/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-11804/175 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
Kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral. (p 24)
Riigikohtu menetluses hüvitatakse üksnes sellise esindaja kulud, kellel on õigus kassatsioonimenetluses menetlusosalist esindada. (p 25)
2-16-5062/42 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 30.08.2018
Iseseisva nõudeta kolmas isik võib TsMS § 630 lg 1 teise lause järgi esitada apellatsioonkaebuse ainult TsMS § 214 lg-s 2 sätestatud tingimustel (p 7). Iseseisva nõudeta kolmas isik ei saa üksi apellatsioonkaebust esitada maakohtu otsuse peale, kui kumbki menetluse pooltest ei ole maakohtu otsust edasi kaevanud (p 8).
Olukorras, kus iseseisva nõudeta kolmas isik sai esimese astme kohtuotsuse kätte hiljem, kui kostja, kelle poolel ta menetluses osales, hakkab tema jaoks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema hetkest, mil kohtuotsuse sai kätte kostja (p 9).
3-2-1-51-17 PDF Riigikohus 07.06.2017
Olukorras, kus sissenõudja on kohtutäiturile teatanud, et tema täitmisel olnud nõue on rahuldatud, jäi täitmisele kohtutäituri tasu nõue. Kohtutäitur oleks võinud hüpoteegi realiseerida ning kinnisasja vaatamata sissenõudja võlgnevuse kustutamisele oma tasunõude täitmiseks maha müüa. Sarnaselt põhivõlaga võib võlgnevuse tagamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik aga maksta võlgniku asemel täituritasu ise. Kohtutäitur vabastas kinnisasja aresti alt alles pärast seda, kui võlgnik oli maksnud kohtutäituri tasu tema ametikontole. Kohtutäituri ametikontole makstud summa tuleb lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks. Kuivõrd hüpoteek asendus võlgniku makstud rahaga, siis ei ole tasunõude täitmiseks sissenõuet pööratud võlgniku muule isiklikule varale. (p 22)
Iseenesest ei ole välistatud, et kui pärast seda, kui võlgnik on täitemenetluses esitatud nõude täitnud, kuid enne täitemenetluse lõpetamist tekib sissenõudjal sama täitedokumendi alusel uus nõue, rahuldatakse sama täiteasja raames ka uus nõue. Selle eelduseks on aga, et kõik täitemenetluse eeldused oleksid jätkuvalt täidetud, sh oleks olemas kehtiv täitedokument ning kui täitedokumendiks on hüpoteegileping, siis oleks hüpoteek ka kinnistusraamatusse kantud. (p 25)
Pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata. (p 15)
3-2-1-51-16 PDF Riigikohus 15.06.2016
Kui tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused, ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 2^1 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. (p 11)
Kui vaidlustatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, on menetlusosalisel õigus vaidlustada TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ning ringkonnakohus kohustuks lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. (p 11)
Kui tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused, ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 2^1 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. (p 11) Kui vaidlustatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, on menetlusosalisel õigus vaidlustada TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ning ringkonnakohus kohustuks lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. (p 11)
TsMS § 637 lg-s 2^1 sätestatu rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 2 mõttes. (p 11)
3-2-1-181-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)
Kui ühel äriühingul on teises äriühingus 50% suurune osalus ja pole tuvastatud, et tal oleks muul põhjusel valitsev mõju teise äriühingu üle, siis ei ole tegemist ema- ja tütarühingu suhtega. (p 50)
ÄS § 167^1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167^1 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167^1 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25) ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) ÄS § 167^1 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26) ÄS § 167^1 lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS §167^1 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. (p 27) Üksnes mõju omamisest ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 167^1 lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 167^1 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 167^1 lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 167^1 lg-s 3. (p 28) Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 167^1 lg 1 mõttes. Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 167^1 lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 28) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 167^1 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). (p 32) Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33) Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45) ÄS § 167^1 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. (p 49)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167^1 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28) Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40) Kui advokaat ei ole hoia ära kahju tekkimist kliendile, või annab kliendile nõu, mis on vastuolus seadusega ja mille tulemusena klient muutub varatuks, või kui advokaat ei ole selgitanud kliendile tehingute õiguslikke tagajärgi ning on tegutsenud kliendile õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt kliendi juhatuse liiget, võib tegu olla advokaadibüroo ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. (p 43) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44) Selleks, et tuvastada advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). Kui lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on tuvastatud, et advokaadi osutatud õigusabi tulemusel muutus kliendist äriühing varatuks, võib advokaadibüroo vastutada selle lepingu rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest ning advokaat võib sama kahju eest vastutada AdvS § 47 järgi. (p 54) Üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. (p 60) Advokaat ei pea äriühingu juhatuse liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama äriühingu pankrotiavalduse. Kui advokaat vaidleb vastu pankrotiavaldusele, ei riku ta seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine äriühingu varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel endam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut. (p 61)
Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. (p 38)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39) Erinevus ÄS § 167^1 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167^1 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40) Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
ÄS § 167^1 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised: • esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju; • teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26) Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo nr 3-2-1-17-09, p 16). (p 58)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus kohtulahendi põhjendamisel märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ei kohusta kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-09, p 11). (p 57)
Kui advokaadibüroo ja advokaat vastutavad kliendile kahju tekitamise eest, vastuavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt. (p 40-44)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 167^1 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)
Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
ÄS § 167^1 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 167^1 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 167^1 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 5^1 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38) Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39) Erinevus ÄS § 167^1 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 167^1 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võib esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. (p 40)
Selleks, et tuvastada kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb äriühingu ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). (p 54)
ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31) ÄS § 167^1 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 167^1 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31) VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 167^1 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25) Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33) Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38) VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
Kui osaühing nõuab ÄS § 167^1 lg 1 alusel kahju hüvitamist isikult, kes mõjutas osaühingu juhatuse liiget ühingule kahju tekitama, siis ei saa kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 167^1 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)
3-2-1-115-12 PDF Riigikohus 03.10.2012
Juhul, kui kohus mõistab kostjatelt välja põhivõla ja viivise, osalt solidaarselt, osalt üksnes ühelt kostjalt, saab kumbki kostja vaidlustada kohtuotsust siiski üksnes teda puudutavas osas (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).
Juhul, kui kohus mõistab kostjatelt välja põhivõla ja viivise, osalt solidaarselt, osalt üksnes ühelt kostjalt, saab kumbki kostja vaidlustada kohtuotsust siiski üksnes teda puudutavas osas (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).
EVKS § 23 lg 3 esimese lause järgne aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutus laieneb ka likvideerijale. See kehtib aga üksnes n-ö sisemiste likvideerijate suhtes, kelleks on ÄS § 369 lg 1 järgi aktsiaseltsi juhatuse liikmed automaatselt või muud aktsiaseltsi üldkoosoleku otsusega või põhikirjas ette nähtud korras nimetatud isikud. Säte ei laiene kohtu määratud likvideerijatele (ÄS § 369), kelle roll on n-ö välise juhina mõnevõrra erinev senise juhatuse omast. EVKS § 23 lg 3 esimene lause hõlmab ka vastutust võlgnetava tasu eest. Tegemist on mh tasuga aktsiate registreerimise tõttu osutatavate teenuste, s.o aktsiate hoidmise eest. See tasu on hõlmatud ka hinnakirjaga EVKS § 23 lg 11 järgi.
3-2-1-133-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
Iseseisva nõudeta kolmas isik võib hagimenetlusse astuda hageja või kostja poolel ning teda võib menetlusse ka hageja või kostja poolel kaasata. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse astumise eelduseks on see, et tal on õiguslik huvi, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Lisaks peab iseseisva nõudeta kolmas isik menetluses osalemiseks otsustama, kumba poolt ta menetluslikult toetab (vt selle ja kolmanda isiku menetlusliku staatuse kohta ka üldiselt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p-d 13, 16 ja 18). Iseseisva nõudeta kolmas isik võib menetlusse astuda mh sellisel viisil, et esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kaebuse menetlusse võtmise lahendamisel. Kolmandat isikut ei kaasata menetlusse, kui apellatsioonkaebust ei menetleta. Tsiviilasjas, milles otsustatakse osanike koosoleku otsuse tühisuse üle, on õigus iseseisva nõudeta kolmanda isikuna osaleda kõigil osanikel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-08, p 16). Sama kehtib aktsiaseltsi aktsionäri kohta.
Kui äriühingu osanikule või aktsionärile tekitab oma õigusvastase käitumisega kahju juhtorgani liige, osanik või aktsionär, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele mh ÄS § 289 lg 1 või TsÜS § 32 alusel (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p-d 30, 31 ja 37).
Aktsiaseltsi aktsionärile ei ole ka materiaalõiguse järgi tagatud piiramatut võimalust tutvuda aktsiaseltsi dokumentidega ja saada seltsi tegevuse kohta piiramatult teavet. Teabe saamise õigus on aktsionäril juhatuselt üksnes üldkoosolekul. Teabe andmisest keeldumist saab aktsionär vaidlustada (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p-d 10-12). Aktsiaseltsi dokumentidega on võimalik tutvuda asjatundja vahendusel erikontrolli korraldamisel ÄS §-s 330 sätestatud korras (vt ka Riigikohtu 7. mai 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-08, p 10; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p 13). Lisaks on aktsionäril õigus saada teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta sarnaselt muude isikutega äriregistrist ÄS §-s 28 ettenähtud ulatuses ja korras.
Äriühingu nõukogu liikmete nimesid ei kanta äriregistrisse ja neile andmetele ei laiene registrikande avalik usaldatavus ÄS § 34 mõttes. Juhatus peab küll äriregistri pidajale nõukogu liikmete nimekirja esitama, kuid selle alusel ei tehta kannet äriregistrisse, vaid nimekirja säilitatakse äritoimikus. Kuigi äriregistri infosüsteemis kajastuvad "registrikaardiväliste andmetena" ka nõukogu liikmeid ja nende ametiaja kestust, ei ole neil andmetel õiguslikku tähendust.
Huvitatud isik saab juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks see juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Lisaks hagi esitamisele võib aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda ka muus kohtumenetluses vastuväite esitamisega.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku (ja teiste organite) otsuste tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise kohtulahendid kehtivad mh kõigi seltsi aktsionäride suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi saavad esitada ka mitu isikut, nt mitu aktsionäri eraldi. Sel juhul tuleks hagide menetlused liita sarnaselt TsÜS § 38 lg 6 teises lauses ja ÄS § 302 lg 4 teises lauses otsuse kehtetuks tunnistamise hagide kohta sätestatule. Lisaks on kõigil aktsionäridel õigus osaleda menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, toetades vastavalt hageja või kostja positsiooni. Kui on esitatud hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks, saab aktsionär esitada samas menetluses ühiseks menetluseks ka n-ö vastassuunalise hagi üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). Selliselt saab vältida hagi õigeksvõtmise mõju. Erandlikel asjaoludel saab mh TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23). Sama kehtib aktsiaseltsi ja aktsionäride kohta.
Huvitatud isik saab juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks see juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Lisaks hagi esitamisele võib aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda ka muus kohtumenetluses vastuväite esitamisega. Aktsiaseltsi üldkoosoleku (ja teiste organite) otsuste tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise kohtulahendid kehtivad mh kõigi seltsi aktsionäride suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi saavad esitada ka mitu isikut, nt mitu aktsionäri eraldi. Sel juhul tuleks hagide menetlused liita sarnaselt TsÜS § 38 lg 6 teises lauses ja ÄS § 302 lg 4 teises lauses otsuse kehtetuks tunnistamise hagide kohta sätestatule. Lisaks on kõigil aktsionäridel õigus osaleda menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, toetades vastavalt hageja või kostja positsiooni. Kui on esitatud hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks, saab aktsionär esitada samas menetluses ühiseks menetluseks ka n-ö vastassuunalise hagi üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). Selliselt saab vältida hagi õigeksvõtmise mõju. Erandlikel asjaoludel saab mh TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23). Sama kehtib aktsiaseltsi ja aktsionäride kohta.
Iseseisva nõudeta kolmas isik võib menetlusse astuda mh sellisel viisil, et esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kaebuse menetlusse võtmise lahendamisel. Kolmandat isikut ei kaasata menetlusse, kui apellatsioonkaebust ei menetleta. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku apellatsioonkaebust saab menetleda üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus hageja või kostja avalduse, kaebuse või toiminguga, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb.
3-2-1-11-11 PDF Riigikohus 13.04.2011
Juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte.
Apellatsioonkaebusega ei saa vaidlustada ainult maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).
Juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4 ja § 652 lg-s 6 sätestatuga. Juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus võib teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes. Juhul kui maakohus rikkus materiaalõiguse norme kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).
Maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).
Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Võttes arvesse menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).
VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks (nn sisemine hooletus) peab kohus olema esmalt tuvastanud kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus). VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes.
Kohus ei pea VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
Kui ringkonnakohus ei saada asja uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1.
3-2-1-114-10 PDF Riigikohus 22.11.2010
Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.
Lihtmenetlus ei ole menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus peab lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21. Mh võib maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse piiranguteta edasikaebamiseks.
Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15). Lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades saab pool tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kui ka sellele, et maakohus andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta.
3-2-1-149-09 PDF Riigikohus 13.01.2010
Apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on kaebuse esitanud poolel, s.o kostjal, mitte kohtul. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09. Olukorras, kus riigilõivu määrad ei muutusid enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algust, tuleb riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda mitte hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest, vaid apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest. Tsiviilasja hind ei ole kohtuastmeti muutunud, vaid muudetud on riigilõivu määrasid.
3-2-1-137-08 PDF Riigikohus 04.02.2009
Kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.
Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on tehtud otsus, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama paragrahvi 11. lõike kohaselt muudab kõrgema astme kohus otsuse muutmise või uue otsuse tegemise korral vastavalt kohtukulude jaotust. See põhimõte kehtib ka juhul, kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 691 p 5 järgi.
VÕSRS § 11 sätestab, et enne 1. juulit 2002 tekkinud võlasuhtele kohaldatakse enne VÕSRS-i, s.o enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kuivõrd isikute vahel tekkis kinnistu võõrandamise võlasuhe enne 1. juulit 2002 ning enne seda kuupäeva ei kehtinud VÕS § 291 lg-ga 4 sarnast sätet, siis tähendaks selle sätte kohaldamine kinnisasja müüja suhtes seaduse tagasiulatuvat kohaldamist. Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte järgi on seadus tagasiulatuvalt kohaldatav üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Seadus ei näe ette VÕS § 291 lg 4 tagasiulatuvat kohaldamist. Kinnisasja müüja kasutas enne 1. juulit 2002 oma õigust võõrandada kinnistu ja sõlmida asjaõiguslik kokkulepe kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kinnisasja ostjale ilma, et ta jääks vastutama kinnistu omandaja ja uue üürileandja poolt toimepandavate üürilepingu rikkumiste eest. Nendele tehingutele tuleb VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi kohaldada varasemat seadust, st et müügilepingu ja asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimise tagajärgedena kehtivad kinnisasja müüja jaoks üksnes enne 1. juulit 2002 kehtinud seadustes sätestatud tagajärjed.
3-2-1-142-07 PDF Riigikohus 04.02.2008
Iseseisva nõudeta kolmandal isikul ei ole õigust esitada ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebust ega ka määruskaebust maa- või ringkonnakohtu määruse peale, välja arvatud seaduses otse ette nähtud juhtudel, mis puudutavad iseseisva nõudeta kolmandat isikut ennast.
3-2-1-88-07 PDF Riigikohus 31.10.2007
See, kas tööd on tehtud, ei oma iseenesest tähtsust selle üle otsustamisel, kas töövõtuleping oli tühine TsÜS § 89 järgi, sest poolte ühine tegelik tahe võib enne tööde tegemist olla olnud suunatud mingi muu lepingu sõlmimisele.
TsMS § 457 lg 1 järgi toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole kohtuotsus vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.
TsMS § 682 lg 1 järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada.
3-2-1-45-05 PDF Riigikohus 19.05.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-158-04.
TsMS § 79 alusel menetlusse astuda soovinud isikul on TsMS § 297 lg 3 kohaselt õigus esitada erikaebus tema menetlusse lubamata jätmise määruse peale.
3-2-1-89-99 PDF Riigikohus 19.10.1999
Esimese astme kohtu otsuse peale on õigus edasi kaevata poolel ja teisel protsessiosalisel (TsMS § 297 lg 1 ).
Volitus asjaajamiseks kohtus annab esindajale TsMS § 87 lg 1 kohaselt õiguse teha kõiki protsessitoiminguid volitaja nimel, sealhulgas kohtulahendi peale kaebuse esitamine.
III-2/3-30/95 PDF Riigikohus 22.11.1995

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json