/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-11-51581/220 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.09.2017
TsMS § 150 lg 3 eesmärk ei ole takistada sellise riigilõivu tagastamist, mis on varasemas kohtuastmes makstud ebaõigesti. Nii ei saa TsMS § 150 lg 3 takistada nt sellise riigilõivu tagastamist, mida on rohkem tasutud seetõttu, et riigilõivu tasumist ette näinud säte ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Samuti ei saa TsMS § 150 lg 3 takistada muul põhjusel enamtasutud riigilõivu tagastamist, kui tagastamise eeldused on täidetud. (p 7.2)
Kui on esitatud nõue kaasomandi lõpetamiseks ja vastaspoole vajalike tahteavalduste kohtulahendiga asendamiseks, on tegemist mitme mittevaralise nõudega, mitte TsMS § 132 lg 4 p 4 mõttes ühe nõudega. (p 9)
3-2-1-21-16 PDF Riigikohus 03.05.2016
Läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes eeldavad küll poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks. (p 14)
Tulenevalt VÕS §-st 227 ei ole müügieseme puuduste korral oluline, millal on ostjal kahju hüvitamise nõue tekkinud. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivate kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg hakkab kõigi asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete korral kulgema asja ostjale üleandmisest VÕS § 209 tähenduses, sõltumata kahjunõude sissenõutavaks muutumisest ja kahju tekkimisest. (p 13)
Maakohtu menetluse ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-12). Kuigi TsMSRS § 21 lg 1 reguleerib riigilõivu tagastamist avalduse alusel, siis tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest tuleb kohtul juba tasumata riigilõivu väljamõistmisel arvestada TsMSRS § 21 lg-s 1 sätestatut. Kõrgema riigilõivu väljamõistmisel oleks menetlusosalisel igal juhul õigus nõuda riigilõivumäärade vahe tagastamist. Sellises olukorras tuleb avalduse esitamise päeva asemel arvestada kohtulahendi tegemise päeval kehtivat riigilõivumäära. (p 17)
3-2-1-81-14 PDF Riigikohus 15.10.2014
3-2-1-115-13 PDF Riigikohus 13.11.2013
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusevastase sätte alusel. (p 22)
Vt Riigikohtu 7. mai 2012. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 , Riigikohtu 11. juuni 2013. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-15-13 ja Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 19.
Riigilõivu ettenähtust rohkem tasumisel saab nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi. Seda ka juhul, kui riigilõivu tasuti põhiseadusevastaseks tunnistatud normi alusel. Seejuures tuleb arvestada TsMS § 150 lg-s 6 sätestatud tähtajaga. (p 23)
Ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. ( p 24) Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). (p 25) Menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. (p 26)
3-2-1-68-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
Vt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 12. Kuivõrd kostjal I ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli kohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lähendamisel. (p 16)
Vt Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-12, p 20. (p 15)
3-2-1-140-12 PDF Riigikohus 02.04.2013
TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega saab lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasusele tuginedes lõivu tagastamist nõuda lõivu tagastamise taotluse lahendamisel, mis on esitatud enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata.
3-2-1-119-12 PDF Riigikohus 16.10.2012
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Enamtasutud riigilõivu tagastamist saab TsMS § 150 lg1 p 1 ja lg 4 järgi nõuda üksnes menetlusosaline, kes riigilõivu tasus või kelle eest see tasuti.
Vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-11, p 10.
Ainuüksi kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust, mis õigustaks Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 § 2 kohaldamist (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16).
3-2-1-18-11 PDF Riigikohus 31.05.2011
Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige kui edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus jäetud rahuldamata (vt TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3).
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel. Kui maakohus teeb kohtulahendi, kus märgib menetluskulude jaotuse, ja ringkonnakohus jätab lahendi selle peale esitatud kaebust lahendades muutmata, tuleb lugeda, et sellisel juhul nõustus ringkonnakohus maakohtu otsustatud menetluskulude jaotusega ning selline nimetus ei anna alust keelduda menetluskulude väljamõistmisest. Menetluskulude kindlaksmääramist ei saa nõuda osaliselt vaidlustatud lahendite puhul, kuna kõrgema astme kohus võib ka sel juhul omal algatusel menetluskulude jaotust muuta TsMS § 173 lg 3 alusel.
TsMS § 172 lg 8 teises lauses sätestatu ei tähenda erisust TsMS § 172 teiste lõigete järgsest kulujaotusest, vaid üksnes rõhutab kohtul ka selle sätteta olevat võimalust jagada kohtukulud ja kohtuvälised kulud erinevalt, st nt jätta kohtukulud mõne menetlusosalise kanda, kuid esindajakulud jätta menetlusosaliste endi kanda. See säte ei tähenda, et kohtuvälised kulud (sh lepingulise esindaja kulud) tuleks hüvitada üksnes juhul, kui kohus selle menetluskulude jaotuses eraldi välja toob. Kohtuvälised kulud on eriregulatsiooni puudumisel hüvitatavad koos kohtukuludega, kui kohus on jätnud menetluskulud mõne menetlusosalise kanda (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).
Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulutusi TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. See tähendab, et vaatamata määruskaebuse osalisele rahuldamisele ei ole avaldajal õigust nõuda notarilt võimalike menetluskulude (nt riigilõiv määruskaebuselt) hüvitamist ega taotleda riigilt ka riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel.
Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477). Hagita menetluses ei lahendata suuresti keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20).
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel.
Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast. Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast.
3-2-1-147-09 PDF Riigikohus 22.12.2009
Kuna ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses kindlaks ka tsiviilasja hinna, mis oli suurem kui 100 000 krooni, on see määrus tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas TsMS § 136 lg-st 5 tulenevalt edasikaevatav. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-120-09.
TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.
3-2-1-32-08 PDF Riigikohus 14.05.2008
Kuigi TsMS § 150 järgi on põhimõtteliselt võimalik nõuda ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagastamist, siis riigilõivu tagastamise kohta tehtud jõustunud kohtulahendi tõttu ei ole võimalik avaldajale TsMS § 150 alusel riigilõivu tagastada. Avaldajale riigilõivu tagastamise küsimuse teist korda lahendamine ei ole põhjendatud.
3-2-1-139-04 PDF Riigikohus 06.12.2004
Kinnistusraamatu toimingutelt makstava riigilõivu tagastamise küsimuse otsustamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagita menetluse sätetest.
Kuna kinnistusraamatumenetluses ei ole vaidlevaid pooli ning ei esitata ega lahendata materiaalõiguslikke nõudeid, tuleb küsimustes, mida ei ole kinnistusraamatuseaduses sätestatud, juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagita menetluse sätetest. Seega tuleb sellise asja lahendamisel kohaldada sätteid, mis reguleerivad avalduse tõendamist hagita menetluses.
3-2-1-94-03 PDF Riigikohus 17.09.2003
Kohtutäitur võib täitemenetluses ja kohtumenetluses kasutada kvalifitseeritud õigusabi. Kuni 17.03.2003 kehtinud TMS § 42 lg 1 sätestas, et täitekuludeks on vaid täituri poolt täitemenetluses tehtud vajalikud kulud, sh õigusabikulud. Need täitekulud ei hõlmanud täitemenetlusega seotud tsiviilkohtumenetluses kantud õigusabikulusid ja selles tsiviilkohtumenetluses kantud õigusabikulud mõistab kohus välja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule.
Kuna kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi hagita menetluses, siis RLS § 37 lg-st 8 tulenevalt tasutakse sellise kaebuse esitamisel riigilõivu 60 krooni. Rohkem tasutud riigilõiv tagastatakse kohtumääruse alusel.
3-2-1-15-99 PDF Riigikohus 09.02.1999
Riigilõivuseaduse § 15 reguleerib riigilõivu tagastamist riigieelarvest. Riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 7 mõtte kohaselt tuleb riigilõiv tagastada kostjale riigieelarvest siis, kui temalt on hagi rahuldamise tõttu riigilõiv riigituludesse tegelikult juba sisse nõutud ja see kohtuotsus tühistatakse ning hagi tema vastu jääb rahuldamata.
Aktsiate omandamise eelleping ei saa asendada aktsiate märkimist ja seetõttu ei oma eelleping vaidluse lahendamisel selles mõttes tähendust.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json