2-17-13391/43
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.03.2021 |
|
Olukorras, kus hageja on esitanud juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (RKTKo 11.06.2014, nr 3-2-1-55-14, p 31). Kohus võib otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui hageja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele hageja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tõendatuse korral kaasa otsuse tühisuse (RKTKo 5.06.2019, nr 2-16-19017/101, p 17.1). (p 27)
Sellises olukorras ei saa maakohus jätta otsuste vaidlustamise nõudeid õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata üksnes kohtusse pöördumise tähtaja rikkumise tõttu, kuna hinnata tuleb ka seda, kas hageja esile toodud asjaolud võivad otsuste kehtetuks tunnistamise asemel tuua kaasa nende tühisuse. (p 28)
Üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamise nõudele ei näe seadus üldjuhul ette nõude maksmapaneku tähtaega. Ainus tähtaeg, mis piirab otsuse tühisusele tuginemise aega, on üldnormina sätestatud TsÜS § 38 lg 7 teises lauses. Sama sätestab ka MTÜS § 241 lg 3. (p 26)
Korteriomanikul ei ole õigust nõuda, et üldkoosolekul toimunu salvestataks ja seega ei saa korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtivust sel põhjusel kahtluse alla seada. (p 31)
KeeleS § 8 lg-s 1 sätestatud nõude rikkumine ei too kaasa korteriomanike üldkoosoleku otsuste tühisust. Küll võib keeleseaduse nõuete rikkumine anda aluse üldkoosoleku otsused kehtetuks tunnistada eelkõige juhul, kui korteriomanikule ei tagata koosoleku muus keeles kui eesti keeles pidamise korral võimalust koosolekul toimuvast aru saada. (p 32)
Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KÜS ei näinud ette erisätteid korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse kohta, mistõttu kohaldus sel juhul MTÜS § 241 lg 1 esimene lause, mille kohaselt on mittetulundusühingu otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, kui otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. Otsuse muu vastuolu seadusega oli otsuse kehtetuks tunnistamise alus KÜS § 13 lg 3 mõttes. Praegu kehtiva KrtS § 29 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtetusele tsiviilseadustiku üldosa seadust ja TsÜS § 38 lg 2 esimese lause järgi on otsus mh tühine siis, kui on oluliselt rikutud otsuse tegemise korda. Viidatud sätet tuleb mõista nii, et kui otsus tehakse koosolekul, siis toob tühisuse kaasa koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine. (p 35)
Üldkoosoleku kokkukutsumise kord hõlmab üldjuhul neid toiminguid, mis tehakse enne koosolekut ja mis peavad tagama liikmele võimaluse koosolekul osaleda ja seal informeeritult hääletada (vt nt RKTKo 29.01.2003, nr 3-2-1-6-03, p 13; 08.04.2008, nr 3-2-1-22-08, p 11; 29.11.2017, nr 2-16-8010/36, p 11; 24.05.2017, nr 3-2-1-44-17, p 17). Põhimõte, et kõigile liikmetele tuleb enne koosolekut anda võimalus tutvuda dokumentidega, mille kinnitamist koosolekul otsustama hakatakse, kohaldub ühtmoodi kõigi eraõiguslike juriidiliste isikute organite otsuste tegemisel. (p 37)
Kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes. (p 23)
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuistungi pidamise kohustus väljendab hagimenetluses asja suulise arutamise põhimõtet. Hagimenetluses võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata üksnes poolte nõusolekul. (p 16)
Just kohtuistungi pidamine võimaldab asja suulist ja vahetut arutamist. Samuti aitab see tagada õiglase menetluse ja anda pooltele võimaluse selgitada ning põhjendada oma seisukohti ja tugevdada oma menetluslikku positsiooni. Pooltel on just eelkõige suulises menetluses võimalik kontrollida, kas kohus on nende argumente õigesti mõistnud ja arvesse võtnud. (p 17)
Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises (sh asja lahendamine kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta) ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist ja et otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. Samuti on kolleegium varasemates lahendites leidnud, et kui menetlusosaline tugineb TsMS § 656 lg 1 p-s 1 nimetatud rikkumisele, peab ta kaebuses näitama, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo 19.06.2017, nr 3-2-1-68-17, p 12; 12.10.2016, nr 3-2-1-94-16, p 14; 29.05.2013, nr 3-2-1-40-13, p 31). (19)
Kolleegium muudab eeltoodud seisukohti ja leiab, et kohtuistungi pidamata jätmine olukorras, kus see tulnuks seaduse kohaselt pidada, võib kujutada endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte olulist rikkumist isegi siis, kui pool ei näita otsuse peale kaevates ja asja suulise arutamise põhimõtte rikkumisele tuginedes, kas ja kuidas oleks tsiviilasi kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud teisiti, ja sõltumata sellest, kas pooltele oli vaatamata kohtuistungi pidamata jätmisele tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. (p 20)
Kui maakohus jätab kohtuistungi pidamata, kuigi seaduse järgi tulnuks see pidada, on siiski tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, millele hagimenetluse pool saab otsuse peale kaevates tugineda juhul, kui ta on sellele tuginenud rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis (TsMS § 333 lg 2). (p 21)
Selles asjas oli võimalik enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagimenetluses, sõltumata sellest, et kehtiva seaduse järgi on menetlusliiki muudetud (vt ka RKTKo 14.11.2018, nr 2-12-24747/180, p 17). (p 15)
Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud KÜS § 13 lg 3, mis nägi ette, et korteriühistu liikmel on õigus pöörduda korteriühistu üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates, sätestab õigust lõpetava tähtaja, mitte aegumistähtaja. Kuna üldkoosoleku otsuse tühistamise (kehtetuks tunnistamise) nõude esitamise tähtaeg oli KÜS § 13 lg-s 3 reguleeritud, pole sellele tähtajale põhjust kohaldada täiendava seadusena MTÜS-i sätteid. Ka kehtiva KrtS § 29 lg-s 3 sätestatud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise 60‑päevane tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg. (p 25)
Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise nõude õiguskaitse eesmärk on üks ja sama: vabaneda ebaseaduslikust otsusest. Olukorras, kus hageja on esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda (RKTKo 11.06.2014, nr 3-2-1-55-14, p 31). Kohus võib otsuse tühisuse tuvastada isegi siis, kui hageja on esitanud otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, kuid asjaolud, millele hageja on otsuse vaidlustamisel tuginenud, on sellised, et need toovad nende tõendatuse korral kaasa otsuse tühisuse (RKTKo 5.06.2019, nr 2-16-19017/101, p 17.1). (p 27)
|
| 2-19-3645/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.09.2020 |
|
Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Selliselt on menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 669 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. TsMS § 656 lg 4 järgi on ringkonnakohtul juhul, kui menetlusnormi oluline rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, õigus otsustada, kas lahendi see osa tühistada. (p 10)
Maakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse tõttu võis hagejale jääda selgusetuks vajadus vaidlustada kohtuotsus ainuüksi vältimaks oma õiguste kaitse võimaluste kaotamist juhul, kui kostja apellatsioonkaebust lahendades asub ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale ja seda osaliselt apellatsioonimenetluses ilmnenud asjaoludel. TsMS § 456 lg 4 teise lause mõte ei ole tuua kaasa hageja kaebeõiguse kaotust olukorras, kus alternatiivselt esitatud nõude rahuldamata jätmise peamiseks põhjenduseks oli see, et asja materjalide kohaselt ei olnud hageja põhinõude rahuldamine siiski välistatud. (p 11)
|
| 2-18-15388/49
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.05.2020 |
|
Juhatuse liikme valimise otsusega tekib korteriühistu ja juhatuse liikme vahel käsundilaadne võlasuhe. Vastava otsuse kehtivus mõjutab otseselt seda, kas isik on korteriühistu juhatuse liige, sh kas temale laienevad juhatuse liikme õigused ja kohustused korteriühistu suhtes. Nendest õigustest ja kohustustest sõltub omakorda see, kas juhatuse liikmed võivad midagi tehes või tegemata jättes rikkuda oma kohustusi ühistu vastu ja sellest tulenevalt ka vastutada ühistu ees. Erandjuhtudel võib tekkida ka küsimus vastutusest kolmandate isikute ees. (p 20.1)
Samuti mõjutab ametisuhte olemasolu või selle puudumine juhatuse liikmete võimalikku lepingulist suhet korteriühistuga. MTÜS § 28 lg 2 teine lause koostoimes KrtS § 24 lg 1 teise lausega näeb küll ette, et juhatuse liikme lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule, kuid juhatuse liikme ametisuhe ja juhatuse liikme kohustuste täitmiseks sõlmitud leping on vähemalt üldjuhul omavahel seotud (vt Riigikohtu 7. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889/42, p 28.3). (p 20.2)
Puudutatud isikute kaasamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 2 mõttes, kui kohus tegi määruse isikute suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. TsMS § 656 lg 2 esimese lause järgi ei pea ringkonnakohus maakohtu määrust tühistama, kuna rikkumine on võimalik ringkonnakohtu menetluses kõrvaldada, kuulates puudutatud isikud TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes ära. (p 21.2)
TsMS § 614 lg-st 2 tulenevalt on korteriühistu organi otsuse kehtivust puudutavas asjas menetlusosalisteks avaldaja ja korteriühistu ning vajadusel tuleb asja kaasata ka muud asjast puudutatud isikud. (p 18)
TsMS § 198 lg 1 p 2 kohaselt on hagita menetluses menetlusosalisteks avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud. Muude asjast puudutatud isikute kindlakstegemisel tuleb lähtuda sellest, kas menetluse ese on vahetult seotud isiku õigustega. Eelkõige peab kohus hagita menetluses menetlusosalisena kaasama kõik isikud, kelle õiguste kitsendamine on menetluse eset arvestades võimalik. Sellisel juhul on isikul õigustatud huvi asja lahendamise vastu ja talle peavad olema tagatud seadusega ette nähtud menetlusõigused (vt ka Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 26). (p 19)
Sel moel on tagatud isikute, kes tulnuks menetlusse kaasata, PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures. (p 21)
Kohtulahend, mis tehakse menetluses, kus on vaidluse all korteriühistu juhatuse liikmete valimise otsuse kehtivus, puudutab korteriühistu juhatuse liikmete õigusi ja kohustusi korteriühistu suhtes sel määral, et nad peavad olema menetlusse kaasatud puudutatud isikutena. (p-d 20.1-20.2 ja 20.4)
TsÜS § 38 lg 8 esimene lause näeb ette, et juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tuvastamise kohtulahend kehtib kõigi juriidilise isiku ja tema organi liikmete suhtes, sõltumata nende osalemisest kohtumenetluses. Samamoodi näeb seda tüüpi menetlustes tehtud lahendite laiendatud õigusjõu ette ka TsMS § 457 lg 5. (p 20.3)
TsÜS § 38 lg 8 esimene lause näeb ette, et juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tuvastamise kohtulahend kehtib kõigi juriidilise isiku ja tema organi liikmete suhtes, sõltumata nende osalemisest kohtumenetluses. Samamoodi näeb seda tüüpi menetlustes tehtud lahendite laiendatud õigusjõu ette ka TsMS § 457 lg 5. (p 20.3)
Juhatuse liikmetele ametisuhtest ühistuga tulenevad kohustused hõlmavad mh kohustust hinnata üldkoosoleku otsuste kehtivust ja kohustust mitte juhinduda oma tegevuses tühistest otsustest. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad nõuda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 25). (p 20.4)
TsMS § 360 lg 2 esimene lause näeb ette võimaluse esitada maakohtu menetluse peatamise määruse peale määruskaebus, kuid ei täpsusta, kellel on määruskaebuse esitamise õigus. Määruskaebuse esitamise õigus on esmalt menetlusosalistel, aga ka sellistel isikutel, keda kohus ekslikult menetlusosalisena ei kaasanud, kuid kelle ta oleks pidanud kaasama põhjusel, et menetlus puudutab nende õigusi. (p 17)
Sel moel on tagatud isikute, kes tulnuks menetlusse kaasata, PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures. (p 21)
|
| 2-14-14536/153
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2020 |
|
Olukorras, kus menetlusosaline ei ole vaidlustanud maakohtu määrust ega palunud hüvitatavaid menetluskulusid suurendada, ei saa ringkonnakohus mõista tema kasuks välja menetluskulu rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud. (p 14)
Menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamisele kohalduvad analoogia korras riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukoht, mille järgi tuleb hüvitada vajalikus ulatuses ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada (Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15). Analoogia korras saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast (p 69-75). (p 16)
Menetlusosaliste esindajate ajakulu ei pea olema võrdne (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Ainuüksi pikaaegsem menetluses osalemine ei tähenda, et vastaspool peab talle need kulud täielikult hüvitama. (p 17)
Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik, mh kui mitme hageja või kostja korral on arve esitatud ühele hagejale või kostjale. (p 16)
|
| 1-12-5921/425
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2019 |
|
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)
Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)
KrMS § 381 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)
Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)
TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
|
| 2-17-19258/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.10.2019 |
|
Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsuse järeldust, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas kontrollida ja asuda vastupidi maakohtu leitule seisukohale, et hageja põhinõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ei ole alust. Kuna ringkonnakohus seda tegi, väljus ta TsMS § 651 lg t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piirest.
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsiooni piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 15). (p 10)
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 10)
|
| 3-2-1-68-17
|
Riigikohus |
19.06.2017 |
|
Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsuse tühistamisel tugineda maakohtu rikkumisele, mis apellatsioonkaebuse esitaja õigusi ei puudutanud. (p 11)
TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 14; RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 31). (p 12)
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, saab seda teha menetlusõiguse normide järgimise kontrollimiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-80-11, p 17). (p 11)
|
| 3-2-1-17-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda. (p 15)
Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. (p 11)
Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. (p 14)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
|
| 3-2-1-159-15
|
Riigikohus |
12.02.2016 |
|
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)
Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)
Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)
Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)
Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)
Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)
Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 21 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35)
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)
Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)
Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)
Nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. (p 29)
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
|
| 3-2-1-177-14
|
Riigikohus |
24.03.2015 |
|
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Kostja pidi tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle andnud. (p 10)
Lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22). (p 11)
Kohtud on tõendamiskoormise valesti jaotanud. Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua ebaõige lahendi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. (p 10)
Kohtud ei tuvastanud, et lepingu punkti, mille kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast, saaks lugeda kviitungiks raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse § 95 mõttes, mille laenusaaja peaks teiste tõenditega ümber lükkama (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). (p 10)
|
| 3-2-1-117-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
Menetluse taastamiseks ei ole vaja esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui hagi ei võinud jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg-s 1 nimetatud põhjusel. (p 10)
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis toob kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest. (p 10)
Kohus peab kohtukutses hoiatama pooli istungilt puudumise tagajärgede eest. Kui see hoiatus puudub, siis ei saa kohus jätta hagi läbi vaatamata ainuüksi põhjusel, et hageja ei ilmunud eelistungile. (p 10)
|
| 3-2-1-17-13
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.
Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-09, p 11).
TsMS § 449 lg 3 võimaldab kohtul teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.
Kohus ei saa teha otsust poole aegumise taotluse suhtes, mille kohta on juba jõustunud kohtulahend. Isegi juhul, kui asja edasisel menetlemisel ilmneb, et nõue on siiski aegunud, ei ole kohtul õigust jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu, kui aegumine jäeti jõustunud vaheotsusega kohaldamata. Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.
Kui maakohus on ekslikult jätnud hagi rahuldamata aegumise tõttu ning ei ole kontrollinud hageja nõude põhjendatust, siis ringkonnakohus ei saa nõude olemasolu hinnata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistama maakohtu otsuse, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest, ning saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.
|
| 3-2-1-173-11
|
Riigikohus |
22.02.2012 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel vaidlustas pool maakohtu määruse. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt selle kohta Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel vaidlustas pool maakohtu määruse. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt selle kohta Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39). Juhul kui maakohus rikkus menetlusõiguse norme oluliselt, peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse sõltumata poolte taotlustest. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka siis, kui pool ei esitanud sellisele rikkumisele õigel ajal vastuväidet.
Juhul kui maakohus rikkus menetlusõiguse norme oluliselt, peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse sõltumata poolte taotlustest. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka siis, kui pool ei esitanud sellisele rikkumisele õigel ajal vastuväidet.
|
| 3-2-1-11-10
|
Riigikohus |
30.03.2010 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5 sellega, et ei võtnud seisukohta hageja apellatsioonkaebuse väite kohta, mille kohaselt hageja teavitas 30. juuli 2007. a taganemisavaldusega kostjat vanni puudustest. Praeguses asjas on ringkonnakohus küll nõustunud maakohtu põhjendustega, kuid ka maakohus ei ole selle asjaolu kohta seisukohta võtnud.
Praeguses asjas ei ole kohtud võtnud seisukohta asjaolude kohta, mis on olulised hageja lepingust taganemise õiguspärasuse hindamisel. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest. Pärast seda on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt heastada. Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud ning ostjal on õigus lepingust taganeda.
|
| 3-2-1-119-08
|
Riigikohus |
15.12.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-119-02.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-130-06.
|
| 3-2-1-112-08
|
Riigikohus |
10.12.2008 |
|
TsMS § 637 lg 2 rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
TsMS § 663 lg 4 mõtte kohaselt peab maakohus määruskaebuse rahuldama osaliselt, kui määruskaebus on põhjendatud vaid osaliselt. TsMS võimaldab maakohtul oma määrust ka osaliselt tühistada.
Juhul, kui kohus märgib PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, siis ei riku see kohtulahend võlgniku juhatuse liikmete õigusi.
Kahju hüvitamise nõude üle peetavas vaidluses saab võlgniku juhatuse liige vaielda raske juhtimisvea etteheitele vastu ka siis, kui kohus on varasemalt PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis märkinud, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oli võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides. Kuid PankrS § 23 lg 3 ei välista võlgniku juhatuse liikme õigust vaidlustada määruskaebusega kohtumäärust, millega mõisteti temalt välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis.
Ajutisel halduril on õigus nõuda vastavate eelduste olemasolul ajutise halduri tasu ja kuluhüvitist välja riigi vahenditest justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 71 "Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord" § 2 lg-te 8 ja 9 alusel.
PankrS § 150 lg 4 ei õigusta pankrotimenetluse kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline. Samas võimaldab TsMS § 146 lg 1 p 2 välja mõista menetluskulud välja ka isikult, kes ei ole menetlusosaline, juhul kui isik on võtnud need kulud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega.
|
| 3-2-1-44-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt ei olnud kohus seotud õigussuhtele hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldas seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud.
Tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudest ei tohi ringkonnakohtu järeldused olla vastuolulised.
Ringkonnakohus võis kasutada enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud Vt TsMS § 333 lg-s 2 sätestatud õigust saata asi esimese astme kohtule tagasi üksnes juhul, kui tõepoolest ei ole võimalik rikkumisi apellatsiooniastmes kõrvaldada ja kohus seda ka otsuses põhjendab.
|
| 3-2-1-19-06
|
Riigikohus |
23.03.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-95-02.
|
| 3-2-1-154-05
|
Riigikohus |
18.01.2006 |
|
Kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, peab kohus andma pooltele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui ringkonnakohus võis ise tühistada maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kuid ei ole seda teinud, siis võib Riigikohus TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel maakohtu otsuse tühistada.
|
| 3-2-1-131-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-02.
Kui müügiobjektiks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Kui müüjale puudustest teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja alandada ostuhinda või nõuda kahju (välja arvatud saamata jäänud tulu) hüvitamist. Ehitise müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral ei saa ostja nõuda üheaegselt kahju hüvitamist ja hinna alandamist.
Kuna hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohutuste vahel, siis tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet. Alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega x lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta.
Kui müüjale puudustest teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja alandada ostuhinda või nõuda kahju (välja arvatud saamata jäänud tulu) hüvitamist. Ehitise müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral ei saa ostja nõuda üheaegselt kahju hüvitamist ja hinna alandamist.
|
Facebook
X.com