2-20-110080/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.09.2021 |
|
Uurimispõhimõtte (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises, vaid selle eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt selle kohta RKTKm 03.10.2018, nr 2-16-3663/95, p 23). Uurimispõhimõtte kohaselt tuleb kohtul kõrvaldada ka menetlusosaliste taotluste ja asjaoludega seotud ebaselgused (vt nt RKTKm 16.01.2019, nr 2-18-3298/40, p 15.1). (p 11)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt selle kohta RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11 ja selles viidatud lahendid). Samuti tuleneb TsMS § 667 lg-s 2 sätestatust, et ringkonnakohus teeb määruskaebuse rahuldamisel võimaluse korral alati ise uue määruse ja lahendab asja lõplikult. Kui apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata asjaolusid ja tõendeid, arvestades TsMS §-s 652 sätestatud reegleid (arvesse võetakse maakohtus esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid ning uute asjaolude ja tõendite esitamine on piiratud erandjuhtudega), siis tulenevalt TsMS § 662 lg-st 3 tuleb hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel hinnata ka uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldatakse hagita asja menetlemisel hagimenetluse sätteid, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. (p 12)
|
| 2-18-2243/179
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole osanike koosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla osanikul õiguslikku huvi esitada osaühingu vastu hagi osanike otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib seni, kuni jõustunud kohtulahendiga ei ole tuvastatud otsuse tühisust (TsÜS § 38 lg 2 teine lause) või tunnistatud otsust kehtetuks (ÄS § 178 lg 1). Kui aga üks osanik on osanike koosoleku otsuse kehtivuse vaidlustanud, võib teisel osanikul, kes soovib koosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada otsuse vaidlustamise hagiga ühiseks menetlemiseks vastavasisuline tuvastushagi eesmärgiga vältida hagi õigeksvõtu mõju (vt nt aktsiaseltsi kontekstis RKTKm 14.12.2011 nr 3-2-1-133-11, p 21; RKTKo 12.01.2011 nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). (p 17)
Juriidilise isiku organi otsuse kehtivuse tuvastamise hagi tuleb esitada juriidilise isiku vastu. Sellise hagi esitamisel on kohaseks kostjaks juriidiline isik. (p 18)
ÄS § 184 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele osaniku nõudel uue liikme. Kohus saab koostoimes TsMS §-ga 602 määrata juhatuse asendusliikme juhul, kui äriühing on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vt RKTKo 18.12.2019 nr 2-17-10474/80, p 38). (p 29.1)
Hagi tagamise korras juhatuse liikme määramise eesmärk erineb ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel juhatuse asendusliikme määramise eesmärgist. Kohus võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet. Sellise hagi tagamise (vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise) eesmärk on eelkõige olulise kahju või omavoli vältimine (TsMS § 377 lg 2), tagamaks menetluse ajaks õigusrahu. Hagi tagamise korras osaühingule juhatuse liikme määramisel ei tule juhinduda ÄS § 184 lg-st 6. (p 29.2)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme kandidaadi kohta tuleks osanikele esitada rohkem andmeid, kui need, mis võimaldavad osanikel aru saada, millist isikut soovitakse juhatuse liikme kohale valida. (p 22)
Samuti ei saa juhatuse liikme valimise otsuse tühisust tuua kaasa kandidaadi väidetav ebakompetentsus, juhtimiskogemuse puudumine või suur töökoormus. (p 23)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata.
Järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Samuti ei pea kohus põhjendama ühe alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist siis, kui hageja ei ole oma alternatiivseid nõudeid järjestanud. Kui hageja on järjestanud oma alternatiivsed nõuded ja kohtu arvates ei ole hageja esmane nõue põhjendatud, tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et kohus jätab esmase alternatiivse nõude rahuldamata (vt RKTKo 11.12.2013 nr 3-2-1-129-13, p 14). Samas ei pea kohus ühe järjestamata alternatiivnõude rahuldamise korral võtma teiste alternatiivnõuete kohta kohtulahendi resolutsioonis seisukohta (vt RKTKo 19.12.2012 nr 3-2-1-165-12, p 24). Kui aga kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmisest. (p 25)
Kui kostja on apellatsioonimenetluses õigustamatult vaidlustanud hagi rahuldamata jätmise, on ringkonnakohtul võimalik kaaluda, kas jätkata kaebuses esitatud nõude menetlemist või jätta see TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 20)
|
| 2-18-109972/115
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.10.2020 |
|
Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)
Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)
Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)
Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)
Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)
Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)
|
| 2-14-14536/153
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2020 |
|
Olukorras, kus menetlusosaline ei ole vaidlustanud maakohtu määrust ega palunud hüvitatavaid menetluskulusid suurendada, ei saa ringkonnakohus mõista tema kasuks välja menetluskulu rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud. (p 14)
Menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamisele kohalduvad analoogia korras riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukoht, mille järgi tuleb hüvitada vajalikus ulatuses ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada (Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15). Analoogia korras saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast (p 69-75). (p 16)
Menetlusosaliste esindajate ajakulu ei pea olema võrdne (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Ainuüksi pikaaegsem menetluses osalemine ei tähenda, et vastaspool peab talle need kulud täielikult hüvitama. (p 17)
Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik, mh kui mitme hageja või kostja korral on arve esitatud ühele hagejale või kostjale. (p 16)
|
| 2-15-9117/149
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.01.2020 |
|
Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13)
Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna seda põhjendamata. Ringkonnakohus tühistas ühisvara jagamise viisi selgitamata, miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire. (p 10-11)
Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)
Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)
Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist.
Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13-15)
Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)
Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist. (p 14-15)
Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)
|
| 1-12-5921/425
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2019 |
|
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)
Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)
KrMS § 381 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)
Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)
TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
|
| 2-17-19258/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.10.2019 |
|
Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsuse järeldust, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas kontrollida ja asuda vastupidi maakohtu leitule seisukohale, et hageja põhinõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ei ole alust. Kuna ringkonnakohus seda tegi, väljus ta TsMS § 651 lg t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piirest.
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsiooni piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 15). (p 10)
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 10)
|
| 2-16-3785/114
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2019 |
|
Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).
Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)
Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)
Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)
Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)
Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)
Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)
Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)
Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)
TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).
Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)
|
| 2-14-61508/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)
Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)
Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)
Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)
|
| 2-16-8552/156
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.02.2019 |
|
Tingimusliku vastuhagi esitamisel ei pea kostja selleks, et tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi lahendamise peale. Vastuhagi tuleb lahendada sõltumata vastuapellatsioonkaebuse esitamisest (p 13)
Tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud PankrS-is tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut ning see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise. (p 19)
Kui hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige tegi tehinguid esindusõiguseta, siis tuleb tehingute kehtivust hinnata esindusõigust reguleerivate sätete kohaselt. TsÜS § 86 üldsättena sellisel juhul ei kohaldu. (p 20)
Kuivõrd väärtpaberi pantimisel on tegemist asjaõigusliku pandiõigusega, siis ei saa pooled kokku leppida, millistel tingimustel pant tekib, vaid pandiõiguse tekkimise määrab kindlaks EVKS § 16 lg 2. (p 22)
TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel saab hinnata vaid konkreetsete tehingute tühisust. Ühe tehingu tühisusest TsÜS § 128 lg 1 alusel ei saa järeldada teiste sama esemega tehtud tehingute tühisust. (p 26)
Pankrotimenetluses tehingute tagasivõitmise nõude lahendamisel ei pea kohus arvestama ainult sellega, millised nõuded on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Pankrotimenetluse dokumendid ja menetluses tehtud kohtulahendid on kohtu jaoks üksnes dokumentaalseteks tõenditeks, mida kohus peab hindama koosmõjus teiste tõenditega. (p 32)
Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)
Lepingupoole õigus oma nõue tasaarvestada ei saa iseenesest võlausaldajate huve kahjustada. Tasaarvestus ei ole vaidlustatud tehingu osa, vaid iseseisev ühepoolne tehing, tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus. Kohus ei saa eeltoodust kunstlikult mööda minna, nimetades tasaarvestust rahalise kohustuse täitmiseks tasaarvestuse kokkuleppe alusel. (p 38)
|
| 2-18-11917/26
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2018 |
|
Isik, kes on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse paigutatud, saab TsMS § 543 teise lause alusel esitada määruskaebuse ka siis, kui abinõude rakendamine on lõpetatud ja ta soovib, et kohus tuvastaks, et määrus on ravimite manustamise kohta märgitu osas ebaseaduslik (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 58; 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 14)
Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades on kohtu määratud esindajal õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2). TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Nt ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida. (p 15)
Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse seisukohtadest ei järeldu (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul), et ravi (mh ravimite manustamine) peaks kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisab, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). (p 17)
Lisaks korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele kohaldub TsMS § 538 lg 1 p-s 2 sätestatu ka määruste puhul, millega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi saamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames või esialgse õiguskaitse korras isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise kuni 40 päevani pikendamise puhul. (p 18)
Korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei pea kohus määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Ravi üle otsustamine hõlmab ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas sundravi kohaldamise kontekstis väljendatud ekspertiisi puudutavad seisukohad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34-41) kehtivad ekspertiisi kohta ka tsiviilkohtumenetluses korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul ja olukordades, kus kohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva, kuigi erandlikku olukorda selleks ei esine (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Mh peavad ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatuga on täidetud seaduses sätestatud isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eeldused. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks. (p 19)
Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega ning kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). St kohus peab kontrollima, kas esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine on isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks viivitamatult vajalik, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ilmselt täidetud ning kas isiku tervisliku seisundi kohta esitatud dokumendid on hinnangu andmiseks piisavad. Esialgse õiguskaitse meetmete olemusest tulenevalt ei pea kohus isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamisel kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas korralise menetlusega samas ulatuses (vt p 19) põhjendama. (p 20)
Määruse põhjendamise kohustus ravi osas on isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise, esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul erinev ka seetõttu, et eelduslikult on kohtul viidatud menetlustes erineval määral infot isiku tervisliku seisundi kohta. Mida pikemaks ajaks isik psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutatakse, seda detailsemad andmed saadakse eelduslikult valdkonna ekspertidelt isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ning ühtlasi ka ravi kohta kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2). Esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani peab see olema ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS 534 lg 5 teine lause) ning korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Seejuures peab eksperdiarvamuse esitanud ekspert olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 esimene lause).
Nii isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise kui ka esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul peavad olema kohtule esitatud andmed isiku tervisliku seisundi kohta, mis võimaldavad kohtul kontrollida, kas vastava meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks peavad isiku tervisliku seisundi andmed olema piisavad selleks, et kohus saaks täita lahendi põhjendamise kohustust (mh ravi osas). Seega olukorras, kus isiku tervisliku seisundi kohta esitatud andmed ei võimalda nimetatud kohustusi täita, tuleb kohtul koguda täpsustavaid andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta ning paluda mh korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses eksperdil oma seisukohti täpsustada ja põhjendada (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). (p 21)
Riigikohus on ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega (TsMS § 688 lg 1 ja § 695; vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-16, p 10; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-13, p 8; 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 19). (p 13)
|
| 2-16-19599/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.10.2018 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). (p 11)
Ringkonnakohus ei tohi teha lahendit tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. (p 12)
Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13)
Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)
Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13)
Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)
|
| 2-14-53722/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.04.2018 |
|
Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4) (Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24).
Ringkonnakohtu otsuses märgitu peab võimaldama järeldada, et maakohus rikkus eelmenetluses olulisel määral selgitamiskohustust ning jättis seetõttu asjas olulised asjaolud välja selgitamata. (p 11)
Vt Riigikohtu 20. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24. (p 11)
Vt Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13. (p 13)
Vt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-16, p 13 ja 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15. (p 15)
Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta.
Olukorras, kus kohus tuvastab, et pärandaja ei ole testamenti teinud, ei ole kohtul alust testamendi tühisust tuvastada ega testamenti tühistada. Kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada. (p 15)
Pärandaja tahteavalduse kaudu soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pärandaja on teinud tahteavalduse pärandi kohta. (p 15)
|
| 2-15-8191/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.04.2018 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks Vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13; 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16; 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Vt tõendite hindamise kohta apellatsioonimenetluses (TsMS § 652) Riigikohtu 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15; Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)
Kui ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks põhjendusega, et maakohus on jätnud asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata, siis peab ringkonnakohus märkima, millised asjas tähtsad asjaolud oleks vaja veel välja selgitada. Isegi kui maakohus ei ole kõiki asjas tähtsaid asjaolusid välja selgitanud või ei ole hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, saab ringkonnakohus üldjuhul rikkumised ise kõrvaldada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, saab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi muuta või täiendada. (p 12)
|
| 2-15-13527/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.01.2018 |
|
Vt vaheotsuse tegemise eelduste kohta Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10; Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 14); Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13, p 17; Riigikohtu 4. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-09, p 13). (p 10-11).
TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, st nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Vaheotsuse tegemisel peab kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 esitama kohtuotsuses seisukohad ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam (p 11)
Vaheotsuse tegemisel peab kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 esitama kohtuotsuses seisukohad ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam. (p 11)
Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 ja Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11).
Vaheotsuse puhul on ringkonnakohtus asjaolude tuvastamine, tõendite hindamine ja järelduste tegemine maakohtust erinevalt põhjendatud juhul, kui maakohus on teinud vaheotsuse TsMS § 149 lg-t 1 järgides ning ringkonnakohus tühistab vaheotsuse ja jätab uue otsusega hagi rahuldamata. (p 13)
|
| 2-15-10683/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2017 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). (p 24)
Tulenevalt TsMS § 673 lg 4 ei hakka vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24-25). (p 25)
TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).
Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). (p 18.1)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda.
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).
Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).
Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal.
Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)
Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. (p 22)
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).
Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).
Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal.
Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)
Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb nii varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes kui ka TsÜS § 153 kontekstis lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 18.2)
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. (p 20.1)
|
| 2-07-39570/406
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2017 |
|
Kui poolte esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa asja kasutamise eest ettenähtud tasu kindlaks määrata lepingu olemusest või muudest asjaoludest lähtuvalt VÕS §-de 25 ja 29 järgi, tuleb asja kasutamise tasu kindlaks määrata VÕS § 28 lg-st 2 lähtudes. (p 10)
VÕS § 28 lg 2 näeb ette kaks järjestatud võimalust, kuidas konkreetse tasukokkuleppe puudumisel tasu arvestada. Esiteks milline oli asja kasutamise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel teiseks, milline oli asja kasutamise eest vastavalt asjaoludele mõistlik hind. VÕS § 28 lg 2 tulenev tõendamiskohustus on hagejal.
Esiteks peab olema hagejal võimalus tõendada VÕS § 28 lg 2 esimese alternatiivi mõttes, milline oli asja kasutamise lepingu sõlmimise ajal selliste asja kasutamise eest makstav tavapärane tasu, või tõendada, et sellise asja kasutamise eest tavapäraselt makstav tasu puudus. Kui tegemist on asjade kogumiga, saab hageja tavaliselt makstava tasu tõendamisel lähtuda näiteks ka üksikute asjade võimalikest üürihindadest ja need liita. Kui hageja on esitanud selge arvestuse võimalike asjade üürihindade kohta, saab kostja esitada arvestuse kohta vastuväiteid. Hagejal on võimalik ka tõendada, et asjade kasutamise eest tavapärane tasu puudub. Kolleegium on kasutuseeliste suuruse tõendamisel viidanud võimalusele kasutada võrreldavaid üürikuulutusi (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Tavapärase tasu puudumist on võimalik tõendada näiteks võrreldava asja üürikuulutuste puudumisega, võimalik on esitada asjatundja arvamus või teha ekspertiis. (p 12, 13)
Vaid juhul, kui hageja tavapärast tasu või selle puudumist ei tõenda, saab kohus jätta tasunõude täies ulatuses rahuldamata. (p13)
Kui kohus leiab, et asja tavapärast tasu ei ole mõistlikult võimalik välja selgitada, peab kohus andma hagejale võimaluse tõendada mõistliku tasu suurust VÕS § 28 lg 2 teise alternatiivi mõttes. Hagejal on võimalik tõendada tavapärase tasu puudumisel mõistliku tasu suurust näiteks analoogse asja kasutustasust lähtudes, tuua välja praegused asja üürihinnad ja neid korrigeerida arvestades elukalliduse tõusu. Võimalik lähtealus on ka asja amortisatsioon kasutusperioodil, millele on juurde lisatud kasumiosa. (p 14)
Kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse rikkumise korral saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid, ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (Riigikohtu 1. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16, p 12). (p 14)
|
| 2-14-62732/124
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2017 |
|
Kuigi hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal, ei ole hageja tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 14)
Tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või olla menetlusosalistele üllatuslik ja see kehtib ka olukorras, kus maakohus on lähtunud ühesugusest tõendamiskoormusest ja ringkonnakohus kavatseb asjaolu tõendamise kohustuse panna teisele poolele. Tõendamiskoormuse ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormus üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormuse ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 14). (p 15)
Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. Tulenevalt TsMS § 457 lg 1 ja TsMS § 442 lg 5 ei saa ringkonnakohus võtta hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel aluseks maakohtu otsuse põhjendusi, vaid ringkonnakohus peab lähtuma maakohtu otsuse resolutsioonist. Menetlusosaline ei pea olukorras, kus tema põhinõue oli resolutsiooni kohaselt rahuldatud täies ulatuses, selle otsuse osa peale apellatsioonkaebust esitama. (p 21)
Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, tuleb hagi esitamisel hakata VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 362 lg 1 ja 3 alusel viivist arvestama hagi kohtusse jõudmise ajast, mitte hagi kostjale kättetoimetamise ajast. (p 23)
|
| 3-2-1-68-17
|
Riigikohus |
19.06.2017 |
|
Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsuse tühistamisel tugineda maakohtu rikkumisele, mis apellatsioonkaebuse esitaja õigusi ei puudutanud. (p 11)
TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 14; RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 31). (p 12)
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, saab seda teha menetlusõiguse normide järgimise kontrollimiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-80-11, p 17). (p 11)
|
| 3-2-1-145-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. (p 13.1.)
PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.)
Kui kinkelepinguga on kinke saanud mitu kingisaajat, on kõik kingisaajad kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole kinkelepingut võimalik PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada. (p 13.2.)
|
Facebook
Twitter