/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-16690/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kohtul sarnaselt vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega ulatuslik diskretsiooniõigus. Ka esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud esialgne õiguskaitse peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 11) Lapsesse puutuva meedias kajastamine kuulub õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 12) Kohus saab menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ajutiselt ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu. Lapsega seotud perekonnaasjades võib olla lubatav abinõu keeld avalikustada kohtumenetluse ajal lapsesse puutuvat meedias. (p 14) Kuigi TsMS §-dest 38 ja 41 tuleneb keeld kohtumenetlusega seotud informatsiooni avalikustada, ei hõlma see kogu lapsesse puutuvat informatsiooni. (p 16) Välistatud ei ole, et asjakohane võib olla ka selliste lapsesse puutuvate asjaolude avalikustamise keelamine, mis ei puuduta käimasolevat kohtumenetlust. (p 17) Kuigi TsMS § 378 ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi, siis ei saa välistada, et lapsega seotud asjades võib lapse parimate huvide põhimõtte eripärast tulenevalt olla põhjendatud kohaldada erandlikel juhtudel lapse heaolu ohustamise takistamiseks abinõusid ka kolmandate isikute vastu. Kuna vanem otsustab lapsesse puutuvaid küsimusi lapse asemel, on eelkõige lubatav aga üksnes abinõude kohaldamine vanemate suhtes. Vaidlusalune õigussuhe piirdub vanemate ja lapse vahelise õigussuhtega, kuhu ei ole hõlmatud kolmandad isikud. (p 18) Ühise hooldusõiguse korral ei saa üks vanematest avalikustada lapsesse puutuvat meedias teise vanema nõusolekuta. (p 19)
Kohtutel on kaalutlusõigus otsustada, kas riigi õigusabi tasu kindlaksmääramine on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses või alles lõpplahendi tegemisel. Asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses. Kui hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud kulud on põhimenetluse kuludest eristatavad, siis oleks üldjuhul põhjendatud, et hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kaebemenetlusega seotud riigi õigusabi tasu vastavas kohtuastmes määraks kindlaks iga kohtuaste, kes määruskaebust menetleb. Kuna riigi õigusabi tasu reguleerib eriseadus, ei ole riigi õigusabi tasu kandmise otsustamisel menetluskulude jaotuse regulatsioon TsMS § 173 lg 1 mõttes asjakohane. Riigi õigusabi tasu kandmine otsustakse menetluskulude jaotusest eraldi, asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist. (p 24)
Riigi õigusabi tasuga seotud küsimusi saab Riigikohus analüüsida juhul, kui ringkonnakohus on riigi õigusabi taotlust käsitlenud kohtulahendis, mille peale Riigikohtule kaevatakse. (p 22)
3-2-1-95-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)
Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12) Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)
Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.) Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8) Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)
3-2-1-152-12 PDF Riigikohus 13.02.2013
Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23) Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
RÕS § 14 lg 2 esimese lause ja TsMS § 186 lg 2 esimese lause tähenduses on menetlusabi määramisel varaks, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige TMS §-s 66 nimetatud vallasasjad. Sissetulekule need sätted ei kohaldu.Sissetuleku arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud RÕS § 7 lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1. Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1. (p 13) Isiku kontol olev raha on tema vara, mida võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel tema majandusliku seisundi määramisel. Seda siiski üksnes juhul, kui igakuiste jooksvate kulude katteks sissetulekuna kontole laekunud raha ei ole juba arvestatud sissetulekuna RÕS § 7 lg 1 p 4 või TsMS § 182 lg 2 p 1 alusel. (p 15) Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23) Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
3-2-1-120-12 PDF Riigikohus 29.10.2012
Surma põhjustamisega või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb lugeda selliseks, mille vastu on eelduslikult olemas tungiv avalik huvi RÕS § 7 lg 1 p 6 mõttes. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks piirata selliste valurahanõuete esitamiseks riigi õigusabi saamist, eriti kui võlaõigusseaduse § 134 lg 2 näeb sel juhul põhimõtteliselt alati ette hüvitise nõudmise õiguse. Vastupidine tõlgendus tähendaks mh kuriteoohvri õiguste olulist ja võimalikku ebaproportsionaalset piirangut.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.
Ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu kuuluvad vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka. Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi. Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Pankroti väljakuulutamine ei välista pankrotivõlgniku nõuete maksmapanekut.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi. Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte.
3-2-1-56-12 PDF Riigikohus 17.05.2012
Juriidilise isiku kui seadusjärgse esindaja esindusõigus ei saa tuleneda taluvusvolitusest TsÜS § 118 lg 2 mõttes. Kui isik on kantud juhatuse liikmena (seaduslik esindaja) registrisse, kehtib registrikanne kolmanda isiku suhtes üldjuhul õigena ning sellise isiku sõlmitud leping registrikandele tugineva kolmanda isikuga on sõlmitud kehtivalt.
Kui maakohtu otsus vaidlustatakse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise seisuga (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
RÕS § 17 lg 1 näeb mh ette võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis.
3-2-1-153-08 PDF Riigikohus 03.03.2009
Eestkoste seadmise aluseks PKS § 92 lg 3 järgi võib olla lapse ilmajäämine vanema igapäevasest hoolitsusest. Asjaolust, et avaldaja loobus vanematelt lapse äravõtmise nõudest, ei saa järeldada, et avaldaja on loobunud eestkoste seadmise alusena esile toodud põhjendustest.
Kooskõlas TsMS § 219 lg 5 teise lausega ei kontrolli kohus lapse huvide kaitseks esindaja määramise korral täiendavalt riigi õigusabi saamise eeldusi.
3-2-1-96-08 PDF Riigikohus 28.01.2009
ÄS
TsK
VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervise kahjustamise korral hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena, kui kahju iseloomust tulenevalt ei ole mõistlik hüvitada kahju ühekordselt makstava rahasummaga. VÕS § 183 lg 1 mõttes ei välista nimetatud säte seda, et tervisekahju hüvitis tervikuna muutub sissenõutavaks võlasuhte tekkimisest mõistlikult vajaliku aja möödumisel.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg 3 järgi tuleb eristada kohustuse tekkimise aega ja kohustuse täitmise tähtpäeva. Tervisekahju hüvitamise kohustus tekib ÄS § 5 lg 3 mõttes ajal, mil kahjustatakse töötaja tervist. Kohustuse täitmise tähtpäeva väljaselgitamiseks tuleb enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 tõlgendada koosmõjus TsK §-ga 177. Kuna TsK § 177 järgi tuli kahju hüvitamise kohustus täita võlausaldaja nõudmisele järgneva seitsme päeva jooksul, saabus ka selle kohustuse täitmise tähtpäev ÄS § 5 lg 3 mõttes samal ajal. Ettevõtte üleandja vastutab ÄS § 5 lg 3 järgi enne ettevõtte üleminekut töötajale tekkinud tervisekahju hüvitamise kohustuse eest solidaarselt ettevõtte omandajaga juhul, kui töötaja nõudis enne ettevõtte üleminekut või viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut sellise kahju hüvitamist. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et tervisekahju hüvitist makstakse üldjuhul perioodiliste maksetega. TsK §-st 472 tuleneb hüvitise maksmise viis, st kuidas tuleb hüvitist maksta. ÄS § 5 lg 3 ja TsK § 177 mõttes sõltub tervisekahju hüvitamise korral täitmise tähtpäeva saabumine siiski sellest, millal kahju tekitajalt kahju hüvitamist nõuti. Tulenevalt VÕS § 182 lg-st 2 ja VÕS § 183 lg-st 1 tuleb ka kehtiva õiguse järgi eristada ettevõtte üle andnud isiku vastutuse selgitamiseks kohustuse tekkimist ja selle sissenõutavust. Erinevalt TsK §-s 177 sätestatust pole kahju hüvitamise kohustuse sissenõutavuse eelduseks kohtuvälise nõude esitamine. Seega vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt omandajaga VÕS § 183 lg-st 1 tulenevalt ka kehtiva õiguse järgi enne ettevõtte üleandmist kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse hüvitamise kohustuse eest. VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervise kahjustamise korral hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena, kui kahju iseloomust tulenevalt ei ole mõistlik hüvitada kahju ühekordselt makstava rahasummaga. VÕS § 183 lg 1 mõttes ei välista nimetatud säte seda, et tervisekahju hüvitis tervikuna muutub sissenõutavaks võlasuhte tekkimisest mõistlikult vajaliku aja möödumisel.
Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 3, laieneb riigi õigusabi korras määratud advokaadi esindusõigus ka kassatsioonimenetlusele.
3-2-1-9-08 PDF Riigikohus 19.03.2008
RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 ning TsMS § 189 lg 1 p-st 2 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi andmiseks puudus alus, st et ei olnud täidetud õigusabi saamiseks vajalikud tingimused, peab kohus riigi õigusabi andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi õigusabi saanud menetlusosaline TsMS § 189 lg 2 järgi ise kõik oma õigusabikulud.
TsMS § 182 tuleb mõista selliselt, et kui kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi. Lisaks peavad olema täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused. Kohus peab menetlusabi taotluse lahendamisel omal algatusel kontrollima, kas menetlusabi andmise kõik tingimused on täidetud ega esine mõnda menetlusabi andmisest keeldumise alust. Juhatuse liikmena tegutsemine ei ole käsitatav isiku majandus- või kutsetegevusena TsMS § 182 lg 2 p 3 mõttes. Isik tegeleb majandustegevusega, kui ta tegeleb ettevõtlusega, nt füüsilisest isikust ettevõtjana. Isik tegeleb kutsetegevusega, kui ta tegutseb iseseisvalt oma nimel, kuid üldise arusaama järgi ei käsitata sellist tegevust majandustegevusena, nt tegutsemine notarina, kohtutäiturina või vandetõlgina. Seega ei tegutse isik juriidilise isiku, sh aktsiaseltsi juhatuse liikmena mitte oma majandus- või kutsetegevuses, vaid tegutseb juriidilise isiku organina, esindades muu hulgas juriidilist isikut. RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 ning TsMS § 189 lg 1 p-st 2 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi andmiseks puudus alus, st et ei olnud täidetud õigusabi saamiseks vajalikud tingimused, peab kohus riigi õigusabi andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi õigusabi saanud menetlusosaline TsMS § 189 lg 2 järgi ise kõik oma õigusabikulud.
3-2-1-7-08 PDF Riigikohus 11.03.2008
RÕS §-st 2 ja RÕS §-st 6 tulenevalt on riigi õigusabi saamise määravaks tingimuseks suutmatus tasuda asjatundliku õigusteenuse eest. Samas ei ole majanduslik suutmatus tasuda õigusteenuse eest siiski absoluutne tingimus. RÕS § 7 sätestab riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ja osa aluste puhul ei oma suutmatus tasuda õigusteenuse eest tähtsust. Seetõttu on kohtul suurem põhjendamiskohustus juhul, kui ta keeldub riigi õigusabi andmisest, sest vastasel korral võib see viia RÕS §-des 2 ja 6 sätestatud õiguse põhjendamatule piiramisele. Otsustamaks selle üle, kas menetlusosaline on kohtumenetluses RÕS § 7 lg 1 p 1 mõttes võimeline ise oma õigusi kaitsma, tuleb eelkõige arvestada, kas menetlusosalisel on oma õiguste kaitsmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Oma õiguste kaitsmiseks vajalike teadmiste olemasolu saab eeldada eelkõige juriidilise haridusega menetlusosalistel. Kuid ka juriidilise haridusega menetlusosalistele ei ole riigi õigusabi andmine välistatud. Juriidilise hariduse olemasolu ei tähenda seda, et menetlusosalise teadmised ja kogemused on kõigis erinevates õigusvaldkondades piisavad selleks, et ta oleks võimeline oma õigusi efektiivselt kaitsma. Juhul kui menetlusosalisel puudub juriidiline haridus, tuleb eeldada, et isikul ei ole vajalikke teadmisi ja kogemusi oma õiguste kaitsmiseks. Asjaolust, et isik osales esimese astme kohtu menetluses esindajata, ei saa järeldada, et isikul on oma õiguste kaitseks vajalikud teadmised ja kogemused, mistõttu ta ei vaja riigi õigusabi. Samuti ei saa sellist järeldust teha ainuüksi asjaolust, et isik esitas ringkonnakohtule ise apellatsioonkaebuse. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaldamisel tuleb arvestada ka vaidluse ja kohtumenetluse keerukust. Lihtsamates vaidlustes suudab menetlusosaline eeldatavasti ise oma õigusi kaitsta, keerukamate vaidluste korral aga vajab menetlusosaline tõenäoliselt kvalifitseeritud õigusabi oma õiguste paremaks kaitsmiseks. Vaidlustes, mis on õigusnormidega taotluslikult kujundatud selliseks, et igaüks oleks võimeline oma õigusi kohtumenetluses isiklikult kaitsma, ei vaja menetlusosaline juriidilise haridusega esindajat ning neil juhtudel võib kohus jätta menetlusosalise riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
3-2-2-5-06 PDF Riigikohus 12.12.2006
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-3-06. Teate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise menetlusõiguslikud tagajärjed ei sõltu sellest, kas teate adressaat väljaannet loeb või mitte.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-3-06. Asjaolu, et hageja on hagis märkinud, et kostja asukoht on talle teadmata, ning lisanud ka rahvastikuregistri sellekohase teatise, ei võta kohtult kohustust teha täiendavaid toiminguid kostja viibimiskoha väljaselgitamiseks, et talle kätte toimetada hagiavaldus. Teate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise menetlusõiguslikud tagajärjed ei sõltu sellest, kas teate adressaat väljaannet loeb või mitte.
Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Sama kehtib muude menetluskulude kohta.
Tulenevalt TsMS §-st 6 tuleb riigi õigusabi eest tasu ning kulude kindlaksmääramise taotluse esitamisel lähtuda taotluse esitamise ajal kehtivast riigi õigusabi osutamise eest maksmise korra redaktsioonist. Kuid kohtutel tuleb arvestada sellega, et õigusabi saajal võivad tekkida suuremad kulutused, kui ta ette sai näha.
Kui kohtul ei olnud õigust otsust kostja kohalolekuta teha, ei ole ka otsuse teatavakstegemine väljaandes Ametlikud Teadaanded seadusega kooskõlas ja avaldajale tähtaja kulgemise osas siduv. Analoogiliselt tagaseljaotsusega tuli ka kostja kohalolekuta tehtud ja väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud sisulise otsuse edasikaebetähtaega arvutada varasema TsMS § 241 lg 4 teise lause kohaselt.
Kui TsMS § 702 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud teistmisavaldust soovitakse esitada enne 1. jaanuari 2006. a jõustunud kohtulahendite peale, ei ole avaldaja seotud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud tähtaegadega, kuid selline järeldus kehtib ainult juhtudel, mil kohtulahend on jõustunud enne 1. jaanuari 2006. a. Kui lahend tehti enne 1. jaanuari 2006. a, kuid jõustus pärast 1. jaanuari 2006. a, tuleb teistmisavalduse esitamisel lähtuda TsMS §-s 704 sätestatud tähtaegadest.
3-2-1-102-05 PDF Riigikohus 17.10.2005
Kohtul ei ole TsMS § 244 lg 1 järgi õigust omal algatusel kaasomaniku kasuks hüvitise väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistada.
Kohtul ei ole kohustust põhjendada, milles seisneb kaasomandi lõpetamisel üldine huvi. Kohus võib AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Seega ei saa kohus valida kaasomandi lõpetamise viisi, mida kostja taotles kohtuistungil. AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud kaasomandi jagamise viis, mille kohaselt asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel pannakse kaasomanikule kohustus maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, tähendab seda, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks, et tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest.
Riigi õigusabi seaduse (RÕAS) § 17 lg-s 3 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati riigi kulul menetlusosalisele enne RÕAS jõustumist. Justiitsministri määruses riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra § 12 lg-s 1 kehtestatud menetluse ettevalmistamise tasu kehtib eraldi igas kohtuastmes. Kostjal puudub hagi rahuldamise korral kohustus talle antud riigi õigusabi tasu ja kulud riigile hüvitada, kui seda kohustust ei ole talle pandud õigusabi andmisel ega hilisemas menetluses.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json