https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-11317/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.06.2023

Vt RKTKm nr 2-16-15457/38, p 11. (p 9)


KrtS § 31 lg 1 p 3 esimese lause kohaselt on korteriomanik kohustatud võimaldama eriomandi eset kasutada teistel isikutel, kui see on vajalik kaasomandi eseme korrashoiuks. Viidatud sättest tuleneb mh korteriomaniku kohustus taluda selliste ehitustööde tegemist tema korteriomandi eriomandi pinnal, mis on vajalikud nii kaasomandi eseme tavapäraseks korrashoiuks või remondiks (KrtS § 35 lg 2 p 1), sellest suurema ümberkorralduse tegemiseks (KrtS § 38 lg 1) kui ka kaasomandi eseme ajakohastamiseks (KrtS § 39). Samasisuline kohustus on tuletatav ka KrtS § 12 lg-st 2, mille kohaselt peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. (p 12.1)

KrtS § 31 lg 1 p 3 esimeses lauses sätestatu kohaldub analoogia alusel ka olukorrale, kus korteriomanik valdab kaasomandisse kuuluvat hoone pinda kas teiste korteriomanikega kokkuleppel või erikasutusõiguse (KrtS § 14) alusel ning selle pinna kasutamine on vajalik kaasomandi eseme korrashoiuks või remondiks, sellest suurema ümberkorralduse tegemiseks või ajakohastamiseks. (p 12.1)

KrtS § 12 lg-st 1, § 30 lg 2 esimesest lausest ja § 30 lg-st 4 tuleneb korteriühistu õigus esitada hagita menetluse avaldus eriomandi eseme kasutamiseks ka KrtS § 31 lg 1 p 3 alusel. Sellise nõude esitamise eelduseks on samas see, et ehitustöö, mille tegemise huvides selline hagita menetluse avaldus esitatakse, on kas korteriomanike vahel kokku lepitud või otsustatud (kooskõlas seaduse ja korteriühistu põhikirjaga) korteriomanike üldkoosolekul. Seejuures KrtS § 31 lg 1 p 3 esimese lause kohaldamise eeldusena ei pea korteriomanikud olema üldkoosolekul vastu võtnud otsust selle kohta, et üldkoosoleku otsuse täitmiseks peavad korteriomanikud võimaldama teha remonttöid nende eriomandi eseme või erikasutusõiguse eseme hulka kuuluvates ruumides. (p 12.2)

Juhul, kui korteriühistu esitab kohtule hagita menetluse avalduse KrtS § 31 lg 1 p 3 esimese lause kohaldamiseks, peab kohus sellise avalduse rahuldamisel oma määruse resolutsioonis märkima mh ka selle, millistel tingimustel (sh kellel, millal ja millise ajavahemiku jooksul) peab korteriomanik lubama kasutada oma eriomandi eseme või erikasutusõiguse eseme hulka kuuluvaid ruume ehitustööde tegemiseks. Need tingimused peab avaldaja märkima kohtule esitatavas hagita menetluse avalduses. Puudutatud isikul on seejärel õigus avaldada nende tingimuste kohta oma seisukoht ning pakkuda soovi korral välja alternatiivseid tingimusi. Lõpliku otsustuse, millistel tingimustel peab puudutatud isik KrtS § 31 lg 1 p 3 esimese lause järgi kohustust täitma, otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt TsMS § 477 lg 5). Seejuures ei ole eelnimetatud tingimuste puhul tegemist määruse täitmise korra kindlaksmääramisega (TsMS § 445), vaid nõude materiaalõigusliku eeldusega. (p 12.3)

2-21-16071/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.05.2023

TMS § 111 jj võimaldavad pöörata sissenõude võlgnikule kuuluvale nõudele, milleks võib juriidilisest isikust võlgniku korral mh olla ka kahjuhüvitise nõue oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme vastu. TMS § 118 lg 1 esimese lause kohaselt on sissenõudjal nõude arestimise puhul õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sealhulgas ka õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu. Sisuliselt paneb hageja (võlausaldaja) sel viisil maksma osaühingu nõuet juhatuse liikme vastu. (p 14)

Täitemenetluse võlgnikust osaühingu juhatuse liikme poolt osaühingule kahju tekitamine ei pea olema enne tehtud kindlaks kohtulahendi vm täitedokumendiga, vaid TMS § 118 järgi saab sissenõudja vajaduse korral ise esitada hagi juhatuse liikme kui võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu. (p 14.1)

Kui kahjuhüvitise nõue osaühingu juhatuse liikme vastu rahuldatakse, on osaühingu võlausaldajal sissenõudjana õigus TMS § 118 lg 1 esimese lause alusel nõuda juhatuse liikmelt täitmist võlgnikust osaühingu asemel enda kasuks kohtutäiturile. See tähendab, et juhatuse liikme vastu algatatud täitemenetluses saadud raha arvel rahuldatakse sissenõudja nõue võlgnikust osaühingu vastu. (p 14.2)


Kui osaühingu juhatuse liige ei ole toime pannud sellist rikkumist, mis tooks kaasa ka deliktiõigusliku vastutuse osaühingu võlausaldaja ees, vastutab juhatuse liige eelkõige oma juhatuse liikme kohustuste (lojaalsus- või hoolsuskohustuse) rikkumisega tekitatud kahju eest osaühingu ees. (p 12)


Vt RKTKo nr 2 14 50307/132, p 16.2. (p 11)

Vt RKTKo nr 3 2 1 7 10, p 30. (p 11)

Osaühingu võlausaldaja derivatiivnõude esmase eeldusena peab võlausaldajal olema osaühingu vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Teiseks peab kostja olema osaühingu juhatuse liikmena täitnud oma käitumisega juhatuse liikme vastutuse kogu koosseisu osaühingu ees (ÄS § 187 lg d 1 ja 2, VÕS § 115 jj). Kolmandaks peab hageja tõendama, et ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. (p 17)

ÄS § 187 lg 4 alusel saab osaühingu võlausaldaja esitada juhatuse liikme vastu hagi ka juhul, kui tal endal veel osaühingu vastu täitedokumenti ei ole. Võlausaldaja võib nõude olemasolu kinnituseks esitada ka muid tõendeid, millest nähtub nõude olemasolu. Osaühingu juhatuse liikme hagemine ÄS § 187 lg 4 järgi juba enne osaühingu vastu täitedokumendi saamist on vajalik olukorras, kus osaühingu nõue oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme vastu võib aeguda enne seda, kui võlausaldaja saab osaühingu vastu oma nõude kohta täitedokumendi. (p 18.1)

Kui hagejal ei ole osaühingu vastu täitedokumenti, tuleb tal osaühingu juhatuse liikme vastu suunatud derivatiivnõude esitamisel kohtule põhistada, milliseid samme on hageja astunud enda ja osaühingu vahelises võlasuhtes täitedokumendi saamiseks (nt on ta esitanud osaühingu vastu hagi viimaselt enda kasuks võlgnevuse väljamõistmiseks). Sellises olukorras tuleb vähemalt derivatiivnõude menetlusse võtmise staadiumis lähtuda eeldusest, et hageja on osaühingu võlausaldaja, ja juhatuse liikme vastu esitatud derivatiivnõuet ei saa jätta menetlusse võtmata põhjusel, et hageja nõue osaühingu vastu ei ole veel selge. (p 18.2)

Kohus ei saa rahuldada võlausaldaja derivatiivnõuet osaühingu juhatuse liikme vastu ÄS § 187 lg 4 alusel, kuni pole tõendatud, et võlausaldaja enda nõue osaühingu vastu, mille maksmapanek osaühingu muu vara arvel on takistatud, on põhjendatud ja sissenõutav. Vastasel korral oleks täitmata ÄS § 187 lg s 4 sätestatud nõude materiaalõiguslik eeldus, mille kohaselt derivatiivnõude esitaja peab olema osaühingu võlausaldaja. (p 18.2.1)

Osaühingu vastu esitatud nõude lahendamisel derivatiivnõudest eraldi menetluses tuleb hagejat ÄS § 187 lg 4 alusel esitatud nõude menetlusse võtmisel käsitada tinglikult kui osaühingu võlausaldajat ning derivatiivnõuet ei saa jätta menetlusse võtmata põhjusel, et hagejal ei ole osaühingu vastu (veel) täitedokumenti. (p 18.3)

ÄS § 187 lg-s 4 nimetatud derivatiivnõude esitamine võimaldab osaühingu võlausaldajal jõuda tulemusele, kus hagi rahuldamise korral saab osaühing oma kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt kahjuhüvitisena raha, mis omakorda võimaldaks täita võlausaldaja nõude osaühingu vastu. Ilma nimetatud eesmärgita ei ole võlausaldajal õiguslikku huvi kaitsta osaühingu huve, nõudes juhatuse liikmelt osaühingu kasuks raha väljamõistmist. Seega peab hageja ÄS § 187 lg 4 järgi hagi esitades kohtu ette tooma asjaolud, millest järelduvalt on tal sissenõutavaks muutunud nõudeõigus ka osaühingu vastu ning ta on tarvitusele võtnud abinõusid selle nõude kohta täitedokumendi saamiseks (eelkõige esitanud hagi osaühingult selle võlgnevuse väljamõistmiseks). (p 18.4)

Derivatiivnõude rahuldamiseks ei ole piisav ainuüksi see, kui tõendatud on asjaolu, et võlausaldaja nõude rahuldamine osaühingu (muu) vara arvel ei ole (tõenäoliselt) võimalik. Ka osaühingu arvatava varatuse korral tuleb ennast osaühingu võlausaldajaks pidaval hagejal saavutada enda osaühingu vastu suunatud nõude tunnustamine jõustunud kohtulahendi vm täitedokumendiga. (p 18.4)

ÄS § 187 lg 4 alusel juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude esitamise kohustuslik eeltingimus ei ole see, et võlausaldaja nõude täitmine osaühingu suhtes oleks ebaõnnestunud osaühingu varatuse tõttu, vaid võlausaldajal on võimalik ka muude tõenditega tõendada, et tema nõude rahuldamine osaühingu vara arvel on ebatõenäoline. Selleks peab hageja sisuliselt tõendama seda, et osaühing on maksejõuetu või muutuks maksejõuetuks juhul, kui hageja nõue osaühingu vastu rahuldataks. Osaühingu maksejõuetust saab tõendada igal viisil (TsMS § 232 lg 2). Selleks ei pea olema toimunud osaühingu suhtes täitemenetlust, mis on ebaõnnestunud vara puudumise tõttu. (p 19)


Kui osaühingu võlausaldaja on esitanud osaühingu vastu hagi ja pärast seda esitab osaühingu juhatuse vastu derivatiivhagi, võib olenevalt sellest, millises staadiumis on osaühingu vastu esitatud nõude menetlemine, kohtul olla otstarbekas liita need hagid TsMS § 374 alusel ühte menetlusse, sest need nõuded on õiguslikult omavahel seotud selle kaudu, et osaühingu vastu esitatud nõude rahuldamine on ÄS § 187 lg 4 alusel esitatava nõude eeldus. (p 18.3)


Kohtul on õigus TsMS § 375 lg 1 alusel eraldada derivatiivnõue osaühingu vastu esitatud hagiasjast määrusega eraldi menetlusse, kui ta leiab, et eraldi arutamine võimaldab asja kiiremini läbi vaadata või lihtsustab menetlust oluliselt. Sellise otsustuse korral on kohtul võimalik TsMS § 356 lg 1 alusel peatada menetlus, mille esemeks on juhatuse liikme vastu esitatud derivatiivnõue, sest selles asjas tehtav otsus sõltub osaühingu vastu esitatud nõude lahendamisest. Kui jõustub kohtulahend, millega osaühingu vastu esitatud nõue rahuldatakse, saab derivatiivnõude üle peetava menetluse uuendada ja käsitada hagejat osaühingu võlausaldajana ÄS § 187 lg 4 mõttes. (p 18.2.3)

2-18-1633/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.10.2018

Formaalses kinnistusraamatumenetluses ei kohaldu hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3. (p 16)

Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)


Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus, mistõttu ei ole välistatud ka pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist sama sisuga kandeavalduse uus esitamine (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1450/11, p 12). (p 17)


Hagimenetlust reguleeriv pankrotiseaduse § 20 lg 3 ei kohaldu formaalses kinnistusraamatumenetluses. (p 16)


AÕS § 63 lg 3 esimese lause kohaselt on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. AÕS § 63 lg 4 kohaselt rakendatakse AÕS § 63 lg-t 3 ka sundtäitmise käigus, pankrotihalduri poolt või kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. Käsutamisega AÕS § 63 lg 3 esimese lause ning AÕS § 63 lg 4 tähenduses on hõlmatud ka kinnistusraamatusse keelumärke sissekandmine. Seega ei saa pärast eelmärke sissekandmist sissekantud keelumärge takistada eelmärke alusel kinnistu omandikande muutmist. (p 15)

Pärast eelmärget sissekantud keelumärge ei takista eelmärke maksmapanekut ka juhul, kui keelumärge tagab ajaliselt enne eelmärget sissekantud asjaõiguse (nt hüpoteegi) teostamist. (p 15)

2-18-6899/52 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 30.08.2018

Poole tsiviilkohtumenetlusteovõime kaotus ei mõjuta tema lepingulise esindaja volitusi. Kui poolel on advokaat, siis tuleb eeldada tema volitusi ja menetlus saab TsMS § 354 alusel jätkuda (p 9).


Kui poole tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumist ei ole jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, tuleb tsiviilkohtumenetlusteovõimet eeldada (p 9).

2-16-11216/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2018

Kohtuasjaks, mille tõttu kohus võib TsMS § 356 lg 1 järgi teises kohtuasjas menetluse peatada, on eelkõige kohtuasi, milles taotletav lahend on TsMS § 457 järgi resolutsioonist tulenevalt samadele menetlusosalistele kohustuslik. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatavad faktilised asjaolud ei saa teises asjas samade poolte vahel olla TsMS § 457 järgi kohustuslikud ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele asjaoludele. (p 9)

Menetluse peatamiseks ei anna alust ainuüksi see, et teises tsiviilasjas võidakse tuvastada asjaolusid, millel võib olla tähtsus ka menetletava asja lahendamisel. (p 11)

2-16-15457/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2018

Kohtuasjaks, mille tõttu kohus võib TsMS § 356 lg 1 järgi teises kohtuasjas menetluse peatada, on eelkõige kohtuasi, milles taotletav lahend on TsMS § 457 järgi resolutsioonist tulenevalt samadele menetlusosalistele kohustuslik. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatavad faktilised asjaolud ei saa teises asjas samade poolte vahel olla TsMS § 457 järgi kohustuslikud ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele asjaoludele. (p 11)

Menetluse peatamiseks ei anna alust ainuüksi see, et teises tsiviilasjas võidakse tuvastada asjaolusid, millel võib olla tähtsus ka menetletava asja lahendamisel. (p 13)

2-15-18404/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.01.2018

Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)


Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)


Selleks, et liita hagisid ringkonnakohtu menetluses, peavad liidetavad tsiviilasjad olema edasi kaevatud ringkonnakohtule (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 17). Hagide liitmiseks peavad tsiviilasjad olema samal ajal sama kohtu menetluses. Kõrgema astme kohus ei saa madalama astme kohtule anda kohustuslikke juhiseid hagide liitmiseks, kuid samas võib juhtida alama astme kohtu tähelepanu asjaoludele, mis võimaldavad asjade liitmist. (p 20)


Asja menetluse peatamine ei ole vajalik, kui kohus saab teises asjas ise tuvastada asjaolusid, mis võimaldavad lahendada nõude. Sellisel juhul ei sõltu teise asja lahend TsMS § 356 lg 1 mõttes asja lahendusest. (p 20)


Ka 1994. a pidi AÕS § 256 lg-st 1, § 257 lg-st 3 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt olema kinnisasja ostueesõiguse omandamisele suunatud leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 18)

3-2-1-22-15 PDF Riigikohus 06.05.2015

TsMS § 356 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Seega on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus (vt Riigikohtu 15. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-09, p 13; 4. aprilli 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-07, p 10).

Ringkonnakohus peatas menetluse põhjendamatult. Peatatud asjas tehtav kohtulahend ei sõltu sellest, kas teises tsiviilasjas tunnistatakse nõude loovutamine kehtivaks või mitte. (p 12)


TsMS § 210 lg 1 järgi ei puuduta hagi esitamine ja menetlemine poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui nõue loovutatakse menetluse vältel kolmandale isikule, siis on võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõude kuuluvuse üle vaieldakse ning nõue võib kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte hagejale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p-d 12, 13; 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 12)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. See tähendab, et kolmanda isiku kui võimaliku uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks praeguses asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise ajal, et nõude üle vaieldakse praeguses menetluses (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 14). (p 13)

3-2-1-154-11 PDF Riigikohus 13.02.2012

PankrS § 43 reguleerib juhtumeid, mil pärast menetlusosalise pankroti väljakuulutamist on võimalik jätkata kohtus pooleliolnud hagimenetlust, milles pankrotivõlgnik on hageja või kostja. Tõlgendades PankrS § 43 lg-t 2 koostoimes PankrS § 43 lg-ga 5 tuleneb, et hagimenetluse jätkumiseks ei ole vajalik jõustunud otsuse olemasolu. Piisab sellest, kui on tehtud maakohtu otsus (vt ka Riigikohtu 3. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-10, p 14). PankrS § 43 lg 2 kohaldamiseks ei oleks alust ka siis, kui ringkonnakohus enne pankroti väljakuulutamist tehtud maakohtu lahendi tühistab ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

3-2-1-111-11 PDF Riigikohus 16.11.2011

Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Eratee kasutamise tasu arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.


VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Lepingu sõlmimisest keeldumine ei ole praegusel juhul käsitatav õigusvastase teona VÕS §-de 1043 ja 1055 järgi, mida oleks võimalik tunnustada lepingu sõlmimise alusena.


VÕS § 1028 jj kohaldamine on välistatud, kuna hageja ei väida, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära.


Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel. VÕS §-d 164-174 ei näe ette seadusest tuleneva nõude loovutamiseks erikorda. Nimetatud sätetest ei tulene, et seadusest tuleneva nõudeõiguse loovutamine peab olema lepingus sõnaselgelt kirjas.


VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Samas võib seadusega sätestada, et isik on lepingu sõlmimiseks kohustatud.


Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada.


Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Eratee kasutamise tasu arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada. Teeomaniku õigus nõuda AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.

3-2-1-62-11 PDF Riigikohus 21.09.2011

Puuduste kõrvaldamise määrus TsMS § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 3401 lg 1 mõttes ei ole vaidlustatav, mistõttu on lubamatu ka määruskaebuse esitamine TsMS § 696 lg 1 esimese lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 17 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus samas tsiviilasjas, p-d 27-29). Puuduse kohtu määratud tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata ja selle kohta tehtud määruse peale saab TsMS § 3401 lg 2 teise lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.


Vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p-d 8, 9.


Et hagi esitamise aeg oleks üheselt kindlaks tehtav, peab ka toimikust selgelt nähtuma hagiavalduse salvestamise aeg kohtu andmebaasi. See kehtib ka juhul, kui pärast tööpäeva lõppu laekunud avaldus registreeritakse kantseleis järgmisel tööpäeval.


Vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11. Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.


Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada. Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.


Taotlust ei saa jätta rahuldamata põhjendusega, et see on sisuliselt põhjendamatu, kui seadus üldse ei võimalda seda rahuldada.

3-2-1-107-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Kui Eesti kohus võib talle esitatud nõudeid lahendada, ei saa ta keelduda esitatud nõuete lahendamisest põhjusel, et üks pooltest on samad nõuded esitanud ka mõne teise riigi kohtule. See asjaolu võib anda alust asja menetlus TsMS § 78 järgi peatada, kuid mitte nõuete menetlemisest keelduda. TsMS § 371 lg 1 p 5 ja TsMS § 423 lg 1 p 4 käivad üksnes riigisiseste menetluste kohta ja neil ei ole tähendust rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel, mille kohta on sätestatud eraldi regulatsioon TsMS §-s 78.


Vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15. Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.


TsMS § 110 lg-s 1 ja § 116 lg-s 1 koosmõjus tulenevalt võib Eesti kohus lahendada lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise asja, kui laps, kelle suhtes hooldusõigust määrata soovitakse, on Eesti Vabariigi kodanik või kui selle lapse elukoht on Eestis, samuti kui laps vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset. Ka TsMS § 110 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemise korral on isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse ning kui isik on seda teinud, peab kohus asja lahendama ega saa keelduda asja menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Kui Eesti kohus võib rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) asja lahendada, määratakse riigisisene kohtualluvus kindlaks üldjuhul lapse elukoha järgi ning kui lapse elukoht ei ole Eestis või seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis võib igal juhul lapse suhtes vanema õiguse (hooldusõiguse) määramise asja lahendada Harju Maakohus (TsMS § 110 lg 3, § 116 lg-d 1 ja 6).


Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.

3-2-1-101-10 PDF Riigikohus 03.11.2010

Kui kohus võtab määrusega pankrotiavalduse menetlusse, määrab ajutise halduri ning keelab pankrotivõlgnikul ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada, kohaldab kohus sellega käsutuskeeldu PankrS § 20 lg 3 tähenduses. Kui pankrotivõlgnik osaleb samal ajal kostjana või hagejana enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetluses, mis puudutab võlgniku vara, on sellega täidetud PankrS § 20 lg 3 eeldused ja teine kohtumenetlus peatub seaduse jõul. PankrS § 20 lg 3 eesmärk on anda ajutisele haldurile võimalus pooleliolevate kohtuasjadega tutvuda ning vältida enne pankrotiavalduse lahendamist pankrotivara käsutamist kohtulahendi alusel. TsMS § 358 lg 2 kohaselt on menetluse peatumise või peatamise ajal tehtud menetlustoimingud tühised. Sama lõike teise lause kohaselt ei takista menetluse peatamine või peatumine siiski hagi tagamist ega eeltõendamismenetluse läbiviimist. Samuti võib TsMS § 358 lg 3 kohaselt teha avalikult teatavaks otsuse, kui menetluse peatus pärast asja arutamise lõpetamist. Kolleegium on seisukohal, et vaatamata TsMS § 358 lg 2 esimeses lauses sätestatule, peab menetlusosalisel olema võimalik menetluslikult vaidlustada sellist otsust, mis on tehtud menetluse peatumise ajal (kui ei kohaldu TsMS § 358 lg 3). Vastasel korral jääb menetluslikult ebaselgeks, kuidas saaks menetlusosaline tugineda PankrS § 20 lg 3 rikkumisele või mõnele muule menetluse peatamise või peatumise alusele, mida kohus ei ole tähele pannud.

3-2-1-77-10 PDF Riigikohus 29.09.2010

Kaubamärgi kõige olulisem funktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku kaubast või teenusest. Lisaks on kaubamärgil ka päritolufunktsioon, seostades kaupa või teenust konkreetse kauba pakkuja või teenuse osutajaga. Üksnes kaubamärgi kasutamise korral täidab kaubamärk eelnimetatud funktsioone. Ka Euroopa Liidu Nõukogu määruses (EÜ) nr 207/2009 Ühenduse kaubamärgi kohta viidatakse sellele, et Ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast tuleb tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ja ei analüüsi selle erinevaid detaile (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. a otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL BV vs. Puma AG, Rudolf Dassler Sport, p 23; Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer & Co. GmbH vs. Klijsen Handel BV, p 25). Hinnates seda, kas kaubad või teenused on samaliigilised, tuleb arvestada kõiki nende kaupade või teenustega seotud aspekte, sh nende olemust, nende lõpptarbijaid, nende kasutusviisi ning seda, kas kaubad ja teenused üksteist asendavad või täiendavad (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 16; Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. a otsus kohtuasjas C-39/97: Canon Kabushiki Kaisha vs. Metro-Goldwyn-Mayer Inc., p 23). Selleks, et kindlaks teha kaubamärgi eristusvõime ning sellest tulenevalt hinnata, kas kaubamärgi eristusvõime on tugev, tuleb igakülgselt hinnata kaubamärgi suuremat või väiksemat võimet identifitseerida kaupu või teenuseid, millele kaubamärk on registreeritud, kindlalt ettevõttelt pärinevatena ning seega eristada neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Mida sarnasemad on tähised, seda erinevamad peavad olema nende tähistega kaitstavate kaupade ja teenuste loetelud, ja vastupidi.


Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Samas ei keela TsMS § 356 ega muud sätted kohtul tuvastada asjaolusid, mis on aluseks kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmiseks hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-08, p 15).

3-2-1-81-09 PDF Riigikohus 29.09.2009

Kuna Brüsseli I määruse üheks eesmärgiks on tagada, et liikmesriikide kohtulahendite vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks võimalikult kiire ja lihtne, saab kohus kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille 1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44 alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud.


Ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimuste osas saab kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni. Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi 1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli I määrus ei näe ette teisti. Kohtulahendi tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel.

Nii Haagi 1973. a konventsiooni art 12, Brüsseli I määruse art 45 lg 2 kui ka TsMS § 623 lg 1 teise lause järgi ei või kohus kontrollida välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamisel kohtulahendi sisu. Kohus saab kontrollida üksnes Haagi 1973. a konventsioonis ja Brüsseli I määruses sätestatud kohtulahendi täidetavaks tunnistamise tingimusi.

Kohtulahendi täidetavaks tunnistamise üheks tingimuseks on Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 1 p 2 järgi see, et kohtulahendit ei saa enam selle teinud riigi kohtus tavapärases korras vaidlustada. Siiski saab Haagi 1973. a konventsiooni art 4 lg 2 järgi tunnistada täidetavaks ka tavapärases korras vaidlustatavaid ajutisi esialgseid meetmeid ja esialgselt täidetavaid kohtulahendeid, kui selliseid lahendeid tunnustatakse ja täidetakse ka selles riigis.

Brüsseli I määruse art 41 järgi kuulutatakse kohtulahend täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõude täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi. Küll on võlgnikul õigus esitada maakohtu määruse peale Brüsseli I määruse art 43 järgi apellatsioon ja esitada selles kõik oma vastuväited maakohtu määrusele.

Lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata.

Kohus saab kohtulahendi tunnustamise ja täitmise menetluse peatada üksnes erandjuhtudel ning kohtul puudub vastava taotluse saamisel kohustus menetlus tingimata peatada. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluse peatamist võimaldab Brüsseli I määruse art 37, mille 1. lõike järgi võib selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtulahendi tunnustamist, menetluse peatada, kui kohtulahend on tavalises korras edasi kaevatud. Välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse peatamise võimalus tuleneb Brüsseli I määruse art-st 46, mille 1. lõike järgi võib kohus, kellele on Brüsseli I määruse art-te 43 või 44 alusel esitatud kaebus, selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, menetluse peatada, kui kohtulahendi teinud liikmesriigis on selle lahendi peale esitatud tavaline kaebus või sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud.

Tulenevalt Haagi 1973. a konventsiooni art 5 lg-st 4 võib kohus kohtulahendi tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keelduda, kui tunnustamiseks ja täitmiseks esitatud kohtulahend on vastuolus uue lahendiga ja uus lahend vastab tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimustele.

Nii Haagi 1973. a konventsioonis kui ka Brüsseli I määruses on reguleeritud üksnes välismaiste kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlust ega ole puudutatud täitemenetlust ennast, mis toimub endiselt kohtuotsust täitva riigi siseriikliku õiguse järgi, kus huvitatud isikud võivad vaidlustada täitetoiminguid kooskõlas neile selle riigi õigusega antud võimalustega, kus täitmine aset leiab.


Lahendi peale, millega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioon täitmismääruse taotluse kohta tehtud lahendi peale, keeldub menetlust peatamast või otsustab menetluse peatamise lahendi tühistada, ei saa enam kassatsiooni korras edasi kaevata (vt Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1991. a otsus kohtuasjas nr C-183/90: B. J. van Dalfsen and others vs B. van Loon and T. Berendsen).


Ülalpidamiskohustusi käsitlevate kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise tingimuste osas saab kohaldada igal juhul Haagi 1973. a konventsiooni. Kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusele võib aga kohaldada nii Haagi 1973. a konventsiooni kui ka Brüsseli I määruse sätteid ning Eesti õigust üksnes osas, milles Brüsseli I määrus ei näe ette teisti. Kohtulahendi tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleval isikul on Haagi 1973. a konventsiooni art 23 mõtte kohaselt õigus taotleda kohtulahendi täidetavaks tunnistamist ka Brüsseli I määruse alusel.

3-2-1-68-09 PDF Riigikohus 15.06.2009

Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.


Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus.

TsMS § 356 ega muud sätted ei keela tuvastada asjaolusid, mis on vajalikud kohtuotsuse resolutsioonis hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta seisukoha võtmiseks.


Isik, kes soovib tutvuda osa müügilepinguga selleks, et otsustada, kas teostada osa ostueesõigust, peab müügilepinguga tutvumise võimaldamiseks tõendama, et ta on osanik.

3-2-1-130-08 PDF Riigikohus 09.12.2008

Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.


Ringkonnakohus lahendas samas menetluses ja sama määrusega nii hageja kui ka kostja määruskaebuse, kuigi need olid esitatud maakohtu erinevate määruste peale. See on põhimõtteliselt lubatav, kui sellest ei teki menetluslikku segadust ja poolte õigusi sellega ei kahjustata.


Hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Seetõttu ei lahendata menetlusse võtmisel ka üldjuhul hageja nõudega seonduvaid keskseid küsimusi. Erandlik on aga esmajoones rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.


Kostja väitel on hageja esitanud samasisulise hagi ka välisriigi kohtule. Sellist olukorda reguleerib Brüsseli I määruse art 27 lg 1, mille järgi juhul, kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama alusega hagide põhjal menetlusi samad pooled, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetluse seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Sama artikli 2. lõike järgi juhul, kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Brüsseli I määruse art 30 p 1 järgi loetakse menetlus (mh art 27 tähenduses) alustatuks ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada.


Kui kohtulahendi järgi ei pidanuks Eesti kohus hagi menetlema (st asja menetlus sisuliselt lõppes), peab kohus tagama isikule võimaluse saada menetlusega kantud kulude eest hüvitist.


Olulised võimalused hageda isikut ka teise liikmesriigi kohtus on ette nähtud Brüsseli I määruse art-s 5. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a, mille järgi võib isikut, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, teises liikmesriigis hageda selle paiga kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus. Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse "asjaomaseks kohustuseks" Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a tähenduses lepingulist kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks. Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus aga esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingule. Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama.

Kohtu võimalus kohaldada REÕS § 33 lg-t 6 sama paragrahvi 2. lõike asemel peaks olema erandlik ja arvesse tuleb võtta, kas leping tervikuna on olulisel määral rohkem seotud Eestiga, mitte võlgniku asukohariigiga.

Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.

Brüsseli I määruse viidatud sätte rakendamiseks ei oma tähendust Eesti siseriiklik regulatsioon kohtualluvuse määramiseks lepingu täitmise koha järgi, st kontrollida tuleb üksnes "täitmise koha" materiaalõiguslikku määratlust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust TsMS § 89 lg 2 teine lause, millest järeldub, et kohtualluvuse tähenduses loetakse lepingu täitmise kohaks üldjuhul võlgniku tegevuskohta, selle puudumisel aga elu- või asukohta. Küll kohaldub see regulatsioon kohtualluvuse määramisel neil juhtudel, kui ei kohaldu Brüsseli I määrus või teistsugust korda ettenägev välisleping.

Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.


Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.

3-2-1-93-08 PDF Riigikohus 19.11.2008

Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.


Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.


Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.

Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.

Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).

Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu. Kohtud jätsid põhjendamatult selle asjaolu arvestamata.

Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.

Kohtul on TsMS § 468 lg-st 3 tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes.


Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.

Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.

Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.

Õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).

Elatisraha suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu.


Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-2-07.

Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.

Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada TsMS § 356 lg 1 järgi.

3-2-1-78-08 PDF Riigikohus 13.10.2008

Kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja, siis menetlus TsMS § 354 lg 2 järgi ei peatu. Sel juhul peatab kohus menetluse esindaja või vastaspoole taotlusel. Sellises olukorras, kus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli möödunud ja seda ei olnud ka ennistatud, ei saa maa- ega ringkonnakohus otsustada menetluse peatamise üle, sest kohtumenetlust sel ajal ei toimunud. Isik sai nõuda kohtult menetluse peatamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist.


TsMS § 222 lg 1 p 10 kohaselt annab esindusõigus esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid, sh esitada kohtulahendi peale kaebuse. Põhimõtteliselt võib menetlusosaline esindaja esindusõiguse seadusjärgset ulatust TsMS § 223 järgi piirata, kuid see säte ei võimalda piirata esindaja esindusõigust lahendi peale kaebamise õiguse osas.

Volitus ei lõpe TsMS § 225 lg 3 järgi ka volitaja surmaga, tsiviilkohtumenetlusteovõimetuks muutumisega ega tema seadusliku esindaja muutumisega. Seega ei muuda kostja lepingulise esindaja esindusõigust kohtus ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja suri pärast maakohtu otsuse kättesaamist.


Kostja lepinguline esindaja pidi tulenevalt TsMS § 68 lg-st 2 esitama koos apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusega ka apellatsioonkaebuse. Seda esitamata ei olnud võimalik ringkonnakohtul tähtaja ennistamise üle otsustada. Apellatsioonkaebuseta esitatud tähtaja ennistamise avalduse pidi ringkonnakohus jätma läbi vaatamata ja tagastama kostja lepingulisele esindajale mitte jätma rahuldamata.

3-2-1-71-08 PDF Riigikohus 01.10.2008

Hagi tagamist taotlenud ja kautsjoni tasunud isikud võivad hagi tagamata jätmise korral esitada määruse peale määruskaebuse sarnaselt TsMS § 390 lg 1 esimese lause teiste juhtumitega. Hagi tagamata jätmise kohta tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.


TsMS § 356 lg 2 annab kohtule õiguse peatada menetlus Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada tsiviilasjas kohaldatava õigustloova akti kehtivust. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus mõjutas praeguses asjas kohaldatava TsMS § 390 lg 1 kehtivust.

Kokku: 31| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json