2-19-19435/251
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.05.2025 |
|
Kui vallasasja käsutustehing on tühine, saab üleandja nõuda saajalt üleantu (sh valduse) tagastamist nii vindikatsiooninõude alusel asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 järgi kui ka soorituskondiktsiooni kohaselt VÕS § 1028 jj järgi. (p 13)
Aktsiaid on võimalik AÕS § 80 alusel nende õigusliku aluseta valdajalt välja nõuda juhul, kui nende kohta on välja antud dokument (VÕS 917 lg 1). Üksnes registrikande vahendusel käibel olevaid aktsiaid kui mittekehalisi esemeid seevastu vinditseerida ei saa. (p 13)
Tühise käsutuse tõttu väärtpaberite registris tehtud ebaõige kande parandamise nõudega sarnast õigussuhet reguleerib AÕS § 65 lg 1, mis võimaldab isikul, kelle õigusi on ebaõige kinnistusraamatu kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. (p 15)
Isikul, kelle õigus on registrist ekslikult kustutatud, tuleb oma õiguste maksmapanekuks saavutada registrikande parandamine, mis on võimalik senikaua, kuni tema õigus ei ole lõppenud kolmanda isiku poolse heauskse omandamise tagajärjel (AÕS § 561 lg 1, EVKS § 9 lg 2). (p 15)
Väärtpaberite registris registreeritud aktsiate puhul aktsiate omaja, kelle õigust on ebaõige registrikandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab, lähtudes analoogiast AÕS § 65 lg-ga 1. (p 18)
Olukorras, kus on tuvastatud kas vallasasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise (AÕS § 80) või kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõude (AÕS § 65) eelduste esinemine, puudub vajadus asuda hindama lisaks seda, kas ühtlasi on täidetud ka VÕS § 1028 eeldused. (p 18)
Vt RKTKo nr 2-14-62992/46, p 14. (p 19)
Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust (RKTKo nr 2-18-4181/75, p 19). (p 21)
Tulenevalt TsMS § 4 lg-s 2 sätestatud dispositiivsuse põhimõttest otsustab hageja, kelle vastu ta soovib nõude esitada. Kohus ei saa muuta menetlusosaliste ringi ega asenda hagejat ega kostjat, kui ta leiab, et nõue on esitatud tema hinnangul vale kostja vastu. (p 23)
Seadus ei võimalda keelduda igasuguse kohustuse täitmisest ükskõik millise nõude täitmisele tuginedes. Need nõuded peavad VÕS § 110 lg 1 järgi olema piisavalt seotud. (p 25)
|
| 2-23-9103/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.02.2025 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ei saa lugeda järgituks, kui menetlusosaline on ringkonnakohtule saatnud vaid tekstita e-kirja, millele ei ole apellatsioonkaebust lisatud, on lisatud kaebuse lisad. (p 8)
Apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotlus tuleb esitada ringkonnakohtule ning Riigikohus ei saa seda sisuliselt lahendada. Kuigi Riigikohus on olnud ka seisukohal, et saab menetlusökonoomiast lähtudes lahendada ise apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotluse, on need olnud juhud, mil ennistamise taotlus oli enne esitatud ringkonnakohtule ning selle kohta oli olemas ringkonnakohtu seisukoht. (p 9)
Kui menetlusosalise enda jaoks ei ole üheselt selge, kas ta tegi menetlustoimingu selleks ettenähtud tähtaja jooksul, võib taotluse esitada ka alternatiivselt – juhuks kui ringkonnakohus peaks kaebuse menetlusse võtmise eeldusi kontrollides leidma, et kaebus ei ole esitatud tähtaja jooksul. Menetlusosaline peab seejuures silmas pidama, et tähtaja ennistamist võib TsMS § 67 lg 2 järgi taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal langes ära menetlustoimingu tegemise takistus. (p 11)
ID-tarkvara ajakohastamise vajadust ei saa pidada ootamatuks ja ettenähtamatuks põhjuseks, mis annaks aluse tähtaeg ennistada, seda eriti juhul, mil menetlusosalisel on lepinguline esindaja. Osal juhtudel võib tähtaja ennistamise aluseks olla siiski menetlusosalise enda arvutisüsteemist tulenev tõrge, kui selle tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa, st see on ootamatu ja oodatavat hoolsust järgides ettenähtamatu ning vältimatu ja/või ületamatu. (p 12)
TsMS § 68 lg 5 kohaselt ennistub tähtaja ennistamisel menetlus tähtaja möödalaskmisele eelnenud staadiumisse. See tähendab mh seda, et kui enne tähtaja ennistamist on jõustunud ringkonnakohtu määrus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise kohta, kaotab see määrus ennistamise tõttu oma tähenduse. (p 13)
|
| 2-11-33697/311
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.12.2024 |
|
TsMS § 33 lg 4 teise lause ja TsMS § 34 lg 4 koostoimes tuleb eestkoste seadmise menetluses tõlkida isikule, kellele eestkostet soovitakse määrata, tema soovil selles asjas tehtud kohtulahendid sõltumata tema varalisest seisundist riigi kulul (p 18.2). Olukorras, kus eestkostetav ei valda eesti keelt ja tal on TsMS § 204 lg 4 esimese lause alusel iseseisev kaebeõigus, on tema kaebeõiguse efektiivseks kasutamiseks vaja, et ta saaks TsMS § 33 lg 4 teise lause alusel esitatava vastava soovi korral kätte kohtumääruse tõlke talle arusaadavasse keelde. (p 18.5)
TsMS § 528 lg 1 kohaselt tuleb eestkostja seadmise menetluseks TsMS § 34 lg 4 tähenduses lugeda ka eestkoste pikendamise menetlust, samuti menetlust, milles eestkostetava avalduse alusel analüüsitakse eestkostja ülesannete kitsendamist. (p 18.3)
PKS § 203 lg 2 esimese lause alusel peavad kohtud hindama seda, millises ulatuses isik ise suudab aru saada oma raha kasutamise vajadusest ja eesmärgist. Lubatavate pisitehingute rahasumma määramisel ei saa lähtuda sellest, palju eestkostetav on varem keskmiselt ühes kuus raha kulutanud. (p 19)
Edasikaevatava määruse tõlke taotlemine (TsMS § 33 lg 4 teise lause ja § 34 lg 4 alusel) on TsMS § 661 lg 5 esimese lause kohaselt mõjuv põhjus andmaks määruskaebuse esitajale täiendav tähtaeg kaebuse põhjendamiseks. (p 18.5)
|
| 2-19-10449/83
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.05.2024 |
|
TsMS § 647 lg-te 1 ja 2 järgi võib kohus asja lahendada kohtuistungit korraldamata üksnes juhul, kui pooled ei ole nõudnud asja arutamist kohtuistungil ja kui kohus kirjalikus menetluses ei leia, et asja lahendamiseks tuleb korraldada kohtuistung. Kohtuistungi pidamine võimaldab asja suulist ja vahetut arutamist. Sarnaselt kohtuistungile maakohtu menetluses aitab kohtuistung apellatsioonimenetluses tagada õiglase menetluse ja anda pooltele võimaluse selgitada ning põhjendada oma seisukohti ja tugevdada oma menetluslikku positsiooni. Pooltel on just eelkõige suulises menetluses võimalik kontrollida, kas kohus on nende argumente õigesti mõistnud ja arvesse võtnud (RKTKo nr 2-17-13391/43, p 17). (p-d 14 ja 15)
TsMS § 648 kohaselt on ringkonnakohtu istungi minimaalselt kohustuslikud osad asja ettevalmistanud kohtuniku ettekanne ning iga menetlusosalise kõne, milleks peab aega olema vähemalt kümme minutit. Iseenesest on menetlusosalisel küll õigus loobuda istungil kõnega esinemast või teha seda lühemalt kui kümme minutit, kuid kohus ei saa seda poole eest otsustada ning peab tagama menetlusosalisele võimaluse kõnega esineda. TsMS §-st 648 nähtub, et ringkonnakohus saab kohtuistungil valida, kas ta küsitleb menetlusosalisi ning kas ta annab menetlusosalistele loa esineda lõppsõnaga. Seejuures võib ringkonnakohus pooli küsitleda ka enne neile sõna andmist. See aga ei tähenda, et ringkonnakohus võiks piirata menetlusosalise õigust esineda enda seisukohti selgitava kõnega, kus menetlusosaline saab mh puudutada ka küsimusi, mida ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks enne küsida. (p-d 16 ja 17)
Kohtukõneks võimaluse andmata jätmine on menetlusnormi rikkumine, millele tuginemiseks tuleb üldjuhul esitada TsMS § 333 järgi vastuväide. Kui pool võis ringkonnakohtu istungil aru saada, et asi saadetakse tema poolt vaidlustatud osas maakohtusse uueks läbivaatamiseks, kuid tegelikkuses jäeti kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud osas jõusse, võib pool ringkonnakohtu rikkumisele tugineda sõltumata TsMS § 333 lg-s 2 sätestatust. Kuna apellatsioonkaebust ei arutatud, ei pea ringkonnakohtu rikkumisele tugineja kaebuses näitama kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti. (p-d 18 ja 19)
|
| 2-21-7518/93
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2024 |
|
Kaebeõigus ei saa erineda sõltuvalt sellest, kas kostja esitab vastuhagi või menetlusliku tasaarvestusavalduse. (p 23)
Kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite ja kohus on selle sisuliselt lahendanud, seob otsus TsMS § 457 lg 2 järgi menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust tunnustatakse või ei tunnustata. Sellises olukorras on pooltel kaebeõigus ka maakohtu otsuse põhjenduste peale. (p 13)
Kui kostja esitab hageja nõudega tasaarvestatava nõude vastuhagina, tuleb hagi ja vastuhagi lahendamine kajastada kohtuotsuse resolutsioonis ning tasaarvestusliku vastuhagi rahuldamise korral tuleb kohtuotsuse resolutsioonis teha eraldi otsustus ka tasaarvestuse kohta. (p 14)
Kui kostja esitab menetluses hageja vastu nõude tasaarvestuse vastuväitena ilma vastuhagi esitamata, lahendab kohus tasaarvestuse vastuväite kohtuotsuse põhjendavas osas. Seejuures peab kohus lahendama kostja tasaarvestuse vastuväite üksnes siis, kui ta leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. (p-d 15-16)
Tasaarvestuse vastuväite esitamise korral ei ole kohtuotsuse põhjendused menetlusosalistele siduvad, kui hageja nõue jääb rahuldamata muudel põhjustel, kui kostja tasaarvestus, või kui kostja tasaarvestuse vastuväidet ei ole võimalik lahendada selles esitatud nõude ebaselguse tõttu või kui kostja esitab mitu alternatiivset tasaarvestusavaldust ja kohus peab kostja esimest tasaarvestusnõuet põhjendatuks ega pea alternatiivset tasaarvestust hindama. (p-d 16, 17 ja 21)
|
| 2-18-187/134
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2024 |
|
ÄS § 218 lg 2 võimaldab kohtul otsustada huvitatud isiku nõudel äriregistrist kustutatud osaühingu täiendava likvideerimise, kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul oli vara ja vajalikud on likvideerimisabinõud. Seejuures tuleb arvestada osaühingu võlausaldaja avalduse lahendamisel ÄS § 218 lg-st 3 tulenevate kitsendustega. Kui võlgnikuks juriidiline isik kustutatakse äriregistrist täitemenetluse ajal, tuleks enne täitemenetluse lõpetamist anda sissenõudjale võimalus nõuda ÄS § 218 lg-te 2 ja 3 alusel kohtult võlgniku täiendavat likvideerimist. (p 11)
Kui hagejaks või kostjaks olev juriidiline isik lõppeb õigusjärgluseta, kuid lisaks lõppenud juriidilisele isikule on menetluses samal poolel kaashagejaid või -kostjaid, tuleb kohtul hinnata, kas menetlus saab jätkuda olemasoleva poole suhtes, sh kas olemasolev pool ja lõppenud juriidiline isik on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes või osaleb iga kaashageja või -kostja menetluses TsMS § 207 lg 2 järgi iseseisvalt. Viimasel juhul saab menetlus olemasoleva poole suhtes jätkuda. Kui tegemist on menetluses iseseisvalt osalevate kaashagejate või -kostjatega, ei mõjuta lõppenud juriidilise isiku suhtes hagi või apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine allesjäänud kaashageja või -kostja menetluslikku olukorda. (p 9)
Kui üks vältimatutest kaashagejatest või -kostjatest lõpeb ringkonnakohtu menetluse ajal õigusjärgluseta, ei ole põhjendatud jätta TsMS § 643 lg 1 teise lause alusel apellatsioonkaebust läbi vaatamata. Viidatud sätte eesmärgiks ei ole tuua kaasa õiguslikke tagajärgi lõppenud juriidilise isiku kaashagejatele või -kostjatele. Ei ole põhjendatud, et pool kaotaks õiguse tema kahjuks tehtud maakohtu otsuse peale kaevata üksnes põhjusel, et tema kaashageja või -kostja on lõppenud. Sellises olukorras tuleb hinnata seda, kas menetluse jätkamine allesjääva poole suhtes on võimalik. Sellisel juhul saab sarnaselt olukorrale, kus kaashagejad või -kostjad osalevad menetluses iseseisvalt, jätta üksnes lõppenud poole osas hagi läbi vaatamata ning ülejäänud poolte jaoks menetlus jätkub. Kui aga menetlus ei saa jätkuda ilma lõppenud pooleta üksnes allesjäänud poole suhtes, siis on kohtul õigus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel tervikuna läbi vaatamata. (p 9)
Lepingu tagasivõitmise nõude puhul on lepingupooled vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, kuna nende suhtes saab lepingu kehtetuks tunnistada ainult. Üksnes ühe lepingupoole suhtes ei ole võimalik tehingu tagasivõitmise hagi esitada ega rahuldada. See järeldub mh TMS § 187 lg 1 esimesest lausest, mille järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu teise poole vastu. Kohus saab menetleda ja rahuldada üksnes sellise tagasivõitmise hagi, mis on esitatud kõikide tagasivõidetava lepingu poolte vastu. (p 10)
Kui üks vältimatu kaashageja või -kostja lõppeb menetluse kestel õigusjärgluseta, tuleb hinnata seda, kas menetluse jätkamine allesjääva poole suhtes on võimalik. Sellisel juhul saab sarnaselt olukorrale, kus kaashagejad või -kostjad osalevad menetluses iseseisvalt, jätta üksnes lõppenud poole osas hagi läbi vaatamata ning ülejäänud poolte jaoks menetlus jätkub. Kui aga menetlus ei saa jätkuda ilma lõppenud pooleta üksnes allesjäänud poole suhtes, siis on kohtul õigus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel tervikuna läbi vaatamata. (p 9)
Kui hageja on esitanud täitemenetluses tehingu tagasivõitmise hagi ja kohtutäitur lõpetab täitemenetluse, muutub perspektiivituks hageja nõue kohustada kostjat andma tehingu alusel saadu üle kohtutäiturile. Olukorras, kus täitemenetlust ei toimu, ei saa kohtutäitur nõuet täita. Seega ei oleks hagejat õiguslikult võimalik saavutada enda eesmärki - enda nõude rahuldamist kostja suhtes toimuvas täitemenetluses. Seetõttu ei oleks hagejal ka õiguslikku huvi ei tehingu tagasivõitmise nõude ega tehingu alusel saadu tagastamise nõude esitamiseks. Sellises olukorras jääks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata. (p 11)
Alates 1. veebruarist 2023 kehtiva TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi ei too menetluse lõpetamist kaasa juriidilise isiku lõppemine õigusjärgluseta. (p 7)
Kui hagejaks või kostjaks olev juriidiline isik lõppeb apellatsioonimenetluse kestel õigusjärgluseta ja see takistab asja edasist menetlust, siis jätab kohus esitatud apellatsioonkaebuse TsMS § 643 lg 1 teise lause alusel läbi vaatamata ja sellisel juhul jõustub maakohtu lahend. (p 8)
Kui üks vältimatutest kaashagejatest või -kostjatest lõpeb ringkonnakohtu menetluse ajal õigusjärgluseta, ei ole põhjendatud jätta TsMS § 643 lg 1 teise lause alusel apellatsioonkaebust läbi vaatamata. Viidatud sätte eesmärgiks ei ole tuua kaasa õiguslikke tagajärgi lõppenud juriidilise isiku kaashagejatele või -kostjatele. Ei ole põhjendatud, et pool kaotaks õiguse tema kahjuks tehtud maakohtu otsuse peale kaevata üksnes põhjusel, et tema kaashageja või -kostja on lõppenud. Sellises olukorras tuleb hinnata seda, kas menetluse jätkamine allesjääva poole suhtes on võimalik. (p 9)
|
| 2-22-10693/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.01.2024 |
|
Vt ka RKTKo nr 3-2-1-168-09, p 18. (p 10)
Apellatsioonkaebuses selge taotluse ja põhjenduste märkimata jätmine on kõrvaldatavad puudused TsMS § 3401 lg 1 tähenduses. Olukorras, kus apellatsioonkaebusest ei nähtu kas maakohtu otsust vaidlustatakse tervikuna või osaliselt ja millises osas ning missugust otsust taotletakse, või kaebuse põhjendused, mh see, millist õigusnormi on maakohus rikkunud, peab ringkonnakohus jätma apellatsioonkaebuse käiguta ja andma apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Alles juhul, kui apellant ei kõrvalda ringkonnakohtu osutatud puudusi, saab ringkonnakohus jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. (p 13)
Apellatsioonitähtaja jooksul tuleb tugineda menetlusõiguse normide rikkumisele (v.a olulised rikkumised), kuid õiguse tõlgendamise, sh materiaalõiguse normide vale kohaldamise kohta võib apellant uusi väiteid esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist. (p 12)
|
| 2-19-8221/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2023 |
|
NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. Notarilt saab nõuda kahju hüvitamist ulatuses, milles see jääb tehinguosalisel või kolmandal isikul hüvitamata. (p 18)
Notari vastu on võimalik hagi esitada ka siis, kui hageja tõendab, et tehinguosalise või kolmanda isiku vastu hagi esitamine on ebamõistlik. (p 20)
Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. Kannatanul on õigus nõuda tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes täitemenetluse toiminguid teinud kohtutäiturilt õiendit, millest nähtub, kas ja millises ulatuses on kannatanu nõue tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses eelnimetatud tähtaja jooksul täidetud. (p 24)
NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. (p 18)
Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. (p 23)
Notar ja sama kahju eest vastutav tehinguosaline või kolmas isik on materiaalõiguslikult solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. Sama kahju eest vastutava notari ja tehinguosalise või kolmanda isiku vastu võib esitada hagi samal ajal. (p 19)
Olukorras, kus ringkonnakohus otsustab asja maakohtule tagasi saata, ei ole ringkonnakohtul põhjust hinnata, kas kostja rikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos või mitte. Ringkonnakohus peab piirduma üksnes selgitusega, millist materiaal- või menetlusõiguse normi maakohus valesti kohaldas. (p 15)
Kui ringkonnakohus tuvastab mõned kahju hüvitamise nõude eeldused, võib ringkonnakohus teha vastavas osas menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ning saata lahendamata küsimustes asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. (p 16)
Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. (p 24)
Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. Kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma, milliste tingimuste saabumisel saab notari vastu täitemenetlust alustada. (p 23)
Kohtuotsuse tingimuslikkus ei ole põhjendatud, kui kohtumenetluse käigus selgub, et hagi esitamine tehinguosalise vastu oli ebamõistlik. (p 25)
|
| 2-20-13537/60
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2023 |
|
Ringkonnakohus on ka TsMS § 646 alusel asja lahendamisel seotud eelkõige sellega, kas ja millises ulatuses on maakohtu otsuse peale kaebus esitatud. Olukorras, kus apellatsioonkaebuses on maakohtu otsus vaidlustatud üksnes osaliselt ja ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu otsust TsMS § 656 lg 4 alusel tervikuna tühistada peab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist toimetama teistele menetlusosalistele kätte apellatsioonkaebuse ärakirja koos lisadega ja võimaldama neil esitada vastuapellatsioonkaebus. (p 15)
TsMS § 646 puhul tuleb arvestada ka TsMS § 656 lg-s 4 sätestatut. (p 16)
Kuna vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja järgimata jätmine on tingitud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulisest rikkumisest, esineb alus seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamiseks TsMS § 67 järgi. (p 21)
Juurdepääsuõiguse muutmise taotlused tuleb lahendada tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt. (p 18)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise lahendi selgitamiseks esitatud tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 teise lause mõttes tuleb lahendada hagimenetluses. Juurdepääsuasjades tehtud kohtulahend on täitedokument, kuivõrd sellest tulenevad nii õigustatud kui ka kohustatud isikud. (p 26)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise lahendi selgitamiseks esitatud tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 teise lause mõttes tuleb lahendada hagimenetluses. (p 26)
Kohtul tuleb konkreetsel juhul välja selgitada, kas hageja soov on üksnes varasemat kohtulahendit tõlgendada, mida on võimalik teha TsMS § 368 lg 2 järgi hagimenetluses, või on hageja soov varasemat kohtulahendit muuta ning sellisel juhul on vaja avaldus lahendada TsMS § 6185 järgi hagita menetluses. (p 27)
Kohtulahendi selgitamine TsMS § 368 lg 2 teise lause mõttes saab piirduda üksnes selliste õiguste ja kohustuste või nende täpse ulatuse tuvastamisega, mille olemasolu kohus varasema kohtulahendi tegemisel hindas. See tähendab, et vähemalt kohtulahendi põhjendustest peab nähtuma, kas hagejal on vaidlusalune õigus või kohustus. (p 28)
|
| 2-21-4060/54
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.03.2023 |
|
TsMS § 6272 lg 4 esimese lause kohaselt võib lepingupool esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus jättis lepitusmenetluse tulemusel saavutatud kokkuleppe kas täielikult või osaliselt täidetavaks tunnistamata. Kuna TsMS § 6272 lg s 4 ei ole TsMS § 660 lg 3 esimese lause tähenduses „ette nähtud teisti“, st ei ole sätestatud keeldu esitada määruskaebus määruse peale, millega maakohus tunnistab lepituskokkuleppe osaliselt või täielikult täidetavaks, võib sellise määruse peale määruskaebuse esitada. (p 14)
Tingimuslik lepituskokkulepe ei võimalda kokkulepet täidetavaks tunnistada selleks TsMS § des 6271 ja 6272 ettenähtud kohtumenetluse raames. (p 15.4)
Tingimuslik lepituskokkulepe ei võimalda lepituskokkuleppe täidetavaks tunnistamise kohtumenetluses (TsMS §-d 6271 ja 6272) tõendeid hinnates lahendada kindlustusõigussuhtest tekkinud vaidlust selle üle, kas tegemist oli kindlustusjuhtumiga, mis kohustas kindlustusandjat maksma kindlustushüvitist.
|
| 2-21-9335/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.03.2023 |
|
Ringkonnakohus ei või keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kui maakohus on selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, mis võis oluliselt mõjutada kohtuotsust. (p 10)
Vt RKTKm nr 2-20-14547/20, p 13. (p 14)
TLS ei võimalda leppida kokku, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääras. Olukorras, kus töölepingus kokkulepitud töötasu on väiksem, kui töötasu alammäär ja öötöö tasumäär kokku, kuid suurem töötasu alammäärast, peab tööandja tõendama töötaja päeval ja öösel töötamise aja ning nende proportsioonide võrdlemise kaudu tuleb teha kindlaks, kas töötajale on tagatud nii töötasu alammäär kui ka öötöö suurem tasu. (p-d 11.1 ja 11.3)
Töötaja ja tööandja võivad leppida kokku, millistest osadest töötasu koosneb ning mh võib töötasu sisaldada nt lisatasu, tulemustasu vms makseid. Töötajale makstav lisatasu on muutunud töötasu osaks nt juhul, kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused (RKTKo nr 3-2-1-118-10, p-d 5, 9 ja 10). Samuti võib lisatasu maksmisega olla töötasu poolte kokkuleppel suurendatud. Ületunnitöö tasu aluseks tuleb võtta kõik töötasu osaks muutunud tasud ning seejuures on töötasu koosseisu tõendamise kohustus tööandjal. (p-d 12.1 ja 12.2)
|
| 2-21-17817/15
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.12.2022 |
|
Olukorras, kus kohus teeb eeltõendamismenetluses dokumendi väljaandmisest keeldumise õiguspärasuse kohta määruse, on selle peale õigus esitada määruskaebus menetlusosalistel ja isikul, kellelt on dokument välja nõutud. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 281 lg 5). (p 4)
Põhiseadusega ei ole vastuolus, et seadusandja on TsMS § 281 lg-s 5 sätestatud määruskaebuste läbivaatamiseks loonud üheastmelise süsteemi. (p 5)
Kuigi ringkonnakohtul on osal juhtudel siiski mõistlik teha kirjeldava ja põhjendava osaga määrus, ei riku selle võimaluse kasutamata jätmine määruskaebuse esitaja põhiõigusi. Olukorras, kus määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa määruskaebust esitada, ei ole menetlusosalisel vaja põhjendusi selleks, et kaebeõigust teostada, ega ka Riigikohtul selleks, et kontrollida ringkonnakohtu määruse seaduslikkust. Selliselt on TsMS § 667 lg 1 teine lause kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega (TsMS § 2). (p 6)
Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule ning isikule, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika, on TsMS § 257 lg-test 4 ja 5 tulenevalt antud õigus ütluste andmisest keelduda ning samuti TsMS § 281 lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus dokumendi väljaandmisest keelduda, et kaitsta oma informatsiooniallikaid (õigus tugineda allikakaitsele). Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevaks isikuks on viidatud sätete mõttes füüsiline või juriidiline isik (ajakirjanik või ajakirjandusväljaanne), kes regulaarselt ja ametialaselt on seotud informatsiooni kogumise või levitamisega üldsusele mis tahes massiteabevahendi kaudu (vrd Euroopa Nõukogu soovitus nr 7(2000)). Allikakaitse õigus on ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande absoluutne privileeg, seadusandja on neile andnud õiguse otsustada, kas anda informatsiooniallika identiteedi kohta ütlusi või teavet, mis võimaldaksid informatsiooniallika isikut tuvastada. TsMS-ist ega muust seadusest ei tulene võimalust välistada ajakirjandusvabadust teostava isiku õigust oma allikaid tsiviilkohtumenetluses kaitsta. (p 8)
Õigus ajakirjanduslikku allikat kaitsta saab olla vaid nendel isikutel, kes tegelevad sisulise informatsiooni töötlemisega massiteabevahendites avaldamiseks, st üldsusele informatsiooni kogumise ja edastamisega. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ka internetiportaalis uudiste ja kommentaaride avaldamine võib olla ajakirjanduslik tegevus (RKTKo nr 3-2-1-43-09, p 14). Selliselt sätestatuna on allikakaitse õigus ajakirjandusvabaduse teostamise tagatis, mis loob eeldused ajakirjaniku ja tema informaatori vahel usaldussuhte tekkimiseks. Ajakirjandusliku tegevusega ei ole aga tegemist olukorras, kus internetiportaal üksnes loob kolmandatele isikutele võimaluse informatsiooni (vihje) edastamiseks portaalipidaja kaudu otse avalikkusele, ilma et sellega kaasneks ajakirjanduslik tegevus, st informatsiooni vahendamine avalikkusele ajakirjandusvabadust teostava isiku poolt. (p 9)
MeeTS § 15 lg 2 kohaselt ei tohi ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik informatsiooniallika nõusolekuta tema tuvastamist võimaldavaid andmeid avaldada. Kolleegium selgitab, et eelnev on kohustus, mis lasub ajakirjanikul üksnes sisesuhtes informatsiooniallikaga. Sõltumata sellest, kas ajakirjanikul see kohustus sisesuhtes informatsiooniallikaga kehtib või mitte (vt MeeTS § 15 lg 3), saab ta allikakaitseõigusele (TsMS § 257 lg-d 4 ja 5, samuti § 281 lg 2 p 2) alati tugineda. Sellisel juhul peab ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik üksnes arvestama sellega, et ta võib kanda tsiviilvastutust, kui informatsiooniallika vihjele tuginedes avaldatud teave osutub valeks. Samuti ei vabasta selline menetlusõiguslik garantii tõendamiseks kohustatud poolt tõendamiskoormisest tsiviilkohtumenetluses (vt RKTKm nr 3-2-1-24-15, p 15). (p 10)
|
| 2-19-10542/267
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.01.2022 |
|
SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)
|
| 2-20-14547/20
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.01.2022 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas. Ringkonnakohtul on TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus vaidlustada menetluskulude rahalist suurust TsMS §-s 178 sätestatud tingimustel nii juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 2), kui ka siis, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks määrusega pärast lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (p 14)
|
| 2-17-3478/93
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2021 |
|
TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt ei saa kohus jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes selgitama, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg-d 4 ja 5. (p 11)
Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 12)
|
| 2-18-4181/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.12.2021 |
|
Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. (p 11)
Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. (p 14)
Pärast tõendite vastu võtmist võimaldab TsMS § 238 lg 5 jätta tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. (p 17)
Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus TsMS § 238 lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega. (p 17)
Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. (p 19)
Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 18)
|
| 2-20-6801/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.10.2021 |
|
SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Saneerimisseaduses on eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg 6. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. (p 16)
Võlausaldaja kaebeõigust saneerimisnõustaja tasu määruse peale ei saa tuletada SanS § 30 lg-st 7. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. (p 17)
Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. (p 17)
PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt RKÜKm nr 3-2-1-75-14, p 63; RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 38; RKPJKm nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Põhimõtteliselt on õige seisukoht, et saneerimisnõustajale tasu maksmine vähendab avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 ja pankrotiseaduse §-des 109-119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seega SanS § 18 lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. (p 18)
|
| 1-20-6639/73
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.10.2021 |
|
Kokkuvõtvalt tuleb KrMS § 4021 lg-t 4 seega kohaldada järgmiselt. Kui kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis ette nähtud korras ambulatoorsel sundravil viibiva isiku puhul tuvastatuks tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, muudab ta ambulatoorse sundravi oma määrusega statsionaarseks. Selline kohtumäärus pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Tsiviilkohtumenetluses sundravi statsionaarseks pööramise määruse kaebemenetluses tühistamise korral jätkub puudutatud isiku sundravi ambulatoorsena. (p 17)
KrMS § 4021 lg 4 aitab tagada, et pikaajaline psühhiaatriline ravi toimub (nii palju, kui võimalik) ühes raviasutuses ja sama ravimeeskonna poolt, vältimaks patsiendi korduvat ümberpaigutamist ühest haiglast teise ning sellest johtuvat keskkonnavahetust, mis ei pruugi diagnoosi eripäradest tingituna paranemist soodustada. (p 18)
KrMS § 4021 lg 4 järgi jätkub isiku sundravi statsionaarses vormis, kui ambulatoorsel sundravil viibija on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse. PsAS § 13 lg 12 paneb esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamise taotlust lahendavale kohtule kohustuse kontrollida sundravi osutavast asutusest viivitamata, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. PsAS § 11 lg-te 4 ja 41 kohaselt loetakse tsiviilkorras tahtest olenematu ravi ilma kohtu loata kuni 48 tunniks kohaldamise otsuse tegemise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. (p 9)
KrMS § 4021 lg 4 sõnastusest järeldub, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), jätkub tema sundravi statsionaarsena, ilma et kohus peaks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud korras ravivormi eraldi muutma. Ambulatoorne sundravi on seega justkui tingimuslik - sellega antakse patsiendile võimalus näidata, et ta suudab ennast kontrollida ja raviskeemi järgida. Kui ta sellega toime ei tule - ja seda määral, et täidetud saavad tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused -, muudab kohus sundravi statsionaarseks. (p 10)
KrMS § 4021 lg 4 alusel muutub ambulatoorne sundravi statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. (p 15)
KrMS § 4021 lg 4 sõnastust järgiv käsitus võimaldab üldjuhul tagada sundravile allutatud isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja välistada vabaduse võtmise meelevaldsuse. Sundravi vormi muutmist tingiva tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on ranged. Nii õigustab tahtest olenematut ravi üksnes isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule; psühhiaatrilise sundravi aluseks olevat ohtlikkust saab aga sisustada muudegi õigushüvede ohustamisega (RKKKm nr 3-1-1-121-12, p-d 12.2 ja 13). Kuigi erinevalt tsiviilkohtumenetluses määratavast ravist kohaldatakse statsionaarset sundravi tähtajatult, tuleb see lõpetada või muuta ambulatoorseks kohe, kui (statsionaarse) sundravi kohaldamise alused ära langevad (KrMS § 4021 lg 1 ja § 403 lg 1; vt ka RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 39). Seejuures ei eelda kohtule psühhiaatrilise sundravi muutmise või lõpetamise taotluse esitamine seaduse kohaselt arstliku komisjoni otsust. (p-d 11-12)
Kui ambulatoorsel sundravil viibiva isiku sundravi on tsiviilkohtumenetluses KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks muudetud, pole maakohtul enam alust samasisulise avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluses ning selline avaldus tuleb jätta läbi vaatamata. (p 19)
Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab tsiviilasja lahendav ringkonnakohus kontrollima isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhjendatust korralise menetluse reegleid arvestades (RKTKm nr 3-2-1-155-13, p-d 44 ja 66). Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Seejuures ei pea isiku ärakuulamiseks korraldama kohtuistungit (TsMS § 477 lg 4 ls 3). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada ka esindaja. Neid põhimõtteid KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud olukorrale rakendades ja pidades silmas menetluslike põhiõiguste kaitset ning seda, kui palju koormavam on statsionaarne sundravi võrreldes esialgse õiguskaitse korras rakendatava tahtest olenematu raviga, tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses isiku sundravi statsionaarseks muutmisel puudutatud isik enne määruse tegemist ära kuulata. Samuti tuleb talle tagada esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel, et tagada määruse vaidlustamise võimalus. Kohtu määratud esindajal on seejuures õigus puudutatud isikut esindada ka vastu viimase enda tahet ja olukorras, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. (Vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 11.2 ja RKTKm nr 2-18-11917/26, p 15.) (p 16)
Tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Selline otsustus peab nähtuma ka määruse resolutsioonist (vrd nt RKKKm nr 1-19-401/34, p 13.4). Nii esialgse õiguskaitse raames kui ka korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tuleb üldjuhul kohtumääruse resolutsioonis täpsustada, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (nt RKTKm nr 2-18-11917/26, p 17). KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud juhul ei ole tahtevastase ravi lubamine uuesti vajalik, kuna sellekohane luba on juba antud psühhiaatrilise sundravi (KarS § 86) kohaldamisel kriminaalmenetluses (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p 33). Seetõttu peab kohus KrMS § 4021 lg-t 4 kohaldades määruse resolutsiooni sõnastades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 1 p 2 järgimiseks määrama, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja juures. Otsustust tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta kohus kõnesoleval juhul ei tee. Samuti ei märgi kohus sellises olukorras määruse resolutsiooni kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega (TsMS § 538 lg 1 p 3), sest sundravi kohaldatakse tähtajatult kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 86 lg 3). (p 14)
|
| 2-20-110080/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.09.2021 |
|
Uurimispõhimõtte (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises, vaid selle eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt selle kohta RKTKm 03.10.2018, nr 2-16-3663/95, p 23). Uurimispõhimõtte kohaselt tuleb kohtul kõrvaldada ka menetlusosaliste taotluste ja asjaoludega seotud ebaselgused (vt nt RKTKm 16.01.2019, nr 2-18-3298/40, p 15.1). (p 11)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt selle kohta RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11 ja selles viidatud lahendid). Samuti tuleneb TsMS § 667 lg-s 2 sätestatust, et ringkonnakohus teeb määruskaebuse rahuldamisel võimaluse korral alati ise uue määruse ja lahendab asja lõplikult. Kui apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata asjaolusid ja tõendeid, arvestades TsMS §-s 652 sätestatud reegleid (arvesse võetakse maakohtus esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid ning uute asjaolude ja tõendite esitamine on piiratud erandjuhtudega), siis tulenevalt TsMS § 662 lg-st 3 tuleb hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel hinnata ka uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldatakse hagita asja menetlemisel hagimenetluse sätteid, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. (p 12)
|
| 2-19-6185/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2021 |
|
TsMS § 427 teine lause piirab kahekordset kaebeõigust.
TsMS § 427 teises lauses sisalduv kaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusega vastuolus ega riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt (vt ka RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p-d 62 ja 63.
Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud.
Vt kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina RKPJKo 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 21.
Isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (RKPJKp 18.06.2010, nr 3-4-1-5-10, p 16). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev määrama kindlaks edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (RKPJKm 03.07.2008, nr 3-4-1-10-08, p 10). (p 12)
Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtus on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt RKTKm 26.05.2014, nr 3-2-1-48-14, p 14; RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemine on mõistlik ka juhul, kui määruskaebuses esitatakse uued väited, mille täiendav kontrollimine ja põhjendamine on vajalik. (p 13)
Jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks teistmismenetlus. Jõustunud kohtumääruste edasikaebamisel määruskaebe korras on mõistlik esitada alternatiivselt ka teistmisavaldus.
TsMS § 709 kohaselt võtab Riigikohus teistmisavalduse menetlusse, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaeg on mõjuval põhjusel ennistatav. (p 14)
|
Facebook
X.com