/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 226| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-5713/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.11.2019
Korteriomanike vaidlused, mis on seotud kaasomandi esemeks oleva ruumi valdamise ja kasutamisega, lahendab kohus hagita menetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 10). (p 10) Korteriomanike vaidluses, milles avaldaja nõuab, et puudutatud isik annaks ruumid kõigi kaasomanike kasutusse, tuleb maakohtul olukorras, kus avaldust ei ole võimalik rahuldada avaldaja taotletud viisil ning ükski menetlusosaline ei taotle avalduse osalist rahuldamist või muul viisil lahendamist, jätta avaldus tervikuna rahuldamata. (p 12)
Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). (p 14)
2-16-19005/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019
Hagita menetluses lahendatakse mh kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 10). Kui kohus vaatab TsMS § 613 lg 4 alusel TsMS § 613 lg-s 1 nimetatud asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-13, p 20) Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)
Korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud (st kohtul ei ole kohustust kaasata alati kõik korteriomanikud) (vt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 18). (p 12)
Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks, kuid kohtul tuleb võtta selle kohta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba menetlusosalise menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt selle kohta Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 13)
Kaasomanike, sh korteriomandi omanike ühisvalduse ja -kasutusõiguse rikkumise korral on võimalik rahaline nõue kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel: 1) kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised; 2) kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel; 3) alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS §-de 1037-1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). (p 14)
Kohus võib jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja kasutuseeliste hüvitamise nõude korteriomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt TsÜS § 138 ja AÕS § 72 lg 5) (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 137 10, p d 13–14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3 2 1 149 10, p 13). (p 14)
Kui hageja on esitanud oma nõude erinevatel õiguslikel alustel, kuid kohus annab vaheotsuses hinnangu vaid osade hageja nõuete aegumisele, siis ei mõjuta vaheotsus kohtu kohustust hinnata järgnevas menetluses, kas hageja nõude rahuldamine on võimalik ka nendel õiguslikel alustel, milliseid kohus vaheotsuse tegemisel ei käsitlenud. (p 13) Pärast aegumise kohta tehtud vaheotsuse jõustumist ei saa menetlusosaline enam järgnevas menetluses aegumist puudutavaid vastuväiteid esitada. (p 16)
1-10-8154/359 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2019
Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13) Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14) Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)
KrMS § 403 lg 1 alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 38). (p 8) Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (RKKKm 3-1-1-62-16, p 14.) (p 9) Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. (p 12) Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13) Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14) Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15) Erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste - isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse - jätkuval esinemisel (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile on igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Seega ei ole KarS § 86 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus nr 1-13-783, p-d 51-58). (p 16)
2-19-2152/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2019
TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud või esindatud, arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega võlgnikule lahendi kättetoimetamisest (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 11)
Kui Riigikohus tühistab maksekäsu määruse ja saadab asja TsMS § 710 lg 1 teise lause alusel hagimenetluses lahendamiseks maakohtule, siis ei ole maksekäsu avalduse eraldi rahuldamata jätmine TsMS § 486 järgi vajalik. Teistmisavalduses esitatut saab lugeda vastuväiteks makseettepanekule TsMS § 485 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb TsMS § 486 lg 1 p 1 kohaselt jätkata asja menetlemist hagimenetluses. (p 14)
Kui avaldaja kestev haiguslik seisund kujunes välja enne eestkostja määramist, ning avaldaja oli piiratud teovõimega ka makseettepaneku tegemise ajal, mil talle oli määratud eeskostja, siis puudutab avaldaja teovõime piiratus ka tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja -kohustuste täitmist (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-14, p 8). (p 9)
2-19-548/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.05.2019
Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse võib PsAS § 13 lg-st 1 tulenevalt esitada ka valvearst. Haigla ei pea avaldajana kohtule tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust taotluse esitamise ajal. (p 13-14)
2-16-13034/108 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.05.2019
Võlgnikule ei saa ette heita ainuüksi aegunud nõude täitmist. Nõude rahuldamine ei ole võlausaldaja huve kahjustav ainuüksi põhjusel, et see on aegunud. (p 15.1) Hinnang võlausaldajate huvide kahjustamisele tuleb igal üksikjuhul anda eraldi, arvestades kogumis ka teisi asjaolusid. Kui avaldaja on teinud tehingu lähikondsega, võib see viidata kogumis teiste asjaoludega võlausaldajate huvide kahjustamisele VÕVS § 17 lg 2 p 7 mõttes. Lisaks võib võlausaldajate huvide kahjustamisele koostoimes teiste asjaoludega viidata see, kui avaldaja võõrandab pandiesemeks olnud äriühingu osa pandipidajale väljaspool avalikku enampakkumist erinevalt AÕS § 294 lg-st 1 koostoimes § 314 lg-ga 2. Pandieseme müük väljaspool avalikku enampakkumist pärast müügiõiguse tekkimist vastavalt pantija ja pandipidaja kokkuleppele AÕS § 294 lg 4 mõttes on põhjendatud ainult juhul, kui avaldaja varanduslik seisund sellest ei halvene. (p 15.3)
2-18-17167/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust. Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21) Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)
2-18-3628/62 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu. Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15) Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17) PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)
TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)
2-18-5670/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019
Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)
Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1) Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2) Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3) Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)
2-16-4891/80 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.03.2019
Võlgnikul on õigus esitada määruskaebus maakohtu määruse peale, millega tühistatakse ümberkujundamiskava ning lõpetatakse võlgniku võlgade ümberkujundamise menetlus. (p 16-17)
2-16-10435/138 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
TsMS § 540 lg 1 alusel saab kinnisesse asutusse paigutamise peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (TsMS § 540 lg 2 kohaselt võib kohus peatamise tühistada mh siis, kui isik ei täida talle pandud tingimusi või kohustusi). TsMS § 540 lg 1 eesmärk on võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele. (p 19) Tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.6). (p 19.1) Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isikult vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.7 ja seal viidatud Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 19.2) TsMS § 540 lg 1 järgset peatamist ei oleks võimalik rakendada muidu, kui isiku ohtlikkuse aste peab olema üldjuhul mõnevõrra madalam, kui sel juhul, mil ta tuleb vältimatult paigutada kinnisesse asutusse. (p 20.3) TsMS § 540 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise peatamise kohaldamine ei tähenda seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (sh ka SHS § 105 lg 1 p 3) ei ole täidetud. Vastasel korral ei oleks võimalik peatamist praktikas rakendada. (p 20.4) Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv ka siis, kui selles leitakse, et isik ei ole ohtlik. (p 20.1)
Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). (p 20.1)
2-18-10797/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.02.2019
Haagi 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon (konventsioon) on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17). (p 14) Konventsiooni art 1 lit-st a järgi peab kohus määrama lapse tagastamise varasemasse hariliku viibimiskoha riiki, mitte lapse tagastamise avalduse esitanud isikule (vt selle järelduse ja tagastamise korralduse kohta pikemalt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p-d 19-22 ning ka 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; samas pole tagastamine avalduse esitanud isikule ka täiesti välistatud). (p 16.1)
2-14-23161/207 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.02.2019
Asja uuesti läbivaatavale kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad. (p 16.1)
Ka tehnorajatise asukoha määramisel peab kohus sarnaselt AÕS § 156 lg-ga 1 arvestama kõikide asjaoludega ning kaaluma mõlema poole huve. (p 18) Tehnorajatisega koormatava kinnisasja omanikul on õigus saada AÕS § 158 lg 3 järgi tasu tehnovõrgu talumise eest ning tasu määrates saab lähtuda põhimõtteliselt samadest asjaoludest, nagu juurdepääsu puhul. (p 19.2)
Kohtulahendi resolutsiooni tuleks tasu juurdepääsu ja tehnorajatise eest märkida eraldi kooskõlas AÕS § 156 lg-ga 1, § 158 lg-ga 3 ja TsMS § 442 lg-ga 5. (p 19.4)
2-17-11887/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.01.2019
Menetluses, mille ese on vahetult seotud üksnes osa kaasomanikega ega puuduta kõiki kaasomanikke, võib TsMS § 198 lg 3 alusel kaasata üksnes need kaasomanikud, kelle õigusi asja lahendamine otseselt puudutab. (p 11)
AÕS § 89 kohaldub mh korteriomanikest kaasomanike vahelistes suhetes. (p 13)
AÕS § 89 kohaldub ka korteriomanikest kaasomanike vahelistes suhetes. (p 13) Õhksoojuspumba paigaldamine kaasomandis olevale elamuseinale ja maapinnale ei ole käsitatav asja või selle majandusliku otstarbe olulise muutmisena AÕS § 74 lg 1 tähenduses ning on kaasomandis olevale elamuseinale ja maapinnale on kaasomandis oleva elamuseina ja maa tavakasutus, mida korteriomanikud võivad otsustada häälteenamusega. (p 14) Kaasomanikul on õigus nõuda teiselt kaasomanikult endise olukorra taastamist AÕS § 72 lg 5 ja KOS § 11 lg 1 p 1 alusel, kui viimane on kaasomandiosa AÕS § 74 lg 1 mõttes oluliselt muutnud (vt nt Riigikohtu 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 28). (p 18)
2-18-3298/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.01.2019
PKS § 122 lg 2 esimese lause järgi saab otsustusõiguse üleandmise menetluse algatada üksnes vanema või last hooldava isiku taotluse alusel. Menetluse eseme määrab avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). (p 15.1) Ka olukorras, kus taotluse menetluse algatamiseks esitab vanem, on õiguste üleandmiseks vaja last hooldava isiku nõusolekut. Lapse PKS § 122 mõttes pikemaks ajaks kasuperekonda hooldada andmine eeldab selleks vanema ja last hooldava isiku vastavat kokkulepet ning kohus saab PKS § 122 lg 2 mõttes lapse hoolduse asjades otsustusõiguse üle anda üksnes vanema(te) ja last hooldava isiku nõusolekul. (p 15.2)
vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15. (p 16.1)
vt vanema hooldusõiguse peatamise kohta Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16. Ka vanema hooldusõiguse peatamise korral tuleb lapsele määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja, kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele. (16.2)
2-18-11917/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018
Isik, kes on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse paigutatud, saab TsMS § 543 teise lause alusel esitada määruskaebuse ka siis, kui abinõude rakendamine on lõpetatud ja ta soovib, et kohus tuvastaks, et määrus on ravimite manustamise kohta märgitu osas ebaseaduslik (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 58; 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 14) Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades on kohtu määratud esindajal õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2). TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Nt ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida. (p 15) Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse seisukohtadest ei järeldu (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul), et ravi (mh ravimite manustamine) peaks kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisab, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). (p 17) Lisaks korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele kohaldub TsMS § 538 lg 1 p-s 2 sätestatu ka määruste puhul, millega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi saamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames või esialgse õiguskaitse korras isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise kuni 40 päevani pikendamise puhul. (p 18) Korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei pea kohus määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Ravi üle otsustamine hõlmab ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas sundravi kohaldamise kontekstis väljendatud ekspertiisi puudutavad seisukohad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34-41) kehtivad ekspertiisi kohta ka tsiviilkohtumenetluses korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul ja olukordades, kus kohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva, kuigi erandlikku olukorda selleks ei esine (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Mh peavad ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatuga on täidetud seaduses sätestatud isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eeldused. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks. (p 19) Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega ning kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). St kohus peab kontrollima, kas esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine on isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks viivitamatult vajalik, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ilmselt täidetud ning kas isiku tervisliku seisundi kohta esitatud dokumendid on hinnangu andmiseks piisavad. Esialgse õiguskaitse meetmete olemusest tulenevalt ei pea kohus isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamisel kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas korralise menetlusega samas ulatuses (vt p 19) põhjendama. (p 20) Määruse põhjendamise kohustus ravi osas on isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise, esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul erinev ka seetõttu, et eelduslikult on kohtul viidatud menetlustes erineval määral infot isiku tervisliku seisundi kohta. Mida pikemaks ajaks isik psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutatakse, seda detailsemad andmed saadakse eelduslikult valdkonna ekspertidelt isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ning ühtlasi ka ravi kohta kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2). Esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani peab see olema ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS 534 lg 5 teine lause) ning korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Seejuures peab eksperdiarvamuse esitanud ekspert olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 esimene lause). Nii isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise kui ka esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul peavad olema kohtule esitatud andmed isiku tervisliku seisundi kohta, mis võimaldavad kohtul kontrollida, kas vastava meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks peavad isiku tervisliku seisundi andmed olema piisavad selleks, et kohus saaks täita lahendi põhjendamise kohustust (mh ravi osas). Seega olukorras, kus isiku tervisliku seisundi kohta esitatud andmed ei võimalda nimetatud kohustusi täita, tuleb kohtul koguda täpsustavaid andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta ning paluda mh korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses eksperdil oma seisukohti täpsustada ja põhjendada (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). (p 21)
Riigikohus on ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega (TsMS § 688 lg 1 ja § 695; vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-16, p 10; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-13, p 8; 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 19). (p 13)
2-18-15736/24 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018
Ajutise eeskostja määramiseks peavad olema täidetud kõik TsMS § 521 lõikes 1 sätestatud tingimused: võib ilmselt eeldada, et eestkostja määramise tingimused on täidetud ja viivitusega kaasneks oht eestkostet vajava isiku huvidele (p 1) ja isikule on määratud menetluses esindaja (p 2) ja isik on isiklikult ära kuulatud (p 3). Eestkoste seadmine riivab ulatuslikult eestkostetava põhiõigusi ning ka ajutist eestkostjat ei või nimetada kergekäeliselt. Ainuüksi isiku haigestumise väitmine ei anna alust esialgse õiguskaitse korras ajutise eestkostja määramiseks. Ajutise eestkostja määramisel peab esinema ka otsene ja kiireloomuline oht eeskostet vajava isiku huvidele. TsMS § 522 lg 3 on kohaldatav vaid eriliselt kiiretes olukordades, kus vähimgi viivitus võib eeskostetava huve kahjustada.
2-18-5333/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018
Lapse võib kinnisesse lasteasutusse paigutada SHS § 130^2 lg 1 alusel, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. (p 17) Oluline on, et lapse käitumisega kaasnevat ohtu ei hinnataks abstraktselt, vaid aluseks võetaks asjaolud, mis näitavad, kui pika aja jooksul ja millise sagedusega on lapse käitumine olnud probleemne ning milles väljendub oht lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele. Lapse kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustades tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus hinnata ja kaaluda. (p 18) SHS § 130^2 lg 1 eesmärk ei ole püüda kaasata last kõigisse olemasolevatesse programmidesse, vaid et konkreetse vaidluse asjaolude kohaselt tuleb otsustada, kas on olemas mingi programm, mis selle lapse puhul oleks kohane ja talle kasulik. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine on asjakohane meede, kui see aitab tagada lapse heaolu, piirata tema kahjustavat käitumist ja saavutada teenusega taotletud eesmärke olukorras, kus vähem piiravate meetmete rakendamine ei oleks tulemuslik. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud ka juhul, kui kohus on veendunud, et laps ei soovi teha või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd muude meetmete rakendamiseks. (p 19) Kohus saab leebemate meetmete võimalikkuse hindamiseks lähtuda esitatud avaldusest, kus peab muu hulgas kajastuma ülevaade varasematest meetmetest ja põhjendus vähem piiravate meetmete puudumise. Kohus saab uurimisprintsiipi rakendades vajadusel ka ise täiendavalt asjaolusid selgitada või tõendeid koguda. (p 20) Oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul eelnevat Vähem piiravate meetmete kohaldamine ei ole asjakohane olukorras, kus laps ei ole koostöövalmis. Kohus saab arvesse võtta seda, et laps ei ole seni ametiasutustega koostööd teinud, mh politseisse ja kohtulikule ärakuulamisele ilmunud. (p 25)
2-17-3347/128 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.12.2018
PKS § 145 sätestatu puhul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi. (p 16) Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)
Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. (p 17) Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma. (p 22) Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni. Kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. (p 23) Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)
Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17) Ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik ainult vanema avalduse alusel kohtus. (p 18)
Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)
2-12-24747/180 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.11.2018
1. jaanuaril 2018 jõustunud TsMS § 613 lg 1 p 1 uus redaktsioon on sõnastatud varasemast laiemalt. Seetõttu tuleb hagita menetluses lahendada muu hulgas rikkumisele eelnenud olukorra taastamise nõue, mille alusena on hageja tuginenud sellele, et kostja vastutab teiste korteriomanike nõusolekuta tehtud kaasomandi eseme olulise muutmise tagajärgede likvideerimise (st endise olukorra taastamise) eest. Samuti tuleb hagita menetluses lahendada ka kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad selle tõttu, et üks korteriomandi omanik tekitab kahju teise korteriomandi omaniku eriomandile (reaalosale). (p 16) Seadusandja ei ole sätestanud üleminekusätteid juhuks, kui varem hagimenetlusse kuulunud nõuded tuleb edaspidi lahendada hagita menetluse sätete kohaselt. Sellises olukorras on võimalik analoogia korras lähtuda TsMSRS § 2 lg 3 teises lauses sätestatust, mille järgi tuli enne 2009. aasta 1. jaanuari alustatud asi lahendada lõpuni hagi- või hagita menetluses, sõltumata sellest, kas hiljem kehtinud seaduse järgi on menetlusliiki muudetud. Osal juhtudel võib olla vajalik menetlusliiki siiski muuta. Näiteks siis, kui Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu lahendid täielikult tühistab ning saadab asja algusest peale uueks läbivaatamiseks. TsMSRS § 2 lg 3 teine lause ei välista samuti maakohtus menetlusliigi muutmist, nt kui seda taotlevad menetlusosalised. Menetlusliigi muutmist tuleb maakohtul pooltega enne arutada. (p 17) TsMS § 614 lg-t 1 ja § 198 lg 1 p-i 2 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud. (p 18)
TsMS § 614 lg-t 1 ja § 198 lg 1 p-i 2 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et korteriomanditeks jagatud kinnisomandi puhul kuuluvad menetlusosaliste hulka üksnes asjast puudutatud korteriomanikud. TsMS § 614 lg 1 ei eelda, et asja lahendamisse peavad alati olema kaasatud kõik korteriomanikud. Näiteks kui üks korteriomanik esitab teise korteriomaniku vastu nõude esimese eriomandile tekitatud kahju hüvitamiseks, on puudutatud korteriomanikeks eelduslikult vaid vaidlevad korteriomanikud. Samas kui üks korteriomanik nõuab teiselt kaasomandi osa muutmist või taastamist, siis on puudutatud kõik korteriomanikud, kuivõrd kaasomandist kuulub osa kõigile korteriomanikele. Sellisel juhul peab kohus kaasama teised korteriomanikud menetlusse omal algatusel (vt TsMS § 198 lg 3). (p 18)
VÕSRS § 22 lg 1 kohaldub analoogia alusel ka korteriomanike vahelisest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega kahju tekitamise korral. Kuivõrd praegusel juhul on hageja väidetav kahju tekkinud pärast VÕS-i jõustumist, siis kohalduvad kahju hüvitamise nõude lahendamisel VÕS-i sätted. (p 25) Kui korteriomaniku tegevus, mille tõttu hageja nõuab endise olukorra taastamist, kujutab endast kaasomandiosa olulist muutmist AÕS § 74 lg 1 mõttes, on hagejal tulenevalt KOS § 11 lg 1 p-st 1 (või KrtS § 31 lg 1 p-st 1) ja AÕS § 72 lg-st 5 õigus nõuda korteriomanikult endise olukorra taastamist. Kui kaasomandis olevat asja on oluliselt muutnud asja omanike õiguseellased, on teised kaasomanikud õigustatud tulenevalt AÕS §-st 74 nõudma endise olukorra taastamist ka õigusjärglaselt. (p 28) Asjaõigusseadus ei sätesta kaasomanike nõusolekule vorminõuet. Seega ei ole tingimata vajalik kaasomanike kirjalik kokkulepe. (p 29) Juhul, kui korteriomaniku tehtud ümberehitused ei kujuta endast korteriomanikele kaasomandina kuuluva ehitise osa olulist muutmist AÕS § 74 lg 1 mõttes, võib hagejal teise korteriomaniku vastu ikkagi olla endise olukorra taastamise kui kahju hüvitamise nõue VÕS § 136 lg 5 järgi. Samuti võib hagejal teise korteriomaniku vastu olla KOS § 11 lg 1 p-st 1, KOS § 12 lg-st 3, AÕS § 72 lg-st 5, KrtS § 30 lg-st 2 ja AÕS §-st 89 tulenevalt kahju tekitamise lõpetamise või sellest hoidumise nõue juhul, kui kõik korteriomanikud küll andsid nõusoleku eelnimetatud ümberehituseks, kuid ümberehitust ei ole tehtud nõuetekohaselt, mistõttu see on toonud kaasa hagejale kahju tekkimise ning kahju tekkimine on jätkuv või kui kahju tekkimine võib korduda, samuti juhul, kui kahju ei ole küll tekkinud, kuid on oht, et see võib tulevikus tekkida. Lisaks on korteriomanikul alati KOS § 10 lg-st 1 ja § 12 lg-st 3 või KrtS § 30 lg-st 2 tulenevalt õigus nõuda, et teine korteriomanik kasutaks kaasomandit seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt. (p 30)

Kokku: 226| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json