https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 132| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-9796/80 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.01.2024

Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele hüvitatavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega ning ei ole alust eeldada, et õigusvaidlust sisaldav hagita asi oleks igal juhul üksnes menetlusliigi tõttu vähem keerukas kui hagiasi. (p 24)

2-18-9777/116 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.06.2023

Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid (vt RKTKo nr 3-2-1-105-12, p 17 ja RKTKm nr 3-2-1-91-08, p 12. (p-d 11-13)


Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid. Kehtiva (VeeS2019) järgi ei pea hagejal olema veeloa saamiseks kostja nõusolekut olukorras, kus vee paisutamise jätkamiseks on ülekaalukas avalik huvi. Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2), ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada. Ülekaaluka avaliku huvi olemasolu või puudumist hindab Keskkonnaamet sellekohase haldusakti andmisel, st hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustamisel veeloa andmise haldusmenetluses. Olukorrad, kus avaliku võimu kandjal on vajadus avalikes huvides piirata kinnisasja omaniku õigusi, lahendatakse kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-89-11, p-d 12 ja 19). (p-d 11-16)


Kohtul tuleb olukorras, kus kohtuasi algas VeeS1994 kehtivuse ajal (hageja nõue kostja vastu kohustamaks taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõuolek jõe paisutamisega jätkamiseks ja vee erikasutusloa väljastamiseks), kuid kohtumenetluse kestel hakkas alates 1. oktoobrist 2019 kehtima VeeS2019, kohaldada kehtiva seaduse sätteid. Kuivõrd kehtiv VeeS2019 ei näe ette, et hageja saaks vee paisutamisega jätkamiseks pöörduda kostja vastu esitatud nõuetega maakohtusse, tuginedes tegutsemisele avalikes huvides (vt VeeS2019 § 190 lg 4 ja § 192 lg 2), ei ole hagejal esitatud asjaoludel võimalik oma õigusliku huvina välja toodud eesmärki saavutada (hageja vee paisutamise jätkamise küsimuse üle otsustatakse veeloa andmise haldusmenetluses) ning hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p-d 11-15)


Vt RKTKo nr 2-13-37940/136, p 14.2. (p 19)

2-18-16519/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.11.2021

TsMS § 175 lg 1 esimeses lauses sätestatakse, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Nimetatud sätte alusel menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (vt nt RKTKo nr 3-2-1-24-06, p 12; RKTKm nr 3-2-1-65-13, p 16).

Kui avaldaja on TsMS § 174 lg-s 10 märgitud kinnituse esitanud, aga kohtul tekib sellele vaatamata kahtlus või juhib vastaspool tähelepanu sellele, et tegelikult pole alust hüvitada avaldaja menetluskulusid koos käibemaksuga, tuleb kohtul ka kontrollida, kas menetluskulude hüvitamiseks koos käibemaksuga on alust või mitte. Kui kohtul tekib kahtlus, kas avaldaja kinnitus selle kohta, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on õige, saab kohus seda kontrollida käibemaksukohustuslaste registrist.

Kui avaldaja on käibemaksukohustuslane, kuid kinnitab, et ta ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, peab kohus vaidluse või kahtluse korral nõudma avaldajalt selgitust selle kohta, miks käibemaksu tagasiarvestamine pole võimalik, ning kohustama avaldajat esitama ka vastavad tõendid (tõendid selle kohta, et konkreetsel juhul pole avaldaja õigusabiarvetel kajastatud sisendkäibemaksu maha arvatud). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldust lahendades ei saa tsiviilasja lahendav kohus hakata lahendama hüpoteetilist maksuvaidlust ega teha riigile käibemaksu maksmise kohustuse osas käibemaksuseaduse sätete tõlgendamise kohta siduvaid otsustusi. Samas peaks avaldaja suutma käibemaksu hüvitamiseks teha kohtule kahtluse või vaidluse korral usutavaks, et põhimõtteliselt võiks olla tegemist juhtumiga, mis kuulub mingi konkreetse käibemaksuseaduse sätte kohaldamisalasse. Kui avaldaja on kohtu jaoks usutavaks muutnud, miks ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, saab ta mh selgitada ja tõendada, kuidas ta on käitunud konkreetsel juhul - kas ta on kohtule esitatud õigusabiarvetel kajastatud käibemaksu (või muude menetluskuludega seotud käibemaksu) käibedeklaratsioonil deklareerinud ning kas tegemist on sisendkäibemaksuga, mis on nende deklaratsioonide alusel maha arvatud. Mh saab avaldaja oma selgituse (väite) tõendamiseks kasutada tõendina käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga.

Kui käibemaksukohustuslane on õigusabikulud käibedeklaratsioonil kajastanud ning ta on selle deklaratsiooni alusel sisendkäibemaksu maha arvanud, ei saa seda kulu pidada TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud menetluskuluks. Kui õigusabi saajale tuleks hüvitada käibemaks, mida ta ei ole pidanud enda kanda jätma, tooks see kaasa tema rikastumise. (p 15)

2-15-13627/151 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.06.2021

Üksnes kohtu määratud riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või muu asjatundja, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu eriteadmistega isik saab asjas anda eksperdiarvamuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. (p 23)

Oluline on eristada riiklikus ekspertiisiasutuses töötava kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi või kohtu määratud muu isiku tasustamise korda. Kui kohus on asjas ekspertiisi määranud, siis tekib eksperdil ja kohtu määratud muul isikul õigussuhe riigiga ning õigus nõuda eksperdikulude hüvitamist. (p 18)

Kohtuekspert on riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. Riiklikult tunnustatud ekspert on isik, kes on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja. (p-d 18.1 ja 18.2)

Kohtueksperdile ning eksperdina kasutatavale kohtu või muu riigiasutuse töötajale, kes täidab ekspertiisiga oma teenistuskohustust, ei kohaldata TsMS § 151 lg 2 esimese lause kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18. peatüki 3. jaos sätestatud eksperdikulude regulatsiooni, välja arvatud TsMS §-s 159 sätestatut. Riikliku ekspertiisiasutuse ekspertiisi tegemise kulud hüvitatakse kohtuekspertiisiseaduses sätestatud ulatuses ja korras ning ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside hinnad on sätestatud kohtuekspertiisiseaduse 5. peatükis. Kulude kindlaksmääramisele kohaldatakse TsMS § 159.

Arvestada tuleb ka sellega, et KES § 26 lg-te 5 ja 6 kohaselt rahastatakse ekspertiisi tegemist ekspertiisiasutuses riigieelarvest ning kohus kannab ekspertiisikulud menetluskuludesse ja need nõutakse sisse või jäetakse sisse nõudmata menetlusseadustes ettenähtud korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude väljamõistmist ja sissenõudmist Eesti Vabariigi kasuks reguleerib § 179. (p 18.1)

Nii riiklikult tunnustatud eksperdi kui ka kohtu määratud muu isiku majandus- või kutsetegevus toimub valdkonnas, mille tundmine on ekspertiisi tegemise eelduseks, ning KES § 27 kohaselt hüvitatakse nende isikute kulud menetlusseadustes sätestatud korras. Eksperdikulude hüvitamise kord on reguleeritud TsMS 18. peatüki 3. jaos.

Eksperdikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p 18.2)

Juhul, kui riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu isik on esitanud eeldatavate eksperdikulude kohta kohtule fikseeritud tasuga hinnapakkumise ja kohus on selle aktsepteerinud, määrates TsMS § 148 lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse ning pärast selle tasumist määranud ekspertiisi, siis saab eeldada selles suuruses eksperdikulude tekkimist.

TsMS § 148 lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse nõudmisel ei määra kohus kindlaks eksperdikulude lõplikku suurust. Eeldatavate eksperdikulude suuruse määramisel kontrollib kohus, kuidas eksperdikulude eeldatav maksumus on kujunenud ja kas eksperdikulude eeldatav maksumus on põhjendatud. Enne eksperdikulude ettemakse määramist TsMS § 148 lg 1 alusel, tuleb pooltele anda tähtaeg eksperdikulude eeldatava suuruse kohta arvamuse avaldamiseks. (p 19)

Tunnipõhise eksperditasu korral tuleb muu hulgas arvestada TsMS § 153 lg-s 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määrusega nr 322 kinnitatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §-des 4 ja 5 sätestatud piirmäärasid. (p-d 19 ja 21.3)

Pärast eksperdiarvamuse saamist, kui ekspert on oma kohustuse täitnud, tekib eksperdil eksperdikulude hüvitamise õigus. Kohtul tuleb eksperdikulude kindlaksmääramise kohta teha põhjendatud määrus, mille peale saavad nii ekspert kui ka menetlusosalised esitada määruskaebuse (TsMS § 159 lg 2). Sellisel juhul ei pea kohus eksperdikulude vajalikkust ja põhjendatust uuesti TsMS § 174 lg 1 alusel menetluskulude kindlaksmääramisel hindama. Juhul, kui kohus on eksperdikulud välja maksnud, aga ei ole teinud kindlaksmääramise kohta põhjendatud määrust, tuleb kohtul hinnata eksperdikulude põhjendatust ja vajalikkust menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 174 lg 1 alusel. Eksperdikulude kindlaksmääramine alles kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist peaks olema erandlik, sest üldjuhul tuleb eksperdikulud kindlaks määrata TsMS §-des 159 ja 160 sätestatud korras eraldi määrusega. (p 21.1)

Pärast eksperdiarvamuse kohtule esitamist ja TsMS §-s 159 sätestatud korras eksperdikulude kindlaksmääramisel on kohtul võimalik eksperditasu vähendada juhul, kui eksperdiarvamus on puudustega, samuti kui eksperditasu suurus on ekspertiisi muutunud mahtu arvestades põhjendatud väiksemas ulatuses võrreldes ekspertiisi määramisel aluseks võetud eeldatava mahu ja tasuga.

Ekspertiisiga seotud muid kulusid on võimalik vähendada juhul, kui neid on kantud vähem võrreldes ekspertiisi määramisel aluseks võetud eeldatavate kuludega. Eksperdikulude suurus ei sõltu sellest, millisele tulemusele ekspert jõuab. Eksperdikulude hüvitamise nõue tekib eksperdil siis, kui ta on kohtu määratud ülesanded täitnud ja esitanud kohtule nõuetekohase eksperdiarvamuse.

Kohtu korraldusel ülesandeid täitnud eksperdile või kohtu määratud muule isikule maksab kohus tasu välja sõltumata sellest, kas menetlusosalised on kulud ette tasunud või kas kulud on menetlusosalistelt sisse nõutud (TsMS § 151 lg 3). (p 21.3)


Kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel otsustada menetluskulude jaotuse üle. TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (p 17)

Eksperdikulude kindlaksmääramine alles kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist peaks olema erandlik, sest üldjuhul tuleb eksperdikulud kindlaks määrata TsMS §-des 159 ja 160 sätestatud korras eraldi määrusega. (p 21.1)

2-20-5019/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.06.2021

TsMS § 178 lg 4 piirab üksnes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamise kulude hüvitamist ja ei kohaldu menetluskulude jaotuse vaidlustamise korral. (p 11)

2-18-13387/72 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.06.2021

Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)

Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)

Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)

Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)


Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)

2-19-15916/90 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.05.2021

Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)

AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)


Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)


Vt RKTKm 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)

2-19-15916/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.05.2021

Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)

Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)

AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)


Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)


Vt RKTKm 02.06.2008 nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)

2-20-114596/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.05.2021

TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt kokkuvõtvalt RKTKm 14.04.2021 nr 2-19-10324/42, p 17). (p 11)

Riigikohus on 14. aprilli 2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud Riigikohtu varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga. (p 13)

2-17-16389/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

TsMS § 227 lg 6 esimese lause mõtteks on võimaldada esindusõiguseta esindaja menetlusse lubamisest tekkinud kulude väljamõistmist samas kohtumenetluses, kus selline isik menetlusosalist esindas. Selle sätte mõtteks ei ole välistada nõudeid sama isiku või teiste isikute vastu olukorras, kus hageja nimel esitati hagi, mis jäeti läbi vaatamata TsMS § 227 lg 5 ja § 423 lg 1 p 9 alusel. (p 12)

2-19-10324/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.04.2021

Vt ka määruse p-d 17-18.

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja 27. veebruari 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 väljendatud seisukohta, mille järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades.

Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust. (p 19)

2-19-5940/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse.

Nõuete paljususe või hagi eseme muutumise korral on otstarbekaks jaotada menetluskulud asja lõpplahendis. (p 13)

2-11-33780/288 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.03.2021

TsMS § 178 lg 4 ei välista riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist olukorras, kus menetlusosalisele osutati riigi õigusabi lahendite vaidlustamiseks, millega määrati kindlaks riigi õigusabi tasu ja kulu ning mõisteti need menetlusosaliselt riigituludesse välja. (11)

2-20-6730/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.01.2021

TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus, sh Riigikohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt viimase kohta Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). (p 11)

Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega, ning tuleb arvestada, et kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg. Sellegipoolest tuleb juhinduda Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ettenähtud põhimõtetest, mis võimaldavad isikuvabadusi piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega ning isikult vabaduse võtmise aluseid tuleb mõista pigem kitsendavalt. (p 12)

Esialgse õiguskaitse pikendamist ei saa otsustada samas määruses selle rakendamisega. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisest ei vabasta ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi paranemine ei ole neljapäevase ravi järel tõenäoline.

Vajalik on psühhiaatri või arsti uus arvamus ning vajaduse korral tuleb pärast uut arvamust teha pikendamise kohta eraldi määrus. Avaldaja ei pea esitama kohtule enne pikendamise otsustamist uut taotlust, kuid psühhiaatri või arsti uus arvamus on enne esialgse õiguskaitse pikendamist vajalik selleks, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse. (p 13.1)

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kohtul võimalik lähtuda üksnes piiratud andmetest ning otsustus esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamise kohta tuleb teha äärmiselt lühikese aja jooksul. (p 14.1)

Kinnisesse asutusse paigutamise hagita menetluses ei ole iseenesest välistatud ka muude kirjalike tõendite hindamine. Seda küll vastava vajaduse korral eelkõige ringkonnakohtu menetluses. Muude kirjalike tõendite hindamine ei ole täielikult välistatud ka maakohtu menetluses, kui seda on võimalik teha piiratud ajaga. (p 14.2)

Isiku ärakuulamisel kohtuniku tajutu ja sellest tehtud järeldused peavad olema vähemalt lühidalt põhjendustena kirjas menetlust lõpetavas määruses või nähtuma ärakuulamise protokollist, mida tuleb sel juhul pidada määruse osaks nimetatud küsimuses. (p 14.2.1)

Ärakuulamise peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire laadist. See ei tähenda, et kohus peaks asuma kontrollima arsti (psühhiaatri) pandud diagnoosi paikapidavust või andma meditsiinilisi hinnanguid.

Samas tuleb puudutatud isikuga lähtuvalt tema tervislikust seisundist ja arusaamisvõimest arutada ärakuulamise tulemusi ja tema terviseseisundit kajastavates dokumentides esitatut ulatuses, mis on vajalik isiku õigusliku ärakuulamise tagamiseks või asjaolude selgitamiseks.

Ka juhul, kui kohtunikul ei tekkinud isiku ärakuulamisel kahtlusi kinnisesse asutusse paigutamise vajalikkuses, tuleb seda kohtulahendis konkreetse isiku ärakuulamisega sidustatult lühidalt märkida. (p 14.2.2)

Kohtu roll ei ole tingimusteta ja kriitikavabalt nõustuda talle esitatud avalduses ja sellele lisatud arvamuses antud seisukohtadega, vaid kohtul tuleb otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise eelduste täidetuse üle kõiki tõendeid nõuetekohaselt (TsMS § 232) ja nende koostoimes hinnates. Seetõttu on oluline tagada isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle seaduses sätestatud menetluslikud garantiid (esindaja, isiku enda ja teiste isikute ärakuulamine, ekspertiis, psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamus või piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta), saamaks võimalikult detailset infot isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks. (p 14.2.3)

Sarnaselt isiku ärakuulamise tulemusega tuleb maakohtu määruses lühidalt märkida ka ärakuulamise tulemusel esindaja eelduslikult esitatud põhjendused, miks esindaja nõustus isiku kinnisesse asutusse paigutamisega. Sama tuleb teha siis, kui esindaja ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega nõustunud. Esindaja roll kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on väga oluline, tähendades samas ka kohustust täita ülesandeid vastutustundlikult (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2050/26, p-d 13-15).

Esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ei välista asjaolu, et puudutatud isik ei ole varem sellelaadset abi vajanud ega ole tal psüühilisi häireid diagnoositud. Diagnoosi hilisem täpsustumine või muutumine ei viita automaatselt sellele, et isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamine oli ebaseaduslik, kuna isiku psüühilise seisundi ja ohtlikkuse täpsemalt välja selgitamata jätmine võib tuua kaasa raskeid tagajärgi. (p 15)


Õigustatud menetlusosalisele tuleb TsMS § 176 lg 2 kohaselt anda mõistlik tähtaeg menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. (p 19)

2-19-17970/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)


Võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekib võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

Seega olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)

Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)


Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)

2-18-8890/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.10.2020

Kuna ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et menetlusosalise lepinguline esindaja oleks olnud menetlusosalise töötaja, siis ei saa kohaldada TsMS § 175 lg-t 2. (p 12.1)

Kui kohus konkreetses kohtuasjas leiab kaalutlusotsuse tegemise käigus menetluskulude väljamõistmise olevat mingis osas ebamõistliku, tuleb kohaldada TsMS § 175 lg-t 1 ning määrata summaliselt kindlaks, millises ulatuses võib pidada kulusid tarbetuteks ning mõista menetluskulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. (p-d 12.2 ja 13)

2-18-9099/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)


Müüja vastutus ei sõltu VÕS § 218 lg 1 järgi sellest, kas talle saab ette heita VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustuse rikkumist. Samas on müüjal oma vastutuse välistamiseks parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne müügilepingu sõlmimist teada anda (Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)

Naabrite tavapäraselt aktsepteeritavatest ühiselureeglitest väljuv häiriv käitumine võib olla asjaoluks, mille vastu on eluruumi elukohaks ostnud ostjal äratuntav oluline huvi ning millest tuleks müüjal ostjaid teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus ilma, et ostja peaks selle kohta küsima. Juhul kui müüja on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, võib ostja nõuda eelkõige kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel (vt selle kohta Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 18). Kõnealuse teavitamiskohustuse rikkumine võib anda ostjale võimaluse ka tehingu tühistamiseks eksimuse (TsÜS § 92) või pettuse (TsÜS § 94) tõttu (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p-d 11, 13 ja 21). (p 15)


Kui müügiese ostetakse elukohaks, tuleb müüjal arvestada, et müügiese peab eelduslikult vastama elementaarsetele elamistingimustele ja kui müügiese eeltoodule ei vasta, on tegemist eelduslikult VÕS § 217 lg 2 p-s 2 sätestatud lepingueseme puudusega ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p-d 23 ja 26). (p 10) Müüja vastutab VÕS § 218 lg-st 1 tulenevalt müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta neist puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p-d 18 ja 19; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 13)


Kui menetlusosaline ei ole taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist, ei saa kohus teist poolt kohustada tasuma menetluskuludelt viivist.

Menetlusosalise taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas kaebusest olenemata (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17, milles kolleegium kohaldas samasisulist enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 177 lg-t 2). (p 16)

2-18-255/53 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.04.2020

Kostjatel on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud. (p 17)


Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 13)

Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Neil on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuni seltsinglasest kinnisasja omanik ei ole seltsingulepingut üles öelnud. (p-d 14-17)


Õige ei ole jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). (p 20)

2-17-11858/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.10.2019

TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)


Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11)

Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12)

Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)


Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)

2-16-12810/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

Kokku: 132| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json