2-20-114596/21
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt kokkuvõtvalt RKTKm 14.04.2021 nr 2-19-10324/42, p 17). (p 11)
Riigikohus on 14. aprilli 2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud Riigikohtu varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga. (p 13)
|
| 2-19-10324/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.04.2021 |
|
Vt ka määruse p-d 17-18.
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja 27. veebruari 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 väljendatud seisukohta, mille järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades.
Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust. (p 19)
|
| 2-18-8890/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.10.2020 |
|
Kuna ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et menetlusosalise lepinguline esindaja oleks olnud menetlusosalise töötaja, siis ei saa kohaldada TsMS § 175 lg-t 2. (p 12.1)
Kui kohus konkreetses kohtuasjas leiab kaalutlusotsuse tegemise käigus menetluskulude väljamõistmise olevat mingis osas ebamõistliku, tuleb kohaldada TsMS § 175 lg-t 1 ning määrata summaliselt kindlaks, millises ulatuses võib pidada kulusid tarbetuteks ning mõista menetluskulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. (p-d 12.2 ja 13)
|
| 2-18-255/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.04.2020 |
|
Kostjatel on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuna hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et seltsinguleping oleks üles öeldud. Maakohtule ei saa ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest maakohtu istungiprotokolli kohaselt uuris maakohus hagejalt, kas ta on seltsingulepingu üles öelnud, ning hageja vastas selgelt, et ta ei ole seltsingulepingut üles öelnud, kuna ta ei ole seda sõlminud. (p 17)
Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 13)
Kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse ühiselt kinnisasjal asuvat elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kinnisasja kasutada pärast seltsingulepingu lõppemist. Neil on õigus kinnisasja vallata seltsingulepingu alusel, kuni seltsinglasest kinnisasja omanik ei ole seltsingulepingut üles öelnud. (p-d 14-17)
Õige ei ole jätta istungil osalemise kulu välja mõistmata põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 10). (p 20)
|
| 3-2-1-134-16
|
Riigikohus |
02.05.2017 |
|
Seadusandja tahteks on olnud avalikes huvides toimuvates menetlustes anda kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. TsMS § 172 lg 1 ei sätesta võimalust jätta menetluskulusid riigi kanda. (p-d 35, 37, 39)
Ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks saab kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt ärikeelu kohaldamisega rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. (p 39)
TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. (p 40)
Kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-169-12, p 45). (p 42)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p 56)
Ärikeelu kohaldamise menetluses on menetlusosaliseks vaid isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse. Ärikeeldu kohaldatakse preventiivse sunnivahendina. Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega (näiteks ametist kõrvaldamisega KrMS § 141 alusel) tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist . Ärikeeldu kohaldatakse kohtu algatusel avalikes huvides ning menetlusosalisel puudub võimalus menetlusest hoiduda. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-124-09). (p 34)
Ärikeelu kohaldamine on olemuslikult sarnane karistusseadustiku §-des 49 ja 491 sisalduvate sanktsioonidega. (p 50)
TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. (p 40)
Kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-169-12, p 45). (p 42)
TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-85-09, p 121). Sellist regulatsiooni saab pidada sobivaks ja vajalikuks. TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Mõõdukaks ei saa pidada menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Analoogiliselt kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistatakse TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. (p-d 44-46, 51)
Ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks saab kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt ärikeelu kohaldamisega rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. (p 39)
TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-85-09, p 121). Sellist regulatsiooni saab pidada sobivaks ja vajalikuks. TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Mõõdukaks ei saa pidada menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Analoogiliselt kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistatakse TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. (p-d 44-46, 51)
Ärikeelu määramise menetlus on üldjuhul keerukas, muu hulgas põhjusel, et PankrS § 91 lg 2 sätestab üksnes selle, et kohus võib määrata pankrotis äriühingu juhtorgani liikmele ärikeelu, kuid ei täpsusta, milliste kriteeriumide alusel kohus otsustab, kas ärikeeld määrata või mitte. Kuna ärikeelu määramine tähendab isiku jaoks põhiõiguste märkimisväärset riivet, kuid samas ei näe seadus ette kriteeriume, mille alusel kohus otsustab, kas ärikeeld tuleb määrata või mitte, siis tuleb pidada põhjendatuks, et isik, kelle suhtes ärikeelu määramist kaalutakse, kasutab enda kaitseks ja ärikeelu määramise vältimiseks lepingulise esindaja osutatavat õigusabi ning teeb tõendite hankimiseks kulutusi. Tegemist on menetlusega, kus õigusabi või lepingulise esindaja kasutamine võib olla isiku põhiõiguste kaitseks vajalik ja õigustatud. (p 49)
Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi (vt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13; RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid, sh võlaõigusseaduse § 128 lg 3. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates muuhulgas võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 54)
|
| 3-2-1-81-16
|
Riigikohus |
18.10.2016 |
|
Kuigi TsMS § 176 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse täiendavate dokumentide nõudmiseks, tuleb kohtul vastavat otsustust (kas nõuda või mitte nõuda täiendavaid dokumente) põhjendada. (p 15)
|
| 3-2-1-39-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
TsMS § 175 lg 31 ei piira notari õigusabikulude hüvitamist kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses, sest eelnimetatud sätte sõnastusest lähtuvalt kuulub isikute ringi, kelle õigusabikulusid ei hüvitata, vaid kohtutäitur. (p 11)
Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Mõistlikuks saab pidada tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt RKTKo nr 3-2-1-115-14, p 14). (p 13)
|
| 3-2-1-106-15
|
Riigikohus |
23.05.2016 |
|
Sarnaselt TsMS § 696 lg-ga 3 on riigi õigusabi osutanud advokaadile tema avalduse alusel määratud esindajatasu määrus TsMS § 660 lg 3 mõttes menetlust lõpetavaks määruseks. Kuivõrd ringkonnakohus jättis advokaadile riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaks määramata, siis on advokaadi õigusi määrusega kitsendatud. Seega on advokaadil õigus esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule. (p 7)
Advokatuuri korra järgi on selgelt eristatud kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise tasu ning kohtulikus menetluses osalemise tasu. Ringkonnakohtul ei olnud alust jätta kohtulikus menetluses osalemise eest tasu kindlaks määramata seetõttu, et maakohus oli juba varem kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest mõistnud välja piirmäära ületava tasu. Sellega ringkonnakohus sisuliselt vähendas maakohtu jõustunud kohtumäärusega kindlaks määratud tasu. (p 10)
|
| 3-2-1-182-15
|
Riigikohus |
09.03.2016 |
|
Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt RKTKm nr 3-2-1-55-13, p 13). (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)
|
| 3-2-1-145-15
|
Riigikohus |
08.12.2015 |
|
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)
Kohtud jätsid õigesti menetluskulud TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi kostja kanda. Kui kostja on pärast vindikatsioonihagi (AÕS § 80) esitamist korteri valduse üleandmiseks ja kostja väljatõstmiseks korteri vabastanud, on ta hageja nõude TsMS § 168 lg 5 mõttes rahuldanud. (p 13)
|
| 3-2-1-4-15
|
Riigikohus |
06.05.2015 |
|
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta.
Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (p 14)
Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 27.05.2020, nr 2-18-7550/22), (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKm 14.04.2021, nr 2-19-10324/42).
|
| 3-2-1-115-14
|
Riigikohus |
11.02.2015 |
|
Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu väljamõistmisele ei kohaldu TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasu regulatsioon. Dokumentaalse tõendi saamise kulude mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus on kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. (p 11)
Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatud keskmine tunnitasu on aastatega eelduslikult tõusnud. (p 14)
Menetluskulude nimekiri võib kajastada lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ajavahemikena. (p 12)
|
| 3-2-1-119-14
|
Riigikohus |
10.12.2014 |
|
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)
Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)
|
| 3-2-1-145-13
|
Riigikohus |
09.12.2013 |
|
Hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14, samuti Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). (p 13)
Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). (p 14)
|
| 3-2-1-137-13
|
Riigikohus |
15.11.2013 |
|
Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt, näitamata iga isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne.
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kui kohtul on menetluskulude kindlaksmääramisel mingi asjaolu suhtes kahtlusi, peab ta andma menetlusosalisele võimaluse olukorda selgitada ja esitada vajadusel tõendeid. (p 11)
|
| 3-2-1-115-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
Vt Riigikohtu 7. mai 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 , Riigikohtu 11. juuni 2013. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-13 ja Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 19.
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusevastase sätte alusel. (p 22)
Riigilõivu ettenähtust rohkem tasumisel saab nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi. Seda ka juhul, kui riigilõivu tasuti põhiseadusevastaseks tunnistatud normi alusel. Seejuures tuleb arvestada TsMS § 150 lg-s 6 sätestatud tähtajaga. (p 23)
Ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p 24)
Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). (p 25)
Menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. (p 26)
|
| 3-2-1-93-13
|
Riigikohus |
02.10.2013 |
|
Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on Riigikohtu varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit). (p 11)
|
| 3-2-1-58-13
|
Riigikohus |
19.06.2013 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohus on 31. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse p-s 20 leidnud mh, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud hagita menetluses teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärasid, tuleb kohaldada TsMS § 172 lg 8 esimest lauset. Selle lause järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Põhimõtteliselt samasugustele seisukohtadele on jõutud 1. juunil 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11 tehtud määruses ja 20. oktoobril 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10 tehtud määruses.
Kolleegium muudab seda seisukohta. Kolleegium on seisukohal, et üldnormina on võimalik ja tuleb hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Vabariigi Valitsusel oleks õigusselguse huvides otstarbekas määrata ka hagita menetluses kindlaks piirmäärad, mida ületavalt ei ole võimalik esindajakulusid välja mõista. (p 14)
|
| 3-2-1-158-12
|
Riigikohus |
18.12.2012 |
|
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7).
Menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtuastmetes. Piirmäära ei muuda asjaolu, et hageja oma nõuet apellatsioonkaebuses vähendab, seega ei ole see asjaolu menetluskulude kindlaksmääramisel tähtis, vaid see on oluline üksnes apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel. Nõude vähendamist saab arvestada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel.
Kuna vastustajal tekib kohustus vastata kassatsioonkaebusele alles siis, kui Riigikohus teda selleks kohustab, ei saa vastustaja lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud kassatsioonkaebusele vastamisega pidada põhjendatuks ja vajalikuks olukorras, kus vastustaja ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama.
Menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtuastmetes. Asjaolu, et hageja oma nõuet apellatsioonkaebuses vähendab, ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel tähtis.
|
| 3-2-1-143-11
|
Riigikohus |
27.02.2012 |
|
Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kinnitatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" eesmärk on piirata menetluse kaotanud poolelt võitnud poolele lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. Menetlusosalise vajadus kvalifitseeritud õigusabi ja esindaja järele on suurem, kui menetluses otsustatakse suurema rahalise nõude üle. Eelduslikult on suurema tsiviilasja hinnaga nõude lahendamine ka keerukam, tuues kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud.
Kui leida, et saab võrrelda isikuid, kelle hagi hind on töövaidluses 10 000 krooni ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 5000 krooni, isikutega, kelle hagi hind on töövaidluses 11 521 krooni 24 senti ja kellele kehtib lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär 25 000 krooni, on nende erineva kohtlemise lubatavaks eesmärgiks see, et ühelt poolt tagada kaotanud poolele väiksema tsiviilasja hinnaga nõude puhul väiksemad vastaspoole lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärad ja teiselt poolt see, et menetluse võitnud poolel oleks võimalus saada menetluse kaotanud poolelt seda suuremat hüvitist lepingulise esindaja kulude katteks, mida kaalukam ja eelduslikult keerukam on vaidlus teise menetlusosalise jaoks.
Esindajakulude sissenõudmise piirmäärasid sätestades piirab määrus nr 137 kohtuasja võitnud poole kulude hüvitamist, kaitstes sellega kohtuasja kaotanud poolt. Eelmises lõigus nimetatud eesmärgi täitmiseks on seal mainitud isikute gruppide ebavõrdne kohtlemine proportsionaalne. Lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära kehtestamine kindla summana on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik.
Abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse kohta otsustuse tegemisel. Kohtul on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtul on diskretsiooniõigus ka lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. (NB! Seisukoha muutus! RKTKm 14.04.2021, nr 2-19-10324/42)
Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Samuti tuleb kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus.
Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind). (NB! Seisukoha muutus! RKTKm 14.04.2021, nr 2-19-10324/42)
Töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena. Töötaja nõrgema seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus. Samuti väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus.
|
Facebook
X.com