/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-11516/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)
Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24) Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27) Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29) Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30) Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31) Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42) Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39) Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)
Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27) Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)
Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35) Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)
Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42) Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)
2-17-10423/20 PDF Riigikohtu üldkogu 02.10.2018
TsMS § 595 lg 2 p-s 5 on silmas peetud, et kohtuniku pädevuses on seaduses sundlõpetamisena reguleeritud menetluse läbiviimine. (p 23.5) Kohtunikuabil on tulenevalt TsMS § 595 lg-st 1 ja MTÜS § 361 lg-st 3 (nende koostoimes) pädevus teha MTÜ registrist kustutamise määrus. Sellise pädevuse andmine kohtunikuabile on kooskõlas põhiseadusega. (p-d 23, 38) MTÜ registrist kustutamine majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ei eelda õigusemõistmist ja kohtunikuabi üksnes kontrollib seaduses selgelt sätestatud asjaolude olemasolu või puudumist. (p 37.1) Kuigi kohtunikuabil on MTÜ registrist kustutamisel MTÜS § 361 lg 3 järgi kaalutlusõigus, on kaalutlusõigus piiratud hinnanguga, kas kustutamismääruse tegemise ajaks on nõutav aruanne esitatud või mitte või vähemasti mõjuval põhjusel taotletud täiendavat aega selle esitamiseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-12, p 10). Piiratud kaalutlusõigus ei muuda ühingu registrist kustutamist õigusemõistmiseks. (p 37.2)
Majandusaasta aruande koostamise ja kinnitamise eesmärk on esmalt tagada MTÜ liikmetele võimalus kontrollida juhatuse tegevust ja veenduda ühingu majanduslikus seisus. Teisisõnu kaitstakse selle kaudu liikmete ühinemisvabadust. (p 45) Majandusaasta aruande koostamise kohustuse panemine MTÜ-dele, kes ei tegutse avalikes huvides ega tegele majandustegevusega ega ole ka eritüübilised isikuühendused, on proportsionaalne ühinemisvabaduse piirang. (p 46) Majandusaasta aruande registripidajale esitamise ja avalikustamise nõudega tagatakse kolmandatele isikutele võimalus saada ühingu tegevuse kohta vajalikku teavet. Samuti täidab see eesmärki tagada MTÜ vara kasutamise läbipaistvus (jälgitavus ja kontrollitavus), et tõkestada rahapesu ja terrorismi ning vältida poliitiliste kampaaniate varjatud rahastamist. Lisaks on majandusaasta aruande registripidajale esitamise eesmärk tagada registriandmete asjakohasus ja korrastatus, mittetulundussektori tegevuse üldine majanduslik läbipaistvus ja usaldusväärsus. (p 49) Majandusaasta aruande registripidajale esitamise ja avalikustamise nõude panemine MTÜ-dele, kes ei tegutse avalikes huvides ega tegele majandustegevusega ega ole ka eritüübilised isikuühendused, on ühingu tegutsemisvabaduse kui ühinemisvabaduse ühe osa proportsionaalne piirang. (p 49) Kohustuse esitada majandusaasta aruanne elektrooniliselt veebilehe vahendusel aruandluskeskkonnas või notari kaudu eesmärk on lihtsustada aruandluskorraldust, parandada aruannete kvaliteeti ja kättesaadavust ning hoida kokku registripidaja kulusid, mis kaasnevad paberaruannete digiteerimisega. Sellised eesmärgid on legitiimsed ning regulatsioon on sobilik ja vajalik. (p-d 53, 57 ja 58) Regulatsioon, mis välistab muul viisil kui aruandluskeskkonnas elektrooniliselt või notari kaudu majandusaasta aruannete esitamisel MTÜ teavitamise, et aruanne ei ole esitatud nõuetekohases vormis ning mis ei taga aruande nõuekohases vormis esitamiseks (puuduse kõrvaldamiseks) tähtaja määramist, ei ole mõõdukas. Selline regulatsioon koormab PS § 48 lg 1 järgset ühinemisvabadust ebaproportsionaalselt. (p 59) Seadus ei näe ette, et MTÜ-le tuleb teatada, et aruanne, mille ta esitas e-posti teel või paberil, ei ole nõuetekohane, samuti ei näe seadus ette, et tuleks määrata tähtaeg aruande nõuetekohaseks esitamiseks. Samuti ei tagastata sellist aruannet ka eraldi taotluseta. Aruande heauskselt esitanud isik ei tea, kas tema aruanne võeti vastu, mistõttu ta võib puudusest teada saada alles registrist kustutamise hoiatuse saamisel. Seega ei anta võimalust puudus kõrvaldada, nagu see on üldiselt ette nähtud tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 3401) ja mis on üldiselt omane õiglasele menetlusele. Oluline on seejuures, et aruande esitamata jäetuks lugemisele võib järgneda MTÜ kustutamine registrist või trahvimine. (p 59.3) Ühinemisvabaduse riivet ei muuda proportsionaalseks see, et MTÜ registrist kustutamise menetlus on pikaajaline ja selle käigus on võimalik veel puuduolevad aruanded esitada. Kokkuvõttes võib see ikkagi viia MTÜ registrist kustutamiseni. Menetlus võib tekitada MTÜ-le ka tarbetuid kulutusi, kuigi registripidajal oleks lihtsam nt paberil esitatud aruanne digiteerida ja infosüsteemi sisestada. (p 59.4) Üldkogu tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks kodukorra § 26 lg 1 ja § 34 lg 12 osas, milles isikut, kes on MTÜ majandusaasta aruande esitanud muul viisil kui elektrooniliselt aruandluskeskkonna (ettenähtud veebilehe) kaudu, ei teavitata vajadusest esitada aruanne nõuetekohases vormis ega määrata talle selleks tähtaega ega tagastata (eraldi taotluseta) ka aruannet. (p 60)
PS § 48 lg-t 4 tuleb tõlgendada koostoimes PS § 146 esimese lausega, millest tulenevalt peab kohtunik lahendama üksnes sellised PS § 48 lg 4 järgsed asjad, mis on ühtlasi hinnatavad õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes. (p 37) Registrimenetlus ei ole vähemalt üldjuhul õigusemõistmiseks PS § 146 esimese lause mõttes. (p 35)
3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)
Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
3-2-1-107-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Kui menetluskulud on TsMS § 174 lg 8 alusel kindlaks määranud kohtunikuabi, on see määruse tühistamise alus (ebaseaduslik kohtukoosseis), sest Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud määruses tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 12)
3-2-1-153-13 PDF Riigikohus 26.06.2014
PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on õigusemõistmine PS § 146 esimese lause tähenduses. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Kohtujurist ega ka kohtunikuabi ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13) (p 56-59). TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (p 60).
Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus kui ka õigusriigi keskne põhimõte (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, p 3). Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmine riivab seega mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Sellest tulenevalt võib lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Eeltoodust lähtudes tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lg 1 p-le 5 tuginedes, et Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 ja 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 olid vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause, PS § 104 lg 2 p-ga 14, PS §-ga 32, PS § 15 lg 1 esimese lausega ja PS § 24 lg-ga 5. Samadel põhjendustel ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 ja TsMS § 175 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (p 73–76).
3-2-2-1-09 PDF Riigikohus 04.03.2009
Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 kehtivad TsMS § 204 ja § 219 lg 1 ka maksekäsu kiirmenetluse kohta. Maksekäsu kiirmenetluse korraldamine on üldjuhul üle antud kohtunikuabide pädevusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda kohtunikuabil määrata ekspertiise ega algatada menetlusosalisele eestkostja määramiseks menetlust. Selline õigus on üksnes kohtunikul. TsMS § 595 lg 2 p 3 sätestab, et registriasjas peab kohtunikuabi määruse või kande tegemise andma pädevale kohtunikule, kui avalduse läbivaatamisel ilmnevad õiguslikud raskused. TsMS § 595 lg 2 p 3 tuleb analoogia alusel kohaldada ka maksekäsu kiirmenetluses. Seega kui maksekäsu kiirmenetlust korraldaval kohtunikuabil tekib kahtlus maksekäsu kiirmenetluse poole tsiviilkohtumenetlusteovõimes, peab ta andma maksekäsu kiirmenetluse üle kohtunikule.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 kehtivad TsMS § 204 ja § 219 lg 1 ka maksekäsu kiirmenetluse kohta. Maksekäsu kiirmenetluse korraldamine on üldjuhul üle antud kohtunikuabide pädevusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda kohtunikuabil määrata ekspertiise ega algatada menetlusosalisele eestkostja määramiseks menetlust. Selline õigus on üksnes kohtunikul. TsMS § 595 lg 2 p 3 sätestab, et registriasjas peab kohtunikuabi määruse või kande tegemise andma pädevale kohtunikule, kui avalduse läbivaatamisel ilmnevad õiguslikud raskused. TsMS § 595 lg 2 p 3 tuleb analoogia alusel kohaldada ka maksekäsu kiirmenetluses. Seega kui maksekäsu kiirmenetlust korraldaval kohtunikuabil tekib kahtlus maksekäsu kiirmenetluse poole tsiviilkohtumenetlusteovõimes, peab ta andma maksekäsu kiirmenetluse üle kohtunikule.
TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt on teistmise üheks aluseks olukord, kus menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. TsMS § 217 lg 3 sätestab, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja. Järelikult ei oma õiguslikku tähendust menetlusdokumentide kättetoimetamine tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json