/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 69| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-16-17699/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2019
Kui menetlusosaline ei esita kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti või muid riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid, on kohtutel võimalik kontrollida riigilõivu tasumist asjakohasest elektroonilisest süsteemist (vt sarnaste juhtumite kohta nt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16454/31, p-d 11 ja 12 ning seal viidatud varasemad lahendid). (p 10)
2-15-2803/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2018
Riigilõivu osamaksetega tasumise võimaldamisel võib kohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ka juhul, kui tasumata on üksnes esimene osamakse (vt Riigikohtu 30. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kohus võib keelduda kaebust menetlemast aga üksnes juhul, kui lõiv on maksmata kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemise ajaks. Riigilõivu tasumist on kohtul võimalik kontrollida. Lõivu tasumine ajaks, kuni ei ole otsustatud kaebuse menetlusse võtmisest keelduda, ei takista asja menetlemist ega põhjusta selle viibimist (vrd ka TsMS § 331 lg 1). (p 13)
2-17-16454/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.10.2018
TsMS § 637 lg 1 p-s 3 on sätestatud, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Kui menetlusosaline ei esita kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti või muid riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid, on kohtutel võimalik kontrollida riigilõivu tasumist asjakohasest elektroonilisest süsteemist (vt sarnaste juhtumite kohta nt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-74-14, p 10 ja seal viidatud varasemad lahendid). (p 12) Kui ringkonnakohus on määruse resolutsiooni ühes punktis jätnud rahuldamata menetlusosalise menetlusabi taotluse riigilõivu tasumiseks ning sama resolutsiooni teises punktis andnud tähtaja riigilõivu tasumiseks, siis ei saa teise punkti peale esitada määruskaebust (TsMS § 340^1 lg 1 ) ja teine punkt ei jõustu enne kui määruse esimene punkt (mille jõustumise sätestab TsMS § 466 lg 3 esimene lause), sest enne seda ei ole lõplikult selge, kas menetlusosalisel tekib riigilõivu tasumise kohustus või mitte. (p 13.2)
3-2-1-95-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)
Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12) Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)
Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.) Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8) Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)
3-2-1-120-16 PDF Riigikohus 21.12.2016
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus kooskõlas TsMS § 340^1 lg-ga 1 määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Puudus, mille kõrvaldamiseks TsMS § 340^1 lg 1 alusel tähtaeg antakse, peab olema selline, mis takistab hagiavalduse menetlemist. Tegemist peab olema puudusega, mis annaks TsMS § 371 lg 1 (p-de 9-12) või lg 2 järgi aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuid mida on võimalik kõrvaldada (vt nt RKTKm nr 3-2-1-45-09, p 12). (p 11) Olukorras, kus hagiavalduse menetlemist takistavat puudust ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks ja kohus keeldub seetõttu TsMS § 371 alusel hagi menetlusse võtmisest ning tagastab TsMS § 372 lg 4 alusel hagiavalduse koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega hagejale, tuleb maakohtul otsustada pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud täiendatud hagiavalduse kui uue hagiavalduse menetlusse võtmine. Seda ei ole aga võimalik teha sama tsiviilasja raames. (p 12) Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud (vt RKTKm nr 3-2-1-50-16, p 10). Kohus peab iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 13; RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14). (p 13) Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)
Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)
Olukorras, kus hagi ese on ebaselge, ei saa maakohus hageja eest tsiviilasja hinda määrata. Küll aga peab kohus olukorras, kus hageja võimalikud nõuded on arusaadavad, kuid hagi ese ei ole üheselt selge, selgitama hagejale tema eelduslike nõuete puhul tsiviilasja hinna määramise aluseid, kuivõrd sellest sõltub tasumisele kuuluva riigilõivu suurus. (p 15) Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)
Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud (vt RKTKm nr 3-2-1-50-16, p 10). Kohus peab iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 13; RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14). (p 13)
3-2-1-60-16 PDF Riigikohus 07.09.2016
Menetlusosaline võib esitada kohtu määratud viimaseks menetluskulude esitamise tähtpäevaks korraga kõigi menetluses kantud menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama, olenemata sellest, kas kohus on määranud, et esitada tuleb kõigi või üksnes viimase istungiga seotud menetluskulude nimekiri. (p 14) TsMS ei sätesta HKMS § 109 lg 1 neljandas lauses sätestatud tagajärge, mille kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sellest tulenevalt ei ole enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekirja seaduses sätestatuga võrreldes hilisema, kuid kohtu määratud viimaseks tähtpäevaks (TsMS § 176 lg 1 teine lause) esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega. (p 14) Kõigi menetluskulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks. Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist. Kuna sellest, et kohus enne kohtuistungit kantud, kuid pärast kohtuistungit esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei arvesta, saab menetlusosaline üldjuhul teada alles kohtulahendist, siis kaasneb tähtaja ennistamise taotlusega selles menetlusetapis õiguslik ebaselgus menetluskulude kindlaksmääramise kohta juba tehtud lahendi suhtes. Samuti nõuavad tähtaja ennistamise taotluse lahendamisele kuluvad toimingud (TsMS §-d 67-68) täiendavat aega ning tähtaja ennistamata jätmise määruse peale on võimalik esitada määruskaebus (TsMS § 68 lg 4 esimene lause), mis võib menetlust veelgi venitada. (p 13)
Kõigi menetluskulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks. Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist. Kuna sellest, et kohus enne kohtuistungit kantud, kuid pärast kohtuistungit esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei arvesta, saab menetlusosaline üldjuhul teada alles kohtulahendist, siis kaasneb tähtaja ennistamise taotlusega selles menetlusetapis õiguslik ebaselgus menetluskulude kindlaksmääramise kohta juba tehtud lahendi suhtes. Samuti nõuavad tähtaja ennistamise taotluse lahendamisele kuluvad toimingud (TsMS §-d 67-68) täiendavat aega ning tähtaja ennistamata jätmise määruse peale on võimalik esitada määruskaebus (TsMS § 68 lg 4 esimene lause), mis võib menetlust veelgi venitada. (p 13)
TsMS ei reguleeri juhtumit, kus apellant teatab apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks jätmise mõjuvast põhjusest pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. TsMS § 8 lg 2 alusel tuleb rakendada apellatsioonimenetluse uuendamise regulatsiooni. (p 19-20)
Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-174-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-108-13, p 9). (p 14) Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15) Riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (RKTKm nr 3-2-1-130-09, p 8), kuid TsMS § 64 lg 1 alusel saab menetlustähtaega pikendada. Kui apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu tähtpäevaks maksmata jätmise mõjuvast põhjusest teatatakse pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist, tuleb rakendada apellatsioonimenetluse uuendamise regulatsiooni. (p 19-20)
Riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (RKTKm nr 3-2-1-130-09, p 8), kuid TsMS § 64 lg 1 alusel saab menetlustähtaega pikendada. Menetlusosalise avaldust saab käsitada riigilõivu maksmise tähtaja pikendamise taotlusena TsMS § 64 lg 1 järgi, kui riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise mõjuvast põhjusest teatatakse ringkonnakohtule pärast riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja möödumist, kuid enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. (p 17)
Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma TsMS § 340^1 lg 1 alusel tähtaja riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-174-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-108-13, p 9). (p 14) Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
3-2-1-21-16 PDF Riigikohus 03.05.2016
Läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes eeldavad küll poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks. (p 14)
Tulenevalt VÕS §-st 227 ei ole müügieseme puuduste korral oluline, millal on ostjal kahju hüvitamise nõue tekkinud. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivate kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg hakkab kõigi asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete korral kulgema asja ostjale üleandmisest VÕS § 209 tähenduses, sõltumata kahjunõude sissenõutavaks muutumisest ja kahju tekkimisest. (p 13)
Maakohtu menetluse ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-12). Kuigi TsMSRS § 21 lg 1 reguleerib riigilõivu tagastamist avalduse alusel, siis tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest tuleb kohtul juba tasumata riigilõivu väljamõistmisel arvestada TsMSRS § 21 lg-s 1 sätestatut. Kõrgema riigilõivu väljamõistmisel oleks menetlusosalisel igal juhul õigus nõuda riigilõivumäärade vahe tagastamist. Sellises olukorras tuleb avalduse esitamise päeva asemel arvestada kohtulahendi tegemise päeval kehtivat riigilõivumäära. (p 17)
3-2-1-6-16 PDF Riigikohus 23.03.2016
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt RKTKm nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusvastase sätte alusel. (p 12)
Vt Riigikohtu 11. juuni 2013. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-13, Riigikohtu 10. detsembri 2013. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 21. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt RKTKm nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusvastase sätte alusel. (p 12) Kui ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja hagi on esitatud selles ajavahemikus, tuleb riigilõivu määramisel lähtuda enne 1. jaanuari 2009 kehtinud RLS § 56 lg-s 1 ja lisas 1 sätestatud riigilõivu määrast. (p 13) Kui nõude suurendamise ajaks on riigilõivumäärad muutunud ja hagilt juba makstud riigilõiv katab hageja suurendatud nõudelt nõutava riigilõivu määra, tuleb ka kostjalt väljamõistetava riigilõivu määramisel lähtuda hagi hinnast enne nõude suurendamist. (p 13)
3-2-1-174-15 PDF Riigikohus 03.02.2016
TsMS § 637 lg 1 p 3 koosmõjus § 664 lg-tega 1 ja 2 ei võimalda jätta määruskaebust läbi vaatamata, kui sellelt on riigilõiv seaduses sätestatud suuruses kohtu määratud tähtajal tasutud. Viidatud sätted ei võimalda jätta määruskaebust menetlusse võtmata seetõttu, et maksedokumenti või riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid ei ole kohtule esitatud. Kohtul on võimalik kontrollida riigilõivu tasumist Maksu- ja Tolliameti juures asuva nõuete arvestamise programmi (NAP) kaudu, seega on menetlusosalise kohustus nõuetekohaselt täidetud ka juhul, kui summa hoolimata viitenumbri puudumisest jõudis kohtu näidatud kontole. (p 13-14)
3-2-1-168-13 PDF Riigikohus 18.02.2014
Riigikohus tunnistab, et RLS (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 olid 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis vastuolus PS § 15 lg-ga 1, § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 3 000 000 krooni kuni 3 500 000 krooni tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 145 000 krooni. (p 18-26) Riigilõivuseaduse sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamise tagajärjel tekkinud lünga saab täita kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 tabelis ettenähtud riigilõivumääradega. (p 28)
3-2-1-115-13 PDF Riigikohus 13.11.2013
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusevastase sätte alusel. (p 22)
Vt Riigikohtu 7. mai 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 , Riigikohtu 11. juuni 2013. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-13 ja Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 19.
Riigilõivu ettenähtust rohkem tasumisel saab nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi. Seda ka juhul, kui riigilõivu tasuti põhiseadusevastaseks tunnistatud normi alusel. Seejuures tuleb arvestada TsMS § 150 lg-s 6 sätestatud tähtajaga. (p 23)
Ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. ( p 24) Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). (p 25) Menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. (p 26)
3-2-1-27-13 PDF Riigikohus 11.06.2013
Põhiõiguse riiveks tuleb lugeda selle kaitseala igasugust ebasoodsat mõjutamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku õiguste väidetava rikkumise kohtulik kontroll. Seda seisukohta ei muuda see, et hageja on saanud menetlusabi andmise tõttu lõivu tasumata kaebeõigust realiseerida, kuna tagantjärele on esialgu tasumata jäänud lõiv temalt ikkagi välja mõistetud. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive on olemas ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 35) Riigikohus on tunnistanud apellatsioonkaebuse puhul põhiseadusvastaseks praegu vaidlustatuga võrreldes oluliselt väiksemad riigilõivumäärad, mis kehtisid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012, nt riigilõivu 3195 eurot 58 senti, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 28 760 eurot 25 senti kuni 31 955 eurot 82 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-12), ning riigilõivud 4473 eurot 81 senti ja 4793 eurot 37 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12). Ei ole põhjust hinnata praegu asjassepuutuva riigilõivumäära kooskõla põhiseadusega Riigikohtu senisest praktikast erinevalt. Apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 36) Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 p 5 alusel, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 287 602 eurot 42 senti kuni 319 558 eurot 24 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 12 782 eurot 32 senti. (p 37)
3-2-1-15-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (Vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17; 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 12).
Alates 1. jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.
3-2-1-148-12 PDF Riigikohus 31.10.2012
TsMS § 637 lg 1 p 3 ei võimalda jätta apellatsioonkaebust menetlusse võtmata, kui sellelt on riigilõiv tasutud. Teistsugust järeldust ei tulene ka asjaolust, kui apellant jätab täitmata ringkonnakohtu nõudmise esitada kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument või muud riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Ringkonnakohtul on võimalik kontrollida riigilõivu tasumist elektroonilise riigikassa süsteemist.
3-2-1-119-12 PDF Riigikohus 16.10.2012
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Enamtasutud riigilõivu tagastamist saab TsMS § 150 lg1 p 1 ja lg 4 järgi nõuda üksnes menetlusosaline, kes riigilõivu tasus või kelle eest see tasuti.
Vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-11, p 10.
Ainuüksi kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust, mis õigustaks Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 § 2 kohaldamist (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16).
3-2-1-58-12 PDF Riigikohus 29.06.2012
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. Kui tasutava lõivu suuruse määramise aluseks olnud regulatsioon on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud, saab kohus ka väljaspool põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust määrata põhiseaduspärase riigilõivu (vt Riigikohtu 12. aprilli 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 12). Riigilõivu suuruse määramisel saab lähtuda Riigikohtu üldkogu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 p 51, kus lõivu määrates lähtuti RLS lisaks 1 oleva tabeli viimasest reast, st tabelijärgsest maksimumlõivust.
Kui menetlusabi taotleja ei esita ka pärast kohtu sellekohast nõudmist oma sissetulekute kohta täpseid andmeid (tuginedes nt üldsõnalisele väitele, et osa sissetulekust moodustab laen vms) ja ka kohtul ei õnnestu TsMS § 186 lg 5 järgi leida täpseid andmeid taotleja majandusliku seisundi kohta, jääb sellest tulenev menetlusabi andmata jäämise risk taotleja kanda.
3-2-1-49-12 PDF Riigikohus 16.05.2012
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13.
Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13.
Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13. Garandil on vastuväite esitamisel keelatud tugineda üksnes nõudegarantii lepingule juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi. Muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi VÕS § 1028 jj alusel ning see hagi rahuldatakse. Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad.
3-2-1-37-12 PDF Riigikohus 12.04.2012
Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 resolutsiooniga on tunnistatud, et RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Riigikohus ei tunnistanud regulatsiooni põhiseaduse vastaseks alates Riigikohtu üldkogu otsuse tegemisest 12. aprillil 2011, mistõttu saab hageja, kes on tasunud nimetatud sätete alusel riigilõivu, oma kohtuasjas asjassepuutuva regulatsiooni põhiseaduse vastasusele tugineda (vt ka Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 19). Riigilõivu suuruse määramisel saab lähtuda tsiviilasjast nr 3-2-1-62-10 p 51, kus lõivu määrates lähtuti RLS lisaks 1 oleva tabeli viimasest reast, st tabelijärgsest maksimumlõivust.
3-2-1-16-12 PDF Riigikohus 26.03.2012
Varem ettenähtust suurema riigilõivu maksmine ei vabasta sama isikut samas asjas hiljem tasuda tuleva riigilõivu tasumise kohustusest.
Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 126 lg 3 kohaselt määrati hagihind nõude tagamise ja selle tagamiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidlus korral nõude suurusega. Seega oli nõude hind nõusoleku saamiseks hüpoteegi enda nimele kandmiseks hüpoteegiga tagatud nõude suurus.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude hind tuleb määrata nõude suurusega, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja taotleb.
3-2-1-67-11 PDF Riigikohus 06.03.2012
Riigikohtu üldkogu tunnistab, et RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus. 220 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Ka 117 750 krooni suurune või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv võib hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist ning kataks õigusemõistmise kulud ja oleks tõenäoliselt sama efektiivse mõjuga kui 220 000 krooni suurune riigilõiv. Samas koormaks 117 750 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid vähem.
RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) alusel nõudelt hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni määratud riigilõiv 220 000 krooni on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 27.3, 28) 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suurune hagilt tasutav riigilõiv ületab ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu maakohtus ca 50 korda. Isegi kui eeldada, et praeguses asjas esitatud hagi menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 27.5)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 18) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 18.4)

Kokku: 69| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json