2-20-14547/20
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.01.2022 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas. Ringkonnakohtul on TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus vaidlustada menetluskulude rahalist suurust TsMS §-s 178 sätestatud tingimustel nii juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 2), kui ka siis, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks määrusega pärast lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (p 14)
|
2-17-8667/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.09.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 18):
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 11.2)
Kohtulahend peab vastama täielikult TsMS § 442 lg-le 8. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt liigendatud, mh nt punktide ja alapunktide abil, ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18). (p 12)
Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)
|
2-17-13363/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14)
Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15)
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust:
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18)
Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)
Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)
|
2-16-13477/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.10.2018 |
|
Kui maakohus ei ole andnud otsuses TsMS § 637 lg 21 mõttes luba edasikaebamiseks, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlema üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel kohaldati selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi või selgelt rikuti menetlusõiguse normi või hinnati selgelt valesti tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 12; 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9). (p 9)
Olukorras, kus maakohus ei kontrollinud, kas kostja ütles käenduslepingu kehtivalt erakorraliselt üles, ei saanud ka ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses selle asjaolu kohta seisukohta võtta. (p 10)
TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel on ringkonnakohtul õigus üksnes hinnata maakohtu tuvastatu õigsust. Ringkonnakohtul ei ole pädevust täiendada maakohtu otsust uute tuvastatud asjaoludega, kuna tegemist ei ole ringkonnakohtu sisulise lahendiga, vaid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. (p 11)
Juhul, kui apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et täidetud on TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud tingimused, tuleb ringkonnakohtul otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine. Riigikohus ei saa ise otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kuna ringkonnakohus peab esmalt kontrollima apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebuse lahendama (Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 14). (p 12)
Kohus peab omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 14; 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 12). Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17) ning kohus peab omaalgatuslikult kontrollima, kas tüüptingimused kehtivad. (p 13)
|
2-17-102708/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2018 |
|
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg-le 21 alusel keelduda, kui on täidetud kolm tingimust:
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ja
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 10)
Üksnes menetluskulude jaotuse vaidlustamisest ei piisa, et ringkonnakohtul oleks kohustus apellatsioonkaebust menetleda (p 11)
|
2-17-101031/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.01.2018 |
|
Lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 10)
Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski on alusetu keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlusse võtmast juhul, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. (p 11)
Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 12)
Kui maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast (vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski on alusetu keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebust menetlusse võtmast juhul, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud menetlusõiguse normi. (p 11)
Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11). (p 12)
VÕS § 26 kohaldub ka üüri- või rendilepingutele. Kui pooled on selgelt kokku leppinud, et üks pool võib mingit lepingutingimust edaspidi muuta, siis võib tegu olla lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 mõttes. (p 14)
|
3-2-1-69-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. (p 13)
Kuna kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes on menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast varalise nõudega hagis, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot, siis ei ole TsMS § 637 lg 21 koos § 405 lg-ga 1 põhiseadusega vastuolus osas, milles see piirab edasikaebeõigust varalise nõudega hagi korral, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot. (p 11)
Vt määruse p 12 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-2-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 11; RKTKm nr 3-2-1-30-12, p 10; RKTKm nr 3-2-1-49-11, p 7; RKTKm nr 3-2-1-170-13, p 11; RKTKm nr 3-2-1-35-13, p 12; RKTKm nr 3-2-1-56-07, p 10).
Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. (p 13)
Töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal töötamise aja võrra ei vähendata. Seega ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Vastupidine tõlgendus võib viia tulemuseni, et rahvus- ja riigipühal töötamine on alati samal ajal ka ületunnitöö, st töötajale tuleb sel ajal töötamise korral maksta 2,5-kordset tasu TLS § 45 lg 2 järgi ja kokkuleppe korral ka 1,5-kordset tasu TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi. Samuti võib vastupidine tõlgendus viia järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanud töögraafiku järgi rahvus- ja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud. See ei oleks aga kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu töö eest (v.a TLS §-d 35, 36 ja 38) (RKTKo nr 3-2-1-143-15, p 13). (p 13)
|
3-2-1-51-16
|
Riigikohus |
15.06.2016 |
|
Kui tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused, ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. (p 11)
Kui vaidlustatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, on menetlusosalisel õigus vaidlustada TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ning ringkonnakohus kohustuks lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. (p 11)
TsMS § 637 lg-s 21 sätestatu rikkumine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 2 mõttes. (p 11)
Kui vaidlustatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta tehtud eraldi määrust, on menetlusosalisel õigus vaidlustada TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine ning ringkonnakohus kohustuks lahendama määruskaebuse TsMS § 667 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud määrusega. (p 11)
Kui tegemist on olukorraga, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused, ei saa ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 1) või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist. (p 11) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 19.01.2022, nr 2-20-14547/20)
|
3-2-1-25-16
|
Riigikohus |
10.05.2016 |
|
Ringkonnakohus on alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keeldunud apellatsioonkaebust menetlemast, kui kaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud materiaalõiguse normi (VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5) ega ka see, et see ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt RKTKm nr 3-2-1-2-12, p 9). (p 11)
Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). (p 13)
|
3-2-1-185-15
|
Riigikohus |
19.04.2016 |
|
Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)
Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)
TsMS § 405 lg 1 eesmärgiks ei ole anda kohtule õigust lahendada lihtsustatud korras mistahes varalisi nõudeid, mille hagihind jääb TsMS § 129 lg 2 järgi arvutatuna alla TsMS § 405 lg-s 1 ettenähtud rahalist piiri. (p 15)
Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata, kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud tõendeid. (p 16)
Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)
Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)
Apellatsioonkaebuse alusetult menetlusse võtmata ja lahendamata jätmine on rikkumine, mis annab aluse ringkonnakohtu määruse tühistada ka põhjusel, kui ringkonnakohus arvas ekslikult, et tegu on lihtmenetluse asjaga. (p 16)
|
3-2-1-183-14
|
Riigikohus |
01.04.2015 |
|
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. (p 13)
Kohus võis enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi lihtmenetluses hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette menetlust lõpetavas kohtulahendis, kui menetlusosalised olid enne esitanud oma menetluskulude nimekirjad. (p 13)
Kohtul on alust TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses. (p 13)
|
3-2-1-170-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Lihtmenetluse asjades on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse. Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Ringkonnakohus lahendab esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. (p 10)
Lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, on maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul on otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral on ringkonnakohtul otstarbekas võtta selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada. (p 11)
Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjades esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. (p 10)
Riigikohus saab kontrollida lihtmenetluse asjades apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. (p 10)
Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Viivise võimalikku arvutamist (intressilt) peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 16)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. (p 17)
Tarbijakrediidilepingu regulatsiooni erinevuse põhjuseks võrreldes tavalise laenulepingu regulatsioonist on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. (p 12)
VÕS § 408 lg 4 on kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge. (p 13)
Juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. (p 14)
Tarbijakrediidilepingu korral ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise määr sõltub iga poole aasta tagant muutuvast ja Euroopa Keskpanga määratavast intressimäärast. (p 16)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. (p 17)
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral on ringkonnakohtul otstarbekas võtta selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada. (p 11)
|
3-2-1-3-13
|
Riigikohus |
11.03.2013 |
|
Lihtmenetluse asjas, kus maakohus ei ole välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes, ei tohi ringkonnakohus olemuselt keerukas õigusvaidluses ainuüksi asja hinnale tuginedes jätta apellatsioonkaebust menetlemata. (p 9)
Antud asjas välistas kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise TsMS § 637 lg 21 (ja lg 1 p 6) alusel, kuid ei otsustanud ringkonnakohtu eest muude apellatsioonkaebuse menetlemise eelduste olemasolu, sest kolleegium ei saa kohustada ringkonnakohut apellatsioonkaebust menetlema. (p 8)
|
3-2-1-2-12
|
Riigikohus |
13.03.2012 |
|
Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiväidetega.
|
3-2-1-80-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.
Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel.
Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
|
3-2-1-49-11
|
Riigikohus |
17.06.2011 |
|
Tehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb kohtul TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras.
Tarbijakrediidilepingutes on tõendamiskohustus TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi tühisusele tugineva isiku kasuks ümberpööratud. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr.
Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki.
Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes.
Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. See võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama, kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu. TsÜS § 86 lg-st 2 tulenevalt peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks on rangem kui teistel isikutel. Seda, kas majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas hindamaks teise poole sundolukorda (küsimustiku põhjalikkus, tehingu teise poole vastused küsimustikule, individuaalvestlused tehingu teise poolega vms), tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi.
Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse TsÜS § 86 lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule TsÜS § 86 lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed.
Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 p 14.
Lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse TsÜS § 86 lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule TsÜS § 86 lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed: kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.
Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 p 14.
Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole lihtmenetluses TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks andnud, tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatut arvestades kontrollida, kas ei esine teisi TsMS § 637 lg-s 21 nimetatud menetlusse võtmise aluseid.
Lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
|
3-2-1-44-11
|
Riigikohus |
07.06.2011 |
|
Hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusjärgset muud võlasuhet.
Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus.
Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.
Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub.
Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi.
Koostööleping vastab kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele VÕS § 389 tähenduses.
Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2 esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja.
Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. Nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). Isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet ei saa lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud arvete tasumata jätmisele.
Kostjale ei tulnud lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).
Kui asja hind on alla 2000 euro, siis on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja menetlemisel lihtsustusi ei tee ega märgi ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10).
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).
Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.
Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).
Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.
Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses puuduse kõrvaldada.
Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.
Kuna tuvastatud ei ole, et maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või teiste isikute kasuka, kehtib kinnisasjal teiste isikute kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud). Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel (sh tasu eest) võivad tema maad kasutada. TeeS § 52 teise lause järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.
Eelleping ei olnud AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).
Kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes, ei peatu aegumine, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud.
Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule. Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.
|
3-2-1-38-11
|
Riigikohus |
25.05.2011 |
|
Valitsejal on õigus esindada kohtus kõiki korteriomanikke ja mh esitada hagi korteriomaniku vastu hooldustasu sissenõudmiseks, olles nende ühiste huvide esindaja (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-05, p 9).
Korteriomandiseadusest ei tulene, et vaid mõni korteriomanik saaks ilma teiste korteriomanike volituseta esindada kohtus kõiki teisi korteriomanikke.
Juhul kui korteriomanikud on sõlminud teenuste osutamise lepingud teenuse pakkujaga ühiselt ise või valitseja kõigi korteriomanike nimel ning teenuse pakkuja esitab tarbitud teenuse eest arveid korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud lepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt. Omavahelises suhtes kehtivad korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75 ning sama eeldus tuleneb ka VÕS §-st 69 (Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 24-25). Korteriomanikel, kes on tasunud teiste korteriomanike eest sõlmitud lepingute alusel osutatud teenuste eest, tekib teistelt korteriomanikelt tagasinõudeõigus juba täidetud solidaarkohustuse järgi.
KOS § 13 lg-d 1 ja 2 ning AÕS § 75 kohalduvad ka juhul, kui korteriomanike ja teenuse osutajate vahel sõlmitud leping osutub tühiseks.
Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15 ja 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 11.
KOS § 19 lg 2 ja § 19 lg 3 rikkumise korral on üldkoosoleku otsus kui mitmepoolne tehing tühine TsÜS § 87 järgi ega vaja kehtetuks tunnistamist KOS § 15 lg 4 järgi.
|
3-2-1-6-11
|
Riigikohus |
29.03.2011 |
|
Nn lihtmenetluse asjade menetlemise põhimõtteid on käsitletud Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10.
TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel, et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
Vaidluses selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel ehk raha maksmisele suunatud nõude puhul on see, millisel alusel tööleping lõpetati, hagi aluseks olev asjaolu mitte iseseisev hagi ese ning kohus ega töövaidluskomisjon ei tohi selle kohta seisukohta võtta otsuse resolutsioonis, vaid põhjendused selle kohta peavad sisalduma otsuse põhjendavas osas.
Kui hagis sisaldub nõue lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel ehk kui on esitatud sellise nõudega tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi, tuleb võtta töölepingu lõppemise aluse kohta seisukoht kohtuotsuse resolutsioonis.
ITVS § 24 lg 4 tuleneb, et kohus ei kontrolli mitte töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Sellises olukorras jõustub töövaidluskomisjoni otsus osalisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus soovitakse.
TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel, et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
|
3-2-1-102-10
|
Riigikohus |
01.12.2010 |
|
TsMS § 637 lg-le 21 järgi lahendab ringkonnakohus väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus tähistas asja lahendades menetluse eraldi lihtmenetlusena või mitte.
TsMS § 637 lg-t 21 tuleb kaebaja menetluspõhiõiguste parema tagamise eesmärgil mõista kitsendavalt, st mitte lugeda seal sätestatut ringkonnakohtu kohustusena keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest, vaid võimalusena jätta sellises asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seejuures peab ringkonnakohus olema veendunud, et apellatsioonkaebusel puuduvad edulootused, st järgnev sisuline apellatsioonimenetlus ei saaks tõenäoliselt muuta asja lahenduse lõpptulemust.
Ringkonnakohus ei saa TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist jätta seda TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Seda eelkõige põhjusel, et tegemist ei ole keeluga apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata, vaid menetlusökonoomiast tingitud võimalusega piirduda kaebuse menetlusse võtmise staadiumiga. Oluliselt erinev on olukord n-ö absoluutsete menetlusse võtmisest keeldumise alustega, nagu kaebuse esitamisega pärast kaebetähtaja möödumist (TsMS § 637 lg 1 p 2), mille ilmnemisel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kui nn lihtmenetluse asi on juba menetlusse võetud, tuleb see ka sisuliselt lahendada.
|