5-23-34/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
02.11.2023 |
|
Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks TsMS-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi, siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas TsMS § 183 lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. (p-d 35, 38-39)
Olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks.
Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine. (p-d 40 ja 41)
Seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguseta. Põhikohtuasja materjalide põhjal pole võimalik järeldada, et menetlusabi andmise piirang oleks viinud kostja PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse põhiseadusvastasele piiramisele. Asjaolu, et regulatsioon võiks olla paindlikum, ei ole iseenesest aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. (p 53)
|
| 2-18-6499/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.06.2020 |
|
Ka olukorras, kus asi on juba kohtumenetluses, on riigi õigusabi andmisest keeldumise alused sätestatud RÕS §-s 7. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus kasutatav mõiste, mida tähistatakse terminiga „menetlusabi“, hõlmab ka tsiviilasju puudutavates küsimustes antavat riigi õigusabi, mille osutamise sisulised kriteeriumid sätestab esmajoones riigi õigusabi seadus (vt Riigikohtu 20. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, p 13). (p 13.1)
Kuigi TsMS § 442 lg 5 kohaselt on kohtul õigus lahendada otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused, tuleb menetlusosalise riigi õigusabi taotlus lahendada üldjuhul enne asja sisulist lahendamist. Juhul, kui kohus ei lahenda riigi õigusabi taotlust määrusega, kaotab menetlusosaline võimaluse esitada riigi õigusabi andmisest keeldumise määruse peale määruskaebus enne asja sisulist lahendamist. Lisaks ei ole menetlusosalise jaoks sellisel juhul selge, kas ta peaks enne asja sisulist lahendamist oma õiguste kaitseks võtma endale lepingulise esindaja. Kui aga riigi õigusabi andmisest keeldumine oli õiguspärane, ei too riigi õigusabi taotluse otsuses lahendamine kaasa otsuse tühistamist. (p 13.2)
Menetlusosalisel on TsMS § 199 lg 1 p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu, et mh vajaduse korral esitada TsMS § 199 lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi. KS § 37 lg 3 ja TsMS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis asja arutamisel vahetub. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega ja objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema menetlusosalistele arusaadav. Lisaks peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne lahendit teatada. Kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest menetlusosalisele enne lahendi tegemist teatamata jätmine on menetlusõiguse normi rikkumine.
Olukorras, kus ringkonnakohus on märkinud kohtukoosseisu muutumise ja selle põhjused kohtuotsuse põhjendustes, ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla nii oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise. Kõnealuses asjas menetlusosaline küll vaidlustas ringkonnakohtu kohtukoosseisus ühe kohtuniku vahetumise ja sellest enne lahendi tegemist teatamata jätmise, kuid ta ei esitanud kassatsioonkaebuses selliseid põhjendusi ega tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse ringkonnakohtu otsuse tühistada (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 18; 14. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-16, p 12). (p 14)
Vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).
Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 25). Eelviidatud seisukohast järeldub üksnes vanema tagasinõudeõigus. Kui vanem on kokkuleppe järgi jätnud teisele vanemale lapsele elatise maksmiseks vara, tuleb juhul, kui see ei kahjusta lapse huve, arvestada seda kokkulepet ka tulevikus täita tuleva elatise kohustuse kindlaksmääramisel (PKS § 100 lg 3 teine lause). (p 11)
|
| 2-14-52540/18
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.06.2020 |
|
Olukorras, kus ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu määruse, millega maakohus jättis riigi õigusabi korras määratud esindaja tasutaotluse osaliselt rahuldamata, on riigi õigusabi korras määratud esindajal õigus esitada ringkonnakohtu määruse peale TsMS § 696 lg 3 esimese lause alusel Riigikohtule määruskaebus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-15, p 7). (p 9)
TsMS § 661 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule maakohtu kaudu. Viidatu ei tähenda, et justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (alates 1. septembrist 2019 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“; määrus nr 16) § 10 lg 2 esimest lauset tuleks tõlgendada selliselt, et kohtuastme kohta sätestatud piirmäär hõlmab maakohtu menetluse puhul ka määruskaebemenetluse kulusid, kui määruskaebuse rahuldab maakohus. Määruse nr 16 § 10 lg 2 esimese lause mõttes tuleks ühe kohtuastmena käsitada menetlust kuni määruse või otsuse tegemiseni. (p 11.1)
|
| 2-17-16878/97
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.05.2019 |
|
Kui ei ole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2 või 3 sätestatud menetlusabi andmist välistavat alust, siis on TsMS § 181 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise eelduste kontrollimisel võimalik TsMS 186 lg 1 järgi menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid sättes loetletud asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest, määrata menetluskulude tasumine osamaksetena või jätta taotlus rahuldamata. (p 10)
TsMS § 186 võimaldab arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada ka taotleja abikaasa sissetulekut ning eeldada, et osa pere igakuistest kuludest kaetakse abikaasa sissetuleku arvel. TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest üle jääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest. Abikaasa sissetuleku või selle osa arvestamist tuleb põhjendada. (p 11)
|
| 2-14-10489/150
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.02.2019 |
|
Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. (p 10)
TsMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on menetlusabi andmisest keeldumise alus mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10).
Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). (p 11)
TsMS § 377 lg-s 4 on silmas peetud olukorda, kus ringkonnakohtu või Riigikohtu menetluses on põhivaidlus või kus neile on esitatud kaebus põhiasjas tehtud lahendi peale. Vastasel juhul oleks isikul õigus esitada sama sisuga taotlus mitmele kohtule, mistõttu muutuks sisutuks TsMS § 390 lg-st 1 tulenevad kaebeõiguse piirangud, sh hagi tagamise tühistamisest keeldumise peale. (p 13)
TsMS § 191 lg 1 esimene lause on kohaldatav ka eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotluse lahendamisel (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.4). (p 9)
Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. (p 10)
TsMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on menetlusabi andmisest keeldumise alus mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10).
Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). (p 11)
|
| 5-18-1/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.04.2018 |
|
TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse (sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17; vt ka p 16)
Sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga (HKMS § 112 lg 1 p 1, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15) riivab ka TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17)
Lisaks menetlusökonoomiale on praegu PS § 15 lg 1 riive teiseks eesmärgiks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamine (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45), samas kui halduskohtumenetluse puhul oli selleks eesmärgiks jätta menetluskulud vaid osaliselt menetlusosaliste kanda (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 32, 35 ja 45). Samuti tuleb riive mõõdukuse hindamisel pidada menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet halduskohtumenetlusega võrreldes kaalukamaks (vrd otsused asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 35 ja 45, ning asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Lisaks puudus halduskohtumenetluses võimalus määrata riigilõivu tasumine osamaksetena ka juhul, kui menetlusabi taotleja majandusliku seisundi tõttu ei olnud alust talle menetlusabi anda (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.3). TsMS § 181 lg-s 31 kohtutele antud avar otsustusvabadus osamaksete suuruse ja tasumise tähtaegade määramisel koos selle üle toimuva kohtuliku kontrolliga (vt TsMS § 191 lg 1) vähendab arvestatavalt kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral peab kohus avalduse menetlusse võtma pärast esimese osamakse tasumist (vt RKTK määrus asjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kui isik on esimese osamakse tasunud ja kohus on tema avalduse menetlusse võtnud, siis on ta saanud ka kasutada PS § 15 lg-s 1 antud õigust pöörduda kohtusse. Selles regulatsioonis seisneb ka olulisim erinevus Riigikohtu üldkogu otsuse ajal kehtinud halduskohtumenetluse sätetest. (p 16)
|
| 3-2-1-5-17
|
Riigikohus |
29.03.2017 |
|
Vt otsuse p 8 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-164-12, p 15; RKTKm nr 3-2-1-146-12, p 8; RKTKm nr 3-2-1-159-10, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-06, p 12)
Üksnes sellest, et menetlusabi taotleja on erinevates äriühingutes juhatuse liige, ei saa järeldada, et tal on võimalik riigilõivu tasuda, sest ÄS-i sätetest ei tulene, et osaühingu juhatuse liikmel on alati õigus saada tasu. (p 11)
Menetlusabi andmisel taotleja majandusliku seisundi hindamisel ei saa taotleja abikaasa varana arvesse võtta äriühingu jaotamata kasumit, kus taotleja abikaasa on ainuosanik, sest see ei ole taotleja abikaasa likviidne vara, mida tuleb TsMS § 186 lg 1 mõttes arvesse võtta. Sellel ei ole tegelikku mõju taotleja majanduslikule seisundile ja võimele menetluskulusid tasuda. (p 12)
|
| 3-2-1-95-16
|
Riigikohus |
15.03.2017 |
|
Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)
Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12)
Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)
Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.)
Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8)
Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)
|
| 3-2-1-41-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
Selgelt menetlusabi taotluses taotleja majanduslikku seisu oluliselt moonutavate valeandmete esitamisel või oluliste andmete teadval esitamatajätmisel on kohtul õigus keelduda menetlusabi andmisest. (p 7)
TsMS § 185 lg-st 2 tuleneb, et eelkõige tuleb taotlejal endal esitada andmed ning tõendada enda vastavust menetlusabi andmise kriteeriumitele. Kohus saab lähtuda esitatud andmete õigsusest ega pea neid alati üle kontrollima. TsMS § 189 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja on menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid. See on kohtu kaalutlusotsus. TsMS § 185 lg-t 2, § 186 lg-t 6 ja § 189 lg 1 p-i 1 tuleb koosmõjus tõlgendada nii, et kohus võib menetlusabi andmisest keelduda, kui ta juba enne menetlusabi andmist on tuvastanud, et menetlusabi taotleja on teadvalt esitanud olulisi valeandmeid, mh jätnud kohtu olulistest andmetest teavitamata. Sealjuures tuleb kohtul siiski arvestada, kas valeandmeid, sh ebaõigeid või ebatäielikke andmeid, on esitatud tahtlikult või hooletusest ning kas need andmed puudutavad taotleja menetlusabi andmise tingimuste täitmist (eelkõige majanduslikku seisundit) olulisel määral. (p 8)
Kui kohus loetleb menetlusabi andmata jätmisel taotleja raha või sissetulekut, tuleb võtta ka selge seisukoht, kas ja millises ulatuses saab selle raha arvel menetluskulusid kanda, arvestades mh TsMS § 182 lg 2 p 1 kriteeriumeid arvesse võetava sissetuleku kohta. Samuti tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses saab ebareeglipäraseid (ja eeldatavasti mitte töise sissetulekuna mõeldud) ülekandeid kolmandatelt isikutelt pidada üldse arvesse võetavaks sissetulekuks. Kinnipeetava vabanemisfondis olevat summat ei saa pidada selliseks sissetulekuks TsMS § 182 lg 2 p 1 mõttes, mida taotleja saaks kasutada vähemasti kinnipidamise ajal menetluskulude kandmiseks, sest kinnipeetaval puudub selle käsutamisõigus. (p 9)
Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et tal on vara, mille arvel saaks menetluskulud kanda (TsMS § 182 lg 2 p 2), tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks realiseeritav mõistiku aja jooksul ning kas realiseerimisest saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Mõnel juhul võib olla võõrandamise asemel mõistlik vara välja üürida või selle tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta, kuid seda tuleb sel juhul ka sisuliselt hinnata, arvestamata ei saa jätta vara eeldatavat väärtust. Taotlejal peab menetlusabi andmisest keeldumise korral olema selge, millise vara arvel peab kohus mõistlikult võimalikuks ja asjakohaseks menetluskulude kandmist. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel ei saa nt eeldada menetlusabi taotlejalt tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses oleva eluaseme võõrandamist, kui see on õiglases suhtes perekonna suuruse ning sissetulekuga (vt TsMS § 186 lg 2). (p 10)
TsMS § 181 lg 1 p 1, § 182 lg 2 p 2 ning § 186 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada menetlusabi taotleja (majanduslikku) seisundit. Kinnipeetava puhul tuleb arvestada, millised on tema võimalused varaga tehinguid teha, mh selle tagatisel laenu saada. (p 11)
Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab taotleja realiseerima, peab kohus sellest lähtudes andma riigilõivu tasumiseks ka mõistliku tähtaja või tähtajad, kui määrab riigilõivu osamaksetena tasumiseks. (p 12)
|
| 3-2-1-106-15
|
Riigikohus |
23.05.2016 |
|
Sarnaselt TsMS § 696 lg-ga 3 on riigi õigusabi osutanud advokaadile tema avalduse alusel määratud esindajatasu määrus TsMS § 660 lg 3 mõttes menetlust lõpetavaks määruseks. Kuivõrd ringkonnakohus jättis advokaadile riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaks määramata, siis on advokaadi õigusi määrusega kitsendatud. Seega on advokaadil õigus esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule. (p 7)
Advokatuuri korra järgi on selgelt eristatud kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise tasu ning kohtulikus menetluses osalemise tasu. Ringkonnakohtul ei olnud alust jätta kohtulikus menetluses osalemise eest tasu kindlaks määramata seetõttu, et maakohus oli juba varem kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest mõistnud välja piirmäära ületava tasu. Sellega ringkonnakohus sisuliselt vähendas maakohtu jõustunud kohtumäärusega kindlaks määratud tasu. (p 10)
|
| 3-2-1-150-13
|
Riigikohus |
09.12.2013 |
|
Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmisel peab kohus kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 andma taotlejale tähtaja riigilõivu tasumiseks. (p 15)
|
| 3-2-1-76-13
|
Riigikohus |
12.06.2013 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas on täidetud kaebuse menetlusse võtmise eeldused, mh kas on tasutud riigilõiv. Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudusega, nt riigilõivu ei ole makstud, peab ringkonnakohus andma kostjale TsMS § 340.1 lg 1 alusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes kaebuse seniks käiguta. (p 13)
Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. (p 12)
TsMS § 190 lg-s 7 sätestatu võimaldab kohtul esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle omal algatusel. (p 14)
|
| 3-2-1-49-13
|
Riigikohus |
08.05.2013 |
|
Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13).
Kohus hindab menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel ka menetluses osalemise perspektiivikust.
|
| 3-2-1-152-12
|
Riigikohus |
13.02.2013 |
|
NB! Seisukoha muutus!
RÕS § 14 lg 2 esimese lause ja TsMS § 186 lg 2 esimese lause tähenduses on menetlusabi määramisel varaks, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige TMS §-s 66 nimetatud vallasasjad. Sissetulekule need sätted ei kohaldu.Sissetuleku arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud RÕS § 7 lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1. Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1. (p 13)
Isiku kontol olev raha on tema vara, mida võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel tema majandusliku seisundi määramisel. Seda siiski üksnes juhul, kui igakuiste jooksvate kulude katteks sissetulekuna kontole laekunud raha ei ole juba arvestatud sissetulekuna RÕS § 7 lg 1 p 4 või TsMS § 182 lg 2 p 1 alusel. (p 15)
Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23)
Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23)
Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
|
| 3-2-1-164-12
|
Riigikohus |
19.12.2012 |
|
Menetlusabi taotluse lahendamisel analüüsitakse esmalt taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS § 186, sh lg 1 asjaolusid. Menetlusabi andmisest keeldumisel tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekut, mitte aga taotleja abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut. TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. (p 15)
|
| 3-2-1-146-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb hinnata vaid taotleja enda sissetulekuid, tehes neist samas sättes lubatud mahaarvamised. Nimetatud sätet kohaldades ei saa arvestada taotleja perekonnaliikmete sissetulekuid.
Taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekuid ja vara tuleb arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 kohaselt.
Menetlusabi asjaolusid kontrollitakse kahes osas. Esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid.
Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestada selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vt Riigikohtu 13. novembri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12). TsMS § 186 lg 1 järgi taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut kontrollides tuvastatud sissetulekut ei tule automaatselt liita taotleja sissetulekutega või lugeda see automaatselt taotleja sissetulekuks. See võimaldaks kohtutel TsMS § 182 lg 2 p-le 1 viidates leida, et taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulek ületab määra, mil ei ole taotlejale menetlusabi andmiseks alust. See ei ole aga TsMS § 182 lg 2 p 1 ega TsMS § 186 lg 1 eesmärk.
TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest.
|
| 3-2-1-58-12
|
Riigikohus |
29.06.2012 |
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti.
Kui tasutava lõivu suuruse määramise aluseks olnud regulatsioon on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud, saab kohus ka väljaspool põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust määrata põhiseaduspärase riigilõivu (vt Riigikohtu 12. aprilli 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 12).
Riigilõivu suuruse määramisel saab lähtuda Riigikohtu üldkogu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 p 51, kus lõivu määrates lähtuti RLS lisaks 1 oleva tabeli viimasest reast, st tabelijärgsest maksimumlõivust.
Kui menetlusabi taotleja ei esita ka pärast kohtu sellekohast nõudmist oma sissetulekute kohta täpseid andmeid (tuginedes nt üldsõnalisele väitele, et osa sissetulekust moodustab laen vms) ja ka kohtul ei õnnestu TsMS § 186 lg 5 järgi leida täpseid andmeid taotleja majandusliku seisundi kohta, jääb sellest tulenev menetlusabi andmata jäämise risk taotleja kanda.
|
| 3-2-1-19-12
|
Riigikohus |
02.04.2012 |
|
TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda, ning vastupidist tuleb tõendada.
|
| 3-2-1-62-11
|
Riigikohus |
21.09.2011 |
|
Puuduste kõrvaldamise määrus TsMS § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 3401 lg 1 mõttes ei ole vaidlustatav, mistõttu on lubamatu ka määruskaebuse esitamine TsMS § 696 lg 1 esimese lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 17 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus samas tsiviilasjas, p-d 27-29). Puuduse kohtu määratud tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata ja selle kohta tehtud määruse peale saab TsMS § 3401 lg 2 teise lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
Vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p-d 8, 9.
Et hagi esitamise aeg oleks üheselt kindlaks tehtav, peab ka toimikust selgelt nähtuma hagiavalduse salvestamise aeg kohtu andmebaasi. See kehtib ka juhul, kui pärast tööpäeva lõppu laekunud avaldus registreeritakse kantseleis järgmisel tööpäeval.
Vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16; Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11.
Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.
Menetluse peatamine teise menetluse tõttu TsMS § 356 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada.
Seadus (mh TsMS § 360) ei näe ette kaebeõigust määruse peale, millega kohus keeldub menetlust peatamast.
Taotlust ei saa jätta rahuldamata põhjendusega, et see on sisuliselt põhjendamatu, kui seadus üldse ei võimalda seda rahuldada.
|
| 3-2-1-60-10
|
Riigikohus |
14.04.2011 |
|
TsMS § 137 lõiget 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, punkt 10).
TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada põhiseaduslikku edasikaebeõigust rohkem, kui see on eesmärgiga põhjendatav. Olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), tuleb vältimatult võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele.
Riigikohtu üldkogu tunnistab TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.
|
Facebook
Twitter