/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 35| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-11516/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)
Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24) Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27) Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29) Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30) Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31) Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42) Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39) Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)
Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27) Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)
Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35) Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)
Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42) Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)
2-17-10423/20 PDF Riigikohtu üldkogu 02.10.2018
TsMS § 595 lg 2 p-s 5 on silmas peetud, et kohtuniku pädevuses on seaduses sundlõpetamisena reguleeritud menetluse läbiviimine. (p 23.5) Kohtunikuabil on tulenevalt TsMS § 595 lg-st 1 ja MTÜS § 361 lg-st 3 (nende koostoimes) pädevus teha MTÜ registrist kustutamise määrus. Sellise pädevuse andmine kohtunikuabile on kooskõlas põhiseadusega. (p-d 23, 38) MTÜ registrist kustutamine majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ei eelda õigusemõistmist ja kohtunikuabi üksnes kontrollib seaduses selgelt sätestatud asjaolude olemasolu või puudumist. (p 37.1) Kuigi kohtunikuabil on MTÜ registrist kustutamisel MTÜS § 361 lg 3 järgi kaalutlusõigus, on kaalutlusõigus piiratud hinnanguga, kas kustutamismääruse tegemise ajaks on nõutav aruanne esitatud või mitte või vähemasti mõjuval põhjusel taotletud täiendavat aega selle esitamiseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-12, p 10). Piiratud kaalutlusõigus ei muuda ühingu registrist kustutamist õigusemõistmiseks. (p 37.2)
Majandusaasta aruande koostamise ja kinnitamise eesmärk on esmalt tagada MTÜ liikmetele võimalus kontrollida juhatuse tegevust ja veenduda ühingu majanduslikus seisus. Teisisõnu kaitstakse selle kaudu liikmete ühinemisvabadust. (p 45) Majandusaasta aruande koostamise kohustuse panemine MTÜ-dele, kes ei tegutse avalikes huvides ega tegele majandustegevusega ega ole ka eritüübilised isikuühendused, on proportsionaalne ühinemisvabaduse piirang. (p 46) Majandusaasta aruande registripidajale esitamise ja avalikustamise nõudega tagatakse kolmandatele isikutele võimalus saada ühingu tegevuse kohta vajalikku teavet. Samuti täidab see eesmärki tagada MTÜ vara kasutamise läbipaistvus (jälgitavus ja kontrollitavus), et tõkestada rahapesu ja terrorismi ning vältida poliitiliste kampaaniate varjatud rahastamist. Lisaks on majandusaasta aruande registripidajale esitamise eesmärk tagada registriandmete asjakohasus ja korrastatus, mittetulundussektori tegevuse üldine majanduslik läbipaistvus ja usaldusväärsus. (p 49) Majandusaasta aruande registripidajale esitamise ja avalikustamise nõude panemine MTÜ-dele, kes ei tegutse avalikes huvides ega tegele majandustegevusega ega ole ka eritüübilised isikuühendused, on ühingu tegutsemisvabaduse kui ühinemisvabaduse ühe osa proportsionaalne piirang. (p 49) Kohustuse esitada majandusaasta aruanne elektrooniliselt veebilehe vahendusel aruandluskeskkonnas või notari kaudu eesmärk on lihtsustada aruandluskorraldust, parandada aruannete kvaliteeti ja kättesaadavust ning hoida kokku registripidaja kulusid, mis kaasnevad paberaruannete digiteerimisega. Sellised eesmärgid on legitiimsed ning regulatsioon on sobilik ja vajalik. (p-d 53, 57 ja 58) Regulatsioon, mis välistab muul viisil kui aruandluskeskkonnas elektrooniliselt või notari kaudu majandusaasta aruannete esitamisel MTÜ teavitamise, et aruanne ei ole esitatud nõuetekohases vormis ning mis ei taga aruande nõuekohases vormis esitamiseks (puuduse kõrvaldamiseks) tähtaja määramist, ei ole mõõdukas. Selline regulatsioon koormab PS § 48 lg 1 järgset ühinemisvabadust ebaproportsionaalselt. (p 59) Seadus ei näe ette, et MTÜ-le tuleb teatada, et aruanne, mille ta esitas e-posti teel või paberil, ei ole nõuetekohane, samuti ei näe seadus ette, et tuleks määrata tähtaeg aruande nõuetekohaseks esitamiseks. Samuti ei tagastata sellist aruannet ka eraldi taotluseta. Aruande heauskselt esitanud isik ei tea, kas tema aruanne võeti vastu, mistõttu ta võib puudusest teada saada alles registrist kustutamise hoiatuse saamisel. Seega ei anta võimalust puudus kõrvaldada, nagu see on üldiselt ette nähtud tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 3401) ja mis on üldiselt omane õiglasele menetlusele. Oluline on seejuures, et aruande esitamata jäetuks lugemisele võib järgneda MTÜ kustutamine registrist või trahvimine. (p 59.3) Ühinemisvabaduse riivet ei muuda proportsionaalseks see, et MTÜ registrist kustutamise menetlus on pikaajaline ja selle käigus on võimalik veel puuduolevad aruanded esitada. Kokkuvõttes võib see ikkagi viia MTÜ registrist kustutamiseni. Menetlus võib tekitada MTÜ-le ka tarbetuid kulutusi, kuigi registripidajal oleks lihtsam nt paberil esitatud aruanne digiteerida ja infosüsteemi sisestada. (p 59.4) Üldkogu tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks kodukorra § 26 lg 1 ja § 34 lg 12 osas, milles isikut, kes on MTÜ majandusaasta aruande esitanud muul viisil kui elektrooniliselt aruandluskeskkonna (ettenähtud veebilehe) kaudu, ei teavitata vajadusest esitada aruanne nõuetekohases vormis ega määrata talle selleks tähtaega ega tagastata (eraldi taotluseta) ka aruannet. (p 60)
PS § 48 lg-t 4 tuleb tõlgendada koostoimes PS § 146 esimese lausega, millest tulenevalt peab kohtunik lahendama üksnes sellised PS § 48 lg 4 järgsed asjad, mis on ühtlasi hinnatavad õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes. (p 37) Registrimenetlus ei ole vähemalt üldjuhul õigusemõistmiseks PS § 146 esimese lause mõttes. (p 35)
3-2-1-57-15 PDF Riigikohus 25.05.2015
Kui iga kostja osaleb tsiviilasja menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2 esimene lause), ei saa ühe kostja vastu esitatud hagi menetluskulude jaotus oleneda teise kostja vastu esitatud hagi tulemusest. Kui hagi rahuldatakse ühe kostja vastu, kuid teise vastu jäetakse rahuldamata, tuleb kulude jaotamisel lähtuda põhimõttest, nagu hageja oleks esitanud kaks eraldi hagi. (p 15)
Kui toimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Selline menetlusõiguse normi rikkumine ei ole siiski alus lahendi tühistamisele, kui kohtuistungil osalesid pooli esindavad advokaadid, kellele tehti kohtukoosseis nimeliselt teatavaks ja kes ei esitanud taandusi, taotlusi või vastuväiteid (TsMS § 333). (p 16)
3-2-1-164-14 PDF Riigikohus 25.02.2015
Kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja see annab alust kohtulahend tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. (p 18)
Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. See kehtib ka siis, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara ei ole jagatud. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvara hulka kuuluva korteriomandi valitsemises ja selle kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses. (p 13, 16)
Abikaasade solidaarkohustuse saab abikaasade vahel jagada, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1. (p 14)
Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, mistõttu ei saa üks abikaasa nõuda teiselt abikaasalt ühisvara hulka kuuluvale esemele tehtud kulutuste hüvitamist kaasomandi sätete järgi. (p 12) Ühisvara hulka kuuluvale esemele tuleb teha kulutusi ja kanda sellega seotud koormise ühisvara arvel. Kui abikaasa teeb neid kulutusi lahusvara arvel, saab abikaasa nõuda nende kuulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Kui abikaasa teeb lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale, saab abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvarale tehtud kulude omavahelises jaotuses. (p 13)
3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)
Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
3-2-1-107-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Kui menetluskulud on TsMS § 174 lg 8 alusel kindlaks määranud kohtunikuabi, on see määruse tühistamise alus (ebaseaduslik kohtukoosseis), sest Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud määruses tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 12)
3-2-1-105-14 PDF Riigikohus 19.11.2014
3-2-1-153-13 PDF Riigikohus 26.06.2014
PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on õigusemõistmine PS § 146 esimese lause tähenduses. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Kohtujurist ega ka kohtunikuabi ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13) (p 56-59). TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (p 60).
Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus kui ka õigusriigi keskne põhimõte (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, p 3). Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmine riivab seega mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Sellest tulenevalt võib lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Eeltoodust lähtudes tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lg 1 p-le 5 tuginedes, et Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 ja 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 olid vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause, PS § 104 lg 2 p-ga 14, PS §-ga 32, PS § 15 lg 1 esimese lausega ja PS § 24 lg-ga 5. Samadel põhjendustel ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 ja TsMS § 175 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (p 73–76).
3-2-1-58-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
TsMS § 172 lg 1 teine lause ei anna alust arvestada menetluskulude jaotamisel sellega, et menetlusosaline on teises vaidluses vaielnud vastu teise menetlusosalise nõudele või hagile. (p 15)
Maakohtu määrus, millega lahendatakse võlausaldajale häälte arvu määramine on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. (p 13)
3-2-1-23-14 PDF Riigikohus 28.04.2014
TsMS § 669 lg 1 p 3 hõlmab eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud TsMS § 23 p-des 1–6. Üksnes neil juhtudel saab kohtunik TsMS § 27 lg 1 alusel ise taanduda. TsMS § 23 p-s 7 sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis või kohtu esimees (TsMS § 27 lg 2). (p 12) Kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu taandamisavaldus TsMS § 23 p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata, kuna tegu on diskretsiooniotsusega. (p 13) Ainuüksi asjaolu, et kohtuniku abikaasa töötab mõnd menetlusosalist esindavas advokaadibüroos, ei anna alust kohtuniku taandamiseks asjas, kus üht pooltest esindab selle advokaadibüroo teine advokaat. Menetlusosalisi esindavad menetluses konkreetsed füüsilisest isikust advokaadid, mitte advokaadibüroo. Taandamiseks tuleks esile tuua, et kohtuniku abikaasa on osalenud poole esindamisel või nõustamisel selles kohtuasjas või muud asjaolud, mis annavad alust arvata tema seotust konkreetse kohtuasjaga ja võimalust mõjutada otsuse tegemisel oma abikaasast kohtunikku. (p 14)
ÄS § 2931 lg 4 kohaldub ka isikuvalimistel. Kuna seadusandja ei ole eraldi reguleerinud hääletusele pandavate küsimuste aktsionäridele enne koosolekut teatavaks tegemist isikuvalimiste korral, kehtivad isikuvalimistele samad reeglid nagu muude otsuste puhul. Isikuvalimiste kohta kehtivad erireeglid, mis tulenevad seadusest, nt näeb ÄS § 299 lg 2 ette erireeglid otsuse vastuvõetuks lugemise kohta isikuvalimistel. Kolleegium möönab, et aktsionäriõiguste direktiivi järgi nõutava otsuse eelnõu regulatsiooni täies ulatuses kõigile aktsiaseltsidele laiendamine ei pruugi Eesti aktsiaseltside eripärasid (vähe aktsionäre, suured osaluspaketid) arvestades olla mõistlik, kuid see ei anna alust minna mööda seaduses kõigi jaoks sätestatud reeglitest. (p 20) Seadusest ei tulene kohustust panna isikuvalimistel iga kandidaat tingimata eraldi hääletusele. Eelkõige ei saa kellegi õigusi rikkuda ega isikuvalimiste põhimõttega vastuolus olla olukord, kus hääletusele ongi pandud sama palju nõukogu liikme kandidaate, nagu on vakantseid kohti. (p 23)
3-2-1-30-14 PDF Riigikohus 16.04.2014
TsMS § 20 lg 1 mõtte kohaselt peab uus kohtunik saama asja sisulisel läbivaatamisel hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid ja tuvastada ise kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Asja algusest peale arutamine ei tähenda aga, et eelmenetlus tuleb uuesti läbi viia ning et pooled peavad saama võimaluse esitada uuesti hilinenult esitatud või juba lahendatud taotlusi. Uus kohtunik ei pea tõendeid uuesti koguma ega uurima, kui pooled seda ei taotle. Kui uus kohtunik leiab, et eelmenetlus on puudulik, mh kui poolte seisukohad ei ole talle arusaadavad või varem ei ole pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse jaotust piisavalt arutatud, saab ta eelmenetluse uuendada. Otsuse saab uus kohtunik teha, kui asja on tema arvates arutatud ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kui asjas on peetud kohtuistung, tuleb seda siiski vähemasti üldjuhul korrata. Pooltele tuleb kohtuniku asendamisel tagada võimalus esitada kohtuniku vastu taandusavaldus. (p 13)
Maksekäsund ei ole lepingu liik, vaid võlaõiguslik kolmnurksuhe, mille osaliste vahel on omakorda eraldiseisvad suhted, sh valuutasuhe käsundiandja ja soodustatud isiku vahel, millest tulenevat kohustust maksekäsundi vahendusel täidetakse; kattesuhe käsundiandja ja käsundisaaja vahel, millest tulenevalt käsundisaaja käsundi täitmiseks võtab; täitmissuhe käsundisaaja ja soodustatud isiku vahel tulenevalt maksekäsundi täitmisest. (p 25) Ainuüksi laenulepingu allkirjastamine ei tähenda maksekäsundi aktseptimist VÕS § 704 mõttes. Abstraktset maksekohustust korduvate maksete tegemiseks saab lugeda maksekäsundi aktseptimiseks, kui selleks on käsundisaaja selge tahe. (p 26)
3-2-1-17-14 PDF Riigikohus 16.04.2014
Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb esitada küll kohtutäituri, ostja ja sissenõudja vastu, kuid juhul kui äriühingust ostja on lõpetatud, saab sellisel juhul hagi esitada üksnes kohtutäituri ja sissenõudja vastu (p 19).
Pärast seda, kui maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 409 lg 1 järgi ja hageja on taotlenud menetluse taastamist TsMS § 412 lg-te 3 ja 4 järgi, ei saa ringkonnakohus keelduda menetluse taastamise aluse esinemise korral menetluse taastamisest selle tõttu, et hagi on õiguslikult perspektiivitu (p 19).
Kui kohtutoimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 9). Sama seisukoht kohaldub ka maakohtu koosseisu vahetumise kohta. Kohtukooseisu vahetumise mõjuvaks põhjuseks võib olla nt kohtuniku põhjendatud taandumine, ametist lahkumine, teise kohtumajja liikumine vms. Kindlasti ei tohi kohtukoosseisu vahetumise põhjuseks olla nt kohtunike töökoormuse ühtlustamine sama kohtu siseselt (p 21).
Juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 20) (p 20).
3-2-1-22-14 PDF Riigikohus 02.04.2014
Kui otsusele kirjutab alla kohtunik, kes ei osalenud kohtuistungil ja ei ole järgitud kohtukoosseisu vahetumise nõudeid, siis on tegemist TsMS § 669 lg 1 p-s 3 nimetatud rikkumisega. (p 10)
3-2-1-177-12 PDF Riigikohus 30.01.2013
Aegumisele tuginemiseks piisab selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
Kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest. Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
3-2-1-172-12 PDF Riigikohus 12.12.2012
Hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab TsMS § 666 lg 3 järgi läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. Ka praeguses asjas on ringkonnakohtu määruse sissejuhatavas osas märgitud, et asja lahendab kolmeliikmeline kohtukoosseis, ja määruse põhjenduste järele on märgitud kolme kohtuniku nimed, kuid määruse lõpus kohtunike nimede juures ei ole ühe kohtuniku allkirja. Sellega on asja lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis ja ringkonnakohus rikkunud TsMS § 663 lg 1 järgi oluliselt menetlusõiguse normi.
3-2-1-172-10 PDF Riigikohus 23.02.2011
Kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega ning vajadusel tuleb eelistada ka vähemuse huvisid. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13; 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 16. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03, p 14).
AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Siiski võib kohus jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
Riigikohus on leidnud, et kui toimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 74; 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Samas ei ole see ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks, kui kohtuistungitel osales vandeadvokaat, kellele tehti kohtukoosseis protokollide järgi nimeliselt teatavaks ja kes taandusi, taotlusi ega vastuväiteid (TsMS § 333 mõttes) ei esitanud, kuigi tal oli selleks piisavalt võimalusi. Samuti ei põhjendatud määruskaebuses, mida oleks võinud asja kohtukoosseisu vahetuse tõttu teisiti teha ning kas ja kuidas mõjutas see tehtud kohtulahendit.
3-2-1-125-10 PDF Riigikohus 01.02.2011
Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).
Vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13.
Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saab vaidlustada halduskohtus, samuti on võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel. Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10.
Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes on piiratud reovee ärajuhtimisega. Reovee puhastamine on vee-ettevõtja avalik-õiguslik kohustus. Vee-ettevõtja ja kliendi vaheline veeleping on töövõtulepingu tingimustele vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuse hinnakujunduslikud reeglid on kehtestatud ühisveevärgi j-kanalisatsiooni seaduses Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Ülereostustasu on avalikkuse kaitseks kehtestatud avalik-õiguslik preventiivne (sunni)vahend, mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett, mis on ülemäära reostatud. Kuna ülereostustasu korral on raha saama õigustatud subjektiks vee-ettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik, ei tohi see olla kehtestatud n-ö karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21). Keskkonna ülemäärase reostamise korral ei ole põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond. Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10). Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega) hüvitist piirmäära ulatuses, ei ole ettevõtjal on piiramatut õigust otsustada, kas ja millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6, TsÜS § 138). Eelnev kehtib ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34). Lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P).
3-2-1-156-09 PDF Riigikohus 02.02.2010
TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.
Kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise andmise taotluse lahendamisel tuleb lisaks sellele, et kontrollida, kas TsMS § 196 lg 1 järgi võib hagejalt tagatist nõuda, hinnata ka seda, kas tagatise nõudmine on välistatud TsMS § 196 lg 2 kohaselt. Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Kostja eeldatavate lepingulise esindaja kulude hindamisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on need mõistlikud ja põhjendatud ning tuleks TsMS § 175 lg 1 järgi hagejalt välja mõista, kui kostja menetluskulud jäetaks hageja kanda. TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustav määruse näol on tegemist asja ettevalmistava määrusega. Seega võis TsMS § 640 lg 3 kohaselt lahendada kostja taotluse kohustada hagejat andma menetluskulude katteks tagatis kohtukoosseisu liige üksinda.
3-2-1-158-09 PDF Riigikohus 01.02.2010
TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustava määruse puhul on tegemist menetlusosalise taotluse lahendamisega asja ettevalmistamisel TsMS § 640 lg 3 mõttes. Selle võib teha üks kohtukoosseisu kuuluv ringkonnakohtu kohtunik.
TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustava määruse puhul on tegemist menetlusosalise taotluse lahendamisega asja ettevalmistamisel TsMS § 640 lg 3 mõttes. Selle võib teha üks kohtukoosseisu kuuluv ringkonnakohtu kohtunik. Kohtuasja toimikust peab olema nähtav asja lahendav kohtukoosseis.
TsMS § 196 alusel tagatist andma kohustava määruse puhul on tegemist menetlusosalise taotluse lahendamisega asja ettevalmistamisel TsMS § 640 lg 3 mõttes. Selle võib teha üks kohtukoosseisu kuuluv ringkonnakohtu kohtunik. Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Kostja ei saa taotleda ringkonnakohtus, et hageja annaks tagatise kostja nende menetluskulude katteks, mis on tekkinud asja menetlemisel maakohtus. Tagatise määramisel tuleb arvestada ka lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid, kuna määratud tagatis ei saa olla suurem kui õigusabikulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär. Selleks, et kohus saaks hinnata TsMS § 196 lg-s 2^1 nimetatud eeldusi, peab kohus andma hagejale võimaluse esitada kostja taotluse kohta oma seisukoht. Tagatise andmise määramine kostja eeldatavate menetluskulude katteks ei ole vastuolus põhiseadusega. Tagatise andmise määramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kohus peab arvestama mõlema poole huvidega. Kohus võib tulenevalt TsMS § 196 lg-st 2^1 jätta vaatamata sellele, et tagatise nõudmise eeldused on täidetud, tagatise siiski täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa. Tagatise andmise määramisel on eesmärgiks kaitsta kostjat juhuks, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel võib kostja menetluskulude sissenõudmine hagejalt osutuda raskendatuks.
Kui hageja ei anna eeldatavate menetluskulude katteks tagatist ringkonnakohtus, kohaldub analoogia alusel TsMS § 643 lg 2 teine lause, mis võimaldab jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse teeb kolmeliikmeline kohtukoosseis. Seejuures võib kolmeliikmeline kohtukoosseis kaaluda TsMS § 196 lg 2^1 kohaldamist ja otsustada, et asja menetletakse vaatamata sellele, et hageja pole tagatist andnud.
3-2-1-86-09 PDF Riigikohus 17.09.2009
TsMS § 17 lg 1 kohaselt lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 640 lg 3 esimese lause kohaselt lahendab kohtukoosseisu liige üksinda menetlusosaliste taotlused asja ettevalmistamisel ja teeb asja arutamist ettevalmistavad või muud korraldavad määrused. Ringkonnakohtu määrus hageja taotluse kohta määrata kostjale trahv hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest on korraldav määrus TsMS § 640 lg 3 esimese lause tähenduses, mille eesmärgiks on kõige üldisemalt korraldada menetlust hagiasjas, milles on tehtud mitmeid menetluslikke määrusi.
TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on trahvi määramise eelduseks TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337. TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna. TsMS-s ei ole sätet, mis võimaldaks menetlusosalist trahvida hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest. Menetlusosalisel on võimalik hagi tagamise määruse täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab hagi tagamise määruse kui TMS § 2 lg 1 p 1 kohase täitedokumendi alusel täitemenetlust. Kui lahendist tulenevalt on tegemist sellise toiminguga, mida saab teha ainult võlgnik ise või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Sellisel juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks eelkirjeldatud menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud. Vajaduse korral võib selleks korraldada ka vaatluse.
TsMS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on trahvi määramise eelduseks TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt TsMS § 45 lg 4, § 337. TsMS § 46 viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna. TsMS-s ei ole ka sätet, mis võimaldaks menetlusosalist trahvida hagi tagamise määruse täitmata jätmise eest. Menetlusosalisel on võimalik hagi tagamise määruse täitmiseks pöörduda kohtutäituri poole, kes alustab hagi tagamise määruse kui TMS § 2 lg 1 p 1 kohase täitedokumendi alusel täitemenetlust. Kui lahendist tulenevalt on tegemist sellise toiminguga, mida saab teha ainult võlgnik ise või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183 lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Sellisel juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks eelkirjeldatud menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud. Vajaduse korral võib selleks korraldada ka vaatluse. Kui lahendist tulenevalt on toimingut võimalik teha ka kolmandal isikul (nt tasandada ülesküntud juurdepääsutee), võib kohtutäitur TMS § 182 lg 1 kohaselt lubada sissenõudjal teha toiming võlgniku kulul.

Kokku: 35| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json