https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 614| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-4060/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.03.2023

TsMS § 6272 lg 4 esimese lause kohaselt võib lepingupool esitada määruskaebuse määruse peale, millega kohus jättis lepitusmenetluse tulemusel saavutatud kokkuleppe kas täielikult või osaliselt täidetavaks tunnistamata. Kuna TsMS § 6272 lg s 4 ei ole TsMS § 660 lg 3 esimese lause tähenduses „ette nähtud teisti“, st ei ole sätestatud keeldu esitada määruskaebus määruse peale, millega maakohus tunnistab lepituskokkuleppe osaliselt või täielikult täidetavaks, võib sellise määruse peale määruskaebuse esitada. (p 14)


Tingimuslik lepituskokkulepe ei võimalda kokkulepet täidetavaks tunnistada selleks TsMS § des 6271 ja 6272 ettenähtud kohtumenetluse raames. (p 15.4)

Tingimuslik lepituskokkulepe ei võimalda lepituskokkuleppe täidetavaks tunnistamise kohtumenetluses (TsMS §-d 6271 ja 6272) tõendeid hinnates lahendada kindlustusõigussuhtest tekkinud vaidlust selle üle, kas tegemist oli kindlustusjuhtumiga, mis kohustas kindlustusandjat maksma kindlustushüvitist.

2-21-9335/18 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.03.2023

Ringkonnakohus ei või keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kui maakohus on selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, mis võis oluliselt mõjutada kohtuotsust. (p 10)

Olukorras, kus maakohus rahuldas hagi, jaotas menetluskulud ja mõistis poole menetluskulud teiselt poolelt välja ning pool on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses, on pool vaidlustanud mh menetluskulude rahalise suuruse. Sellisel juhul tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas menetleda apellatsioonkaebust, kui menetluskulude väljamõistmist vaidlustatakse rohkem kui 280 euro ulatuses (vt ka RKTKm nr 2-20-14547/20, p 13). (p 14)


TLS ei võimalda leppida kokku, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääras. Olukorras, kus töölepingus kokkulepitud töötasu on väiksem, kui töötasu alammäär ja öötöö tasumäär kokku, kuid suurem töötasu alammäärast, peab tööandja tõendama töötaja päeval ja öösel töötamise aja ning nende proportsioonide võrdlemise kaudu tuleb teha kindlaks, kas töötajale on tagatud nii töötasu alammäär kui ka öötöö suurem tasu. (p-d 11.1 ja 11.3)

Töötaja ja tööandja võivad leppida kokku, millistest osadest töötasu koosneb ning mh võib töötasu sisaldada nt lisatasu, tulemustasu vms makseid. Töötajale makstav lisatasu on muutunud töötasu osaks nt juhul, kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused (RKTKo nr 3-2-1-118-10, p-d 5, 9 ja 10). Samuti võib lisatasu maksmisega olla töötasu poolte kokkuleppel suurendatud. Ületunnitöö tasu aluseks tuleb võtta kõik töötasu osaks muutunud tasud ning seejuures on töötasu koosseisu tõendamise kohustus tööandjal. (p-d 12.1 ja 12.2)

2-21-17817/15 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2022

Olukorras, kus kohus teeb eeltõendamismenetluses dokumendi väljaandmisest keeldumise õiguspärasuse kohta määruse, on selle peale õigus esitada määruskaebus menetlusosalistel ja isikul, kellelt on dokument välja nõutud. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 281 lg 5). (p 4)

Põhiseadusega ei ole vastuolus, et seadusandja on TsMS § 281 lg-s 5 sätestatud määruskaebuste läbivaatamiseks loonud üheastmelise süsteemi. (p 5)


Kuigi ringkonnakohtul on osal juhtudel siiski mõistlik teha kirjeldava ja põhjendava osaga määrus, ei riku selle võimaluse kasutamata jätmine määruskaebuse esitaja põhiõigusi. Olukorras, kus määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa määruskaebust esitada, ei ole menetlusosalisel vaja põhjendusi selleks, et kaebeõigust teostada, ega ka Riigikohtul selleks, et kontrollida ringkonnakohtu määruse seaduslikkust. Selliselt on TsMS § 667 lg 1 teine lause kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega (TsMS § 2). (p 6)


Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule ning isikule, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika, on TsMS § 257 lg-test 4 ja 5 tulenevalt antud õigus ütluste andmisest keelduda ning samuti TsMS § 281 lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus dokumendi väljaandmisest keelduda, et kaitsta oma informatsiooniallikaid (õigus tugineda allikakaitsele). Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevaks isikuks on viidatud sätete mõttes füüsiline või juriidiline isik (ajakirjanik või ajakirjandusväljaanne), kes regulaarselt ja ametialaselt on seotud informatsiooni kogumise või levitamisega üldsusele mis tahes massiteabevahendi kaudu (vrd Euroopa Nõukogu soovitus nr 7(2000)). Allikakaitse õigus on ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande absoluutne privileeg, seadusandja on neile andnud õiguse otsustada, kas anda informatsiooniallika identiteedi kohta ütlusi või teavet, mis võimaldaksid informatsiooniallika isikut tuvastada. TsMS-ist ega muust seadusest ei tulene võimalust välistada ajakirjandusvabadust teostava isiku õigust oma allikaid tsiviilkohtumenetluses kaitsta. (p 8)

Õigus ajakirjanduslikku allikat kaitsta saab olla vaid nendel isikutel, kes tegelevad sisulise informatsiooni töötlemisega massiteabevahendites avaldamiseks, st üldsusele informatsiooni kogumise ja edastamisega. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ka internetiportaalis uudiste ja kommentaaride avaldamine võib olla ajakirjanduslik tegevus (RKTKo nr 3-2-1-43-09, p 14). Selliselt sätestatuna on allikakaitse õigus ajakirjandusvabaduse teostamise tagatis, mis loob eeldused ajakirjaniku ja tema informaatori vahel usaldussuhte tekkimiseks. Ajakirjandusliku tegevusega ei ole aga tegemist olukorras, kus internetiportaal üksnes loob kolmandatele isikutele võimaluse informatsiooni (vihje) edastamiseks portaalipidaja kaudu otse avalikkusele, ilma et sellega kaasneks ajakirjanduslik tegevus, st informatsiooni vahendamine avalikkusele ajakirjandusvabadust teostava isiku poolt. (p 9)

MeeTS § 15 lg 2 kohaselt ei tohi ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik informatsiooniallika nõusolekuta tema tuvastamist võimaldavaid andmeid avaldada. Kolleegium selgitab, et eelnev on kohustus, mis lasub ajakirjanikul üksnes sisesuhtes informatsiooniallikaga. Sõltumata sellest, kas ajakirjanikul see kohustus sisesuhtes informatsiooniallikaga kehtib või mitte (vt MeeTS § 15 lg 3), saab ta allikakaitseõigusele (TsMS § 257 lg-d 4 ja 5, samuti § 281 lg 2 p 2) alati tugineda. Sellisel juhul peab ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik üksnes arvestama sellega, et ta võib kanda tsiviilvastutust, kui informatsiooniallika vihjele tuginedes avaldatud teave osutub valeks. Samuti ei vabasta selline menetlusõiguslik garantii tõendamiseks kohustatud poolt tõendamiskoormisest tsiviilkohtumenetluses (vt RKTKm nr 3-2-1-24-15, p 15). (p 10)

2-19-10542/267 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.01.2022

SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)

Vt RKTKm nr 3‑2‑1‑164‑16, p 15 ja RKTKm nr 3-2-1-25-11, p‑d 25-29. (p 12)

2-20-14547/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.01.2022

NB! Seisukoha muutus!

Olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas. Ringkonnakohtul on TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. (p 13)

Menetlusosalisel on õigus vaidlustada menetluskulude rahalist suurust TsMS §-s 178 sätestatud tingimustel nii juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 2), kui ka siis, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks määrusega pärast lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (p 14)

2-17-3478/93 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2021

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt ei saa kohus jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes selgitama, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg-d 4 ja 5. (p 11)

Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 12)

2-18-4181/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.12.2021

Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. (p 11)


Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. (p 14)

Kohus ei pea kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid menetlusosalised kohtu ette toonud ei ole (p 15)


Pärast tõendite vastu võtmist võimaldab TsMS § 238 lg 5 jätta tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. (p 17)

Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus TsMS § 238 lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega. (p 17)


Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. (p 19)


Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 18)

2-20-6801/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.10.2021

SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Saneerimisseaduses on eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg 6. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. (p 16)

Võlausaldaja kaebeõigust saneerimisnõustaja tasu määruse peale ei saa tuletada SanS § 30 lg-st 7. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. (p 17)

Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. (p 17)

PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt RKÜKm nr 3-2-1-75-14, p 63; RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 38; RKPJKm nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Põhimõtteliselt on õige seisukoht, et saneerimisnõustajale tasu maksmine vähendab avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 ja pankrotiseaduse §-des 109-119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seega SanS § 18 lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. (p 18)

1-20-6639/73 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.10.2021

Kokkuvõtvalt tuleb KrMS § 4021 lg-t 4 seega kohaldada järgmiselt. Kui kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis ette nähtud korras ambulatoorsel sundravil viibiva isiku puhul tuvastatuks tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, muudab ta ambulatoorse sundravi oma määrusega statsionaarseks. Selline kohtumäärus pööratakse täitmisele TsMS § 541 lg-tes 3 ja 4 sätestatu kohaselt ning isik paigutatakse ravile sundraviteenuse osutaja juurde. Kui viimase juures selgub, et statsionaarseks sundraviks enam põhjust pole, tuleb tervishoiuteenuse osutajal esitada kohtule KrMS §-s 403 sätestatud korras taotlus sundravi lõpetamiseks või KrMS § 4021 lg-s 1 nimetatud taotlus sundravi muutmiseks ambulatoorseks. Sellele järgneb sundravi lõpetamise või muutmise menetlus kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Tsiviilkohtumenetluses sundravi statsionaarseks pööramise määruse kaebemenetluses tühistamise korral jätkub puudutatud isiku sundravi ambulatoorsena. (p 17)


KrMS § 4021 lg 4 aitab tagada, et pikaajaline psühhiaatriline ravi toimub (nii palju, kui võimalik) ühes raviasutuses ja sama ravimeeskonna poolt, vältimaks patsiendi korduvat ümberpaigutamist ühest haiglast teise ning sellest johtuvat keskkonnavahetust, mis ei pruugi diagnoosi eripäradest tingituna paranemist soodustada. (p 18)


KrMS § 4021 lg 4 järgi jätkub isiku sundravi statsionaarses vormis, kui ambulatoorsel sundravil viibija on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lg-s 2 nimetatud otsuse. PsAS § 13 lg 12 paneb esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamise taotlust lahendavale kohtule kohustuse kontrollida sundravi osutavast asutusest viivitamata, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. PsAS § 11 lg-te 4 ja 41 kohaselt loetakse tsiviilkorras tahtest olenematu ravi ilma kohtu loata kuni 48 tunniks kohaldamise otsuse tegemise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. (p 9)


KrMS § 4021 lg 4 sõnastusest järeldub, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), jätkub tema sundravi statsionaarsena, ilma et kohus peaks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud korras ravivormi eraldi muutma. Ambulatoorne sundravi on seega justkui tingimuslik - sellega antakse patsiendile võimalus näidata, et ta suudab ennast kontrollida ja raviskeemi järgida. Kui ta sellega toime ei tule - ja seda määral, et täidetud saavad tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused -, muudab kohus sundravi statsionaarseks. (p 10)

KrMS § 4021 lg 4 alusel muutub ambulatoorne sundravi statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. (p 15)


KrMS § 4021 lg 4 sõnastust järgiv käsitus võimaldab üldjuhul tagada sundravile allutatud isiku põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja välistada vabaduse võtmise meelevaldsuse. Sundravi vormi muutmist tingiva tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on ranged. Nii õigustab tahtest olenematut ravi üksnes isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule, tervisele või julgeolekule; psühhiaatrilise sundravi aluseks olevat ohtlikkust saab aga sisustada muudegi õigushüvede ohustamisega (RKKKm nr 3-1-1-121-12, p-d 12.2 ja 13). Kuigi erinevalt tsiviilkohtumenetluses määratavast ravist kohaldatakse statsionaarset sundravi tähtajatult, tuleb see lõpetada või muuta ambulatoorseks kohe, kui (statsionaarse) sundravi kohaldamise alused ära langevad (KrMS § 4021 lg 1 ja § 403 lg 1; vt ka RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 39). Seejuures ei eelda kohtule psühhiaatrilise sundravi muutmise või lõpetamise taotluse esitamine seaduse kohaselt arstliku komisjoni otsust. (p-d 11-12)

Kui ambulatoorsel sundravil viibiva isiku sundravi on tsiviilkohtumenetluses KrMS § 4021 lg 4 alusel statsionaarseks muudetud, pole maakohtul enam alust samasisulise avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluses ning selline avaldus tuleb jätta läbi vaatamata. (p 19)


Tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lg 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lg 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. Selline otsustus peab nähtuma ka määruse resolutsioonist (vrd nt RKKKm nr 1-19-401/34, p 13.4). Nii esialgse õiguskaitse raames kui ka korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tuleb üldjuhul kohtumääruse resolutsioonis täpsustada, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (nt RKTKm nr 2-18-11917/26, p 17). KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud juhul ei ole tahtevastase ravi lubamine uuesti vajalik, kuna sellekohane luba on juba antud psühhiaatrilise sundravi (KarS § 86) kohaldamisel kriminaalmenetluses (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p 33). Seetõttu peab kohus KrMS § 4021 lg-t 4 kohaldades määruse resolutsiooni sõnastades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 1 p 2 järgimiseks määrama, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja juures. Otsustust tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta kohus kõnesoleval juhul ei tee. Samuti ei märgi kohus sellises olukorras määruse resolutsiooni kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega (TsMS § 538 lg 1 p 3), sest sundravi kohaldatakse tähtajatult kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 86 lg 3). (p 14)


Hiljemalt kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse määruse peale, millele põhimenetlust ei järgne, peab tsiviilasja lahendav ringkonnakohus kontrollima isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhjendatust korralise menetluse reegleid arvestades (RKTKm nr 3-2-1-155-13, p-d 44 ja 66). Ka esialgse õiguskaitse puhul peaks TsMS § 534 lg-te 3 ja 4 järgi olema ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Seejuures ei pea isiku ärakuulamiseks korraldama kohtuistungit (TsMS § 477 lg 4 ls 3). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada ka esindaja. Neid põhimõtteid KrMS § 4021 lg-s 4 kirjeldatud olukorrale rakendades ja pidades silmas menetluslike põhiõiguste kaitset ning seda, kui palju koormavam on statsionaarne sundravi võrreldes esialgse õiguskaitse korras rakendatava tahtest olenematu raviga, tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise menetluses isiku sundravi statsionaarseks muutmisel puudutatud isik enne määruse tegemist ära kuulata. Samuti tuleb talle tagada esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel, et tagada määruse vaidlustamise võimalus. Kohtu määratud esindajal on seejuures õigus puudutatud isikut esindada ka vastu viimase enda tahet ja olukorras, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. (Vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 11.2 ja RKTKm nr 2-18-11917/26, p 15.) (p 16)

2-20-110080/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.09.2021

Uurimispõhimõtte (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises, vaid selle eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt selle kohta RKTKm 03.10.2018, nr 2-16-3663/95, p 23). Uurimispõhimõtte kohaselt tuleb kohtul kõrvaldada ka menetlusosaliste taotluste ja asjaoludega seotud ebaselgused (vt nt RKTKm 16.01.2019, nr 2-18-3298/40, p 15.1). (p 11)


Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt selle kohta RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11 ja selles viidatud lahendid). Samuti tuleneb TsMS § 667 lg-s 2 sätestatust, et ringkonnakohus teeb määruskaebuse rahuldamisel võimaluse korral alati ise uue määruse ja lahendab asja lõplikult. Kui apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata asjaolusid ja tõendeid, arvestades TsMS §-s 652 sätestatud reegleid (arvesse võetakse maakohtus esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid ning uute asjaolude ja tõendite esitamine on piiratud erandjuhtudega), siis tulenevalt TsMS § 662 lg-st 3 tuleb hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel hinnata ka uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldatakse hagita asja menetlemisel hagimenetluse sätteid, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. (p 12)

2-19-6185/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2021

TsMS § 427 teine lause piirab kahekordset kaebeõigust.

TsMS § 427 teises lauses sisalduv kaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusega vastuolus ega riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt (vt ka RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p-d 62 ja 63.

Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. Vt kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina RKPJKo 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 21.

Isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (RKPJKp 18.06.2010, nr 3-4-1-5-10, p 16). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev määrama kindlaks edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (RKPJKm 03.07.2008, nr 3-4-1-10-08, p 10). (p 12)


Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtus on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt RKTKm 26.05.2014, nr 3-2-1-48-14, p 14; RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemine on mõistlik ka juhul, kui määruskaebuses esitatakse uued väited, mille täiendav kontrollimine ja põhjendamine on vajalik. (p 13)


Jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks teistmismenetlus. Jõustunud kohtumääruste edasikaebamisel määruskaebe korras on mõistlik esitada alternatiivselt ka teistmisavaldus.

TsMS § 709 kohaselt võtab Riigikohus teistmisavalduse menetlusse, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaeg on mõjuval põhjusel ennistatav. (p 14)

2-18-2243/179 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.06.2021

Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole osanike koosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla osanikul õiguslikku huvi esitada osaühingu vastu hagi osanike otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib seni, kuni jõustunud kohtulahendiga ei ole tuvastatud otsuse tühisust (TsÜS § 38 lg 2 teine lause) või tunnistatud otsust kehtetuks (ÄS § 178 lg 1). Kui aga üks osanik on osanike koosoleku otsuse kehtivuse vaidlustanud, võib teisel osanikul, kes soovib koosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada otsuse vaidlustamise hagiga ühiseks menetlemiseks vastavasisuline tuvastushagi eesmärgiga vältida hagi õigeksvõtu mõju (vt nt aktsiaseltsi kontekstis RKTKm 14.12.2011 nr 3-2-1-133-11, p 21; RKTKo 12.01.2011 nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). (p 17)

Juriidilise isiku organi otsuse kehtivuse tuvastamise hagi tuleb esitada juriidilise isiku vastu. Sellise hagi esitamisel on kohaseks kostjaks juriidiline isik. (p 18)


ÄS § 184 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele osaniku nõudel uue liikme. Kohus saab koostoimes TsMS §-ga 602 määrata juhatuse asendusliikme juhul, kui äriühing on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vt RKTKo 18.12.2019 nr 2-17-10474/80, p 38). (p 29.1)

Hagi tagamise korras juhatuse liikme määramise eesmärk erineb ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel juhatuse asendusliikme määramise eesmärgist. Kohus võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet. Sellise hagi tagamise (vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise) eesmärk on eelkõige olulise kahju või omavoli vältimine (TsMS § 377 lg 2), tagamaks menetluse ajaks õigusrahu. Hagi tagamise korras osaühingule juhatuse liikme määramisel ei tule juhinduda ÄS § 184 lg-st 6. (p 29.2)

Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)

Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)


Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme kandidaadi kohta tuleks osanikele esitada rohkem andmeid, kui need, mis võimaldavad osanikel aru saada, millist isikut soovitakse juhatuse liikme kohale valida. (p 22)

Samuti ei saa juhatuse liikme valimise otsuse tühisust tuua kaasa kandidaadi väidetav ebakompetentsus, juhtimiskogemuse puudumine või suur töökoormus. (p 23)

Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)

Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)


Kui kostja on apellatsioonimenetluses õigustamatult vaidlustanud hagi rahuldamata jätmise, on ringkonnakohtul võimalik kaaluda, kas jätkata kaebuses esitatud nõude menetlemist või jätta see TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 20)


Kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata.

Järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Samuti ei pea kohus põhjendama ühe alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist siis, kui hageja ei ole oma alternatiivseid nõudeid järjestanud. Kui hageja on järjestanud oma alternatiivsed nõuded ja kohtu arvates ei ole hageja esmane nõue põhjendatud, tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et kohus jätab esmase alternatiivse nõude rahuldamata (vt RKTKo 11.12.2013 nr 3-2-1-129-13, p 14). Samas ei pea kohus ühe järjestamata alternatiivnõude rahuldamise korral võtma teiste alternatiivnõuete kohta kohtulahendi resolutsioonis seisukohta (vt RKTKo 19.12.2012 nr 3-2-1-165-12, p 24). Kui aga kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmisest. (p 25)

2-18-18193/100 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.05.2021

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsida, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. (p 10)

Ringkonnakohut ei vabasta apellatsioonkaebuse õigusliku perspektiivikuse hindamisest asjaolu, et kaebuses ei ole selgelt välja toodud, kuidas maakohus materiaalõiguse norme valesti kohaldas. Selle üle, kas apellatsioonkaebuses on piisavalt põhjendatud uute tõendite esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4), saab ringkonnakohus otsustada alles pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. (p 12)

2-19-13236/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.05.2021

Riigikohtu varasemast seisukohast, et nõude ilma kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vastu vaieldakse, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (RKTKm 27.11.2019 nr 2-17-18531/37, p 18), ei järeldu, et pankrotivõlgnikul ei ole jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõude tunnustamisele pankrotimenetluses üldse võimalik vastuväiteid esitada. Varasema PankrS § 103 lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. Eeltoodu ei välistanud siiski pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks loetavale nõudele vastuväidete esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või mis tekkis kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle aluse kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Samal põhimõttel on piiratud ka täitedokumendile vastuväidete esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul (TMS § 221 lg 2; RKTKm 24.10.2018 nr 2-16-17776/39, p 13; RKTKm 21.02.2018 nr 2-14-7385/204, p 15.1).

Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema PankrS § 105 kohaselt hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. (p 10.2)


Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (nt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835/64, p 10.1; RKTKm 06.12.2017 nr 2-16-15974/34, p 9). (p 9)


TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses.

Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. (p-d 10.1)


Kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKm 26.10.2011 nr 3-2-1-78-11, p 11). (p 11.1)

TMS § 221 lg-s 2 sätestatud vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus üksnes põhjusel, et sundtäidetakse jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet, mis on täidetud enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, kuid mille täitmisele võlgnik kohtumenetluses ei tugine, kuigi objektiivselt oleks kohtumenetluses nõude täitmisele tuginemine ja kohtul selle kohta seisukoha võtmine olnud võimalik. (p 11.1)

Juhul, kui kostja hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes (avaldades hagejale enne kohtulahendi jõustumist, et hageja ei pea menetlusõigusi oma huvide kaitseks kasutama, sest kostja ei pööra kohtulahendit pärast selle jõustumist sundtäitmisele) on mõjutanud hagejat käituma kohtumenetluses selliselt, et ta jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamata), võib TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 11.2)

2-18-17980/127 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.04.2021

VÕS § 1047 lg 4 järgi võivad ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mille ümberlükkamist hageja taotleb, avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust. VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 1-3 järgi (RKTKo 15.04.2015, nr 3-2-1-24-15, p-d 13-14). (p 19)


TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1). Kui maakohus jättis selle ülesande täitmata, on ringkonnakohtul võimalik rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2; vt ka RKTKo 18.03.2020 nr 2-18-3445/46, p 29.4; RKTKo 30.03.2006 nr 3-2-1-4-06, p 54). (p 20.1)

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt peab ringkonnakohus vajaduse korral hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid (vt nt RKTKo 28.10.2019, nr 2-16-122860/45, p 15; RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11). (p 23)


TsMS § 376 lg 4 p 2 mõtteks on lubada üksnes nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude ebaolulisi muudatusi. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega (RKTKm 28.05.2008 nr 3-2-1-48-08, p 14). Ainuüksi vaidlusaluse faktiväite puhul soovitud sõnastuse täpsustamine oli antud juhul TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes hageja nõude ebaoluline laiendamine, mis ei kujuta endast hagi muutmist. (p 20.3)

2-17-13391/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.03.2021

Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes. (p 23)

Olukorras, kus hageja on esitanud juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (RKTKo 11.06.2014, nr 3-2-1-55-14, p 31). Kohus võib otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui hageja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele hageja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tõendatuse korral kaasa otsuse tühisuse (RKTKo 5.06.2019, nr 2-16-19017/101, p 17.1). (p 27)

Sellises olukorras ei saa maakohus jätta otsuste vaidlustamise nõudeid õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata üksnes kohtusse pöördumise tähtaja rikkumise tõttu, kuna hinnata tuleb ka seda, kas hageja esile toodud asjaolud võivad otsuste kehtetuks tunnistamise asemel tuua kaasa nende tühisuse. (p 28)


Üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamise nõudele ei näe seadus üldjuhul ette nõude maksmapaneku tähtaega. Ainus tähtaeg, mis piirab otsuse tühisusele tuginemise aega, on üldnormina sätestatud TsÜS § 38 lg 7 teises lauses. Sama sätestab ka MTÜS § 241 lg 3. (p 26)

Korteriomanikul ei ole õigust nõuda, et üldkoosolekul toimunu salvestataks ja seega ei saa korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtivust sel põhjusel kahtluse alla seada. (p 31)

KeeleS § 8 lg-s 1 sätestatud nõude rikkumine ei too kaasa korteriomanike üldkoosoleku otsuste tühisust. Küll võib keeleseaduse nõuete rikkumine anda aluse üldkoosoleku otsused kehtetuks tunnistada eelkõige juhul, kui korteriomanikule ei tagata koosoleku muus keeles kui eesti keeles pidamise korral võimalust koosolekul toimuvast aru saada. (p 32)

Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KÜS ei näinud ette erisätteid korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse kohta, mistõttu kohaldus sel juhul MTÜS § 241 lg 1 esimene lause, mille kohaselt on mittetulundusühingu otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, kui otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. Otsuse muu vastuolu seadusega oli otsuse kehtetuks tunnistamise alus KÜS § 13 lg 3 mõttes. Praegu kehtiva KrtS § 29 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtetusele tsiviilseadustiku üldosa seadust ja TsÜS § 38 lg 2 esimese lause järgi on otsus mh tühine siis, kui on oluliselt rikutud otsuse tegemise korda. Viidatud sätet tuleb mõista nii, et kui otsus tehakse koosolekul, siis toob tühisuse kaasa koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine. (p 35)

Üldkoosoleku kokkukutsumise kord hõlmab üldjuhul neid toiminguid, mis tehakse enne koosolekut ja mis peavad tagama liikmele võimaluse koosolekul osaleda ja seal informeeritult hääletada (vt nt RKTKo 29.01.2003, nr 3-2-1-6-03, p 13; 08.04.2008, nr 3-2-1-22-08, p 11; 29.11.2017, nr 2-16-8010/36, p 11; 24.05.2017, nr 3-2-1-44-17, p 17). Põhimõte, et kõigile liikmetele tuleb enne koosolekut anda võimalus tutvuda dokumentidega, mille kinnitamist koosolekul otsustama hakatakse, kohaldub ühtmoodi kõigi eraõiguslike juriidiliste isikute organite otsuste tegemisel. (p 37)


Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes. (p 23)


NB! Seisukoha muutus!

Kohtuistungi pidamise kohustus väljendab hagimenetluses asja suulise arutamise põhimõtet. Hagimenetluses võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata üksnes poolte nõusolekul. (p 16)

Just kohtuistungi pidamine võimaldab asja suulist ja vahetut arutamist. Samuti aitab see tagada õiglase menetluse ja anda pooltele võimaluse selgitada ning põhjendada oma seisukohti ja tugevdada oma menetluslikku positsiooni. Pooltel on just eelkõige suulises menetluses võimalik kontrollida, kas kohus on nende argumente õigesti mõistnud ja arvesse võtnud. (p 17)

Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises (sh asja lahendamine kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta) ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist ja et otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. Samuti on kolleegium varasemates lahendites leidnud, et kui menetlusosaline tugineb TsMS § 656 lg 1 p-s 1 nimetatud rikkumisele, peab ta kaebuses näitama, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo 19.06.2017, nr 3-2-1-68-17, p 12; 12.10.2016, nr 3-2-1-94-16, p 14; 29.05.2013, nr 3-2-1-40-13, p 31). (19)

Kolleegium muudab eeltoodud seisukohti ja leiab, et kohtuistungi pidamata jätmine olukorras, kus see tulnuks seaduse kohaselt pidada, võib kujutada endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte olulist rikkumist isegi siis, kui pool ei näita otsuse peale kaevates ja asja suulise arutamise põhimõtte rikkumisele tuginedes, kas ja kuidas oleks tsiviilasi kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud teisiti, ja sõltumata sellest, kas pooltele oli vaatamata kohtuistungi pidamata jätmisele tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. (p 20)

Kui maakohus jätab kohtuistungi pidamata, kuigi seaduse järgi tulnuks see pidada, on siiski tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, millele hagimenetluse pool saab otsuse peale kaevates tugineda juhul, kui ta on sellele tuginenud rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis (TsMS § 333 lg 2). (p 21)


Selles asjas oli võimalik enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagimenetluses, sõltumata sellest, et kehtiva seaduse järgi on menetlusliiki muudetud (vt ka RKTKo 14.11.2018, nr 2-12-24747/180, p 17). (p 15)

Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KÜS § 13 lg 3, mis nägi ette, et korteriühistu liikmel on õigus pöörduda korteriühistu üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates, sätestab õigust lõpetava tähtaja, mitte aegumistähtaja. Kuna üldkoosoleku otsuse tühistamise (kehtetuks tunnistamise) nõude esitamise tähtaeg oli KÜS § 13 lg-s 3 reguleeritud, pole sellele tähtajale põhjust kohaldada täiendava seadusena MTÜS-i sätteid. Ka kehtiva KrtS § 29 lg-s 3 sätestatud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise 60‑päevane tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg. (p 25)


Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise nõude õiguskaitse eesmärk on üks ja sama: vabaneda ebaseaduslikust otsusest. Olukorras, kus hageja on esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (RKTKo 11.06.2014, nr 3-2-1-55-14, p 31). Kohus võib otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui hageja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele hageja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tõendatuse korral kaasa otsuse tühisuse (RKTKo 5.06.2019, nr 2-16-19017/101, p 17.1). (p 27)

2-18-10961/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.11.2020

Riigikohtu enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamisel väljendatud seisukoht, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena ja neid ei või asendada muus vormis andmekandjaga, ei ole pärast selle seaduse kehtetuks tunnistamist asjakohane (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26 ja 5. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01).

TsMS §-st 229 jj ega tööõiguse normidest ei tulene, et töövaidluse lahendamisel kohtus saab asjaolusid tõendada üksnes kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlusega. (p 11.2)

Dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses on mh nt ka töövaidluse asjaolude selgitamiseks kogutud dokumendid (nt töötajate seletuskirjad) ja töövaidluskomisjoni istungil protokollitud tunnistajate ning neid tuleb hinnata kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. (p 11.3)

Kirja kui dokumentaalse tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam juhul, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. (p 11.4)


Riigikohtu enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamisel väljendatud seisukoht, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena ja neid ei või asendada muus vormis andmekandjaga, ei ole pärast selle seaduse kehtetuks tunnistamist asjakohane (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26 ja 5. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01).

Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes. See kiri ei ole küll tunnistaja ütluseks TsMS § 251 või § 253 mõttes, kuid on hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Eeltoodu kehtib ka kirjade või kirjalikult vormistatud ütluste kohta, mis ei ole adresseeritud vahetult kohtule. (p 11.3)

Kirja kui dokumentaalse tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam juhul, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. (p 11.4)


Ringkonnakohus ei saa lahendada asja üksnes kaebuse põhjal muude menetlusõiguse normide rikkumise (k.a olulise rikkumise) tõttu ega ka juhul, kui tal endal on võimalik rikkumised kõrvaldada.

Menetlusõiguse normi rikkumise, mis seisnes nt selgitamiskohustuse rikkumises, asjaolude välja selgitamata jätmises, tunnistajate üle kuulamata jätmises või põhjendamiskohustuse rikkumises, saab ringkonnakohus üldjuhul ise kõrvaldada. (p 12)

2-18-109972/115 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.10.2020

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)

Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)


Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)


Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)


Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)

2-19-3645/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.09.2020

Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Selliselt on menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 669 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. TsMS § 656 lg 4 järgi on ringkonnakohtul juhul, kui menetlusnormi oluline rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, õigus otsustada, kas lahendi see osa tühistada. (p 10)

Maakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse tõttu võis hagejale jääda selgusetuks vajadus vaidlustada kohtuotsus ainuüksi vältimaks oma õiguste kaitse võimaluste kaotamist juhul, kui kostja apellatsioonkaebust lahendades asub ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale ja seda osaliselt apellatsioonimenetluses ilmnenud asjaoludel. TsMS § 456 lg 4 teise lause mõte ei ole tuua kaasa hageja kaebeõiguse kaotust olukorras, kus alternatiivselt esitatud nõude rahuldamata jätmise peamiseks põhjenduseks oli see, et asja materjalide kohaselt ei olnud hageja põhinõude rahuldamine siiski välistatud. (p 11)

2-16-8751/184 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.09.2020

Maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Ringkonnakohtul tuleks võtta eraldi seisukoht kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (RKTKo 18.12.2014 nr 3-2-1-139-14, p 24; RKTKo 20.09.2017 nr 2-13-40856/124, p 16). (p 14)


Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 150.

Kui autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu nõue on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037), siis reguleerib nõude aegumist TsÜS § 151. (p 20.2)


Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)


Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)


Autor saab nõuda autoriõiguse rikkumise tõttu saamata jäänud autoritasu kas kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5) või alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037) (vt ka RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 21.1 ja RKTKo 29.05.2013 nr 3-2-1-50-13, p 30). Autor ei saa esitada oma teose õigusvastasest kasutamisest tulenevat rahalist nõuet vahetult AutÕS § 14 lg 1 alusel. (p-d 20.2 ja 21.4)

Kehtiva õiguse kohaselt saab autor nõuda selle litsentsitasu (autoritasu) hüvitamist, mida ta oleks saanud, kui rikkuja oleks hankinud loa teose kasutamiseks (nn hüpoteetiline litsentsitasu), esitades alternatiivselt kas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 1 ning VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5) või õiguse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude alusetu rikastumise sätete alusel (AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037). Autor ei saa nõuda saamata jäänud autoritasu korraga mõlemal alusel. (p 21.5)

Kahju tekitamine autoriõiguse rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kui kahju tekitaja on juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18). (p 26.1)

VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)


VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.1 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 26.2)

Üldine käibekohustus on sisustatav isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 10; RKTKo 17.12.2012 nr 3-2-1-161-12, p 10). Kostjal lasub kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguse rikkumine (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641, p 18.2). Seejuures tuleb kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel võtta arvesse ka seda, kas ta tegutses autoriõigust rikkudes majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 26.4)


Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29). Hagejal on VÕS § 127 lg 2 ning § 128 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda kostjalt hüvitist enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalike ja ettenähtavate õigusabikulude eest (vt RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 22). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). (p 28)


VÕS § 1039 alusel esitatud nõude eelduste täidetuse hindamisel tuleb lisaks hageja autoriõiguse rikkumise tuvastamisele hinnata, kas kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt, kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 14). (p 21.8)

Kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused on täidetud, tuleb lähtuda hageja nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 1039 teises lauses sätestatust. (p 29.6)

Tulenevalt VÕS § 1039 teisest lausest lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (vt RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). Hageja õiguste pahauskse rikkumise korral saab hagejalt eeldada selliste asjaolude väljatoomist, millest nähtuvalt kostja tõenäoliselt sai tema õiguste rikkumisest tulu. Kostjal tuleb juhul, kui VÕS § 1039 kohaldamise eeldused (sh kostja pahausksus) on täidetud, VÕS § 1039 teisest lausest tulenevalt tõendada, kui suurt tulu ta hageja õiguste rikkumisega sai. (p 29.2)

Teose õigusvastase kasutamise teel saadud tulu väljamõistmise nõudes saab hageja põhjendatud nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks võtta kostja saadud müügitulu, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema tegelik tulu hageja õiguste rikkumise tõttu on otseselt kaupade müümisega seotud kulutuste (nt kaupade eest tasutud hind ja transpordikulud) tõttu väiksem (vt ka RKTKo 07.12.2011 nr 3-2-1-123-11, p 15). (p 29.4)

Lisaks võimalikele põhjendatud mahaarvamistele kostja müügitulust, mis seisnevad tulu saamiseks kantud kulutustes, on kostjal võimalik välja tuua ka muid asjaolusid, mis mõjutavad selle tulu suurust, mille kostja hageja õiguste rikkumise tõttu sai. VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 annavad aluse nõuda vaid rikkumise teel saadud tulu väljaandmist. (RKTKo 29.93.2017 nr 3-2-1-153-16, p 18).

Üldjuhul saab eeldada, et toote müügist saadav tulu ei ole tingitud üksnes toote kohta tehtud reklaamist ega selles kasutatud muusikast, vaid tulu kujunemises mängivad rolli ka muud asjaolud. Hagejal on võimalik siiski tõendada, et kostja tooteid on ostetud just reklaamides kasutatud muusika tõttu. (p 29.5)


AutÕS § 4 lõike 2 teise lause kohaselt on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. AutÕS § 4 lg 2 sisustamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Kohtu praktikat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas kohta, mille kohaselt tuleb „teost“ üldjuhul tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Euroopa Kohtu sõnul selleks, et objekti saaks kvalifitseerida „teoseks“ direktiivi 2001/29 tähenduses, peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab see objekt olema algupärane (originaalne, ingl original) selles mõttes, et see on autori enese intellektuaalne looming. Teiseks saab „teoseks“ pidada ainult sellise intellektuaalse loomingu väljendust (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 2018. a otsus kohtuasjas C 310/17, Levola Hengelo, p-d 33, 35-37 ja seal viidatud kohtupraktika; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 29). (p 22.1)

Teose osade autoriõiguse kaitset hinnatakse tervikteosega samadel alustel (Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 38). Teose osa loata kasutamine rikub autori õigusi siis, kui ka kõnealune osa sisaldab elemente, mis on selle teose autori enese intellektuaalne looming (vt samas, p-d 39 ja 51). (p 22.2) Teose või selle osa äratuntavus ei ole autoriõiguse kaitse eraldiseisev eeldus. Ka väga lühike, mõnesekundiline teose osa (sh kahe takti pikkune helilõik) võib olla autoriõigusega kaitstud ja selle kasutamine autori loata keelatud siis, kui selles peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud (vt ka Euroopa Kohtu 29. juuli 2019. a otsus kohtuasjas C-476/17, Pelham jt, p 39; 1. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas C-145/10, Painer, p-d 88, 89 ja 92; 12. septembri 2019. a otsus kohtuasjas C 683/17, Cofemel, p 30; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas C-5/08, Infopaq International, p 48). (p 22.5)

Kostja kohustus on tuua esile asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et vaidlusalune helilõik ei ole autoriõigusega kaitstud, kuna see ei vasta AutÕS § 4 lg-s 2 sätestatud teose juriidilistele tunnustele (vt RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 10; RKTKo 29.03.2017 nr 3-2-1-153-16 p 20.2). (p 22.3)


AutÕS 1994. a-l kehtinud § 49 lg 2 redaktsiooni kohaselt ei ole kirjalik vorm kohustuslik lihtlitsentsi andmisel, mistõttu oli suulise lihtlitsentsilepingu sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kehtiva AutÕS § 49 lg 1 teise lause kohaselt peab lihtlitsentsi andmine olema vormistatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et seaduses sätestatud vormi järgimata jätmine ei too kaasa autorilepingu tühisust (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 16; RKTKo 06.06.2012 nr 3-2-1-71-12, p 11).

Välistatud ei ole ka see, et autor annab teose kasutamiseks loa (litsentsi) AutÕS § 46 lg 1 tähenduses ühepoolse, sh suulise tahteavaldusega. Teose kasutamiseks loa andmine ühepoolse tahteavaldusega tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui autor luba andes autoritasust loobub või loeb selle hõlmatuks näiteks tellijalt saadud tasuga teose loomise eest. Autori põhimõtteline nõusolek teose kasutamiseks võib kujutada endast ka kannatanu nõustumist tema õigustesse sekkumisega (ja seega kahju tekitamisega) VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, s.o deliktiõiguslikku tahteavaldust, mis välistab kahju tekitamise õigusvastasuse (RKTKo 13.12.2006 nr 3-2-1-124-06, p 11). (p 25.2)

Kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile. (p 25.3)

Olukorras, kus pooled ei ole teose kasutamise viisis ja ulatuses selgelt kokku leppinud, ei saa autori tahe litsentsilepingu sõlmimisel, teose kasutamiseks loa andmisel või oma õigustesse sekkumisega nõustumisel ulatuda kaugemale teose kasutamise sellistest eesmärkidest, viisist ja mahust, mis olid talle kõnealuse lepingu sõlmimise või tahteavalduse tegemise ajal teada või mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei saa ilma poolte sellekohase konkreetse kokkuleppeta eeldada, et reklaami jaoks muusika loonud autor peab ette nägema seda, et tellija soovib kasutada teost väga pika aja jooksul ja erinevates arranžeeringutes. Pigem saab reklaamis kasutamiseks loodava teose puhul eeldada, et autor annab tellijale loa kasutada teost algsel kujul; reklaami tellimisel või vähemalt teose üleandmisel autorile ettenähtaval viisil; ajavahemiku jooksul, mis vastab sarnase reklaami kasutamise tavapärasele kestusele. (p 25.3)

Samuti ei hõlma tellitud teose otstarbekohaseks kasutamiseks antud luba üldjuhul luba teosest töötluse (arranžeeringu) tegemiseks. (p 25.4)


Isik, kes tugineb autoriõiguse rikkumisele ja esitab sellest tulenevalt nõudeid, peab vaidluse korral TsMS § 230 kohaselt tõendama oma autorsust või seda, et õigused kuuluvad talle. Seejuures pöördub tõendamiskoormus AutÕS § 29 lg 1 järgi ümber ja tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal juhul, kui enda autorsusele tuginev isik on avaldanud teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all. (p 23.1)

Juhul, kui hageja on toonud esile asjaolud, mis viitavad tema teose kasutamisele hilisema teose loomisel, ja põhistanud sellise kasutamise tõenäosust, võib olla põhjendatud nõuda kostjalt tõendamist, et hilisema teose loomisel ei ole kasutatud hageja teost, mh tehtud sellest arranžeeringut, vaid tegemist on iseseisvalt loodud teosega (vt asjaolu tõendamise koormuse pöördumise kohta ka RKTKo 19.12.2017 nr 2-16-9016/34, p 11.2; RKTKo 08.01.2013 nr 3-2-1-173-12, p 17; RKTKo 12.03.2015 nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 24.2)

Kokku: 614| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json