/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-13113/11 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 15.11.2018
TsMS § 148 lg 1 alusel saab kulude ettemakse määrata vaid asja läbivaatamise põhjendatud kuludele. Põhjendatud kulude suurust tuleb analüüsida. (p 6)
Kohus peab määruse tegemisel, millele saab esitada määruskaebuse, andma menetlusosalisele tähtaja alates määruse jõustumisest, mitte selle kätte toimetamisest. Vastasel korral võib tekkida olukord, kus tähtaeg on juba möödunud ajaks, kui kõrgema astme kohus määruskaebuse lahendab. (p 7).
3-2-1-116-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
Kui süsteemi käivitumise põhjust ei tuvastata ja kostjate kohustuste rikkumine on tõendatud, saab eeldada ka põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. Kui kahju põhjustas küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Kostjad saavad vastutuse vältimiseks tõendada mh, et süsteem käivitus nõuetekohaselt. (p 31)
Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 40-42). (p 37)
Isegi kui Riigikohus saadab asja tagasi lahendamiseks ringkonnakohtule, kohaldub täiendavate asjaolude ja tõendite vastuvõtmisele TsMS § 652. Ringkonnakohus saab tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused. (p 73.1)
Asjatundjate arvamuste koostamise kulud on dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõue. Seda saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22; RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13). Sellist kulutuste hüvitamise nõuet ei saa panna maksma hagimenetluses. (p-d 39–40)
VÕS § 137 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et iga kostja vastutaks ka eraldi sama kahju hüvitamise eest. Seega tuleb esmalt tuvastada iga kostja vastutuse eeldused, esmajoones iga kostja lepingurikkumine ja just selle kohustuse rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju. (p 45)
Kui pooled ei leppinud kokku süsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, tuleb lähtuda sellest, et tulekustutussüsteemi saab pidada tavalisele kasutusotstarbele vastavaks, kui see käivitub vaid põlengu korral (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 12). Sealjuures tuleb VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis. (p 75)
3-2-1-115-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
Menetluskulude nimekiri võib kajastada lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ajavahemikena. (p 12)
Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu väljamõistmisele ei kohaldu TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasu regulatsioon. Dokumentaalse tõendi saamise kulude mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus on kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. (p 11) Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatud keskmine tunnitasu on aastatega eelduslikult tõusnud. (p 14)
3-2-1-93-14 PDF Riigikohus 03.11.2014
Menetluskulude jätmine hagejate kanda nende osasid märkimata ei olnud põhimenetluses õige. Kumbki hageja esitas kostja vastu eraldi nõude ja seda tulnuks arvestada ka menetluskulude jaotamisel. (p 21)
Asjatundja arvamuse saamise kulud on dokumentaalsete tõendite saamise kulud TsMS § 143 p 2 mõttes, seega asja läbivaatamise kulud. TsMS ei sisalda otsesõnu sätet, mis kohustaks kohut hindama dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Samas on kolleegiumi arvates vastavalt kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, mh VÕS § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud. Asja läbivaatamise kulude hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks ei ole hüvitada menetlusosalisele ülemääraseid kulutusi, mis viimane on tõendi saamiseks teinud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtute poolt kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 22)
Kohtul oleks mõistlik kasutada selliseid kättetoimetamisteatisi, mis võimaldaks TsMS § 327 tingimuste täitmist kontrollida ja võimalusel ka nt eelistada dokumendi hoiustamisele selle mahajätmist (ja selle dokumenteerimist) TsMS § 326 kohaselt. Selline kättetoimetamine tagab saajale suurema tõenäosusega dokumendiga tutvumise võimaluse ja võimaldab kättetoimetamise ka kiiremini läbi viia. (p 15) Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab selle sätte tähenduses postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi ärasaatmise kuupäevast. (p 17)
Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab selle sätte tähenduses postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi ärasaatmise kuupäevast. (p 17)
3-2-1-1-07 PDF Riigikohus 28.02.2007
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
Kuna hageja andis auto kostja kasutusse liisingulepingu alusel (intressi maksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt.
Kuna hageja andis auto kostja kasutusse liisingulepingu alusel (intressi maksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt. Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel tuleb lähtuda paralleelselt nii VÕS § 416 lg-st 3 kui ka VÕS § 367 lg-test 1 ja 2. Oluline on seejuures VÕS § 421, mille kohaselt on VÕS § 416 lg 3 tarbija kaitseks imperatiivne, st liisingulepingus tarbijaga ei saa ette näha nimetatud sättega, aga seega ka VÕS § 367 lg-tega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud. Seega tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lg-test 3 ja 4, mis reguleerivad täiendavalt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3.
Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel.
Kuigi VÕSRS § 12 lg-s 4 nähti ette võimalus tüüptingimuste seadusega kooskõlla viimiseks 1. jaanuariks 2003, välistas see säte enne nimetatud aega üksnes VÕS §-s 45 sätestatud ebamõistlike tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõude maksmapaneku, kuid ei välistanud tüüptingimuste hindamist mh VÕS § 42 järgi. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 1, tõlgendatakse tüüptingmust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks.
Liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.
Liisinguandja saab tarbijaga sõlmitud liisingulepingu kui tarbijakrediidilepingu ühepoolselt lõpetada, kui on täidetud VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud täiendavad eeldused, mh tarbija makseviivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, võlgnevuse tasumiseks vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja määramine ja läbirääkimiste pakkumine. Nimetatud regulatsioon on VÕS § 421 järgi tarbija kasuks imperatiivne, st sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel tuleb lähtuda paralleelselt nii VÕS § 416 lg-st 3 kui ka VÕS § 367 lg-test 1 ja 2. Oluline on seejuures VÕS § 421, mille kohaselt on VÕS § 416 lg 3 tarbija kaitseks imperatiivne, st liisingulepingus tarbijaga ei saa ette näha nimetatud sättega, aga seega ka VÕS § 367 lg-tega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud. Seega tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lg-test 3 ja 4, mis reguleerivad täiendavalt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja. Vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3. Näiteks auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad põhimõtteliselt olla hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi. Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seetõttu tuleb VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-60-04. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingule alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, senikehtinud seadust. Kui tegemist on kostja maksekohustuse rikkumisele (mis toimus enne 1. juulit 2002) tugineva kahju hüvitamise nõudega, tuleb sellele kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud õigust. Kui hageja nõue seondub lepingu ülesütlemisega, tuleb ülesütlemise tagajärgede hindamisel lähtuda ülesütlemise ajal kehtinud seadusest.
3-2-1-137-06 PDF Riigikohus 29.01.2007
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.
Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule. Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule. Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
3-2-1-103-04 PDF Riigikohus 24.09.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-14-04.
Poole enda tarbeks kohtuistungi protokollidest koopiate tegemiseks kulutatu ei ole käsitatav vastaspoole poolt hüvitamisele kuuluva kohtukuluna TsMS § 52 mõttes.
Kui abikaasade vahel on sõlmitud abieluvaraleping, siis ühisvara jagamise nõude korral tuleb kohtul jagada ühisvara vastavalt sellele lepingule. Abieluvaralepingust tuleneva asja valduse saamise nõude lahendab kohus ühisvara jagamise menetluses.
3-2-1-47-03 PDF Riigikohus 28.04.2003
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks nõuetele vastav täitedokument hagi tagamise kohta, on ta kohustatud algatama täitemenetluse ilma selle sisu õiguspärasust kontrollimata. Samas ei saa täitur käsitleda kostjat, kelle varaliste õiguste kitsendamiseks hagi tagamise määrus on tehtud, täitemenetluses võlgnikuna, kellelt tal on õigus pärast täitetoimingu lõpuleviimist kohtutäituri tasu sisse nõuda.
Kuna kohtutäituri seaduses puudub õigusnorm selle kohta, kes peab maksma hagi tagamise toimingu tegemise eest kohtutäituri tasu, siis on selles küsimuses võimalik kohaldada seaduse analoogia alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku asja läbivaatamiskulusid reguleerivaid sätteid.
3-2-1-56-02 PDF Riigikohus 21.05.2002
PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel. TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist. TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.
Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut jättes põhjendamata, miks ei ole apellatsioonkaebuses toodud asjaolud kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamisele. Antud vaidluses võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS § 308 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus eksis tõendte vastuvõtmata jätmise põhjendamisel. Täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi suhtes seisukoht.
TsMS § 333 lg-st 3 tulenevalt asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oli põhjendatud, sest kohus oli jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud.
Jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6 sätestatut.
Kohtumenetlusega seoses tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks.
Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks.
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja.
TsK § 222 lg-st 2 tulenevalt on saamata jäänud tuluks kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seega on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Hinnata tuleb just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud.
Nii ehitaja kui projekteerija vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata, TsK § 187 kohaldamiseks puudub alus. Vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2 ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud. PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, st puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel. TsK § 367 lg-st 2 tulenevalt on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. TsK § 367 lg-le 3 kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist. TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json