3-2-1-49-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
Ostja tõendamiskoormis ei saa professionaalse automüüjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Ka puudusest teatamisel peab vaid oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel VÕS § 220 lg 2 järgi piisavalt täpselt kirjeldama. Järelikult ei saa ostjat kohustada VÕS § 218 lg 2 järgi tõendama lisaks turbolaaduri normaalsest kiiremale kasutuskõlbmatuks muutumisele ka selle põhjust sõiduki üleandmise ajal. (p 25)
VÕS § 218 lg 3 kohaldamisalasse kuulub ka garantiiremondi käigus tehtud eksimused, eeldusel, et müüja on kohustatud puuduse kõrvaldama ka seadusjärgse vastutuse järgi. Seega vastutab müüja lepingueseme puuduse eest nii juhul, kui see oli olemas asja üleandmisel, kui ka siis, kui see põhjustati garantiiremondi käigus või kui puudus jäeti garantiiremondi käigus kõrvaldamata, ehkki seda oleks saanud ja pidanud tegema. (p 25)
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb VÕS § 155 lg 2 p 2 järgi, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Kui garantiitähtaeg on möödunud ja garantiitingimused ei näe garantiiremondi korral ette garantii pikenemist üldiselt ega ka garantii korras asendatud detailidele, ei saa kohaldada VÕS § 231 lg 2 p-i 2, kui müügilepingu esemeks ei ole sõiduki detail, vaid sõiduk, ja seda garantii korras ei asendatud. (p 18-19)
Müügilepingust tulenevad ostja kulutuste (VÕS § 222 lg 5) ja kahju hüvitamise (VÕS § 115 lg 1) nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 esimese lause järgi kolme aasta jooksul asja üleandmisest. VÕS § 227 kolmanda lause järgi asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. See kehtib ka juhul, kui puudus kõrvaldatakse garantii korras. (p 27)
Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Kui ostja tugineb nõuet esitades sellele, et müüdud sõiduk on puudusega ehk müüja rikkus müügilepingut, siis oleks ebamõistlik asuda seisukohale, et kuna ostja ei väitnud sõiduki rikke põhjendusena kohe õlitussüsteemi puudulikkust, peab ta sellele tuginedes esitama uue hagi. Turbolaaduri rikke põhjused võivad olla erinevad ja igale väidetavale üksikule rikke põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi alusena määravat tähendust. Uue hagi esitamine ei oleks mõistlik ega ka kooskõlas TsMS §-ga 2, sest uue hagi raames hakkaks kohus lahendama sisuliselt sama asja. Lisaks tuleb kohtul kaaluda võimalust, et ostja on hagi alust apellatsioonimenetluses täiendanud (vt TsMS § 652 lg 3 p 2). (p 24)
|
| 3-2-1-93-16
|
Riigikohus |
26.10.2016 |
|
Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (mh nt punktide ja alapunktide abil) ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul. (p 18)
Ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega esitatud haginõude alternatiivne arvutusmetoodika on TsMS § 634 lg 2 alusel käsitatav väitena õiguse tõlgendamise kohta, kui sellega ei muudeta hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. (p 15)
Tagajärg, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt intressi, on kehtiv ka võlakirjaemissiooni korral, mil emitent kui võlasuhtes kohustatud isik võtab kohustuse maksta võlakirjade omanikele võlakirjadelt intressi. (p 15)
|
| 3-2-1-123-09
|
Riigikohus |
24.11.2009 |
|
TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja on asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise tõttu teise esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.
Asja menetlemisel ei ole esitatud väidet, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Seda ei väida hageja ka kassatsioonkaebuses. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatusel põhjusel, et üldkohus ei ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust see, et menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse tühistamist muul alusel.
Järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, on ekslik. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine.
RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses ettenähtud korda.
|
| III-2/1-88/95
|
Riigikohus |
29.11.1995 |
|
|
Facebook
Twitter