/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 191| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-7821/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2020

Ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kes on saanud kätte teise poole vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse (Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 14). (p 14)


Taotlus jätta seadusesäte kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne. Sellisel juhul ei pea kohtud võtma selle taotluse kohta seisukohta otsuse resolutsioonis (Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46). (p 15)


KLS § 4 lg 1 võimaldab laiendada töötajatele, kes ei ole ühingu liikmed, kollektiivlepingus kokkulepitud soodustusi, mis antakse töötajale tema ühingusse kuulumise tõttu (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-07, p 12). (p 17)

KLS § 4 lg 4 ega muud KLS-i sätted ei anna kollektiivlepingu sõlminud isikutele õigust tekitada sama lepinguga kohustusi tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu ka kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu. Kollektiivlepingu poolte kokkuleppel eelnimetatud tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse (VÕS § 9). (p 18)

2-18-15388/49 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.05.2020

Juhatuse liikme valimise otsusega tekib korteriühistu ja juhatuse liikme vahel käsundilaadne võlasuhe. Vastava otsuse kehtivus mõjutab otseselt seda, kas isik on korteriühistu juhatuse liige, sh kas temale laienevad juhatuse liikme õigused ja kohustused korteriühistu suhtes. Nendest õigustest ja kohustustest sõltub omakorda see, kas juhatuse liikmed võivad midagi tehes või tegemata jättes rikkuda oma kohustusi ühistu vastu ja sellest tulenevalt ka vastutada ühistu ees. Erandjuhtudel võib tekkida ka küsimus vastutusest kolmandate isikute ees. (p 20.1)

Samuti mõjutab ametisuhte olemasolu või selle puudumine juhatuse liikmete võimalikku lepingulist suhet korteriühistuga. MTÜS § 28 lg 2 teine lause koostoimes KrtS § 24 lg 1 teise lausega näeb küll ette, et juhatuse liikme lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule, kuid juhatuse liikme ametisuhe ja juhatuse liikme kohustuste täitmiseks sõlmitud leping on vähemalt üldjuhul omavahel seotud (vt Riigikohtu 7. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889/42, p 28.3). (p 20.2)


Puudutatud isikute kaasamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 2 mõttes, kui kohus tegi määruse isikute suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. TsMS § 656 lg 2 esimese lause järgi ei pea ringkonnakohus maakohtu määrust tühistama, kuna rikkumine on võimalik ringkonnakohtu menetluses kõrvaldada, kuulates puudutatud isikud TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes ära. (p 21.2)


TsMS § 360 lg 2 esimene lause näeb ette võimaluse esitada maakohtu menetluse peatamise määruse peale määruskaebus, kuid ei täpsusta, kellel on määruskaebuse esitamise õigus. Määruskaebuse esitamise õigus on esmalt menetlusosalistel, aga ka sellistel isikutel, keda kohus ekslikult menetlusosalisena ei kaasanud, kuid kelle ta oleks pidanud kaasama põhjusel, et menetlus puudutab nende õigusi. (p 17)

Sel moel on tagatud isikute, kes tulnuks menetlusse kaasata, PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures. (p 21)


TsMS § 614 lg-st 2 tulenevalt on korteriühistu organi otsuse kehtivust puudutavas asjas menetlusosalisteks avaldaja ja korteriühistu ning vajadusel tuleb asja kaasata ka muud asjast puudutatud isikud. (p 18)

TsMS § 198 lg 1 p 2 kohaselt on hagita menetluses menetlusosalisteks avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud. Muude asjast puudutatud isikute kindlakstegemisel tuleb lähtuda sellest, kas menetluse ese on vahetult seotud isiku õigustega. Eelkõige peab kohus hagita menetluses menetlusosalisena kaasama kõik isikud, kelle õiguste kitsendamine on menetluse eset arvestades võimalik. Sellisel juhul on isikul õigustatud huvi asja lahendamise vastu ja talle peavad olema tagatud seadusega ette nähtud menetlusõigused (vt ka Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 26). (p 19)

Sel moel on tagatud isikute, kes tulnuks menetlusse kaasata, PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures. (p 21)

Kohtulahend, mis tehakse menetluses, kus on vaidluse all korteriühistu juhatuse liikmete valimise otsuse kehtivus, puudutab korteriühistu juhatuse liikmete õigusi ja kohustusi korteriühistu suhtes sel määral, et nad peavad olema menetlusse kaasatud puudutatud isikutena. (p-d 20.1-20.2 ja 20.4)

TsÜS § 38 lg 8 esimene lause näeb ette, et juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tuvastamise kohtulahend kehtib kõigi juriidilise isiku ja tema organi liikmete suhtes, sõltumata nende osalemisest kohtumenetluses. Samamoodi näeb seda tüüpi menetlustes tehtud lahendite laiendatud õigusjõu ette ka TsMS § 457 lg 5. (p 20.3)


TsÜS § 38 lg 8 esimene lause näeb ette, et juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tuvastamise kohtulahend kehtib kõigi juriidilise isiku ja tema organi liikmete suhtes, sõltumata nende osalemisest kohtumenetluses. Samamoodi näeb seda tüüpi menetlustes tehtud lahendite laiendatud õigusjõu ette ka TsMS § 457 lg 5. (p 20.3)

Juhatuse liikmetele ametisuhtest ühistuga tulenevad kohustused hõlmavad mh kohustust hinnata üldkoosoleku otsuste kehtivust ja kohustust mitte juhinduda oma tegevuses tühistest otsustest. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad nõuda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 25). (p 20.4)

2-19-13966/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.04.2020

ÄS § 184 lg 5 annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474/80, p 12). Juhatuse liikme tagasikutsumise hagi eesmärk on kaitsta eelkõige osaühingut olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult või ei ole võimeline osaühingut juhtima, kuid mingil põhjusel ei ole teda võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474/80, p 16). ÄS § 184 lg 5 alusel esitatav hagi on osaühingu huvide kaitse eesmärgil suunatud eelkõige enamuse kontrolli all olevast ja oma kohustusi rikkuvast juhatuse liikmest vabanemisele ilma enamuse sellekohase tahteavalduseta. Samamoodi saab selle hagi esitada ka enamusosanik, kelle otsustusõigust piirab põhikirjaga ette nähtud ja seaduses sätestatuga võrreldes kõrgem häälteenamuse nõue. (p 15)

ÄS § 184 lg-t 5 tuleb tõlgendada selliselt, et hagi esitamisel tuleb õigussuhte ümberkujundamist taotleda kõikide puudutatud osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. (p 19.4)


Isiku jaoks, kelle õiguste ja kohustuste üle asjas tehtava lahendiga vahetult otsustatakse, ei ole kolmanda isiku menetluslik positsioon piisav. Kolmandal isikul on üksnes õiguslik huvi selle vastu, et asi lahendataks poole kasuks (TsMS § 213 lg 1). Lisaks tuleb arvestada, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebus ei saa TsMS § 214 lg 2 teise lause järgi olla vastuolus selle poole huvidega, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb. (p 18.2)


TsMS § 371 lg 2 p 2 ei näe hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena ette olukorda, kus hagi esitatakse vale kostja vastu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 13). Olukord on aga teine siis, kui kujundushagi tuleks esitada mitme vältimatu kaaskostja vastu ühiselt, kuid hageja on hagi esitanud vaid ühe vastu neist.

Kui hagi tuleks esitada mitme vältimatu kaaskostja vastu ja hageja on esitanud hagi vaid ühe vastu neist, siis peab maakohus asja läbivaatamisel eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi juhtima eeltoodule hageja tähelepanu (vt sarnaselt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 18). Kui hageja ei soovi hagi teise vältimatu kaaskostja vastu esitada, siis on kohtul alus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. (p 21)


Ringkonnakohtu kiri on käsitatav apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusena TsMS § 643 lg 1 järgi, kui selle kirjaga keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebust sisuliselt lahendamast (vt sarnaselt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2009. a määrus asjas nr 3-2-1-6-09, p 10) ja menetlusosalisel on TsMS § 638 lg 9 järgi õigus esitada selle kirja peale määruskaebus Riigikohtule. (p 14)


Kui hagi on ÄS § 184 lg 5 järgi esitatud osanikuks oleva juhatuse liikme, kelle häältest sõltub osaühingu põhikirja kohaselt tema kui juhatuse liikme tagasikutsumiseks vajaliku osanike otsuse vastuvõtmine, mõjuval põhjusel tagasikutsumiseks, on koos osaühinguga vältimatuks kaaskostjaks tagasikutsutav isik. (p 19.5)

2-17-14766/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.04.2020

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). (p 15)


Kostjad, kes on solidaarvõlgnikud, ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Nad saavad menetluses osaleda iseseisvalt ning kummagi vastu esitatud nõuet tuleb hinnata eraldi (vt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 18; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22).

Asjaolu, et üks kostja võtab hagi õigeks, ei mõjuta teise kostja vastutust. Tema vastu esitatud nõude aluseks olevaid asjaolusid tuleb hinnata eraldi, misjuures jääb talle solidaarvõlgnikuna võimalus esitada VÕS § 67 lg 2 kohaselt hageja vastu vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest hagejaga. (p 16)


Asjaolu, et asjaolu, et kostja II ei olnud teadlik sellest, et hageja ja kostja I on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja II vastutust PKS 1995 § 20 lg 2 alusel. Abikaasade solidaarvastutus PKS 1995 § 20 lg 2 alusel eeldab seda, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 11; 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07; 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). (p 19)

Kostja II vastutust ei mõjuta ka väide, et ta ei oleks olnud laenulepingu sõlmimisega nõus. PKS 1995 § 20 lg-st 2 tuleneb sarnaselt kehtiva PKS § 18 lg-le 1 abikaasale seadusjärgne teise abikaasa esindusõigus, mille alusel laieneb ühe abikaasa tehtud tehingust tulenev vastutus ka teisele abikaasale. Kui üks kostja täidab solidaarkohustuse, tekib tal tagasinõudeõigus VÕS § 69 lg 2 alusel. (p 20)

Kehtiva PKS § 18 lg 1 kohaselt on abikaasa seadusjärgsest esindusõigusest tuleneva solidaarkohustuse tekkimine seotud sellega, kas kohustus jääb abikaasade elutingimuste kohase mõistliku määra piiresse. Praeguses asjas reguleerib abikaasade solidaarvastutust aga PKS 1995 § 20 lg 2, mis sellist lisakriteeriumi ei seadnud. (p 21)


Asjaolust, et hageja andis kostjatele raha, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508/73, p 23). Piisav ei ole see, kui võlausaldaja väidab, et ta sõlmis laenulepingu, ta peab selle olemasolu ka tõendama. Iseenesest on tõendid raha üleandmise kohta laenulepingu tõendamiseks asjakohased. (p 13)

Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas dokumenti saab käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna. (p 15)

2-19-13540/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.04.2020

Alaealisel puudub piiratud teovõime tõttu tsiviilkohtumenetlusteovõime ehk võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. (p 13.1)

TsMS § 217 lg-st 7 tuleneb, et kui menetluses esindab last selleks määratud esindaja, ei ole vanematel õigust menetluses last esindada. TsMS § 217 lg 7 kehtib eelkõige juhtudel, kui kohus on määranud lapsele TsMS § 219 alusel esindaja või PKS § 209 alusel erieestkostja (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-15, p 27). (p 13.2)

TsMS § 553 lg 1 reguleerib lapse iseseisvat kaebeõigust ning annab alaealisele, kes on vähemalt 14 aastat vana, õiguse teostada kaebeõigust paralleelselt teda kohtumenetluses esindava seadusliku esindajaga. Viidatud säte ei reguleeri aga lapsele määratud esindaja õigust esitada last esindades lapse nimel teda puudutava lahendi peale kaebus TsMS § 222 lg 1 p 10 järgi.

TsMS § 219 lg-te 2 ja 4 ning § 222 lg 1 p 10 alusel on lapsele määratud esindajal õigus esitada lapse nimel ringkonnakohtule maakohtu määruse peale määruskaebus. (p 13.3)

2-19-4765/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

TsMS § 696 lg 1 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale esitada määrusega puudutatud menetlusosaline. Nimetatu tähendab kaebeõigust siis, kui vaidlustatav määrus riivab või kitsendab määruskaebuse esitaja õigusi (vt ka Riigikohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-17, p 16). (p 9.3.1)


Ringkonnakohus peab hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendama mõistliku aja jooksul. Määruskaebuse lahendamine hagi tagamise menetluses peaaegu kuus kuud pärast selle esitamist ei mahu üldjuhul mõistliku menetlusaja raamidesse. (p 10.3)


TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)


Täitemenetluse peatamise vaidlustamiseks ei ole piisav vaid formaalne võlgniku staatus. See järeldus kehtib ka juhul, kui täitemenetluse võlgnik on asja omanik ja/või tema vastu oleks täitmisel isiklik nõue. Ka sellisel juhul peaks võlgnik põhjendama, kuidas täitemenetluse peatamine tema õigusi riivab. (p 9.3.2)

TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)

Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)


Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)


Kui TsMS § 382 järgse hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.

Objektiivseks hagi kohest esitamist takistavaks asjaoluks ei saaks olla väide, et kavandatava hagi lubatavus oli hageja jaoks õiguslikult ebaselge. (p 10.1)

TsMS § 382 järgsel hagi tagamisel ei saa kohus kohe kontrollida veel esitamata hagiavalduse vastamist formaalsetele nõuetele, kuid ülejäänud hagi tagamise eeldused (sh TsMS § 377 lg-d 1, 2 ja § 381 lg 2) peavad siiski olema täidetud (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 13 ja Riigikohtu 22. mai 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-13663/94, p 13 koos viidetega varasemale praktikale). Muu hulgas tuleb kohtul hinnata kavandatava hagi õiguslikku perspektiivikust. (p 10.2)

Kui hagejale määratakse hagi esitamiseks 20 päeva pikkune tähtaeg, kuid tähtaja kulgema hakkamine seotakse määruse jõustumisega, võidakse sellega eksida TsMS § 382 lg 2 teise lause eesmärgi vastu, võimaldades hagejale tegelikkuses hagi esitamiseks oluliselt pikema tähtaja kui üks kuu. Kuna kohtumääruse peale, millega kohus andis TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja hagi esitamiseks (TsMS § 660 lg 1), ei ole määruskaebuse esitamise õigust, siis ei saa pidada lubatavaks hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise sidumist hagi tagamise määruse jõustumisega. (p 10.4)

Kohtumääruse resolutsioonis ei tule märkida, et kohtu määratud tähtajaks (täiendava) hagi esitamata jätmise korral tühistatakse hagi tagamine. Hagi tagamise tühistamine ei saa tuleneda (automaatselt) tingimuslikuna samast määrusest, millega kohus hagi tagamise abinõu kohaldas. Viitel TsMS § 382 lg 2 kolmandale lausele saaks olla üksnes selgitav tähendus. Küll aga puudub kohtul diskretsiooniõigus jätta hagi tagamine tühistamata olukorras, kus hageja ei esita hagi, milleks kohus talle TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja määras. (p 10.5)


TMS § 222 järgse hagi üheks peamiseks eesmärgiks lg 1 kohaldamise korral on vältida täitemenetluses sellise vara müümist, mis ei kuulu võlgnikule. Selline vara ei peaks vastutama sissenõudja nõude rahuldamise eest. TMS § 222 annab täitemenetluses mitteosalevale isikule sellesse täitemenetlusse sekkumise õiguse. (p 11.1)

Kui TMS § 222 järgse hagi esitaja kasuks oleks kinnistusraamatusse sisse kantud keelumärge, kuid see oleks sisse kantud ajaliselt hiljem kui sissenõudja kasuks seatud hüpoteek, ei takistaks selline keelumärge täitemenetlust. Kinnistu enampakkumisel müümise järel tuleks selline keelumärge TMS § 158 lg 3 alusel kinnistusraamatust kustutada (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). (p 11.2)

Sundtäitmist takistavaks õiguseks TMS § 222 lg 1 tähenduses saab mh olla kolmanda isiku omandiõigus. Õiguslikult on lubatav hagi, milles väidetakse omandiõigust sundenampakkumisel olevale esemele. (p 11.2)

Olukorras, kus hageja soovib tagasivõitmise hagiga saavutada pankrotivõlgniku omandist välja läinud vara tagasi pankrotivara hulka arvamist (vt PankrS § 119 lg 1, Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 54 tagasivõitmise mõtte kohta), võiks hageja lisaks tagasivõitmise nõudele esitada ka TMS § 222 järgse nõude vara arestist vabastamiseks, seda täitemenetluse võlgniku (kes võib tagasivõitmise hagi kostjaga kattuda) ja eriti täitemenetluse sissenõudja vastu. (p 11.3)

Olukord on teistsugune siis, kui täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping. Hüpoteegiga tagatud nõuded on võlgniku täite- või pankrotimenetluse korral üldjuhul eelistatud teistele nõuetele.

Üks sellise eelistamise tagajärgedest on see, et isegi täitemenetluse peatamise korral ja kinnistu võimaliku tagasivõitmise korral pankrotivarasse jääks hüpoteek kinnistut koormama ja hüpoteegipidajal oleks õigus nõuda oma nõuete rahuldamist pankrotiseaduses sätestatud korras (viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11).

Täitemenetluse peatamise võiks saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)

2-15-7163/191 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)


Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)


Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

2-12-46735/185 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.01.2020

TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmisavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka sellega, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks (TsMS § 3 lg 1) ning avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus on see, kui isik pöördub kohtusse eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2 teine alternatiiv). (p 13)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)

Asjaolu, et pankrotivõlgnik osales tsiviilasja menetluses isiklikult ja mitte pankrotihalduri kaudu, võib olla teistmisavalduse rahuldamise alus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 12). (p 16)

Samas tuleb praeguse asja lahendamisel arvestada sellega, et tsiviilasjas, milles võlgniku (kostja II) pankrotihaldur taotleb asja teistmise korras uuesti läbivaatamist, jäeti hagi võlgniku vastu rahuldamata. Võlgniku pankrotihaldur tugines teistmisavalduses sellele, et ta soovib teistmisega saavutada olukorda, kus tühistatakse kohtuotsus, millega hagi jäeti võlgniku vastu rahuldamata ja tehakse uus otsus, millega hagi rahuldatakse nii võlgniku kui ka kostja I vastu. Nendel asjaoludel ei saa teistmisavaldust rahuldada. (p 17)

Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)

Avaldaja (pankrotihaldur) põhjendas teistmisavaldust sellega, et hageja on esitanud samal alusel nõude ka kostja II pankrotimenetluses. Juhul, kui praegune hagi rahuldataks nii kostja II kui ka kostja I suhtes ja kui nõue täidetaks kasvõi osaliselt kostja I vara arvel, väheneksid kostja II kohustused pankrotivaras. Sellisel eesmärgil esitatud teistmisavaldusele ei saa riik anda õiguskaitset ja selliselt esitatud avalduse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 teise alternatiivi analoogia alusel keelduda. (p 21)


Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)


Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)

2-18-1611/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2019

Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kui üldõigusjärglane avaldab vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule tema menetlusse kaasamist eraldi vormistada. (p 11.2)


Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23). (p 11.3)


Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda. (p 13)

Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud. Ringkonnakohus leidis, et abikaasad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Riigilohus andis lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping.

Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus sisaldub ka asjaõiguskokkulepe, sest lepingus on kirjas, et endised abikaasad on kokku leppinud korteriomandi ühele abikaasale kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises teisele abikaasale ning lepivad kokku, et korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina teisele abikaasale. Lepiti ka kokku, et kuna teine abikaasa on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta. (p 14)

Asjaolu, et ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud üks abikaasadest, viitab otseselt sellele, et abikaasade ühine tahe oli sõlmida selles lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et ühel abikaasal tekiks korteri ainuomand. Seega tuleb lepingut mõista selliselt, et seal sisaldus abikaasade asjaõigusleping, mis oli suunatud varem nende ühisomandisse kuulunud korteri omandi ühe abikaasa ainuomandisse andmisele. (p 15-17)

Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. Iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. (p 23)


Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.

Sõltumata sellest, kas korter on kostjate (abikaasade) ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. (p 18)

TMS § 14 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). (p 19)

Hagejast abikaasa saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna mõlemad abikaasad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks ühe abikaasa ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid teise abikaasa vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. (p 20)


Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)

1-18-7833/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.11.2019

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38^1 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25) Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42.) (p-d 15-16)


Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)


Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)

Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)


Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)


KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

1-18-7632/56 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.11.2019

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ilmselt põhjendamatu apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt nt RKKKm 3-1-1-85-13, p 7 ja RKKKm 3-1-1-86-11, p-d 7-8). (p 11)


Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt RKTKo 2-16-7541/70, p 13). TsMS § 207 lg 2 kohaselt osalevad solidaarvõlgnikud kaaskostjatena menetluses iseseisvalt. (vt nt RKTKo 2-14-51896/235, p 15 ja RKTKo 2-13-23176/103, p 14). TsMS § 207 lg 2 kohaselt ei tulene hageja või kostja toimingust kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. See tähendab, et kohus saab õigeksvõtul põhineva otsuse teha ainult sellise kostja suhtes, kes nõuet kohtule tehtud avaldusega tunnistab. (p 14)


Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 1-16-6137/262, p 22 ja RKKKo 1-16-10888/62, p 55). KrMS § 390 lg-st 1 tulenevalt tuleb neid seisukohti järgida ka määruskaebemenetluses. (p 16)

2-16-19005/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019

Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10).

Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20)

Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)


Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)


Kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). (p 14)


Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt TsÜS § 138 ja AÕS § 72 lg 5) (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 137 10, p d 13–14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 149 10, p 13). (p 14)


Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13)

Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)

2-19-2152/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2019

TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud või esindatud, arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega võlgnikule lahendi kättetoimetamisest (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 11)


Kui Riigikohus tühistab maksekäsu määruse ja saadab asja TsMS § 710 lg 1 teise lause alusel hagimenetluses lahendamiseks maakohtule, siis ei ole maksekäsu avalduse eraldi rahuldamata jätmine TsMS § 486 järgi vajalik. Teistmisavalduses esitatut saab lugeda vastuväiteks makseettepanekule TsMS § 485 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb TsMS § 486 lg 1 p 1 kohaselt jätkata asja menetlemist hagimenetluses. (p 14)


Kui avaldaja kestev haiguslik seisund kujunes välja enne eestkostja määramist, ning avaldaja oli piiratud teovõimega ka makseettepaneku tegemise ajal, mil talle oli määratud eeskostja, siis puudutab avaldaja teovõime piiratus ka tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja -kohustuste täitmist (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-14, p 8). (p 9)

2-18-7846/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2019

Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui kohus ei otsusta uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teata menetlusosalisele uue tõendi vastuvõtmisest, on selle tõendi vastuvõtmine kohtu otsusega menetlusosalise jaoks üllatav. (p 12)


Kui menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas üldkoosoleku protokoll kajastab õigesti koosolekul vastu võetud otsuseid, tuleb kohtul protokolli kui ühte tõendit hinnata kogumis asjas kogutud muude tõenditega. Seejuures tuleb arvestada ka poolte varasemate väidetega. (p 15)


Korteriühistu organi otsuse vaidlustamise menetluses on menetlusosaliseks avaldaja ja korteriühistu. (p 16)

2-14-51896/235 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.04.2019

Isik saab kohtusse pöörduda üldjuhul vaid oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Menetlusosaline saab vaidlustada kohtuotsuse enda õigusi puudutavas osas. Kui menetlusosalised esitavad solidaarvõlgnikena ühise kassatsioonkaebuse, osalevad nad menetluses siiski eraldi. (p 15)


Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seetõttu ei saa ringkonnakohus asja uuel lahendamisel asjaolude tuvastatuks lugemisel viidata Riigikohtu samas asjas tehtud varasemale lahendile. Ringkonnakohus peab asja uuel lahendamisel asjaolud nõuetekohaselt tuvastama. (p 21)


Osaühingu osa väärtus kahju hüvitamise kindlakstegemisel sõltub nii osaühingu majanduslikust seisundist kui ka sellest, millise õiguse ja kontrolli osa annab ühingu juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda osaühingu põhikirjast tulenevatest võimalikest eriõigustest, osa suurusest ja sellest tulenevast võimalusest otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.

Vt ettevõtte väärtuse hindamise meetodite kohta Riigikohtu 21. detsembri 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsus p 23. (p 23.1)

2-17-11887/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.01.2019

Menetluses, mille ese on vahetult seotud üksnes osa kaasomanikega ega puuduta kõiki kaasomanikke, võib TsMS § 198 lg 3 alusel kaasata üksnes need kaasomanikud, kelle õigusi asja lahendamine otseselt puudutab. (p 11)


AÕS § 89 kohaldub mh korteriomanikest kaasomanike vahelistes suhetes. (p 13)


AÕS § 89 kohaldub ka korteriomanikest kaasomanike vahelistes suhetes. (p 13)

Õhksoojuspumba paigaldamine kaasomandis olevale elamuseinale ja maapinnale ei ole käsitatav asja või selle majandusliku otstarbe olulise muutmisena AÕS § 74 lg 1 tähenduses ning on kaasomandis olevale elamuseinale ja maapinnale on kaasomandis oleva elamuseina ja maa tavakasutus, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega. (p 14)

Kaasomanikul on õigus nõuda teiselt kaasomanikult endise olukorra taastamist AÕS § 72 lg 5 ja KOS § 11 lg 1 p 1 alusel, kui viimane on kaasomandiosa AÕS § 74 lg 1 mõttes oluliselt muutnud (vt nt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 28). (p 18)

2-12-24747/180 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.11.2018

1. jaanuaril 2018 jõustunud TsMS § 613 lg 1 p 1 uus redaktsioon on sõnastatud varasemast laiemalt. Seetõttu tuleb hagita menetluses lahendada muu hulgas rikkumisele eelnenud olukorra taastamise nõue, mille alusena on hageja tuginenud sellele, et kostja vastutab teiste korteriomanike nõusolekuta tehtud kaasomandi eseme olulise muutmise tagajärgede likvideerimise (st endise olukorra taastamise) eest. Samuti tuleb hagita menetluses lahendada ka kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomandi omanik tekitab kahju teise korteriomandi omaniku eriomandile (reaalosale). (p 16)

Seadusandja ei ole sätestanud üleminekusätteid juhuks, kui varem hagimenetlusse kuulunud nõuded tuleb edaspidi lahendada hagita menetluse sätete kohaselt. Sellises olukorras on võimalik analoogia korras lähtuda TsMSRS § 2 lg 3 teises lauses sätestatust, mille järgi tuli enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagi- või hagita menetluses, sõltumata sellest, kas hiljem kehtinud seaduse järgi on menetlusliiki muudetud. Osal juhtudel võib olla vajalik menetlusliiki siiski muuta. Näiteks siis, kui Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu lahendid täielikult tühistab ning saadab asja algusest peale uueks läbivaatamiseks. TsMSRS § 2 lg 3 teine lause ei välista samuti maakohtus menetlusliigi muutmist, nt kui seda taotlevad menetlusosalised. Menetlusliigi muutmist tuleb maakohtul pooltega enne arutada. (p 17)

TsMS § 614 lg-t 1 ja § 198 lg 1 p-i 2 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud. (p 18)


TsMS § 614 lg-t 1 ja § 198 lg 1 p-i 2 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud. TsMS § 614 lg 1 ei eelda, et asja lahendamisse peavad alati olema kaasatud kõik korteriomanikud. Näiteks kui üks korteriomanik esitab teise korteriomaniku vastu nõude esimese eriomandile tekitatud kahju hüvitamiseks, on puudutatud korteriomanikeks eelduslikult vaid vaidlevad korteriomanikud. Samas kui üks korteriomanik nõuab teiselt kaasomandi osa muutmist või taastamist, siis on puudutatud kõik korteriomanikud, kuivõrd kaasomandist kuulub osa kõigile korteriomanikele. Sellisel juhul peab kohus kaasama teised korteriomanikud menetlusse omal algatusel (vt TsMS § 198 lg 3). (p 18)


VÕSRS § 22 lg 1 kohaldub analoogia alusel ka korteriomanike vahelisest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega kahju tekitamise korral. Kuivõrd praegusel juhul on hageja väidetav kahju tekkinud pärast VÕS-i jõustumist, siis kohalduvad kahju hüvitamise nõude lahendamisel VÕS-i sätted. (p 25)

Kui korteriomaniku tegevus, mille tõttu hageja nõuab endise olukorra taastamist, kujutab endast kaasomandiosa olulist muutmist AÕS § 74 lg 1 mõttes, on hagejal tulenevalt KOS § 11 lg 1 p-st 1 (või KrtS § 31 lg 1 p-st 1) ja AÕS § 72 lg-st 5 õigus nõuda korteriomanikult endise olukorra taastamist. Kui kaasomandis olevat asja on oluliselt muutnud asja omanike õiguseellased, on teised kaasomanikud õigustatud tulenevalt AÕS §-st 74 nõudma endise olukorra taastamist ka õigusjärglaselt. (p 28)

Asjaõigusseadus ei sätesta kaasomanike nõusolekule vorminõuet. Seega ei ole tingimata vajalik kaasomanike kirjalik kokkulepe. (p 29)

Juhul, kui korteriomaniku tehtud ümberehitused ei kujuta endast korteriomanikele kaasomandina kuuluva ehitise osa olulist muutmist AÕS § 74 lg 1 mõttes, võib hagejal teise korteriomaniku vastu ikkagi olla endise olukorra taastamise kui kahju hüvitamise nõue VÕS § 136 lg 5 järgi. Samuti võib hagejal teise korteriomaniku vastu olla KOS § 11 lg 1 p-st 1, KOS § 12 lg-st 3, AÕS § 72 lg-st 5, KrtS § 30 lg-st 2 ja AÕS §-st 89 tulenevalt kahju tekitamise lõpetamise või sellest hoidumise nõue juhul, kui kõik korteriomanikud küll andsid nõusoleku eelnimetatud ümberehituseks, kuid ümberehitust ei ole tehtud nõuetekohaselt, mistõttu see on toonud kaasa hagejale kahju tekkimise ning kahju tekkimine on jätkuv või kui kahju tekkimine võib korduda, samuti juhul, kui kahju ei ole küll tekkinud, kuid on oht, et see võib tulevikus tekkida. Lisaks on korteriomanikul alati KOS § 10 lg-st 1 ja § 12 lg-st 3 või KrtS § 30 lg-st 2 tulenevalt õigus nõuda, et teine korteriomanik kasutaks kaasomandit seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt. (p 30)

2-16-9519/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.10.2018

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)

Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)


Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)


Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2)

Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte.

Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)


Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2)

Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)


Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1)

Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)


Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).

Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)


Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse.

VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35)

Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale.

Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36)

Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel.

Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38)

Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)


Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)


Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1)

Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).

Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2)

Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)


Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)

2-16-5062/42 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 30.08.2018

Iseseisva nõudeta kolmas isik võib TsMS § 630 lg 1 teise lause järgi esitada apellatsioonkaebuse ainult TsMS § 214 lg-s 2 sätestatud tingimustel (p 7). Iseseisva nõudeta kolmas isik ei saa üksi apellatsioonkaebust esitada maakohtu otsuse peale, kui kumbki menetluse pooltest ei ole maakohtu otsust edasi kaevanud (p 8).


Olukorras, kus iseseisva nõudeta kolmas isik sai esimese astme kohtuotsuse kätte hiljem, kui kostja, kelle poolel ta menetluses osales, hakkab tema jaoks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema hetkest, mil kohtuotsuse sai kätte kostja (p 9).

2-18-6899/52 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 30.08.2018

Poole tsiviilkohtumenetlusteovõime kaotus ei mõjuta tema lepingulise esindaja volitusi. Kui poolel on advokaat, siis tuleb eeldada tema volitusi ja menetlus saab TsMS § 354 alusel jätkuda (p 9).


Kui poole tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumist ei ole jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, tuleb tsiviilkohtumenetlusteovõimet eeldada (p 9).

Kokku: 191| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json