/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-19258/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019
Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsuse järeldust, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas kontrollida ja asuda vastupidi maakohtu leitule seisukohale, et hageja põhinõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ei ole alust. Kuna ringkonnakohus seda tegi, väljus ta TsMS § 651 lg t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piirest. Ringkonnakohus võib väljuda apellatsiooni piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 15). (p 10)
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 10)
3-2-1-68-17 PDF Riigikohus 19.06.2017
Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsuse tühistamisel tugineda maakohtu rikkumisele, mis apellatsioonkaebuse esitaja õigusi ei puudutanud. (p 11)
TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 14; RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 31). (p 12)
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, saab seda teha menetlusõiguse normide järgimise kontrollimiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-80-11, p 17). (p 11)
3-2-1-17-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda. (p 15)
Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. (p 11)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12) Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. (p 14)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
3-2-1-159-15 PDF Riigikohus 12.02.2016
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35) Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25) Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26) Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28) Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25) Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26) Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30) Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)
Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2^1 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35) Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35) Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
3-2-1-177-14 PDF Riigikohus 24.03.2015
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Kostja pidi tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle andnud. (p 10) Lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22). (p 11)
Kohtud on tõendamiskoormise valesti jaotanud. Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua ebaõige lahendi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. (p 10)
Kohtud ei tuvastanud, et lepingu punkti, mille kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast, saaks lugeda kviitungiks raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse § 95 mõttes, mille laenusaaja peaks teiste tõenditega ümber lükkama (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). (p 10)
3-2-1-117-13 PDF Riigikohus 20.11.2013
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest. Menetluse taastamiseks ei ole vaja esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui hagi ei võinud jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg-s 1 nimetatud põhjusel. (p 10)
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis toob kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest. (p 10)
Kohus peab kohtukutses hoiatama pooli istungilt puudumise tagajärgede eest. Kui see hoiatus puudub, siis ei saa kohus jätta hagi läbi vaatamata ainuüksi põhjusel, et hageja ei ilmunud eelistungile. (p 10)
3-2-1-17-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Kohtuotsuse jõustumine sõltub selle pooltele kättetoimetamisest. Pool, kes maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esita, peab arvestama sellega, et kohtuotsus võib jõustuda apellatsioonitähtaja möödumisega (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-09, p 11).
TsMS § 449 lg 3 võimaldab kohtul teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kohus ei saa teha otsust poole aegumise taotluse suhtes, mille kohta on juba jõustunud kohtulahend. Isegi juhul, kui asja edasisel menetlemisel ilmneb, et nõue on siiski aegunud, ei ole kohtul õigust jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu, kui aegumine jäeti jõustunud vaheotsusega kohaldamata. Vaheotsus jõustub TsMS § 456 lg 1 järgi, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.
Kui maakohus on ekslikult jätnud hagi rahuldamata aegumise tõttu ning ei ole kontrollinud hageja nõude põhjendatust, siis ringkonnakohus ei saa nõude olemasolu hinnata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel tühistama maakohtu otsuse, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest, ning saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.
3-2-1-173-11 PDF Riigikohus 22.02.2012
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel vaidlustas pool maakohtu määruse. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt selle kohta Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel vaidlustas pool maakohtu määruse. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt selle kohta Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39). Juhul kui maakohus rikkus menetlusõiguse norme oluliselt, peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse sõltumata poolte taotlustest. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka siis, kui pool ei esitanud sellisele rikkumisele õigel ajal vastuväidet.
Juhul kui maakohus rikkus menetlusõiguse norme oluliselt, peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse sõltumata poolte taotlustest. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka siis, kui pool ei esitanud sellisele rikkumisele õigel ajal vastuväidet.
3-2-1-11-10 PDF Riigikohus 30.03.2010
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5 sellega, et ei võtnud seisukohta hageja apellatsioonkaebuse väite kohta, mille kohaselt hageja teavitas 30. juuli 2007. a taganemisavaldusega kostjat vanni puudustest. Praeguses asjas on ringkonnakohus küll nõustunud maakohtu põhjendustega, kuid ka maakohus ei ole selle asjaolu kohta seisukohta võtnud.
Praeguses asjas ei ole kohtud võtnud seisukohta asjaolude kohta, mis on olulised hageja lepingust taganemise õiguspärasuse hindamisel. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest. Pärast seda on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt heastada. Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud ning ostjal on õigus lepingust taganeda.
3-2-1-119-08 PDF Riigikohus 15.12.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-119-02.
3-2-1-112-08 PDF Riigikohus 10.12.2008
TsMS § 637 lg 2 rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
TsMS § 663 lg 4 mõtte kohaselt peab maakohus määruskaebuse rahuldama osaliselt, kui määruskaebus on põhjendatud vaid osaliselt. TsMS võimaldab maakohtul oma määrust ka osaliselt tühistada.
Juhul, kui kohus märgib PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, siis ei riku see kohtulahend võlgniku juhatuse liikmete õigusi. Kahju hüvitamise nõude üle peetavas vaidluses saab võlgniku juhatuse liige vaielda raske juhtimisvea etteheitele vastu ka siis, kui kohus on varasemalt PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis märkinud, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oli võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides. Kuid PankrS § 23 lg 3 ei välista võlgniku juhatuse liikme õigust vaidlustada määruskaebusega kohtumäärust, millega mõisteti temalt välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis. Ajutisel halduril on õigus nõuda vastavate eelduste olemasolul ajutise halduri tasu ja kuluhüvitist välja riigi vahenditest justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 71 "Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord" § 2 lg-te 8 ja 9 alusel.
PankrS § 150 lg 4 ei õigusta pankrotimenetluse kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline. Samas võimaldab TsMS § 146 lg 1 p 2 välja mõista menetluskulud välja ka isikult, kes ei ole menetlusosaline, juhul kui isik on võtnud need kulud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega.
3-2-1-44-06 PDF Riigikohus 14.06.2006
Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt ei olnud kohus seotud õigussuhtele hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldas seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud.
Tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudest ei tohi ringkonnakohtu järeldused olla vastuolulised.
Ringkonnakohus võis kasutada enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud Vt TsMS § 333 lg-s 2 sätestatud õigust saata asi esimese astme kohtule tagasi üksnes juhul, kui tõepoolest ei ole võimalik rikkumisi apellatsiooniastmes kõrvaldada ja kohus seda ka otsuses põhjendab.
3-2-1-19-06 PDF Riigikohus 23.03.2006
3-2-1-154-05 PDF Riigikohus 18.01.2006
Kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, peab kohus andma pooltele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui ringkonnakohus võis ise tühistada maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, kuid ei ole seda teinud, siis võib Riigikohus TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel maakohtu otsuse tühistada.
3-2-1-131-05 PDF Riigikohus 30.11.2005
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-02.
Kui müügiobjektiks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Kui müüjale puudustest teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja alandada ostuhinda või nõuda kahju (välja arvatud saamata jäänud tulu) hüvitamist. Ehitise müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral ei saa ostja nõuda üheaegselt kahju hüvitamist ja hinna alandamist.
Kuna hinna alandamise eesmärgiks on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohutuste vahel, siis tuleb hinna alandamisel arvestada kohase ja mittekohase täitmise väärtuste omavahelist suhet. Alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega x lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta.
Kui müüjale puudustest teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja alandada ostuhinda või nõuda kahju (välja arvatud saamata jäänud tulu) hüvitamist. Ehitise müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral ei saa ostja nõuda üheaegselt kahju hüvitamist ja hinna alandamist.
3-2-1-165-04 PDF Riigikohus 16.02.2005
Asja lahendamisel tuleb kohtul arvestada isikute õigusega kaevata kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Tõendite hindamisel tuleb apellatsioonikohtul seega arvestada asjaoluga, et tõendite hindamise peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.
Lahendi tegemisel tuleb lähtuda ka poolte käitumisest.
TsMS § 333 lg 2 kohaldamine olukorras, kus pooled ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat osa ja on selle mittevaidlustamise soovi kohtuistungil selgelt rõhutanud, oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine.
Alates rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) jõustumisest tuleb kohtul kohaldada välisriigi õiguse väljaselgitamiseks REÕS § 4 ka neil juhtudel, mil tsiviilasja vaidlus algas enne REÕS jõustumist tekkinud asjaolude tõttu.
Dispositiivsuse põhimõte tähendab mh ka poolte õigust kohtumenetluse vältel kokku leppida, millist õigust vaidluse lahendamiseks kohaldada. TsMS § 333 lg 2 kohaldamine olukorras, kus pooled ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat osa ja on selle mittevaidlustamise soovi kohtuistungil selgelt rõhutanud, oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine.
3-2-1-90-04 PDF Riigikohus 01.09.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-75-96, 3-2-1-65-03, 3-2-1-72-03.
Kohtuotsuse põhjendav osa ei või olla vastuolus otsuse resolutsiooniga. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-40-01, 3-2-1-52-01, 3-2-1-76-01, 3-2-1-95-02.
Esimese ja teise ringi pärijad ei saa tasuta tehingu järgi kinnisasja heauskselt omandada.
Kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõigusleping sõlmiti käsutamiseks õigustamata isiku poolt, kinnisomandi või muu -asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt (AÕS § 56 lg 3). Ka sel juhul on omandamise eelduseks kehtiv asjaõigusleping ja omandaja kandmine kinnistusraamatusse, võõrandajana asjaõiguslepingu sõlminud isiku puhul piisab aga heausksusest selle isiku käsutusõiguse suhtes kinnistu üle.
3-2-1-95-02 PDF Riigikohus 02.10.2002
Kostja, pidades hageja tunnistajat juba eelnevalt ebausaldusväärseks, ei taotlenud ometi omapoolsete tunnistajate ülekuulamist ega esitanud eelmenetluses muid tõendeid. Seda ei saa pidada kaalukaks põhjuseks TsMS § 185 lg 2 tähenduses, mis õigustaks uue tõendi esitamist.
Ringkonnakohus võib kasutada TsMS § 333 lg-s 2 sätestatud õigust saata asi esimese astme kohtule tagasi üksnes juhul, kui tõepoolest ei ole võimalik rikkumist apellatsiooniastmes kõrvaldada ja kohus seda ka otsuses põhjendab.
3-2-1-71-02 PDF Riigikohus 06.06.2002
Vastavalt TsMS § 147 lg 1 p-le 4 tuleb hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue. Hageja nõue vajab täpsustamist, üheks tsiviilõiguse kaitse viisiks on küll TsÜS § 112 lg 2 p 5 järgi kohustuse täitmisele sundimine, kuid nõudest ei selgu, millise kohustuse täitmist ja mis alusel nõutakse.
Kuna esimese astme kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis on vajalikud hagi põhjendatuse üle otsustamiseks, siis tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Seega on apellatsioonikohus põhjendanud TsMS § 333 lg 2 kohaldamise vajalikkust.
Tulenevalt Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-dest 3 ja 7 vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Kuna munitsipaalettevõtet ei kujundatud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ümber ja linn erastas munitsipaalettevõtte tervikvarana, siis tulenevalt ÄS § 5 lg 3 vastutab kohaliku omavalitsuse täitevorgan kui ettevõtte üleandja tema kohustuste eest ettevõtte omandajaga solidaarselt.
3-2-1-56-02 PDF Riigikohus 21.05.2002
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel. TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist. TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut jättes põhjendamata, miks ei ole apellatsioonkaebuses toodud asjaolud kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamisele. Antud vaidluses võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS § 308 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus eksis tõendte vastuvõtmata jätmise põhjendamisel. Täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi suhtes seisukoht.
TsMS § 333 lg-st 3 tulenevalt asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oli põhjendatud, sest kohus oli jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6 sätestatut.
Kohtumenetlusega seoses tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks.
Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks.
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja.
TsK § 222 lg-st 2 tulenevalt on saamata jäänud tuluks kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seega on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Hinnata tuleb just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud.
Nii ehitaja kui projekteerija vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata, TsK § 187 kohaldamiseks puudub alus. Vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2 ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud. PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel. TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist. TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json