/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 54| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-12032/116 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.10.2019
Advokaadist menetlusosalise saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek ei ole võrdsustatav menetlusosalise lepingulise esindaja kuluga. Ettevõtlustulu saamiseks õigusteenuse osutamisel esitatud õigusabiarvel märgitud õigusabi tunnihind ei ole samastatav õigusabi osutanud advokaadile tema töö eest makstava tasuga, s.o advokaadi töötasu või muu püsiva sissetulekuga. (p 12) Tsiviilkohtumenetluses hüvitatakse õigusabikulud üksnes juhul, kui tegemist on seaduses sätestatud hüvitatavate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 23). (p 13)
2-17-6057/45 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.05.2019
Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Ainuüksi asjaolu, et töötaja sai tööandja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avaldusse märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks. (p 15.2) Olukorras, kus TLS § 107 lg 2 ei kohaldu, st töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. (p 15.2) Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Kohus võib TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et töötaja on juba enne tööandja erakorralist ülesütlemist töölepingu ise üles öelnud. (p 17)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 22)
Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestatakse mh kohtuvaidluse asjaoludega (eelkõige asja keerukuse ja mahukusega), aga ka sellega, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue. (p 22)
2-17-11804/175 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
Kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral. (p 24)
Riigikohtu menetluses hüvitatakse üksnes sellise esindaja kulud, kellel on õigus kassatsioonimenetluses menetlusosalist esindada. (p 25)
3-2-1-134-16 PDF Riigikohus 02.05.2017
Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi (vt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13; RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid, sh võlaõigusseaduse § 128 lg 3. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates muuhulgas võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 54)
Seadusandja tahteks on olnud avalikes huvides toimuvates menetlustes anda kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. TsMS § 172 lg 1 ei sätesta võimalust jätta menetluskulusid riigi kanda. (p-d 35, 37, 39) Ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks saab kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt ärikeelu kohaldamisega rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. (p 39) TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. (p 40)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p 56)
Ärikeelu kohaldamise menetluses on menetlusosaliseks vaid isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse. Ärikeeldu kohaldatakse preventiivse sunnivahendina. Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega (näiteks ametist kõrvaldamisega KrMS § 141 alusel) tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist . Ärikeeldu kohaldatakse kohtu algatusel avalikes huvides ning menetlusosalisel puudub võimalus menetlusest hoiduda. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-124-09). (p 34) Ärikeelu kohaldamine on olemuslikult sarnane karistusseadustiku §-des 49 ja 49^1 sisalduvate sanktsioonidega. (p 50)
Kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-169-12, p 45). (p 42)
TsMS § 172 lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. (p 40) Kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-169-12, p 45). (p 42) TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-85-09, p 121). Sellist regulatsiooni saab pidada sobivaks ja vajalikuks. TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Mõõdukaks ei saa pidada menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Analoogiliselt kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistatakse TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. (p-d 44-46, 51)
Ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks saab kohaldada TsMS § 172 lg 3 teist lauset, mis sarnaselt ärikeelu kohaldamisega rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. (p 39) TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt RKÜKo nr 3-3-1-85-09, p 121). Sellist regulatsiooni saab pidada sobivaks ja vajalikuks. TsMS § 172 lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Mõõdukaks ei saa pidada menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Analoogiliselt kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistatakse TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. (p-d 44-46, 51) Ärikeelu määramise menetlus on üldjuhul keerukas, muu hulgas põhjusel, et PankrS § 91 lg 2 sätestab üksnes selle, et kohus võib määrata pankrotis äriühingu juhtorgani liikmele ärikeelu, kuid ei täpsusta, milliste kriteeriumide alusel kohus otsustab, kas ärikeeld määrata või mitte. Kuna ärikeelu määramine tähendab isiku jaoks põhiõiguste märkimisväärset riivet, kuid samas ei näe seadus ette kriteeriume, mille alusel kohus otsustab, kas ärikeeld tuleb määrata või mitte, siis tuleb pidada põhjendatuks, et isik, kelle suhtes ärikeelu määramist kaalutakse, kasutab enda kaitseks ja ärikeelu määramise vältimiseks lepingulise esindaja osutatavat õigusabi ning teeb tõendite hankimiseks kulutusi. Tegemist on menetlusega, kus õigusabi või lepingulise esindaja kasutamine võib olla isiku põhiõiguste kaitseks vajalik ja õigustatud. (p 49)
3-2-1-176-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22) Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23) Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)
Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)
Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23) Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)
3-2-1-102-16 PDF Riigikohus 09.11.2016
Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Kui arvete saajaks on märgitud kolmas isik, ei saa esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Kui hageja ja kolmanda isiku vahel on kokkulepe, mille kohaselt tasub kolmas isik hagejale osutatud õigusabiteenuse arved, kuid hageja on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama või tekib hagejal alternatiivselt kulude hüvitamise kohustus kolmanda isiku ees käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel, tuleb hageja õigusabikulude tasumise kohustust jaatada ja põhjendatud ning vajalikud esindajakulud kostjalt välja mõista. (p 13) Kui hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa seega menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, kuid arve on esitatud kolmandale isikule, kes on käibemaksukohustuslane, ei ole usutav, et hageja peab hüvitama kolmandale isikule menetluskulud koos käibemaksuga olukorras, kus kolmas isik saab menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Eelnevast tulenevalt ei pea sellises olukorras menetluskulusid hüvitama koos käibemaksuga. (p 16)
Õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi ei pea korteriühistu juhatuse liikmest seaduslik esindaja osutama tasuta, täites lepingulise esindaja ülesandeid (vt RKTKm nr 3-2-1-62-14, p 14). Selline põhimõte on kohaldatav ka äriühingu juhatuse liikme puhul. ÄS-ist ei tulene äriühingu juhatuse liikme kohustust anda äriühingule õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi. Äriühingu juhatuse liige ei pea osutama äriühingule tasuta õigusabiteenust. Eeltoodut arvestades tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel hinnata, millises ulatuses on õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt põhjendatud ja vajalikud ja millises ulatuses saanuks menetlusosalise õigusi ja huve kaitsta kohtumenetluses õigusalase kvalifikatsioonita seaduslik esindaja. (p 15)
3-2-1-86-16 PDF Riigikohus 19.10.2016
Kui menetlusse astub menetlusvälise isiku õigusjärglane, kelle õiguseelneja on osalenud menetluses ja kandnud ka kulusid, siis peab kohus andma TsMS § 176 lg 1 alusel õiguseelnejale tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Samas ei võta tähtaja mitteandmine ära õiguseelneja võimalust nõuda menetluskulude hüvitamist. (p 10)
Asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. TsMS § 172 lg 1 mõte ei ole menetlusosalisele prognoosimatute kulude piiramatu hüvitamiskohustuse panemine. Hagita menetluses menetluskulude jaotuse üle otsustamisel annab TsMS § 172 lg 1 teine lause kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale. (vrd RKTKm nr 3-2-1-177-15, p 14). (p 11) Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (RKTKm 3-2-1-18-11, p 19). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (RKTKm nr 3-2-1-58-13, p 14; vt ka RKTKm nr 3-2-1-92-13, p 13; RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 26; RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjades võib poolte vahel tekkida sisuline vaidlusmenetlus. (p 12) Olukorras, kus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu menetlusse on kaasatud suur hulk isikuid, kes on sama külgneva kinnisasja omanikud ja kellel on seetõttu menetluses ühine huvi, ei ole TsMS § 175 lg-st lähtudes enamasti põhjendatud menetluskulude hüvitamine suuremas ulatuses kui ühe esindaja kulude katteks. Kulud jaotatakse proportsionaalselt. (p 13)
Asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. TsMS § 172 lg 1 mõte ei ole menetlusosalisele prognoosimatute kulude piiramatu hüvitamiskohustuse panemine. Hagita menetluses menetluskulude jaotuse üle otsustamisel annab TsMS § 172 lg 1 teine lause kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale. (vrd RKTKm nr 3-2-1-177-15, p 14). (p 11) Olukorras, kus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu menetlusse on kaasatud suur hulk isikuid, kes on sama külgneva kinnisasja omanikud ja kellel on seetõttu menetluses ühine huvi, ei ole TsMS § 175 lg-st lähtudes enamasti põhjendatud menetluskulude hüvitamine suuremas ulatuses kui ühe esindaja kulude katteks. Kulud jaotatakse proportsionaalselt. (p 13)
Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (RKTKm 3-2-1-18-11, p 19). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (RKTKm nr 3-2-1-58-13, p 14; vt ka RKTKm nr 3-2-1-92-13, p 13; RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 26; RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjades võib poolte vahel tekkida sisuline vaidlusmenetlus. (p 12)
3-2-1-48-16 PDF Riigikohus 13.06.2016
Kui menetlusosalist esindanud isikul ei olnud TsMS § 218 lg 1 p 2 järgi kvalifikatsiooninõude täitmata jätmise tõttu õigust olla kohtus lepinguliseks esindajaks, ei ole kohtul ka põhjust mõista teiselt menetlusosaliselt välja selle isikuga seotud kulud (v.a erandlikel juhtudel). Nii on see ka juhul, kui kohus teadlikult sellise isiku menetlusse lasi või jättis isiku kvalifikatsiooni kontrollimata. Kohtul on kohustus kontrollida esindaja esindusõigust ja esindajaks olemise lubatavust kogu menetluse vältel ja seda sõltumata vastaspoole väidetest. Esindajaks olemise lubatavust saab kontrollida ka menetluskulude kindlaksmääramise faasis, iseäranis, kui vastaspool on esitanud sellekohase vastuväite. (p 11) TsMS § 218 lg 1 p 2 järgi kvalifikatsiooninõude täitmata jätmisest hoolimata isiku lepingulise esindajana menetlusse lubamine ei mõjuta iseenesest selle isiku poolt esindatava nimel tehtud menetlustoimingute kehtivust. (p 11)
Kui menetlusosalist esindanud isikul ei olnud TsMS § 218 lg 1 p 2 järgi kvalifikatsiooninõude täitmata jätmise tõttu õigust olla kohtus lepinguliseks esindajaks, ei ole kohtul ka põhjust mõista teiselt menetlusosaliselt välja selle isikuga seotud kulud (v.a erandlikel juhtudel). Nii on see ka juhul, kui kohus teadlikult sellise isiku menetlusse lasi või jättis isiku kvalifikatsiooni kontrollimata. Kohtul on kohustus kontrollida esindaja esindusõigust ja esindajaks olemise lubatavust kogu menetluse vältel ja seda sõltumata vastaspoole väidetest. Esindajaks olemise lubatavust saab kontrollida ka menetluskulude kindlaksmääramise faasis, iseäranis, kui vastaspool on esitanud sellekohase vastuväite. (p 11) Kui esindaja jätab menetlusosalisele teatamata, et esindajale esinduslepingu alusel tasutud õigusabikulusid ei saa hagi rahuldamise korral teiselt poolelt välja nõuda, võib tegemist olla esindaja ja esindatava vahelise lepingu rikkumisega, mida ei saa lahendada menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise käigus. (p 11)
3-2-1-39-16 PDF Riigikohus 01.06.2016
TsMS § 175 lg 3^1 ei piira notari õigusabikulude hüvitamist kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses, sest eelnimetatud sätte sõnastusest lähtuvalt kuulub isikute ringi, kelle õigusabikulusid ei hüvitata, vaid kohtutäitur. (p 11) Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Mõistlikuks saab pidada tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt RKTKo nr 3-2-1-115-14, p 14). (p 13)
3-2-1-184-15 PDF Riigikohus 23.03.2016
Kui advokaadibüroo lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat, kes on ühtlasi sama advokaadibüroo töötaja, kuid temaga on sõlmitud käsundusleping, mille kohaselt osutab vandeadvokaat advokaadibüroole kohtuasjas õigusteenust, siis kohaldub lepingulise esindaja kulude hüvitamisele TsMS § 175 lg 1 ning ei kohaldu TsMS § 175 lg 2, mille kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. (p 13)
3-2-1-182-15 PDF Riigikohus 09.03.2016
Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt RKTKm nr 3-2-1-55-13, p 13). (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)
3-2-1-177-15 PDF Riigikohus 10.02.2016
Töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. (p 12) Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on riik oma tulundusasutuse kaudu, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. TsMS § 175 lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda, kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise esindaja õigusabi. Advokaadi kasutamine ei pruugi olla põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused. (p 14)
Töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. (p 12)
3-2-1-173-15 PDF Riigikohus 10.02.2016
TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale ning see seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel (vt RKTKo nr 3-2-1-154-15, p 9). (p 11) Kohus peab õigusabikulude hüvitamise (menetluskulude kindlaksmääramise) määruses, sõltumata sellest, kas ta kohaldas TsMS § 176 lg 6 esimest lauset või mitte, tuvastama õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu. See tähendab mh selle tuvastamist, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on õigustatud pool kohustatud õigusabikulusid maksma. (p 13) Kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul (ühe juriidilise isiku töötaja osutab kohtumenetluses õigusabi teisele juriidilisele isikule) tuleb TsMS § 176 lg-t 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks. Vastasel korral ei saa eeldada, et menetlusosalisel oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus. (p 14) Õigusabi osutamise eest esitatud arvet saab pidada piisavaks tõendiks kulude tasumise kohustuse olemasolu tõendamisel (RKTKm nr 3-2-1-154-15, p 11). (p 15)
TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale ning see seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel (vt RKTKm nr 3-2-1-154-15, p 9). (p 11) Kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul (ühe juriidilise isiku töötaja osutab kohtumenetluses õigusabi teisele juriidilisele isikule) tuleb TsMS § 176 lg-t 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks. Vastasel korral ei saa eeldada, et menetlusosalisel oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise kohustus. (p 14)
3-2-1-145-15 PDF Riigikohus 08.12.2015
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)
Kohtud jätsid õigesti menetluskulud TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi kostja kanda. Kui kostja on pärast vindikatsioonihagi (AÕS § 80) esitamist korteri valduse üleandmiseks ja kostja väljatõstmiseks korteri vabastanud, on ta hageja nõude TsMS § 168 lg 5 mõttes rahuldanud. (p 13)
3-2-1-154-15 PDF Riigikohus 01.12.2015
TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu. Piisavaks tõendiks on õigusabi osutamise eest esitatud arve või õigusabi eest tasumist tõendav dokument (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01; Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13). (p 11)
TsMS § 175 lg 2 sätestab erandi TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tuleb menetluskuludena hüvitada mh lepingulise esindaja kulud. Tegemist on kahju hüvitamise erikorraga (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 18). TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. (p 9) Lepingulise esindaja kulude hüvitamist ei välista ainuüksi asjaolu, et õigustatud poole ettevõttes töötavad juristid. (p 10)
3-2-1-4-15 PDF Riigikohus 06.05.2015
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (p 14) Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. (p 13)
3-2-1-183-14 PDF Riigikohus 01.04.2015
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. (p 13)
Kohus võis enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi lihtmenetluses hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette menetlust lõpetavas kohtulahendis, kui menetlusosalised olid enne esitanud oma menetluskulude nimekirjad. (p 13)
Kohtul on alust TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses. (p 13)
3-2-1-115-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
Menetluskulude nimekiri võib kajastada lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ajavahemikena. (p 12)
Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu väljamõistmisele ei kohaldu TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasu regulatsioon. Dokumentaalse tõendi saamise kulude mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus on kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. (p 11) Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatud keskmine tunnitasu on aastatega eelduslikult tõusnud. (p 14)
3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)
Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
3-2-1-119-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)
Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Kokku: 54| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json