https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 35| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-5498/70 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.10.2023

Kui menetlusse astumise avalduse esitab iseseisva nõudeta kolmas isik ise, ei kohaldu poole taotlusel kolmanda isiku menetlusse kaasamist reguleerivad sätted. (p 9)

Kuna iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse astumise regulatsioon ei piira avalduse esitamise aega, võib kolmas isik esitada menetlusse astumise avalduse igal ajal enne kohtulahendi jõustumist. (p 10)

Apellatsioonkaebuse esitanud kolmas isik lubatakse menetlusse siis, kui tema apellatsioonkaebust menetletakse ja tema tegevus on kooskõlas selle poole huviga, kelle poolel ta soovib menetluses olla ning kolmanda isiku menetlusse astumise eeldus on ka see, et avaldus on nõuetekohane ja isik on teinud oma väited usutavaks. (p-d 11-13)

2-19-13966/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.04.2020

ÄS § 184 lg 5 annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474/80, p 12). Juhatuse liikme tagasikutsumise hagi eesmärk on kaitsta eelkõige osaühingut olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult või ei ole võimeline osaühingut juhtima, kuid mingil põhjusel ei ole teda võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474/80, p 16). ÄS § 184 lg 5 alusel esitatav hagi on osaühingu huvide kaitse eesmärgil suunatud eelkõige enamuse kontrolli all olevast ja oma kohustusi rikkuvast juhatuse liikmest vabanemisele ilma enamuse sellekohase tahteavalduseta. Samamoodi saab selle hagi esitada ka enamusosanik, kelle otsustusõigust piirab põhikirjaga ette nähtud ja seaduses sätestatuga võrreldes kõrgem häälteenamuse nõue. (p 15)

ÄS § 184 lg-t 5 tuleb tõlgendada selliselt, et hagi esitamisel tuleb õigussuhte ümberkujundamist taotleda kõikide puudutatud osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. (p 19.4)


Isiku jaoks, kelle õiguste ja kohustuste üle asjas tehtava lahendiga vahetult otsustatakse, ei ole kolmanda isiku menetluslik positsioon piisav. Kolmandal isikul on üksnes õiguslik huvi selle vastu, et asi lahendataks poole kasuks (TsMS § 213 lg 1). Lisaks tuleb arvestada, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebus ei saa TsMS § 214 lg 2 teise lause järgi olla vastuolus selle poole huvidega, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb. (p 18.2)


TsMS § 371 lg 2 p 2 ei näe hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena ette olukorda, kus hagi esitatakse vale kostja vastu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 13). Olukord on aga teine siis, kui kujundushagi tuleks esitada mitme vältimatu kaaskostja vastu ühiselt, kuid hageja on hagi esitanud vaid ühe vastu neist.

Kui hagi tuleks esitada mitme vältimatu kaaskostja vastu ja hageja on esitanud hagi vaid ühe vastu neist, siis peab maakohus asja läbivaatamisel eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi juhtima eeltoodule hageja tähelepanu (vt sarnaselt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 18). Kui hageja ei soovi hagi teise vältimatu kaaskostja vastu esitada, siis on kohtul alus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. (p 21)


Ringkonnakohtu kiri on käsitatav apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusena TsMS § 643 lg 1 järgi, kui selle kirjaga keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebust sisuliselt lahendamast (vt sarnaselt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2009. a määrus asjas nr 3-2-1-6-09, p 10) ja menetlusosalisel on TsMS § 638 lg 9 järgi õigus esitada selle kirja peale määruskaebus Riigikohtule. (p 14)


Kui hagi on ÄS § 184 lg 5 järgi esitatud osanikuks oleva juhatuse liikme, kelle häältest sõltub osaühingu põhikirja kohaselt tema kui juhatuse liikme tagasikutsumiseks vajaliku osanike otsuse vastuvõtmine, mõjuval põhjusel tagasikutsumiseks, on koos osaühinguga vältimatuks kaaskostjaks tagasikutsutav isik. (p 19.5)

2-15-7163/191 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Kohtud on andnud vaidlusalusele õigussuhtele vale õigusliku kvalifikatsiooni. Sellega on kaasnenud selgitamiskohustuse oluline rikkumine, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tagajärjel ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses sisuliselt pooltega arutatud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Kohtud ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellele, et alternatiivselt esitatud õiguslike aluste (TsMS § 391 ja VÕS § 1045 jj) puhul on nõude rahuldamise eeldused ja seega ka tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ja tõendamiskoormis erinevad. Eelmenetluse ülesanded on selliselt jäänud olulisel määral täitmata. (p 10)


Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)


Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)


Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)


Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

2-16-5062/42 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 30.08.2018

Iseseisva nõudeta kolmas isik võib TsMS § 630 lg 1 teise lause järgi esitada apellatsioonkaebuse ainult TsMS § 214 lg-s 2 sätestatud tingimustel (p 7). Iseseisva nõudeta kolmas isik ei saa üksi apellatsioonkaebust esitada maakohtu otsuse peale, kui kumbki menetluse pooltest ei ole maakohtu otsust edasi kaevanud (p 8).


Olukorras, kus iseseisva nõudeta kolmas isik sai esimese astme kohtuotsuse kätte hiljem, kui kostja, kelle poolel ta menetluses osales, hakkab tema jaoks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema hetkest, mil kohtuotsuse sai kätte kostja (p 9).

2-16-15442/19 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 24.05.2018

Kohtul tuleb iseseisva nõudeta kolmas isik menetlusse kaasata juhul, kui on piisavalt tõenäoline, et põhimenetluse poolel tekib põhimenetluses tema kahjuks lahendamise korral nõue kolmanda isiku vastu või kolmandal isikul tekib nõue taotluse esitanud poole vastu. Oluline ei ole, et nõude tekkimine oleks täiesti kindel, vaid piisab tõenäosusest (nõude tekkimise põhistamisest) (p 7).

2-16-9415/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2018

ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääletamispiirangu eesmärk on vältida osaniku ja osaühingu huvide konflikti olukorras, kus osanikul võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11, p 13). (p 15)

Kui osanike otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, tuleb osanikele otsuse tegemiseks ja selle edastamiseks anda mõistlik aeg.

VÕS § 7 lg -s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõte kohaldub ka osaühingu ja osanike vahelises suhtluses. (p 21-22)


Mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu heade kommete vastasusele ja sellest tulenevale tehingu tühisusele ei saa lepingupooleks mitteolev isik hagi alusena tugineda olukorras, kus heade kommete vastasusel ja sellest tuleneval tehingu tühisusel ei ole seost hageja nõude ehk hagi esemega. (p 19)


Kui osanike otsus võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, tuleb osanikele otsuse tegemiseks ja selle edastamiseks anda mõistlik aeg.

VÕS § 7 lg -s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõte kohaldub ka osaühingu ja osanike vahelises suhtluses. (p 21-22)


Iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis. Kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust venitatakse. Kolmanda isiku kaasamise taotluse võib esimest korda esitada ka apellatsiooniastmes, eriti kui vaidlus maakohtus lahendati poole kahjuks (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14). See võib olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab kohtule aluse nõustuda kolmanda isiku kaasamisega selles menetlusetapis. Välistatud ei ole ka see, et kolmandate isikute kaasamise taotlus esitatakse kassatsiooniastmes. (p 25)

2-16-130746/25 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 09.11.2017

Esindusõiguse lõppemine pärast menetlustoimingu tegemist ei muuda aga tagasiulatuvalt kehtetuks eelnenud toiminguid, mille tegemise ajal oli esindajal esindusõigus olemas (p 17).


Olukorras, kus äriühingu pankrotimenetlus on lõpetatud pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, ei saabu äriühingu suhtes PankrS § 35 sätestatud õiguslikke tagajärgi, mh ei lähe PankrS § 36 järgi äriühingu nimel tegutsemise õigus üle pankrotihaldurile. Ajutisel halduril ei ole pankrotihalduriga võrdset staatust (PankrS § 22) (p 18).


ÄS § 1401 tuleneva nõude saab esitada osaühing esmajoones osaniku vastu, kes oli osaühingu asutajaks ja kelle isikus sissemakse hilisema tasumise kohustus esmalt tekkis. Juhul, kui osaühingu osa võõrandatakse, ei lähe sissemakse tasumise kohustus üle automaatselt osa omandajale, vaid kohustuse üleminekuks on vajalik osaühingu kui võlausaldaja nõusolek (VÕS § 175 lg 2) (p 21).


Kui hageja võõrandab vaidlusaluse nõude ning nimetatud asjaolu saab menetluse kestel teatavaks, säilitab hageja küll õiguse menetlust jätkata (v.a TsMS § 210 lg 4), ajades sisuliselt õigusjärglase asja, ent ta peab üldjuhul hagiavaldust muutma, sest vaidlusaluse eseme võõrandamise järgselt ei ole hagejal enam nõudeõigust. Juhul, kui hagiavaldust ei muudeta, peaks kohus jätma hagi rahuldamata (p 23).


ÄS §-st 1401 tuleneva osaühingu nõudeõiguse loovutamine on võimalik. Nõude loovutamise korral saab tekkida üksik- ehk eriõigusjärglus, s.o nõude omandaja saab üksnes konkreetsest nõudest tuleneva positsiooni, kuid ei muutu loovutaja üldõigusjärglaseks (p 23).


Iseseisva nõudega kolmanda isiku positsiooni saavutamiseks on võimalik iseseisev nõue kohtusse esitada juhul, kui kohus menetleb hageja ja kostja vahelist vaidlust nõude üle, milles suhtes kolmas isik arvab endal olevat mingi õiguse (põhimenetlus). Seega peab kohus olema võtnud põhimenetluses esitatud hagi menetlusse (p 26).

3-2-1-111-16 PDF Riigikohus 26.04.2017

TMS § 2 lg 1 p 181 hõlmab lisaks lapsega sõlmitud elatise maksmise kokkuleppele ka lapse vanemate kokkuleppe, sõltumata sellest, kas lapsel on iseseisev lepingu täitmise nõue VÕS § 80 lg 2 mõttes või mitte. Sel juhul on sissenõudjaks vanem, kelle vahendusel elatis lapseni peaks jõudma. (p 24.2)


Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)


TMS § 119 lg 1 teise lause järgi on eelis teiste sissenõudjate ees vaid juhul, kui tegu on lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisaktiga. See tähendab, et elatise nõudjaks, s.o sissenõudjaks peab täitemenetluses olema laps, mitte aga vanem või muu isik. Seega peab kohese sundtäitmise tingimusega elatiskokkuleppe näol olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus, st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes). (p 25)

Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Nõuded ei ole vallasasjad ja neile ei saa olla valdust. Nõuetele sissenõude pööramiseks ei ole sissenõudja huvides lahusvara eeldust kehtestatud. (p 40.3)


Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada vanemate vastu, sõltumata sellest, kas tehing täidetakse vanemale või kantakse raha lapse kontole. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tagasivõitmise hagi võib siiski esitada ka kolmanda isiku vastu, kui tehingu kehtetuks tunnistamise korral nõutakse tehingu järgi üleantu tagastamist (ka) temalt. Kui kolmandal isikul on iseseisev lepingu täitmise nõue, saab teda lugeda TMS § 187 lg 1 mõttes tehingu pooleks. (p 19)


Kohus ei saa hagimenetluses kaasata kedagi menetlusosalisena omal algatusel. (p 15.1)


Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule. (p 39)


Vanema sissetulekule kui abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks on vaja täitedokumenti mõlema vanema suhtes, täitedokumendi olemasolul ühe vanema vastu teise vanema nõusolekut või tuleb sissetulek ühisvarana jagada. Ühisvarana saab TMS § 14 lg 2 järgi võlausaldaja hagi alusel jagada ka tulevase töötasu nõude kuni nõuete rahuldamiseni abikaasa vastu või varaühisuse suhte lõpuni. See peab selgelt kajastuma ka ühisvara jagava kohtulahendi resolutsioonis. (p 40.2)

Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Kui täiturile on teada, et võlgnik on abielus, kehtib eeldus, et tegu on ühisvaraga ning võlgniku nõudele krediidiasutuse vastu kontol oleva raha käsutamiseks ja töötasu nõudele saab sissenõude pöörata üksnes juhul, kui täitedokument on mõlema abikaasa suhtes, teine abikaasa on sissenõude pööramisega nõus (nõusoleku saab anda ka täitemenetluses) või ühisvara on jagatud. (p 40.3)

Kui täitemenetluses ühe abikaasa vastu kantakse abikaasade ühisvaras olev raha teise abikaasa kontole, ei muutu raha ülekandmisel selle õiguslik seisund ühisvarana ning võlgnikust abikaasa muu võlausaldaja saab sellele jätkuvalt pöörata sissenõude ühisvara jagamisega. Raha ülekandmisel abikaasade vahelise kokkuleppe alusel jääb see eelduslikult ühisvaraks. Seega ei ole teise abikaasa kontole kantud rahale sissenõude pööramiseks vaja ülekandmise aluseks olevat lepingut iseenesest kehtetuks tunnistada, sest ühisvara jagamist saab TMS § 14 lg 2 alusel nõuda ka elatiskokkulepet kehtetuks tunnistamata. (p 41.1)

Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)


Tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks lugemiseks ei ole vaja, et tehingule saaks tugineda ka täitedokumendina, samuti ei ole oluline, kas tehing täideti vabatahtlikult või täitemenetluse kaudu. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude lahendamisel oluline, millise vara arvel tehingut täideti. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud. (p-d 20, 24, 25)

Vanematevaheline elatise maksmise kokkulepe lapse ülalpidamise korraldamiseks ei ole iseenesest keelatud ega saa ka kahjustada võlausaldajate huve. Ka laps on võlausaldaja, kelle nõue tuleneks nagunii seadusest. (p 23)

Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe hindamisel ei ole tähendust asjaolul, et vanemad on abielus. Ka abielus olevad vanemad võivad korraldada lapse ülalpidamist kokkuleppel. (p 22)

Alaealist last ülal pidama kohustatud isiku võlausaldajaid kahjustavaks saab elatise maksmise kokkulepet pidada juhul, kui seeläbi eelistatakse lapse õigusi last ülal pidama kohustatud võlgniku teiste võlausaldajate õiguste arvel ebaproportsionaalselt. Seetõttu tuleb kohtul hinnata, kas ja millise elatise saaks samadel asjaoludel mõista ülalpidamiseks kohustatud vanemalt välja lapse hagi alusel. Seega tuleb esmalt hinnata, kas elatise suurus ja selle maksmise tingimused vastavad PKS §-de 99-102 tingimustele. (p 26)

Kohus peab elatiskokkuleppe kehtivust hindama lähtudes sarnastest põhimõtetest, nagu otsustaks ta võlgnikust vanemalt lapse kasuks elatise väljamõistmise üle. Samas on kohtu uurimispõhimõte siinkohal siiski piiratud, sest lapse elatise suurust selles menetluses ei otsustata. (p 29.1)

Elatiskokkuleppe võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda vähemalt eelduslikult PKS § 101 lg-s 1 määratud miinimumelatisest. (p 27)

Lapse elatisnõude eelistamine täite- ja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele ei tähenda seda, et laps võiks vanemate majandusliku seisundi järsu halvenemise korral saada jätkuvalt ülal peetud senisel tasemel teiste võlausaldajate arvel, st laps võiks jätkuvalt kasutada kõrget elustandardit vanemate kogu sissetuleku arvel, kui vanemate teiste võlausaldajate nõuded jääks üldse rahuldamata. Last saab eelistada vaid mõistlikus ulatuses. Sellised asjaolud võivad olla aluseks ka elatiskokkuleppe kehtivuse tunnustamisele alla elatise seadusjärgse miinimummäära, lähtudes PKS § 102 lg-st 2. Vastavad asjaolud peab esile tooma ja tõendama elatise maksmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist taotlev sissenõudja. (p 27.2)

Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30)

TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1)

Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37) Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2)

Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3)

Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)

Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)


Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30)

TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1)

Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37) Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2)

Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3)

Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)

3-2-1-12-17 PDF Riigikohus 05.04.2017

TsMS § 212 lg-test 1 ega 2 ei tulene iseseisva nõudega kolmanda isiku õigust vaidlustada tema samasse menetlusse astumisest keeldumise kohta tehtud maakohtu määrust ega esitada Riigikohtule määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu määrus iseseisva nõudega kolmanda isiku samasse menetlusse astumisest keeldumise kohta. Samuti ei tulene sellises olukorras kaebeõigust TsMS § 212 lg 2 koostoimest TsMS § 372 lg-ga 5. Hagi esitanud iseseisva nõudega kolmandal isikul on õigus esitada määruskaebus tema hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale (TsMS § 372 lg 5). (p 17-18)

3-2-1-46-14 PDF Riigikohus 28.05.2014

Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)


Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas kinnistu võõrandanud isik on võimalik asendada kinnistu uue omanikuga TsMS §-s 211 sätestatud korras. (p 13)


Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)


AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast. (p 14)


AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)


Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. (p 13) Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)

3-2-1-96-13 PDF Riigikohus 23.10.2013

Äriseadustikus ei ole sätestatud eriregulatsiooni juhuks, kui osaühingu osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud ajaks jäävad mõned osad märkimata. Küll on selline olukord (n-ö alamärkimine) reguleeritud aktsiaseltsi puhul. Osaühingu regulatsioonis on lünk, mida on teistsuguse regulatsiooni puudumisel osaühingu põhikirjas või osade märkimistingimusi ettenägevas osakapitali suurendamise otsuses võimalik täita, kohaldades analoogia alusel ÄS § 347.

Kuigi osakapitali suurendamine jõustub ÄS § 196 lg 4 järgi äriregistri kandega, ei tähenda see, et enne kannet ei oleks sissemakset osaühingule üle antud. Kui osakapital jääb suurendamata, ei lähe sissemakse automaatselt sissemakse tegijale tagasi, vaid osaühingul tekib võlaõiguslik kohustus sissemakse ÄS § 347 alusel tagastada. (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 34).


1. jaanuarist 2001 kaotati võimalus anda aktsiad välja esitajaaktsiatena ja edaspidi võimaldati aktsiaid välja anda üksnes nimeliste aktsiatena, mis pidid olema registreeritud EVK-s (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p 9). (p 28) Nimeline aktsia on ÄS § 229 lg 1 järgi vabalt võõrandatav. Aktsia kui EVK-s registreeritud õiguse võõrandamise kehtivuse eeldusi ei ole seaduses sätestatud. Aktsia kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33). Aktsia võõrandamiseks (üleandmiseks) on vajalik kehtiv üleandmise (võõrandamise) leping kui käsutustehing. Aktsia läheb omandajale üle käsutustehingu tegemisest või selle järgi määratud hilisemal ajal. Käsutustehingust ja selle kehtivusest tuleb eristada võõrandamise aluseks olevat kohustustehingut ja selle kehtivust. (p 30) Nimelise aktsia võõrandamise kehtivuse eeldusena ei ole seadusandja ette näinud vorminõuet. (p 31) Aktsiad peavad olema registreeritud aktsiaraamatus, mida peab EVK pidaja. Aktsiad on EVK-s kirjendatud isikute väärtpaberikontodel ning neid kantakse ühelt väärtpaberikontolt teisele üle väärtpaberiülekandega. Kanne EVK-s on küll aktsia kui õiguse olemasolu eelduseks, kuid ei ole seaduse järgi selle võõrandamise kehtivuse eelduseks. (p 32)


Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 24). Siiski tuleb selle kohta kohtul võtta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba kostja menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 19)


Kolmanda isiku saab menetlusse kaasata TsMS § 216 lg 1 alusel üksnes poole taotlusel. (p 13)

Kaasates liidetud kohtuasja menetlusse kõigi kostjate poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku, ei muutu kolmanda isiku menetluslik seisund, kui asi eraldatakse ühe kostja suhtes eraldi menetlusse. (p 12)

3-2-1-94-13 PDF Riigikohus 03.10.2013

Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)


Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)


AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13)

Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)


Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16)

Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)

3-2-1-161-12 PDF Riigikohus 17.12.2012

Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldine käibekohustus on kohustus tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.


Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks.


Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).


Kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).


Kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal ehk kannatanul. Hageja peab tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10). Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et kannatanu kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12).


Korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud korteriühistu tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.


Maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasub elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi). Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.

3-2-1-133-11 PDF Riigikohus 14.12.2011

Huvitatud isik saab juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks see juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Lisaks hagi esitamisele võib aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda ka muus kohtumenetluses vastuväite esitamisega. Aktsiaseltsi üldkoosoleku (ja teiste organite) otsuste tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise kohtulahendid kehtivad mh kõigi seltsi aktsionäride suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi saavad esitada ka mitu isikut, nt mitu aktsionäri eraldi. Sel juhul tuleks hagide menetlused liita sarnaselt TsÜS § 38 lg 6 teises lauses ja ÄS § 302 lg 4 teises lauses otsuse kehtetuks tunnistamise hagide kohta sätestatule. Lisaks on kõigil aktsionäridel õigus osaleda menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, toetades vastavalt hageja või kostja positsiooni. Kui on esitatud hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks, saab aktsionär esitada samas menetluses ühiseks menetluseks ka n-ö vastassuunalise hagi üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). Selliselt saab vältida hagi õigeksvõtmise mõju. Erandlikel asjaoludel saab mh TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23). Sama kehtib aktsiaseltsi ja aktsionäride kohta.


Aktsiaseltsi üldkoosoleku (ja teiste organite) otsuste tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise kohtulahendid kehtivad mh kõigi seltsi aktsionäride suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi saavad esitada ka mitu isikut, nt mitu aktsionäri eraldi. Sel juhul tuleks hagide menetlused liita sarnaselt TsÜS § 38 lg 6 teises lauses ja ÄS § 302 lg 4 teises lauses otsuse kehtetuks tunnistamise hagide kohta sätestatule. Lisaks on kõigil aktsionäridel õigus osaleda menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, toetades vastavalt hageja või kostja positsiooni. Kui on esitatud hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks, saab aktsionär esitada samas menetluses ühiseks menetluseks ka n-ö vastassuunalise hagi üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). Selliselt saab vältida hagi õigeksvõtmise mõju. Erandlikel asjaoludel saab mh TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23). Sama kehtib aktsiaseltsi ja aktsionäride kohta.


Iseseisva nõudeta kolmas isik võib menetlusse astuda mh sellisel viisil, et esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kaebuse menetlusse võtmise lahendamisel. Kolmandat isikut ei kaasata menetlusse, kui apellatsioonkaebust ei menetleta. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku apellatsioonkaebust saab menetleda üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus hageja või kostja avalduse, kaebuse või toiminguga, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb.


Huvitatud isik saab juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks see juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Lisaks hagi esitamisele võib aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda ka muus kohtumenetluses vastuväite esitamisega.


Iseseisva nõudeta kolmas isik võib hagimenetlusse astuda hageja või kostja poolel ning teda võib menetlusse ka hageja või kostja poolel kaasata. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse astumise eelduseks on see, et tal on õiguslik huvi, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Lisaks peab iseseisva nõudeta kolmas isik menetluses osalemiseks otsustama, kumba poolt ta menetluslikult toetab (vt selle ja kolmanda isiku menetlusliku staatuse kohta ka üldiselt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p-d 13, 16 ja 18). Iseseisva nõudeta kolmas isik võib menetlusse astuda mh sellisel viisil, et esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kaebuse menetlusse võtmise lahendamisel. Kolmandat isikut ei kaasata menetlusse, kui apellatsioonkaebust ei menetleta. Tsiviilasjas, milles otsustatakse osanike koosoleku otsuse tühisuse üle, on õigus iseseisva nõudeta kolmanda isikuna osaleda kõigil osanikel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-08, p 16). Sama kehtib aktsiaseltsi aktsionäri kohta.


Kui äriühingu osanikule või aktsionärile tekitab oma õigusvastase käitumisega kahju juhtorgani liige, osanik või aktsionär, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele mh ÄS § 289 lg 1 või TsÜS § 32 alusel (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p-d 30, 31 ja 37).


Aktsiaseltsi aktsionärile ei ole ka materiaalõiguse järgi tagatud piiramatut võimalust tutvuda aktsiaseltsi dokumentidega ja saada seltsi tegevuse kohta piiramatult teavet. Teabe saamise õigus on aktsionäril juhatuselt üksnes üldkoosolekul. Teabe andmisest keeldumist saab aktsionär vaidlustada (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p-d 10-12). Aktsiaseltsi dokumentidega on võimalik tutvuda asjatundja vahendusel erikontrolli korraldamisel ÄS §-s 330 sätestatud korras (vt ka Riigikohtu 7. mai 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-08, p 10; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p 13). Lisaks on aktsionäril õigus saada teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta sarnaselt muude isikutega äriregistrist ÄS §-s 28 ettenähtud ulatuses ja korras.


Äriühingu nõukogu liikmete nimesid ei kanta äriregistrisse ja neile andmetele ei laiene registrikande avalik usaldatavus ÄS § 34 mõttes. Juhatus peab küll äriregistri pidajale nõukogu liikmete nimekirja esitama, kuid selle alusel ei tehta kannet äriregistrisse, vaid nimekirja säilitatakse äritoimikus. Kuigi äriregistri infosüsteemis kajastuvad "registrikaardiväliste andmetena" ka nõukogu liikmeid ja nende ametiaja kestust, ei ole neil andmetel õiguslikku tähendust.

3-2-1-122-11 PDF Riigikohus 22.11.2011

Kolmanda isiku enda poolel menetlusse kaasamisega saavutab pool eelkõige seda, et kohtuotsus on TsMS § 214 lg-tes 3 ja 4 sätestatud ulatuses siduv ka tema ja kolmanda isiku vahelises suhtes, st eelkõige regressnõude esitamisel ei saa kolmas isik algatada sisuliselt uuesti juba kord lahendatud vaidlust. Teiseks peatub kolmanda isiku menetlusse kaasamisega TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 6 järgi tema vastu suunatud nõude aegumistähtaeg ning TsMS § 362 lg-te 1-3 alusel (ja mõjutamata TsMS § 216 lg 4 teises lauses sätestatut) tagasiulatuvalt juba kaasamise avalduse kohtule esitamisest. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis. Samas ei tähenda see, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut, st ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust venitatakse. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse kaasamist hageja või kostja poolel ei välista see, et ta juba on menetlusse kaasatud kostja või hageja poolel. Hageja või kostja poolel menetlusse kaasatud või sinna astunud iseseisva nõudeta kolmas isik peaks eelduslikult toetama vastava poole positsiooni menetluses, st esitama argumente selle poole toetuseks, olles huvitatud, et see pool menetluse võidaks. Kuna mõlemal poolel menetlusse kaasatud kolmandat isikut ei saa sundida toetama mõlema poole positsiooni, võib ta menetluses valida, kas ta toetab menetluses hagejat või kostjat. Tal on mõistlik aeg pärast menetlusse kaasamist otsustada, kumma poole toetuseks ta menetluses edasi osaleb, analoogselt TsMS § 213 lg-ga 1. Kui ta valikut ei tee, saab vähemalt eeldada, et ta toetab menetluses jätkuvalt selle poole positsiooni, kelle poolele ta kaasati menetlusse varem. Olukorras, kus kolmas isik on kaasatud menetlusse nii hageja kui ka kostja poolel, võib asjas tehtud lahendi mõju TsMS § 214 lg-te 3 ja 4 alusel olla võimalikus järelvaidluses piiratud, eriti kui regressinõude esitab kolmanda isiku vastu pool, kelle positsiooni kolmas isik menetluses ei toetanud.

3-2-1-179-10 PDF Riigikohus 22.02.2011

Kui kolmas isik kaasatakse menetlusse staadiumis, kus asjas on avalik kohtuistung toimunud ning kohus leidnud, et asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis, ei ole kohtul tulenevalt TsMS §-dest 213 ja 214 uue avaliku istungi korraldamise kohustust, kui kohus saadab kaasatud kolmandale isikule kohtuteatega hagimaterjalid ja selgitab talle õigust esitada hagi kohta oma seisukohad kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 393 lg 1 ja 21, § 394).


Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p-d 10-12).

3-2-1-96-10 PDF Riigikohus 02.12.2010

Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.


Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.


VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).


TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav. Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.


VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

3-2-1-72-10 PDF Riigikohus 30.09.2010

TsMS § 445 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi, näiteks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral näidata täpselt koht ja viis, kuidas andmed tuleb ümber lükata. See säte ei ole kohaldatav hilisemal vaidluse tekkimisel otsuse sisu üle.


TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusõiguse piirangut nn järelprotsessis, kui tema vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi. Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang on menetlusökonoomiliselt põhjendatud. TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada teatud tingimustel vastuväiteid, mis puudutavad eelnenud menetlust. Nt võib iseseisva nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid.


Vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46.

3-2-1-30-08 PDF Riigikohus 28.04.2008

Kolmanda isiku kaasamine TsMS § 216 lg 1 järgi on õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus võib sellele isikule kaasa tuua TsMS § 216 lg-s 1 nimetatud tagajärgi.


Lepingus märgitud tarbitud soojusenergia eest tasumisele kuuluva tariifi muutmine kujutab endast lepingu muutmist. Kuid VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.


Kaugkütteseaduse mõtteks ei saa olla nn väiketootja vabastamine kohustusest kooskõlastada soojusenergia piirhind kohaliku omavalitsusega. Kaugkütteseaduse mõtte kohaselt ning arvestades seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust, tuleneb seadusest, et soojuse piirhind tuleb kooskõlastada vallavalitsusega. Kooskõlastust ei asenda ka asjaolu, et KKütS § 28 ja § 29 lg 4 kohaselt on vallavalitsusel õigus kontrollida seaduses sätestatud juhtudel soojusettevõtja rakendatavat hinnakujundust. Pigem järeldub see, et vallavalisus peab piirhinna kooskõlastamisel kontrollima hinnakujundust. Alles seejärel, kui soojatootja on piirhinna kooskõlastanud vallaga, peab ta lisaks piirhinna ka avalikustama (KKütS § 8 lg 4). Kui soojatootja on kehtestanud soojusenergia piirhinna seaduses sätestatud korda järgides, on tal õigus müüa soojust hinnaga, mis ei ületa piirhinda (KKütS § 9 lg 4).

Kui soojusenergia tootja nõuab soojusenergia tarbijalt tarbitud soojusenergia eest ühepoolselt tõstetud hinda KKütS § 9 lg 4 vastaselt, võib tema nõue tuleneda soojusenergia müügilepingust endast. Lepingu tõlgendamise kaudu võib lepingust tuleneda, et tootjal oli õigus muuta ühepoolselt hinda sõltumata sellest, kas ta kooskõlastas tariifi või piirhinna kohaliku omavalitsusega.

3-2-1-22-08 PDF Riigikohus 08.04.2008

Kui jätta täiendav otsus tühistamata, võiks kassatsioonkaebuse rahuldamisel tekkida olukord, kus asi ise tuleks uuesti läbi vaadata, kuid menetluskulude jaotus sellest ei sõltuks. Menetluskulude jaotuse määramine on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.


Tsiviilasjas, milles otsustatakse osanike koosoleku otsuse tühisuse üle, on õigus iseseisva nõudeta kolmanda isikuna osaleda kõikidel osanikel, kuna tehtav otsus puudutab kõiki osanikke.


Äriseadustiku § 172 lg 2 ja § 178 lg 1 (enne 01.01.2006 kehtinud redaktsioonide) koostoimes võib koosoleku osanike koosoleku kokkukutsumise teates ebaselgelt näidatud või näitamata jäetud otsuse vastuvõtmise korral tekkida olukord, mil (koosolekult puudunud) osanik ei tea koosolekul tehtud otsusest ning laseb seetõttu mööda otsuse vaidlustamise tähtaja. Kui koosoleku teates ei olnud koosolekul arutamisele tulevat küsimust selgelt või üldse näidatud, on see käsitatav koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisena, mis toob kaasa päevakorras näitamata või ebaselgelt näidatud otsuse vastuvõtmise korral selle otsuse tühisuse. Praegu kehtiv ÄS § 1721 sätestab koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tagajärjena üldjuhul samuti tühisuse.

ÄS § 178 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline aegumistähtaeg on kohaldatav neil juhtudel, mil koosoleku teates olid selgelt näidatud kõik koosolekul otsustamisele tulevad küsimused ning koosolekult puudunud osanik oskas tehtavate otsustega seetõttu arvestada. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel on tehtud kanne juriidilise isiku kohta peetavasse registrisse, võis juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi kohtule esitada kuue kuu jooksul registrikande avaldamisest arvates (enne 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 38 lg 3 kohaselt). Kehtiva õiguse kohaselt on nimetatud tähtaega pikendatud kahe aastani (ÄS § 1771 lg 3) ja tühisusele tuginemise tähtaeg hakkab kulgema kande tegemisest. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel ei ole tehtud kannet registrisse, võib otsuse tühisusele tugineda reeglina piiramatult, sest õigusaktides ei ole piiravaid tähtaegasid kehtestatud.


Äriseadustiku § 172 lg 2 ja § 178 lg 1 (enne 01.01.2006 kehtinud redaktsioonide) koostoimes võib koosoleku osanike koosoleku kokkukutsumise teates ebaselgelt näidatud või näitamata jäetud otsuse vastuvõtmise korral tekkida olukord, mil (koosolekult puudunud) osanik ei tea koosolekul tehtud otsusest ning laseb seetõttu mööda otsuse vaidlustamise tähtaja. Kui koosoleku teates ei olnud koosolekul arutamisele tulevat küsimust selgelt või üldse näidatud, on see käsitatav koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisena, mis toob kaasa päevakorras näitamata või ebaselgelt näidatud otsuse vastuvõtmise korral selle otsuse tühisuse. Praegu kehtiv ÄS § 1721 sätestab koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tagajärjena üldjuhul samuti tühisuse.

ÄS § 178 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline aegumistähtaeg on kohaldatav neil juhtudel, mil koosoleku teates olid selgelt näidatud kõik koosolekul otsustamisele tulevad küsimused ning koosolekult puudunud osanik oskas tehtavate otsustega seetõttu arvestada. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel on tehtud kanne juriidilise isiku kohta peetavasse registrisse, võis juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi kohtule esitada kuue kuu jooksul registrikande avaldamisest arvates (enne 01.01.2006 kehtinud TsÜS § 38 lg 3 kohaselt). Kehtiva õiguse kohaselt on nimetatud tähtaega pikendatud kahe aastani (ÄS § 1771 lg 3) ja tühisusele tuginemise tähtaeg hakkab kulgema kande tegemisest. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel ei ole tehtud kannet registrisse, võib otsuse tühisusele tugineda reeglina piiramatult, sest õigusaktides ei ole piiravaid tähtaegasid kehtestatud.

ÄS § 171 lg 6 esimese lause kohaselt, kui osanike koosolekul ei ole esindatud ÄS § 170 lg-s 2 nimetatud hääled, kutsub juhatus ühe nädala jooksul, kuid mitte varem kui kahe päeva pärast, kokku uue koosoleku sama päevakorraga. Nimetatud ühenädalane tähtaeg ei ole uue koosoleku toimumise hiliseim tähtaeg, vaid tähtaeg juhatusele uue koosoleku kokkukutsumiseks. Koosolek ise võib toimuda ajaliselt hiljem. Sätte osa "kuid mitte varem kui kahe päeva pärast" tuleb aga koostoimes ÄS § 172 lg-ga 2 (koosolekust tuleb osanikele teatada ette vähemalt üks nädal) mõista nii, et uus koosolek ei saa toimuda enne ühe nädala ja kahe päeva möödumist esimesest koosolekust. Kui äriühingus häälteenamust omavad osanikud annavad juhatusele teada, et nad ei saa uuel koosolekul osaleda, võib sellest teatest hoolimata koosoleku kokkukutsumine olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Kokku: 35| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json