2-21-18029/187
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2025 |
|
Tasu määramine üksnes maamaksu alusel ei ole kooskõlas juurdepääsutasu eesmärgiga. Ainuüksi maamaksu suurusel põhinev tasu kõiki koormatud kinnisasja omanikule langevaid negatiivseid tagajärgi arvesse võtta ei võimalda ega taga ka nende kohast hüvitamist. (p 22.2)
Olukorras, kus juurdepääsutasu määramiseks ei ole andmeid, saab kohus põhimõtteliselt tugineda ka TsMS §-le 233, kuid selleks peab kohus tuvastama vastavate eelduste olemasolu. Eelkõige peab kohus tuvastama, et menetlusosaliste kohtu ette toodud asjaolude alusel ei ole võimalik kinnisasja väärtuse vähenemist kindlaks teha (nt selles piirkonnas puudub piisav arv võrdlustehinguid nii kasutuseeliste kui ka kinnisasja koormatise vaba ja koormatud väärtuse kindlaksmääramiseks vms) või oleks see seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.6). Sarnaselt olukorrale, kus vastavad tõendid tasu määramiseks on kohtule esitatud, tuleb ka TsMS § 233 alusel tasu määrates arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh juurdepääsutee asukohta, tee kasutamise intensiivsust, kasutusviisi, privaatsuse riivet jms. Samuti tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, sh talle tasu maksmisega kaasnevat koormist (vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.3). (p 23)
Sellises hagita menetluses, mis põhineb menetlusosalise nõudel, ei saa uurimispõhimõtet mõista sedavõrd laialt, et kohus peab kinnisasja väärtuse vähenemise selgitamise eesmärgil omal algatusel määrama ekspertiisi kinnisasja väärtuse vähendamise tuvastamiseks või muul viisil tõendeid koguma. Kui menetlusosaline soovib tugineda kinnisasja väärtuse vähenemisele, peab ta kohtule esitama asjaolud ja tõendid, millest nähtub kinnisasja väärtuse vähenemine ja millest saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta. Teisalt ei ole aga põhjust pidada lubamatuks kohtutel tuvastada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjade väärtus avalike kinnisvaraportaalide või Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute statistiliste andmete põhjal, kui menetlusosalised ei ole vastavat tõendit, tuginedes andmete puudumisele, esitanud. Päringu kriteeriumid, mis võimaldavad kohtul välja selgitada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste kinnisasjadega tehtud tehingute võrdlusandmed, määrab sellisel juhul kohus. (p 23.2)
Olukorras, kus andmed tasu arvutamiseks puuduvad, ei ole võimalik jätta tasu välja mõistmata, v.a juhul kui teeniva kinnisasja omanik on tasu saamisest loobunud. Kuna kinnisasja väärtuse vähenemise kindlakstegemine on praktikas keeruline ja võib olla võrreldes juurdepääsutasu suurusega ebamõistlikult kulukas, on alternatiivselt kinnisasja väärtuse vähenemine võimalik välja selgitada, tuginedes kinnisasja kui terviku turuväärtusele, kuivõrd juurdepääsuõiguse määramine ei mõjuta üksnes teealust maad, vaid kogu kinnisasja tervikuna. Selleks tuleb juurdepääsutee aluse maa pindala korrutada konkreetse kinnisasjaga samas piirkonnas asuva kinnisasja ühe ruutmeetri turuväärtusega ning leitud tulem lahutada kogu kinnisasja turuväärtusest. Selliselt saadud väärtuse vähenemisele vastav summa on keskne sisend juurdepääsutasu iga-aastase tasu arvutamise valemis (vt ka RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.5). Seejuures saab kasutada konkreetse kinnisasja turuväärtuse tuvastamiseks ka kinnisasja müügikuulutusi ja Maa- ja Ruumiameti kinnisvaratehingute andmebaasi andmeid. (p 24)
Juurdepääsutasu määramisel tuleb kohtutel arvestada ka juurdepääsutee talumise kohustusega koormatud kinnisasja väärtust ja seniseid kasutusvõimalusi mõjutavate spetsiifiliste asjaoludega, nagu juurdepääsutee asukoht, kasutamise intensiivsus, privaatsuse häirimine jms. Kuna ei saa välistada, et koormatise vaba kinnisasja ja koormatud kinnisasja väärtuse vahe alusel leitud tasu ei kompenseeri proportsionaalselt kõiki negatiivseid tagajärgi, mis koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsu kasutamisega võivad kaasneda, peab kohus enne kinnisasja väärtuse vähenemise korrutamist diskontomääraga siseveendumuse (TsMS § 233) kohaselt otsustama, kas eeltoodud summat tuleb Riigikohtu 1. juuni 2022. a määruse nr 2-19-20416/41 p-s 15.5 esitatud tasu valemis rakendada täies ulatuses või on kõiki asjaolusid arvesse võttes vajalik seda suurendada või vähendada ulatuses, milles konkreetsed negatiivsed tagajärjed seda õigustavad. Kui juurdepääsutee ei kulge elumaja lähistelt, tee kasutamine ei raskenda kinnisasja terviklikku kasutamist ega too kaasa märkimisväärset kasutamisintensiivsust või ei riiva juurdepääsutee kasutamine koormatud kinnisasja omaniku privaatsust oluliselt, võib olla põhjendatud esialgset kinnisasja väärtuse vähenemist väljendavat summat asjaoludest tulenevalt vähendada. Seevastu siis, kui juurdepääsutee kulgeb elamumaal asuvate hoonete, näiteks elumaja või abihoone, lähedalt või esineb muid asjaolusid, millest nähtub, et omandiõiguse riive on intensiivsem, tuleb kohtul leitud väärtuse vähenemist väljendavat summat arvestada täies ulatuses või seda riive intensiivsuse tõttu isegi suurendada. Alles siis, kui kinnisasja väärtuse vähenemine on välja selgitatud kõiki negatiivseid mõjusid arvestavalt, saab kohase summa korrutada diskontomääraga. Kuna tasu määramisel on tegemist kaalutlusotsusega ning tasu suurust mõjutavad asjaolud tuvastab kohus, peavad kohtu kaalutlused tasu määramisel olema määruses põhjendatud ning tuginema konkreetse vaidluse asjaoludele. (p 25)
Ühise korrashoiukohustuse määramisel tuleb sarnaselt tasu määramisele olukorras, kus teed kasutavad mitu isikut, arvestada iga isiku teekasutamise osakaalu. Kusjuures eelduslikult tuleb neid osasid pidada võrdseteks. Teistsuguse kasutusintensiivsuse tõendamine lasub menetlusosalistel. (p 28.1)
Koormatud kinnisasja omanikule tekkivaid negatiivseid tagajärgi juurdepääsutee korrashoiu kohustuse määramine juurdepääsu taotlejale ei vähenda, seega ei ole ka põhjendatud juurdepääsutasu korrashoiukulude arvel vähendada. (p 28.2)
Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud kohtulahendid; RKTKm nr 2-19-20416/41, p 17. (p 31)
|
| 2-21-2595/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2025 |
|
Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg-ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. (p 16)
Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS § le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. Kui menetluskulude nõude pankrotivõlausaldajana esitamise ajaks ei ole kohus veel menetluskulusid kindlaks määranud või menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend ei ole jõustunud, tuleb võlausaldajal vastav nõue esitada tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Menetluskulude nõude esitamisel pankrotivõlausaldajana tuleb järgida ka PankrS § 93 lg-s 1 reguleeritud nõuetest teatamise tähtaega. Kui vastav tähtaeg on jäänud järgimata ning PankrS § 102 lg 1 neljandast lausest lähtudes ei ole enam võimalik taotleda ka selle ennistamist, saab menetluskulude nõude PankrS § 167 lg-t 1 arvestades realiseerida pärast pankrotimenetluse lõppemist. (p 17)
PankrS § 431 lg 1 alusel tekkiv küsimus, kas menetluskulud tuleb tasuda massikohustusena või mitte, on sarnasem menetluskulude jaotuse küsimusega. Seega peab kohus juba menetluskulude jaotamisel omal algatusel arvestama sellega, et ühe menetlusosalise suhtes on menetluse ajal kuulutatud välja pankrot ning tema asemel on menetlusse astunud pankrotihaldur. Sellisel juhul peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi resolutsioonist selgelt nähtuma, mis ajani tekkinud menetluskulusid ei kaeta võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena ja mille kohta saab seega võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana ning mis ajast tekkinud menetluskulud kaetakse võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena. (p 15)
Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. Kui pankrotihaldur leiab, et menetluskulude hüvitamise nõue ei peaks olema massikohustus, tuleb tal seega ka eelviidatud olukorras vaidlustada lahend selles sisalduva kulude jaotuse osas. (p 16)
Kohtul tuleb menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lõikega 1 arvestada alati, kui pankrotihaldur on PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause alusel oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astunud, st sätte kohaldamisala ei piirdu vaid PankrS §-s 43 reguleeritud pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlustega. (p 17)
Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS § le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. (p 17)
|
| 2-21-18545/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.06.2025 |
|
NB! Seisukoha muutus!
TsMS § 195 lg-le 21 tuleb tõlgendada lähtudes arusaamast, et kui pool soovib menetluses saavutada tagajärge, mille eelduseks on tagatise andmine (TsMS § 194), siis loetakse rahalise tagatise tasumine taotletava toimingu tegemisest huvitatud menetlusosalise kohustuseks. Ehkki menetlusosalisel on võimalik leppida kolmanda isikuga kokku, et kolmas isik abistab menetlusosalist menetlustagatiste (TsMS §-d 194–197) tasumisel, nt tasudes need menetlusosalise eest või andes menetlusosalisele selleks laenu, ei muutu menetlusosalist sel viisil abistanud kolmas isik selle tagajärjel ei tagatist andma kohustatud isikuks ega ka õigustatud isikuks, kes võib vastavate asjaolude esinemise korral tasutud rahasumma tagasi nõuda. See on menetlusosalise ja kolmanda isiku vahelise sisesuhte küsimus, millele kohus ei saa anda hinnangut selles kohtumenetluses, kus asjaomane tagatis kohtu korraldusel menetlustoimingu tegemise eeldusena tasuti. Sarnane on õiguslik olukord ka muude võlaõiguslike suhete puhul, kus võlgniku eest kohustuse täitnud kolmas isik ei muutu ise võlasuhte pooleks ning võib VÕS § 78 lg 4 kohaselt esitada võlgniku vastu tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest (mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest). Seega, kui menetlusosalisel on menetluses kohustus tasuda tagatis, tuleb sellekohase soorituse tegijaks ja ühtlasi tagatise andjaks lugeda see menetlusosaline, mitte soorituse (rahaülekande) menetlusosalise eest teinud isik. (p-d 32 ja 33)
|
| 2-23-12378/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.06.2025 |
|
TsK § 551 lg te 1–3 järgi pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma kuue kuu jooksul pärandi avanemisest. Võimalik oli võtta pärand vastu ka seda faktiliselt valitsema või valdama asudes. TsK § 551 lg-te 2 ja 3 järgi loetakse, et pärija on kogu pärandvara vastu võtnud, kui ta on asunud valitsema või valdama mõnda pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Seejuures ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija asus valdama (RKTKo nr 3-2-1-141-03, p-d 7 ja 20; 3-2-1-130-05, p 11). (p 12)
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse korteriomandile kinnisomandi kohta sätestatut. Kinnisomandi tehinguliseks üleandmiseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 alusel vajalik kolme eelduse täitmine: (1) sõlmitud on notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping), (2) kinnisasja võõrandanud isikul on käsutusõigus, (3) õigusmuudatus on kantud kinnistusraamatusse (RKTKo nr 3-2-1-127- 13, p 20; 3-2-1-18-14, p 26). (p 14)
Asjade käsutamisel tuleb arvestada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõttega, mille kohaselt tuleb iga ese üle anda eraldi käsutustehinguga. Eelnevat seisukohta ei väära PärS § 148 lg 1 esimeses lauses sätestatu, mille kohaselt on kaaspärijal õigus käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Nimetatud säte kohaldub vaid juhul, kui pärandaja vara pärivad mitu pärijat (vt kaaspärija mõistet PärS §-s 147). (p 15)
Pärandvara ühisuse osa võõrandamisel tehingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid õigused ja kohustused pärandvara ühisuses. See tähendab, et omandajale lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Seejuures on pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe (RKTKo nr 2-17-4276/69, p 15; RKTKm nr 2-22-1754/11, p 9). (p 15)
Ühisomandis oleva kinnisasja võõrandamise puhul märgib kolleegium, et kehtiva õiguse kohaselt saavad omanikud ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu, st ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks on vaja mõlema omaniku nõusolekut (vt ka RKTKm nr 3-2-1-62-16, p 17). See kehtib nii abikaasade ühisomandi kohta (PKS § 29 lg 1 esimene lause, PKS § 39) kui ka kaaspärijate kohta (PärS § 148 lg 1 teine lause). Seega on kaaspärija õigus käsutada pärandvara hulgas olevaid esemeid piiratum kui ainupärijal, kuna üksnes ühe pärija puhul ei teki pärandvara ühisust ja ainupärija saab päritud vara omanikuks samas positsioonis nagu pärandaja. (p 16)
Olukorras, kus hageja oleks kinnistusraamatuväliselt saanud kinnisasja ühisomanikuks ning tema huvi on suunatud üksnes ühisomandisuhte lõpetamisele ja ühisvara jagamisele, ei oleks iseenesest vaja eraldi esitada nõuet, mille eesmärk on hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Selle, kas hageja on ühisomanik, saab kohus tuvastada ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldusena. (p 19)
Arvestades, et hageja eesmärk hagi esitamisel oli lõpetada korteri ühine omand ning selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud vaja esitada nõuet kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikke tahteavaldusi andma kohustamiseks, saab TsMS § 122 lg-st 2 ja analoogia alusel TsMS § 134 lg-st 3 lähtudes lugeda kinnistusraamatu kande parandamise nõude hinna hõlmatuks ühisvara jagamise nõudega. Seega on tsiviilasja hind TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 5 järgi 3500 eurot. (p 20)
Otsuses menetluskulude jaotuse märkimine on TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt kohustuslik ja see on võimalik märkimata jätta üksnes TsMS § 173 lg-s 5 kirjeldatud otsustes, s.o vaheotsus, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus ja vaidlustamise reservatsiooniga otsus dokumendimenetluses. (p 21)
|
| 2-21-2704/22
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.06.2025 |
|
Kui osanik on esitanud osaühingu vastu hagi, on selles vaidluses osaühingule esindaja määramise otsustamisel ÄS § 177 lg 1 järgi piiratud hagejaks oleva osaniku hääleõigus. Küll aga ei ole osaühinguga peetavas õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise otsustamisel piiratud üldjuhul osaühingu kaaskostjaks oleva osaniku hääleõigus. Olukorras, kus osanik ja osaühing osalevad menetluses samal poolel, ei ole osanikul eelduslikult huvide konflikti. ÄS § 177 lg 1 mõttes peab kostjaks olev osaühing õigusvaidlust hagejaks oleva osaniku, mitte kaaskostjaks oleva juhatuse liikmega. (p-d 13 ja 14)
Vt RKTKm nr 2-19-13966/21, p 15. (p 15)
Vt RKTKm nr 2-19-13966/21, p 19.5. (p 15)
Osanike koosoleku kokkukutsumise otsustamine on juhatuse sisemise töökorralduse küsimus, mille rikkumine ei ole koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine. Osanikud saavad lähtuda sellest, et osanike koosolek on kokku kutsutud, kui koosoleku kutse saadab osanikele juhatuse liige. Ei ole nõutav, et osanike koosoleku kutse saadaksid kõik juhatuse liikmed ühiselt. (p 16)
Osanike otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks ei ole see, et koosolekul ei antud osanikele võimalust valida juhatajat ega protokollijat, vaid need nimetas kokkukutsuja. Seadus ei reguleeri seda, kuidas osanike koosoleku juhataja ja protokollija määratakse. (p 17)
Seadus ei reguleeri seda, kuidas osanike koosoleku juhataja ja protokollija määratakse. (p 17)
Ringkonnakohus võib jätta menetluskulud kindlaks määramata ja välja mõistmata vaid juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra (TsMS § 174 lg 4) või kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi täielikult või osaliselt ja saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. (p 20)
|
| 2-21-10232/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.05.2025 |
|
KrtS § 21 lg 2 kolmandat lauset ja § 20 lg-t 2 tuleb tõlgendada koostoimes nii, et korteriühistu põhikirjas võib määrata erinevad nõuded otsustusvõime osas otsuste vastuvõtmisel üldkoosolekul ja koosolekut kokku kutsumata. (p 13)
Kvoorumi- ja häälteenamuse nõuete rikkumise tagajärjeks ei ole otsuste tühisus. Taolised rikkumised saavad olla üksnes otsuste kehtetuks tunnistamise aluseks (TsÜS § 38 lg 1). (p 16)
Olukorras, kus nõue juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks jääb rahuldamata põhjusel, et vaidlustatud otsus on vahetult enne kohtulahendi tegemist uue otsusega kinnitatud (TsÜS § 38 lg 5 teine lause), on õiglane jätta senised menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel juriidilise isiku kanda, kuna kohtusse pöörduti siiski põhjendatult. (p-d 18 ja 19)
|
| 2-23-14452/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.03.2025 |
|
Vt RKTKm nr 2-17-7899, p 22.3. (p 21)
Eeltõendamismenetlus on seotud sellele järgneva põhimenetlusega juhul, kui kohus rahuldab eeltõendamismenetluse algatamise taotluse, eeltõendamise käigus kogutakse tõendeid ning neid tõendeid kasutatakse kas eeltõendamismenetluse ajal käimasolevas kohtumenetluses või pärast eeltõendamismenetluse lõppu algatatavas menetluses. (p 22)
Olukorras, kus eeltõendamismenetluse algatamise taotlus jääb rahuldamata või eeltõendamise käigus tõendeid ei koguta, on eeltõendamismenetlus de facto iseseisev menetlus. (p 23)
Vt RKTKm nr 2-21-5736, p 25; vt ka RKTKm nr 3-2-1-91-13. (p 21)
Eeltõendamismenetluse algatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta tehtav lahend või lahend, millega lõpetatakse eeltõendamismenetlus enne tõendite kogumist või keeldutakse kogutud tõendite avaldajale kättesaadavaks tegemisest, on TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes kohtuasja menetlust lõpetav lahend, milles tuleb kindlaks määrata ka menetluskulude jaotus. (p 23)
Olukorras, kus avaldaja eeltõendamise käigus kogutud tõenditele tuginedes põhimenetlust algatanud ei ole, on menetlusosalisel õigus taotleda kohtult menetluskulude jaotamist. Kohus peab seejuures menetlusosalisele selgitama tema õigust vastav taotlus esitada. Eeltõendamismenetluse korraldamist taotlenud isikul on võimalik esitada menetluskulude jaotamisele vastuväide, milles väljendab selget kavatsust algatada põhimenetlus esimesel võimalusel. Vastuväites peab olema märgitud, missuguse tähtaja jooksul põhimenetlus algatatakse ning miks ei ole seda varem võimalik teha. Vastuväites määratud tähtaeg peab olema mõistliku pikkusega. Kui taotleja nimetatud tähtaja jooksul põhimenetlust ei algatata, tuleb eeltõendamismenetluse korraldanud kohtul menetluskulud ära jaotada nii, nagu tõendeid ei oleks kogutud. (p 24)
|
| 2-24-10559/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.02.2025 |
|
Hagi tagamise tagatise eesmärk on tagada kostjale vähemalt osaliselt tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine TsMS § 391 järgi (RKTKm nr 3-2-1-98-16, p 10). (p 12)
Tagatise nõudmine ja selle suuruse määramine TsMS § 383 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKm nr 3-2-1-10-10 , p 14). (p 12)
Kuigi rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb TsMS § 383 lg 11 järgi tagatis üldjuhul anda, on kohtul TsMS § 383 lg 12 järgi ka rahalise nõudega hagi puhul õigus kaaluda, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis muudaksid tagatise nõudmise ebaõiglaseks. Selliseks asjaoluks on mh see, kui hagi tagamine ei saakski kostjale kahju tekitada ehk kostjal ei saaks tekkida TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud nõuet. (p 12)
Mitterahalise nõudega hagi tagamisel kuulub kohtu kaalutlusruumi (TsMS § 383 lg 1) mh selle hindamine, kas hagi tagamine võib põhjustada kostjale kahju, mille hüvitamist saaks kostja hagejalt nõuda nt hagi rahuldamata jätmise korral (TsMS § 391 lg 1 p 1). (p 13)
Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb arvestada mh VÕS § 127 lg-s 4 sätestatuga. Hüvitada tuleb kahju, mis on hagi tagamise taotluse esitamisega põhjuslikus seoses ja mis kostjal hagi tagamiseta ei tekiks. Seega ei saa hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda juhul, kui hagi on küll tagatud, kuid kostjale tekkis kahju muul põhjusel kui hagi tagamise tõttu. (p 14)
|
| 2-24-6219/56
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.02.2025 |
|
Kui hagi tagamise määrus tühistatakse määruskaebemenetluses TsMS § 377 lg 1 eelduse puudumise tõttu, võib see TsMS § 391 lg 1 p 2 ja TsMS § 391 lg 2 koostoimes tähendada seda, et hageja makstud hagi tagamise tagatise tagastamise alused võivad tekkida juba enne asjas lõpliku kohtulahendi tegemist. Õige ei ole järeldus, et tagatis peab jääma deposiiti kohtumenetluse lõppemiseni. (p 13)
|
| 2-20-19179/81
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.10.2024 |
|
TsMS § 172 lg 6 kohaselt tuleb eristada erikontrolli läbiviija määramise menetluse kulude jaotust ning erikontrolli läbiviija määramisega seotud menetluse kulude jaotust. Nende kulude jaotus võib sõltuvalt asjaoludest olla erinev. (p 13)
Erikontrolli läbiviija määramisega seotud menetluse kulud, s.o eelkõige erikontrolli läbiviija kulud ja tasu, jäävad erikontrolli korraldamise korral juriidilise isiku kanda, kellele erikontroll määrati.(p 13.2)
Erikontrolli läbiviija määramisega seotud menetluse kulud, s.o eelkõige erikontrolli läbiviija kulud ja tasu, jäävad erikontrolli korraldamise korral juriidilise isiku kanda, kellele erikontroll määrati. Erikontrolli läbiviija kulude ja tasu hüvitamiseks võib kohus nõuda erikontrolli läbiviija määramise menetluses ettemakset juriidiliselt isikult või erikontrolli taotlenud isikult. Erikontrolli läbiviija tasu nõue tehtud töö eest muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Kui juriidiline isik ja erikontrolli läbiviija ei jõua kokkuleppele viimasele makstava tasu ja hüvitatavate kulude lõplikus suuruses, määrab tasu ja hüvitatavad kulutused erikontrolli läbiviija avalduse alusel kohus. Kui tasu ja kulude hüvitamise avaldus rahuldatakse ning nende ulatuses on tehtud ettemakse, määrab kohus erikontrolli läbiviija kasuks kulutuste ja tasu väljamaksmine ettemakse arvel.(p 13.2)
Erikontrolli läbiviija määramise kulud jäävad üldjuhul juriidilise isiku kanda, kellele erikontroll määrati. Erikontrolli taotlenud isiku kanda võib need kulud jätta eelkõige nt juhul, kui ta taotles erikontrolli määramist pahauskselt, st teadis, et tegelikult ei ole alust erikontrolli määrata, või kui avaldus oli ilmselgelt põhjendamatu. Erikontrolli läbiviija määramise menetluse kulude jaotus ei sõltu ainult sellest, kui suures ulatuses erikontrolli korraldamise avaldus rahuldatakse. (p 13.1)
|
| 2-22-130552/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.09.2024 |
|
Parkimiskorda rikkunud sõidukite kasutajate nimede ja isikukoodide esitamine ei ole piisav, tõendamaks seda, kes juhtis sõidukit parkimiskorra rikkumise ajal. Tegemist on üksnes kostja sellekohase väitega, mitte tõendiga. Tõendiks saab mh olla sõidukit juhtinud isiku digitaalselt allkirjastatud kinnitus selle kohta, et sõiduk oli vaidlusalusel päeval just selle isiku valduses ja ainukasutuses. (p-d 14.1 ja 14.2)
TsMS § 168 lg-id 4 ja 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kuni kostja poolt tõendite esitamiseni selle kohta, kes juhtis parkimiskorda rikkunud sõidukit, peab kostja kandma esitatud tõendite põhjal kostja asendamiseni hagejal tekkinud menetluskulud. (p 16)
|
| 2-21-2998/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.06.2024 |
|
Nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi, ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (RKTKo nr 2-16-16481/77, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui tasaarvestuse üle tekib vaidlus, tuvastab kohus kohtulahendi põhjendustes tasaarvestuse kehtivuse ja sellega kaasneva nõuete lõppemise (VÕS § 186 p 2) kattuvas ulatuses, jättes hagi selles osas rahuldamata. Resolutsioonis ei ole tasaarvestust vaja märkida, õigusjõu tekkimiseks piisab, kui tasaarvestus nähtub kohtulahendi põhjendustest (RKTKm nr 2-21-7518/93, p 18). (p 10)
Kui kohus leiab, et nii hageja nõue kui ka kostja tasaarvestusnõue on põhjendatud, siis ei ole otsus vaatamata sellele, et hagi jäi tasaarvestuse tõttu rahuldamata, tervikuna tehtud hageja kahjuks. Osas, milles kohus pidas hageja nõuet põhjendatuks, on hagi tehtud hageja kasuks, ja osas, milles kohus pidas põhjendatuks tasaarvestusnõuet, on otsus tehtud kostja kasuks. Selline olukord on sarnane hagi osalisele rahuldamisele, mistõttu menetluskulude jaotamisel tuleks lähtuda TsMS §-st 163. (p 14)
|
| 2-18-8743/162
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.05.2024 |
|
Tagatise eesmärk on kaitsta kostjat juhuks, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel võib kostja menetluskulude sissenõudmine hagejalt osutuda raskendatuks. (p 13.1)
PankrS § 431 lg 2 mõte ei ole jätta kostja ilma õigusest saada oma menetluskulude nõue hageja vastu (tagatise ulatuses) rahuldatud enne teisi võlausaldajaid. (p 13.3)
Kuigi tagatise andmise kõige tüüpilisem liik on raha hoiustamine kohtu deposiitkontol, ei ole tagatise liigid TsMS-s ega muudes tagatisi reguleerivates seadustes piiratud. Seega võib kohus määrata tagatise ka näiteks käenduse või garantiina. (p 13.4)
|
| 2-21-3088/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.05.2024 |
|
Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, saaks menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 5 järgi kostja kanda üksnes juhul, kui hageja pöördus kohtusse põhjendatult. (p 10.2)
|
| 2-17-124505/94
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.04.2024 |
|
Välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kolleegium on varem selgitanud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb kohtuasjale kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. (p 12)
Mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest (TsMS § 175 lg 3). Selleks peab kohus kohtuasja materjalidega tutvudes hindama, milles asja keerukus seisnes. Mitme esindaja kasutamise vajadust peab põhjendama pool, kes kulude hüvitamist nõuab. (p 14)
Asja keerukus võib seostuda vajadusega süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, asja keerukus võib seostuda ka tõendite hindamisega, eelkõige siis, kui hinnatavate tõendite maht on suur (RKTKm nr 3-2-1-112-09, p 17). Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on mingis valdkonnas eriteadmised (nt patendiõigus, kaubamärgiõigus vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud (RKTKm nr 3-2-1-112-09, p 17). (p 14)
Ka tsiviilasjades peab iseenesest olema võimalik, et hüvitatavaks loetakse lepinguliseks esindajaks olnud advokaati aidanud vandeadvokaadi või juristi, kes ei ole kohtus lepingulise esindajana osalenud, tehtud toimingute kulu, kui need toimingud on menetluses olnud vajalikud ja mõistlikud, ei ole tekitanud lisakulusid võrreldes olukorraga, kui toimingud oleks teinud esindajaks olnud advokaat, vaid on kulusid kokkuvõtlikult vähendanud. Näiteks juhul, kui kogenum advokaat suudab tänu oma erialasele kogemusele enne konkreetsete toimingute tegemist valida efektiivsema menetlustaktika või suunata õiguslikku argumentatsiooni enne selle lõplikku kujunemist viisil, mis hoiab menetluskulusid kokku ning vastavas osas menetlusosalise lepingulist esindajat menetlustoimingute tegemisel toetab, võib olla põhjendatud mõista vastavas osas kulud vastaspoolelt välja. Välistatud ei ole ka võimalus, et büroo madalama tunnihinnaga töötaja toetab kõrgema tunnihinnaga töötajat abistavate või ettevalmistavate toimingute tegemisel. Kulude hüvitamist taotleva menetlusosalise ülesanne on esile tuua, miks oli mitme esindaja kasutamine vajalik, eelkõige kuidas mitme esindaja kasutamine kokkuvõtlikult menetluskulude vähendamisele kaasa aitas. Selliste menetluskulude väljamõistmist peab kohus menetluskulude hüvitamist taotleva poole poolt kohtu ette toodud asjaolude ja põhjenduste alusel eraldi hindama ning põhjendama, sealhulgas peab kohus hindama, millised on need toimingud, mida teeb üks või teine esindaja. Kohus saab mitme esindaja kasutamisel teise esindaja kulud välja mõista vaid juhul, kui kulude hüvitamist taotlev menetlusosaline on veenvalt põhjendanud, miks mitme esindaja kasutamine oli vajalik. Ilma menetluskulude hüvitamist taotleva poole selgesõnaliste põhjendusteta on kohtul võimalik selliseid menetluskulusid arvesse võtta üksnes juhul, kui nende vajalikkus ja menetluskulusid tervikuna vähendav mõju on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt ilmselge. (p 16)
|
| 2-22-17383/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.04.2024 |
|
Kaasapellant ei pea kandma apellatsioonimenetluse kulusid, kui ta maakohtu lahendit ei vaidlustanud, kuid ta kaasati kaasapellandina apellatsioonimenetlusse TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi. (p 15.2)
Hagi õigeksvõtu korral ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid TsMS § 168 lg 6 kohaselt hageja kanda, sest hageja ei saanud kohtuvälise kokkuleppega hagi eesmärki saavutada. (p 16.2)
|
| 2-21-1582/97
|
Riigikohtu erikogu |
07.02.2024 |
|
Riigikohtu järjekindlas praktikas (RKHKo nr 3-20-915/47, p 32; RKHKm nr 3-20-2004/46, p 19; RKHKo nr 3-20-1115/147, p 40; RKHKm nr 3-22-937/21, p 7) on kinnistunud seisukoht, et RÕS § 22 lg-s 3 on sätestatud kolme kuu pikkune tähtaeg riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse esitamiseks alates riigi õigusabi toimingu tegemisest, kui menetlus ei lõpe varem. Seda praktikat toetab RÕS § 22 lg 3 selge tekst. Sättele praeguse kuju andnud eelnõu seletuskirja (Riigikogu XIV koosseisu 200 SE) lk-lt 22 nähtub, et praktika on kooskõlas seadusandja tahtega. Selgelt väljendatud seadusandja tahtest kõrvale kaldumine pole põhjendatud. (p-d 8 ja 9)
|
| 2-21-9796/80
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.01.2024 |
|
Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega ning ei ole alust eeldada, et õigusvaidlust sisaldav hagita asi oleks igal juhul üksnes menetlusliigi tõttu vähem keerukas kui hagiasi. (p 24)
|
| 2-19-6901/280
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2023 |
|
Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 15; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10. (p 12)
Vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15; RKTKm nr, 2-18-12098/272, p 17. (p-d 14-15)
Vt RKTKm nr 2-21-4128/88, p 11. (p 16)
TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb mh arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks. (p 17)
|
| 2-20-4997/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2023 |
|
Olukord, kus kostja on sõlminud samade ruumide kasutamiseks üürilepingu mitme üürileandjaga, ei tähenda seda, et kostja ei tea, kes on õige üürileandja. Sellises olukorras ongi kostjal sõlmitud mitu üürilepingut, mida tuleb ka täita. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 18)
Lepingupool ei saa keelduda oma lepingulise kohustuse täitmisest põhjusel, et ta on sama lepingueseme kohta sõlminud võlaõigusliku kokkuleppe veel kellegi teisega. (p 31)
Menetluskulude regulatsioon ei võimalda jätta hagi rahuldamise korral kostja poolel oleva kolmanda isiku menetluskulusid hageja ega kostja kanda. (p 36)
|
Facebook
X.com