2-19-15916/90
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 2-19-15916/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 02.06.2008 nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 2-17-11858/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.10.2019 |
|
TsMS § 368 lg 1 ei võimalda nõuda kohtus iseseisva nõudena faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kohtu pädevusse. (p 10)
Töövõimetuse hüvitise, sh tööõnnetusest põhjustatud töövõimetuse hüvitise maksmist reguleerib ravikindlustuse seadus. Hüvitise maksmine sõltub tööandja tehtud kandest töövõimetuslehel. (p 11)
Olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima. (p 12)
Olukorras, kus töötajaga juhtub õnnetus ja tööandja leiab uurimise tulemusel, et tegu ei olnud tööõnnetusega, kuid töötaja ei nõustu sellega, ei ole iseenesest välistatud töötaja õigus esitada tööandja vastu kohustamishagi tööandja kohustamiseks tegema tööõnnetusega seotud töövõimetuse hüvitise saamiseks vajalikud toimingud, paludes ühtlasi asendada tööandja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. (p 14)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 15)
|
| 2-17-6057/45
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.05.2019 |
|
Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine.
Ainuüksi asjaolu, et töötaja sai tööandja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avaldusse märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks. (p 15.2)
Olukorras, kus TLS § 107 lg 2 ei kohaldu, st töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. (p 15.2)
Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Kohus võib TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et töötaja on juba enne tööandja erakorralist ülesütlemist töölepingu ise üles öelnud. (p 17)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 22)
Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestatakse mh kohtuvaidluse asjaoludega (eelkõige asja keerukuse ja mahukusega), aga ka sellega, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue. (p 22)
|
| 2-15-1553/166
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Enne 1. jaanuari 2013 kehtinud ELTS § 90 lg 1 võimaldas ja võimaldab ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata. (p 18)
Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast ELTS § 90 lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. (p 19)
Nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv ELTS § 90 lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. (p 16)
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 25)
|
| 2-15-8794/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.06.2018 |
|
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10)
Kuigi VÕS § 275 järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.
Eluruumi üürilepingu pooled ei kaldu seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka VÕS § 275 järgi tühine. (p 12)
VÕS § 113 sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kui iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei olnud tegemist viivise kokkuleppega, vaid leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 mõttes. (p 10)
Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). (p 10)
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14)
|
| 2-13-37940/136
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.11.2017 |
|
Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja samas kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab esimesena kindlaks Riigikohus (vt lähemalt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14.2)
Kui üks solidaarvõlgnik teeb talle endale kuuluva nõude alusel tasaarvestuse võlausaldaja nõudega, mis lõpetab VÕS § 186 p 2 kohaselt kohustuse, saab ka teine solidaarvõlgnik VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi samal alusel tugineda nõude lõppemisele (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 10, 15). VÕS § 67 lg 1 kolmas lause puudutab vaid seda solidaarvõlgnikku, kes teeb tasaarvestusavalduse, kuid see säte ei võta teistelt solidaarvõlgnikelt õigust tugineda kohustuse lõppemisele ühe solidaarvõlgniku tehtud tasaarvestuse tõttu. (p 12)
|
| 3-2-1-28-16
|
Riigikohus |
18.05.2016 |
|
Menetlusökonoomiliselt on üldjuhul põhjendatud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle kõigi kohtuastmete menetluses otsustatakse korraga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-142-15, p 22). (p 17)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad seaduse kohaselt nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-55-14, p 25; RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 16). (p 11)
TsÜS § 87 ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku organi otsustele. Otsus võib vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. (p 15)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad seaduse kohaselt nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-55-14, p 25; RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 16). (p 11)
Aktsionäril on õigus nõuda nõukogu otsuse tühisuse tuvastamist. Aktsionäri tuvastushuvi ulatuse selline tõlgendus aktsiaseltsi organite otsuste tühisuse tuvastamise menetluses on põhjendatav sellega, et aktsionäril peab olema aktsiaseltsi organite otsuste vaidlustamise kaudu võimalus kontrollida otsuste kooskõla seadusega. Nõukogu otsuse tühisuse tuvastamise huvi jaatamiseks on piisav aktsionäri investeeringuga seotud huvi ühingu normaalse toimimise vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13). (p 11)
Nõukogu otsust ja sellega kinnitatud dokumente (nt nõukogu töökorda) ei saa käsitada kahe eraldi dokumendina. Seega on üldjuhul võimalik esitada tuvastushagi nõukogu otsuse tühisuse tuvastamiseks ka juhul, kui puudused, mille tõttu on otsus tühine, on omistatavad otsusega kinnitatud dokumendile, mitte otsusele endale. (p 12)
TsÜS § 87 ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku organi otsustele. Otsus võib vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. (p 15)
Nõukogu liikme teabeõigust piirav nõukogu otsus on vastuolus seadusega ja selline otsus on võimalik ÄS § 322 lg 4 alusel kehtetuks tunnistada. (p 16)
Kuigi formaalselt jäävad nõukogu otsusega kinnitatud eeskirjasätted, mis on vastuolus ÄS § 317 lg-ga 7, kehtima, ei ole neile võimalik tugineda ja neid ei saa täita. Sellele osale vaidlusalusest eeskirjast, mis on vastuolus seadusega, ei saa ühing tugineda ega nõukogu liikmete teabeõigust piirata. Nõukogu liikmel, kelle teabeõigust juhatus eeskirjale tuginedes piirab, on mh õigus esitada kohustamishagi ning nõuda teavet ja dokumente andma kohustamist vajadusel kohtu kaudu. (p 16)
ÄS § 317 lg 11 ei võimalda kalduda kõrvale seaduse imperatiivsetest sätetest, mis näevad ette nõukogu liikme teabe- ja dokumentidega tutvumise õiguse. (p 13)
ÄS § 317 lg 7 ei ole võlausaldajate kaitseks ega avalikes huvides kehtestatud norm, vaid reguleerib aktsiaseltsi sisesuhteid ja juhtorganite omavahelise suhtlemise korda. (p 14)
TsÜS § 87 ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku organi otsustele. Otsus võib vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. (p 15)
|
| 3-2-1-142-15
|
Riigikohus |
20.04.2016 |
|
TMS § 2 lg 1 p 6 ja TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte. Sellest ei saa aga järeldada, et kuna vahekohtu alalisuse kontrollimiseks süsteemi ei ole, siis ei saa kahelda selles, et vaidlusalune vahekohus on alaline. Üksnes nime järgi ei ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Üheski seaduses ei ole kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. (p 15)
Kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita. Kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt RKTKm nr 3-2-1-42-08, p 16; RKTKm nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 16)
Kui isik vaidleb täitemenetlusele vastu põhjusel, et vahekohtu lahend, mida täitur täidab, ei ole alaline, tuleb tal esitada kaebus kohtutäituri otsuse peale, millega täitur alustas täitemenetlust. (p 16)
TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale. (p 21)
TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 ei ole mõistlik koostoimes tõlgendada selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. (p 22)
Hagita asja lahendamine hagimenetluses ei ole vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad ka TsMS § 631 lg 4 ja § 668 lg 4. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 20). (p 17)
Olukorras, kus isik tugineb sellele, et vahekohtu lahend on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning vahekohtu moodustamisel on rikutud olulisi menetluspõhimõtteid, on õige õiguskaitsevahend TsMS § 751 järgi vahekohtu otsuse tühistamise avaldus. (p 14)
|
| 3-2-1-42-15
|
Riigikohus |
13.05.2015 |
|
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Riigikohus ei määra menetluskulusid TsMS § 174 järgi kindlaks, kui maa- ega ringkonnakohus ei ole oma lahendites asja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Sellisel juhul määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Maakohus annab sealjuures õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 8)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mistõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, millega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kindlaks määramata ja saata asi samale ringkonnakohtule tühistatud osas uueks lahendamiseks. (p 6)
|
| 3-2-1-27-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)
Kui maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 19)
PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14)
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18)
Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)
PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14)
PankrS § 82 lg-tes 3 ja 4 sätestatud korras määratud häälte arvu on hilisematel koosolekutel küll võimalik muuta, kuid üksnes juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis seda tingivad. Seejuures on PankrS § 103 lg-s 5 ja § 106 lg-s 2 sätestatut arvestades nõuete kaitsmisel tunnustatud nõude alusel antud häälte arvu võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. (p 12)
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18)
|
Facebook
Twitter