis ei saa vähem tasutud riigilõivu tõttu avalduse vastuvõtmisest enam keelduda ja avaldust tagastada. Sellisel juhul lahendatakse tiigilõivu tasumise küsimus kohtuotsusega (TsKS §-d 47 lg 1 ja 46).
Kui kohtule esitatud avalduse eest tasuti vähem riigilõivu, kuid kohus võttis avalduse menetlusse, siis ei saa vähem tasutud riigilõivu tõttu avalduse vastuvõtmisest enam keelduda ja avaldust tagastada. Sellisel juhul lahendatakse tiigilõivu tasumise küsimus kohtuotsusega (TsKS §-d 47 lg 1 ja 46).
Kui hageja ei ole vaidlusaluse tehingu pooleks, ei nõua vara ega saa seda pärast tehingu kehtetuks tunnistamist restitutsiooniga tagasi, siis ei ole tegemist hageja varalise nõudega, vaid üksnes tehingu kehtetuks tunnistamisega ja hagiavaldust ei ole sellisel juhul õige lõivustada.
Kui hageja ei ole vaidlusaluse tehingu pooleks, ei nõua vara ega saa seda pärast tehingu kehtetuks tunnistamist restitutsiooniga tagasi, siis ei ole tegemist hageja varalise nõudega, vaid üksnes tehingu kehtetuks tunnistamisega ja hagiavaldust ei ole sellisel juhul õige lõivustada.
|
Facebook
X.com