2-13-23176/103
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.11.2017 |
|
Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 14)
Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 17)
Kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus tulenevalt TsMS § 164 lg 1 p-st 1 ja § 171 lg-st 1 juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 17-18). (p 20)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 17)
Kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus tulenevalt TsMS § 164 lg 1 p-st 1 ja § 171 lg-st 1 juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 17-18). (p 20)
|
| 3-2-1-79-16
|
Riigikohus |
20.10.2016 |
|
VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 15)
Juhul, kui kohus leiab, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud. (p 15)
Nii hagi tagamisel kui ka garantii realiseerimisel üldkorras saab garantii realiseerimise keelata vaid siis, kui garantii realiseerimisega rikutaks pooltevahelist lepingut (vrd RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 11; RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). Järelikult on isikul TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). (p 16)
Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu ülesütlemise avalduse ja kohus leiab, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Vastasel korral rikub kohus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). (p 12)
Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 11). (p 12)
Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 13)
|
| 3-1-1-90-15
|
Riigikohus |
13.11.2015 |
|
Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka RKKKo 3-1-1-79-09, p 16). (p 19)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Varguses süüditunnistamiseks tuleb alati kindlaks teha, millised esemed varastati ning kas varastatud asjade väärtus ületab KarS § 218 lg-st 4 tulenevalt 20 miinimumpäevamäära. Seejuures ei ole KarS § 199 puhul alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Selleks, et süüdistatav rahaliselt hinnatava asja varguses süüdi tunnistada, piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3) (vt ka RKKKo 3-1-1-69-12, p 8). (p 16)
Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et kannatanu nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Samuti on tsiviilhagi esitanud kannatanul endal võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 21)
Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks ei ole küllaldaselt teavet, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (RKKKo 3-1-1-1-14, p 22). Kuigi kannatanu nõude kohta käivad täiendavalt esitatavad tõendid võivad sisaldada teavet ka süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta, on kohtul avar otsustuspädevus lühimenetlusest keeldumiseks, millega alati kaasneb võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. (p 22)
|
| 3-2-1-116-12
|
Riigikohus |
29.10.2012 |
|
Hageja esitatud asjaolude kogumi kvalifitseerib kohus sõltumata poolte antud õiguslikust hinnangust. Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust.
Kohtul on kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on mõjuva põhjuse olemasolu. Mõjuvaks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 järgi ei piisa ainuüksi töötaja soovist või võimalusest asuda töötama teise tööandja juurde. Sellisel juhul on töösuhte lõppemise põhjuseks eelkõige töötaja tahe, mitte temast sõltumatud asjaolud, mis kaaluksid üles tööandja huvi töösuhet jätkata. Olukorras, kus töötaja soovib töölepingu lõpetada teise tööandja juurde siirdumise tõttu, on tööleping võimalik lõpetada TLS § 79 järgi poolte kokkuleppel või TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt, järgides TLS § 98 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega.
Töölepingu ülesütlemise mõjuv põhjus võib tuleneda tööandjast või töötajast. Esimesel juhul on erakorraline ülesütlemine seotud tööandja kohustuste rikkumisega (TLS § 91 lg 2), teisel juhul töötaja isikuga (TLS § 91 lg 3).
Kui tööandja ütleb töölepingu üles töötaja ette teatamata lahkumise või tööle asumata jätmise tõttu, kohaldub TLS § 74 lg 3.
|
| 3-2-1-5-12
|
Riigikohus |
20.03.2012 |
|
Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale.
Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).
Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.
Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.
Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-29-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40 ja 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11.
Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97)
Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus tekib VÕS § 1057 järgi ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.
Kindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab vähendada VÕS § 139 järgi, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12).
Vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17.
TsMS § 348 lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama menetlusosalistel avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
|
| 3-2-1-134-10
|
Riigikohus |
19.01.2011 |
|
Kohtud jätsid pooltele selgitamata, et neil mõlemal on ka TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi menetlemisel õigus esitada hagi täitedokumendist tulenevate õiguste või kohustuste tuvastamiseks. Sellega rikkusid kohtud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ning TsMS § 351 lg-t 1, mille järgi on kohtul kohustus arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 2 järgi.
Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu. Kui võlgnik leiab, et ta on täitedokumendi täitnud, saab ta samuti esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (vt 28. aprillil 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks ei ole täitedokumendi ebaselgus.
Täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib TsMS § 368 lg 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise hagi võib pool esitada ka TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi menetlemisel.
|
| 3-2-1-41-09
|
Riigikohus |
11.05.2009 |
|
Hageja ei ole järginud TsMS § 363 lg 1 p 3 ja on viitamata jätnud tõenditele, millega ta oma põhiväidet tõendab. Sellises olukorras pidi hagi menetlev kohus tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja laskma vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab.
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
|
| 3-2-1-114-08
|
Riigikohus |
17.12.2008 |
|
Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust. TsMS § 351 lg 1 järgi peab kohus arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Seega peab kohus arutama pooltega ka hageja nõude võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni. Ilma seda tegemata ei ole kohtul võimalik pooltele selgitada, mis asjaolud on asjas olulised, küsida poolte seisukohti nende asjaolude kohta ja selgitada pooltele, kes neist peab tõendama ühte või teist asjaolu.
Töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ei tähenda, et töötajal ei oleks saanud tekkida kahju tööandja tegevuse tagajärjel. Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda ajutise korra sätetest ja võtta aluseks keskmise kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Ka siis, kui töötaja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab tööandjale siiski võimaluse tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui tööandja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-92-03 (Ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu ei lahkunud kutsehaiguse põhjustanud töölt kutsehaiguse tõttu.)
Töötaja võib kahju suuruse arvutamisel ajutise korra järgi võtta aluseks keskmise kuusissetuleku oma tööandja juures ka juhul, kui töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Võib eeldada, et tööandja maksis töötajale vastava eriala keskmist palka.
Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused tööandja juures kahjustasid töötaja tervist ja põhjustasid talle kutsehaiguse ning et tööandja ei võtnud midagi ette töötaja tervist kahjustavate töötingimuste kõrvaldamiseks.
Juhul kui isik ei suuda asja tõendada, et tööandja tööprotsess oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et tööandja rikkus tema suhtes nendel ajavahemikel seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid, siis puudub üks tööandja vastutusele võtmise eeldus - teo õigusvastasus. Sellisel juhul ei pea tööandja TsK § 448 lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.
Ajutine kord ei kehti alates 1. juulist 2002. See tähendab, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 07.12.2011, nr 3-2-1-68-11)
Kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.
|
| 3-2-1-41-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-96-03.
Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine.
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Nõukogu otsusele võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks.
Teo asetleidmine TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel.
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist, küll aga saab selle alusel lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühing peab tõendama, et vara müümisel ei järginud juhatuse liige hoolsust, mida temalt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust.
Kohus ei ole asja lahendamisel seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.
Ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine ei ole hagi eseme muutmiseks, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist.
|
| 3-2-1-87-04
|
Riigikohus |
29.09.2004 |
|
Frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutes sätestatud omandireservatsiooni klausel on siduv ka siis, kui see ei sisaldu raamkokkuleppes, mis sätestab lepingute sõlmimise frantsiisivõtjatega.
Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma poolele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pool ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa ta kohtuotsuses sellele asjaolule ka tugineda.
Ostu-müügilepingus sätestatud tütaräriühingute kohustuste üleminek ei sõltu ainuüksi asjaolust, kas äriühingute ühinemine viidi lõpule või mitte.
|
| 3-2-1-54-04
|
Riigikohus |
05.05.2004 |
|
Asjaolu, et pool ei vaidle tõendite tagastamisele vastu ega viita nende tagastamise ebaõigsusele ka apellatsioonkaebuse vastuses, võib tuua kaasa TsMS § 68 kohaldamise.
Kohus peab pooltele selgitama asjaolude tõendamise koormust. Kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-4-00.
Kuni 01.07.2002 kehtinud ÄS § 5 lg 2 järgi läksid ettevõttega seotud kohustused ettevõtte üleminekuga üle automaatselt. Kohustuse üleminekuks ei nõutud kokkuleppe sõlmimist.
|
| 3-2-1-50-04
|
Riigikohus |
23.04.2004 |
|
Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 229 lg 2, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata. TsMS §-s 153 sätestatud vastuhagi vastuvõtmise tingimused tähendavad üksnes võimalust esitada tasaarvestuse avaldus soovi korral hagina.
Apellatsioonikohus ei taganud pooltele võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid TsÜS § 68 kohaldamiseks vajalike asjaolude kohta.
TsK §-s 258 sätestatud eeldust vahetatavate asjade hindade võrdsuse kohta saab kohaldada üksnes juhtudel, kui pooled ei ole hinnas kokku leppinud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata.
|
| 3-2-1-148-03
|
Riigikohus |
22.12.2003 |
|
Kui apellatsioonikohus leiab, et kostja pole asjas esitanud oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid, peab kohus kostjale selgitama, millised asjaolud tõendamist vajavad ja andma tõendite esitamiseks võimaluse.
Kui üürileandjaks on kohalik omavalitsus, võib üüri ja kommunaalteenuste eest tasumata jätmise mõjuvaks põhjuseks olla ka sotsiaalabi vajadus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-104-00). Üüri ja teenuste eest tasumata jätmise mõjuvate põhjuste olemasolu peab tõendama üürnik (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-00).
|
| 3-2-1-129-03
|
Riigikohus |
03.12.2003 |
|
Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes vastamata osale apellatsioonkaebuse põhjendustele, õigustades kujunenud olukorras vastamata jätmist ebaõigesti TsMS § 319 lg-s 2 sätestatuga.
Kohus peab kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 juhtima kostja tähelepanu vastuväite täpsustamise vajadusele.
|
| 3-2-1-123-03
|
Riigikohus |
17.11.2003 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes arvestamata kostja väite, et elumaja korterivaldajate koosoleku toimumine korteriühistu asutamiseks on tõendamata.
Kuna kostja ei võtnud omaks hageja väidetud asjaolu EES § 219 nimetatud elamuühistu liikmete üldkoosoleku otsuse kohta, siis oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama, et ta peab korterivaldajate üldkoosoleku otsuse olemasolu tõendama muude tõenditega.
Hageja pidi omandiõiguse tekkimist vaidlusalusele korterile tõendama EES §-s 219 sätestatud korterivaldajate üldkoosoleku otsuse ning elamuühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahel korteri üleandmise kohta sõlmitud kokkuleppe alusel. Mõlemad tehingud nõudsid seaduses ettenähtud lihtkirjalikku vormi.
|
| 3-2-1-96-03
|
Riigikohus |
22.10.2003 |
|
Kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, tagamaks menetlusosalistele võimalus tõendada tuvastatavaid asjaolusid ja avaldada enne otsuse tegemist arvamust õiguse kohaldamise kohta.
Õiguse üldpõhimõtte kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes. Seadusandja ei ole andnud rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu ÄS § 187 lg 2 uuele redaktsioonile. Seega ei oleks kohtud võinud seda sätet asjas kohaldada. (p 19)
|
| 3-2-1-89-03
|
Riigikohus |
15.10.2003 |
|
Ringkonnakohus ei ole oma järeldusi põhjendanud asjassepuutuvate faktide ega tõenditega. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg 4.
Kohus peab tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kuna kahju tekitajal lasub TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse.
Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Tööandjal on võimalik tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kutsehaigus.
Hüvitise arvutamisel võetakse arvesse kõik töötasu liigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, va ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed. Töövõtulepingu alusel saadud sissetulek on töölepingu alusel töötava isiku jaoks eeldatavasti juhuslik sissetulek, mille arvamiseks töötaja keskmise kuusissetuleku hulka puudub alus.
|
| 3-2-1-98-03
|
Riigikohus |
23.09.2003 |
|
Lepinguliste vaidluste lahendamisel tuleb arvestada ka lepingu sõlmimisele eelnenud pooltevahelisi suhteid, mis kujunesid riigihanke käigus, ning poolte käitumist lepingu täitmise ajal.
Apellatsioonikohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 171 lg 1, jättes protsessiosalistele tagamata asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Tsiviilõiguses kehtib üldine põhimõte, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu.
Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel tuleb kahju saanud isiku reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema.
Tuvastatud ei ole, et tööettevõtjale oleks esitatud lepingu kohaseid pretensioone töö koguse ja kvaliteedi suhtes. Seega ei olnud tellijal õigust lepingut enne tähtaega lõpetada.
|
Facebook
X.com