2-22-15461/244
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.03.2026 |
|
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on väga äärmuslik meede ning hooldusõiguse võib ära võtta või seda piirata üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, peavad kohtud hindama, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud (p-d 17 ja 18)
Kuna ringkonnakohtule esitatavas määruskaebuses võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, saab ringkonnakohus keelduda tõendite kogumisest üksnes siis, kui need on asjakohatud. Kirjaliku arvamuse kohtule esitamine ega ka tunnistaja varasem ülekuulamine ei välista isiku (täiendavat) ülekuulamist ning tunnistajate ülekuulamisest võib keelduda, kui kohus loeb ülekuulamist taotlenud menetlusosalise seisukohad tõendataks muude tõenditega. (p-d 19-19.3)
|
| 2-24-8787/168
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2025 |
|
Olukorras, kus vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja neid juhendada, mitte lapsed perest eraldada ja võtta hooldusõigus vanematelt täielikult ära. (p 16)
Laste perest eraldamist ja hooldusõiguse täielikku äravõtmist taotlev avaldaja peab esitama konkreetsed asjaolud ja tõendid, millest saab järeldada, et vanema juures kasvades oleksid laste huvid sedavõrd ohustatud, et vanemalt on põhjendatud hooldusõigus ära võtta. Samuti peab avaldaja tooma välja, milliseid sotsiaalteenuseid on vanemale laste kasvatamise toetamiseks osutatud ja miks ei ole nende abil võimalik ohtu laste heaolule vähendada. (p 20)
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte. Kuna sellises asjas on kohtul asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus, ei ole kohus seotud üksnes avalduses esitatud asjaoludega. Hooldusõiguse võib ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seega olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, tuleb hinnata, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud. Eeltoodud kohustus on ka ringkonnakohtul. (p 17)
Hooldusõiguse võib vanemalt ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seejuures peab kohus põhjendama, millised konkreetsed asjaolud tingivad laste heaolu ohustamise vanema juures, milliste tõendite alusel kohus need asjaolud tuvastas ning miks ei aitaks muud abinõud kõrvaldada ohtu laste heaolule. (p-d 17 ja 18)
Lastele eestkostja määramisel tuleb kohalik omavalitsus määrata eestkostjaks üksnes juhul, kui ei leita sobivat füüsilist või juriidilist isikut ning füüsilise isiku võib jätta eestkostjaks määramata ainult siis, kui ta ei sobi eestkostjaks, s.o eelkõige juhul, kui ta ei suudaks laste heaolu tagada. Eestkostja varalise seisundi abil saab hinnata eelkõige seda, kuidas ta saaks hakkama laste varahooldusõiguse teostamisega. Eestkostja sobimatuse aluseks ei ole lähedase suhte puudumine lastega. See, kui lähedane on võimaliku eestkostja suhe lastega, on oluline eelkõige mitme füüsilisest isikust eestkostja kandidaadi vahel valides. (p-d 21 ja 22)
|
| 2-22-2138/252
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.06.2025 |
|
Hagita perekonnaasjades saab kohus esialgset õiguskaitset rakendada avalduse alusel või omal algatusel eelkõige siis, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida (TsMS § 4771 lg 2, § 551 lg 1). Perekonnaasjades võib kohus esialgse õiguskaitse korras reguleerida ka vanema suhtlemist lapsega (TsMS § 378 lg 3 p 2, § 4771 lg 2) (RKTKm nr 3-2-1-4-13, p 77). (p 15)
Enne hagita perekonnaasjas alaealist puudutava esialgse õiguskaitse rakendamist peab kohus tegema seaduses sätestatud toimingud selleks, et tagada piisava teabe olemasolu sobiva abinõu valimisel. (p 16)
Kohus peab küsima alaealise lapse elukohajärgse valla- või linnavalitsuse arvamust, välja arvatud juhul, kui sellest tingitud viivitus kahjustaks ilmselt alaealise huvisid. Arvamuse küsimata jätmist peab kohus määruses põhjendama. Kui abinõu kohaldati valla- või linnavalitsuse seisukohta küsimata, tuleb seisukoht küsida esimesel võimalusel (TsMS § 384 lg 4, § 4771 lg 2 teine lause, § 551 lg 2) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-94-09, p 16). (p 16.1)
Samuti peab kohus ära kuulama lapse, kes on suuteline oma seisukohti väljendama. Lapse ärakuulamisest võib loobuda üksnes mõjuval põhjusel, mis tuleb määruses selgelt esile tuua. Kui last ei kuulata ära põhjusel, et sellega kaasnev viivitus kahjustaks lapse huvisid, tuleb laps viivitamata tagantjärele ära kuulata. Kohus võib loobuda lapse isiklikult ärakuulamisest ka siis, kui laps on hiljuti lastekaitsemenetluses või lepitusmenetluses kohtumenetluse esemeks olevate asjaolude suhtes ära kuulatud, ärakuulamise tulemust on kohtul võimalik hinnata lapsega isiklikult suhtlemata ning lapse mitmekordne ärakuulamine ei oleks lapse huvides (TsMS § 384 lg 4, § 4771 lg 2 teine lause, § 5521 lg-d 1–3) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-94-09, p 16; 2 21-5895/64, p 18). (p 16.2)
Kohus võib ära kuulata teised menetlusosalised (TsMS § 384 lg 3, § 4771 lg 2 teine lause). Tegemist ei ole absoluutse ärakuulamiskohustusega, vaid kohtul on seejuures kaalumisruum (vt ka RKTKm nr 3-2-1-94-09, p 16). Samas arvestades, et esialgse õiguskaitse määrust, millega on reguleeritud vanema suhtlemist lapsega, asuvad täitma vanemad, on ilmselt mõistlik nendes asjades enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist ära kuulata ka vanemad. Seda tegemata kaasneb oht, et kohtu määratav suhtluskord ei pruugi olla täidetav (vrd RKTKm nr 2-18-6491/38, p 16). Samuti on kohtul mõistlik küsida esialgse õiguskaitse avalduse kohta arvamust lapse huvide kaitseks temale riigi õigusabi korras määratud esindajalt. (p 16.3)
Kohus võib lahendada esialgse õiguskaitse avalduse kõiki käesoleva määruse punktides 16.1–16.3 kirjeldatud toiminguid tegemata vaid juhul, kui sama kohus on varem samas menetluses lahendanud esialgse õiguskaitse avalduse ja teinud seejuures ülalkirjeldatud toimingud ning asjaolud ei ole pärast avalduse lahendamist oluliselt muutunud, mistõttu kohus saab lähtuda varem esitatud seisukohtadest. Kohus peab esialgse õiguskaitse avalduse lihtsustatud korras menetlemist määruses põhjendama. (p 17)
Kohtul tuleb ajutise suhtluskorra määramisel arvestada esmajoones lapse huvidega (PKS § 123 lg 1) ja pidada silmas ka teiste menetlusosaliste huve ja võimalusi. Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka kohtumenetluse ajal. Kui esialgse õiguskaitse avalduse menetlemisel kogutud teave toetab menetluse ajaks sellise suhtluskorra kehtestamist, mida on taotletud ka põhimenetluses, on see lubatav. (p 19)
Kõik perekonnaasjades tehtavad esialgse õiguskaitse määrused on TsMS § 467 lg 5 alusel viivitamata täidetavad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-159-15, p 35). Eelnevat ei väära TsMS § 550 lg-s 3 sätestatu, mille järgi tuleb hagita perekonnaasjas tehtud määruseid täita üldjuhul alates jõustumisest, kuivõrd nimetatud säte kohaldub hagita perekonnaasjas tehtud lõpplahenditele. (p 21)
|
| 2-23-8691/35
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.06.2025 |
|
Alates 1. jaanuarist 2022 ei või alaealisele lapsele makstava igakuise elatise suurus PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Igakuise elatise arvutamise alus on baassumma (PKS § 101 lg 3), millele lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast (PKS § 101 lg 4) ning millest arvatakse maha pool lapsetoetusest ja lapsele langev osa poolest lasterikka pere toetusest (PKS § 101 lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures rohkem kui seitse päeva kuus, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult, vähendatakse PKS § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga (PKS § 101 lg 6). Kui vanem peab elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatist 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes (PKS § 101 lg 7). (p 11)
PKS § 101 lg t 6 tuleb sätte eesmärke arvestades tõlgendada selliselt, et kohus vähendab elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga alati, kui kohtumenetluses on tuvastatud, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p 13)
Kui lapse ja vanema suhtluskorda reguleerib kohtulahend või vanemate kokkulepe, eeldatakse, et laps viibib lahuselava vanema juures suhtluskorda reguleerivas kohtulahendis või kokkuleppes märgitud ulatuses. Seejuures peab kohus TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt omal algatusel tuvastama asjaolu, kas kohustatud vanema ja lapse suhtlemine on reguleeritud kohtulahendi või kokkuleppega. Kui tegelik elukorraldus ei vasta kohtulahendis või kokkuleppes märgitule, on sellele tugineda soovival vanemal võimalik asjaolusid ja tõendeid esitades see eeldus ümber lükata. (p 13.1)
Kui laps viibib lahuselavast vanemast sõltumatutel asjaoludel lahuselava vanema juures vähem aega, kui on suhtluskorra või vanemate kokkuleppega ette nähtud, tuleb PKS § 101 lg 6 kohaldamisel lugeda, et laps viibis lahuselava vanema juures kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorras ettenähtud aja (RKTKo nr 2 18 6491/96, p 14.1; 2-17-6713/196, p 29). Kindlaksmääratud suhtluskorrast tuleb lähtuda ka juhul, kui tegeliku elukorralduse ja kohtulahendis määratud või kokkulepitud suhtluskorra vahel esinevad ebaolulised kõrvalekaldumised. (p 13.2)
Olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, on põhjendatud juhinduda muutunud faktilisest elukorraldusest, sest vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus vanem, kes on last vahetult ülal pidanud, peab elatise maksmisega täitma ülalpidamiskohustust kahekordselt. See ei oleks kooskõlas PKS § 100 lg-ga 2 (RKTKo nr 2-17-6713/196, p 29). (p 13.3)
Elatis on mõeldud esmajoones lapse jooksvate vajaduste katmiseks. Seega tuleb elatist puudutav otsus teha selliselt, et see vastaks võimalikult palju lapse elukorraldusele elatise määramise lahendi eeldatava jõustumise ajal ja ettenähtavas tulevikus. Alaealise lapse huvidele ega menetlusökonoomia põhimõttele ei vasta lahendite tegemine, mille puhul on ette näha, et need ei vasta juba jõustudes tegelikule elukorraldusele ning esineb vajadus pöörduda kohtusse uue vaidlusega. (p 18)
Kui vanemalt nõutakse elatist PKS §-s 101 sätestatud alusel, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. (p 20.1)
Tagasiulatuva elatisenõude rahuldamist ei välista asjaolu, et ajavahemikul, mille eest hagejad seda nõuavad, olid hagejate vanemad abielus ja tulenevalt valitud varasuhtest (ühisvara varasuhe) andis ema hagejatele ülalpidamist ühisvara arvel, sest elatisenõue on lapse nõue vanema vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-35-16, p 21). (p 20.2)
Vastavalt TsMS § 652 lg 3 p-le 2 tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Üldjuhul tuleb apellatsioonimenetluses uued asjaolud ja tõendid ning nende esitamise põhjendused kohtu ette tuua apellatsioonitähtaja jooksul või apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks määratud tähtaja jooksul. Eelnevalt kirjeldatu ei välista ega piira apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist (TsMS § 634 lg 2). (p 15)
Lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus kehtib ja seda tuleb täita sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta on määrus tehtud (TsMS § 5621 lg 3). Kohus võib määrata, et määrust tuleb osaliselt või täielikult täita alates hilisemast ajast, kuid mitte hiljem kui määruse jõustumisest (vt ka RKTKm nr 2-22-14922/143, p 23 jj). (p 17)
|
| 2-22-14922/143
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.05.2025 |
|
Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. (p 21)
Vanema ja lapse suhtlemise korra kujundamine on sarnaselt hooldusõiguse küsimuste lahendamisele kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 22)
TsMS § 5621 lg 3 järgne lapsega suhtlemist korraldava määruse viivitamatu täidetavuse regulatsioon arvestab lapse huve: et laps saaks ilma võimaliku täiendava viivituseta kasutada talle PKS § 143 lg 1 esimese lausega tagatud õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. (p 23.2)
TsMS § 5621 lg 3 esimese lause järgne viivitamatu täidetavuse eeldus on kohtulahendi teatavaks tegemine kõikidele adressaatidele. Pärast seda on võimalik kohe pöörduda kohtutäituri poole. Siiski on kohtutäituri poole pöördumise eeldus ka see, et üks vanem ei ole määrust vabatahtlikult täitnud. (p-d 23.1 ja 23.3)
TsMS § 5621 lg-s 1 sätestatu tähendab kohtule kohustust selgitada määruses, millised sunnivahendid on seaduses ette nähtud ja kuidas neid võidakse täitemenetluses rakendada. Kui kohus ei ole määruse resolutsioonis või põhjendavas osas TsMS § 5621 lg 1 järgset selgitust andnud, ei tähenda see samas, et määrusel ei oleks täitedokumendi toimet. Samuti ei ole vaja kohtumäärusesse täitedokumendi toime saavutamiseks lisada lauset, et kohtumääruse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse. (p 24.1)
Kohtul on juba lapsega suhtlemist korraldavas määruses õigus anda kohtutäiturile luba kasutada jõudu, kui on alust eeldada selle vajalikkust. Jõu kasutamise lubamine peab nähtuma kohtumääruse resolutsioonist. (p 24.2)
Enne lapsega suhtlemist korraldava kohtulahendi täitmise takistamist ei saa kohus lapsega suhtlemist korraldavas määruses sunnivahendit (trahvi) summaliselt määrata ega aresti kohaldada. (p 24.3)
|
| 2-20-7510/111
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.12.2021 |
|
Haagi 1980. aasta lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaselt võib kohus jätta lapse tagastamata, kui on olemas tõsine oht, et lapse tagastamine võib põhjustada talle füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Nimetatud alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-123-06, p 18). (p 19)
Haagi 1980. aasta lapseröövi konventsiooni art 1 lit-st a ei nähtu, et kohus peaks määrama lapse tagastamise avalduse esitanud isikule, vaid laps tuleb tagastada varasemasse hariliku viibimiskoha riiki (vt ka RKTKm nr 2-18-10797/67, p 16.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Konventsiooni eesmärk on lapsed viivitamatult tagastada nende hariliku viibimiskoha riiki (konventsiooni art 1 lit a), kus vajaduse korral lahendatakse lastega seotud hooldusõiguse vaidlus. (p 20)
Kui kohus otsustab lapse välisriiki tagastada, tuleb lapse tagastamist puudutavad küsimused menetlusosalistega läbi arutada ning tagastamise määruses detailselt kirjeldada. Selliseks praktiliseks küsimuseks on mh küsimus selle kohta, kes lapse välisriiki viib ning kus laps välisriigis elama hakkab (vt ka RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 20). (p 23)
|
| 2-16-9408/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.11.2021 |
|
Kohus saab lapse huvides suhtlusõigust piirata üksnes PKS § 143 lg-te 3-5 alusel. (p 13.2)
Riik saab PKS § 143 lg-te 3-5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut. Nii võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5). Suhtluskorra kindlaksmääramisel ja lepitusmenetluses on kohtul võimalik suhtluskord määrata ka selliselt, et lapse huvides piiratakse või keelatakse suhtlusõiguse teostamine mingiks ajaks. (p 13.2)
PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 13.2)
Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 7 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest. (p 13.1)
TsMS § 563 lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendite kohaldamine on õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma. Lapsega koos elaval vanemal on suhtluskorra täitmisel kaasa aitamise kohustus, mille tulemusel peavad vanemad tegema koostööd ning austama nii lapse kui ka teineteise õigusi ja huve. Kolleegium on varem leidnud, et vanema ja lapse suhtluskorra täitmisel peavad vanemad üritama teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ning laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Vanematel on võimalik mõistlikkuse piirides veenda ning mõjutada last suhtluskorda täitma ning suhtuma suhtluskorra täitmisesse loomulikult ja positiivselt. (p 13.2.1)
TsMS § 563 lg 7 p 2 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel suhtlemist reguleerivat määrust ka muuta ja sätestada lapse huvide ning vanemate võimalustega paremas kooskõlas oleva suhtlemiskorra. Viidatud sätte alusel saab kohus PKS § 143 alusel anda lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas suuremas või väiksemas mahus suhtlusõiguse. (p 13.2.2)
TsMS § 563 lg 7 p 3 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Kohus saab lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele. Erieestkostja määramine on põhjendatud, kui erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud ja lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda. (p 13.2.3)
Hooldusõiguse asju (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine ning lepitusmenetluse korraldamine) lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kohus ei ole TsMS § 477 lg 5 järgi hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. (p 13.3)
Eeltoodut arvestades ei ole kohus seotud menetlusosalise taotlusega TsMS § 563 lg 7 alusel nimetatud meetmete rakendamise osas ning kohus võib rakendada mitut meedet korraga. Lepitusmenetluses arutab kohus vanematega kõiki lastega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, ja suunab vanemaid laste huvides järeleandmisi tegema ning selgitab, milliseid meetmeid kavatseb kohus TsMS § 563 lg 7 alusel rakendada, kui vanemad jäävad lepitamatult eri meelt. (p 13.3)
TsMS § 563 lg 9 järgi korraldab kohus TsMS §-s 563 sätestatud lepitusmenetluse 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. Selle sätte eesmärk on korraldada lapse huvides kiire lepitusmenetlus, et lahuselava vanema suhtlemine lapsega toimuks efektiivselt. Kuna lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, võib last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks kuluda selgesti põhjendatud juhtudel rohkem kui 60 päeva. Menetluse venimise põhjused peavad nähtuma kohtutoimikust. (p 14)
TsMS § 563 lg 7 p 1 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel otsustada, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada täitemenetluse seadustiku (TMS) mõttes. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa. TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et kohtutäitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Seega peab maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab kohtutäituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu. (p 13.2.1)
TMS § 179 lg-t 2 tuleb koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega see, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 13.2.1)
|
| 2-20-1708/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2021 |
|
Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)
Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. (p 17)
Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest.
Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga.
Samuti tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi. (p 19)
Olukorras, kus vaieldakse sisuliselt üksnes koolivaliku üle, peaks kohus asja lahendamisel välja selgitama, kas elukohas on vanemad võimelised omavahel kokku leppima, ilma et viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas peaks vanemate õigusi piirama. Kui vanematel on lapsega lähedane ja usalduslik suhe, tuleks kohtul otsustusi tehes lähtuda sellest, et lapse suhe mõlema vanemaga säiliks senisel kujul võimalikult suurel määral. Kui see on lapse huvides, tuleks valida lahendus, mis võimaldaks säilitada lapsel võimalikult võrdse suhtlemisvõimaluse mõlema vanemaga. (p 20)
Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda. (p 21)
Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)
|
| 2-18-19295/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.04.2020 |
|
Hagita perekonnaasjades on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kuid lisaks antud kohtule õigus algatada avalikes huvides seaduses kindlaksmääratud juhtudel menetlus ka omal algatusel. Asja algatamiseks õigustatud isikute ringi täpsustatakse hagita menetluse erisätetes (TsMS 49.-63. ptk ja eriseaduste sätted). Kui erisätetest ei tulene järeldust, et kohus ei saa algatada menetlust ka huvitatud isiku avalduse alusel (vt TsMS § 476 lg 1), siis on hagita menetluses avaldust õigustatud esitama ka isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab. (p 14)
Kohus saab hagita menetluse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks algatada ka teise vanema avalduse alusel. (p-d 14 ja 15)
Hooldusõiguse äravõtmise asjas on kohtul kohustus kuulata isiklikult ära vanem, kellelt hooldusõiguse äravõtmise üle otsustatakse (TsMS § 558 lg 1, vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). TsMS §-st 558 ei tulene aga järeldust, et vanema isikliku ärakuulamise võimatuse korral on temalt hooldusõiguse äravõtmine igal juhul välistatud.
Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)
Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)
Kui asja menetlus mõjutab otseselt avalduse esitaja õigusi, on asjas tehtav lahend ühtlasi TsMS § 660 lg 3 järgi tema õigusi kitsendav.
Vt menetlust lõpetava määruse mõiste kohta Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10. (p 17)
Kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16) (p 17)
Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)
|
| 2-19-13540/43
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.04.2020 |
|
Alaealisel puudub piiratud teovõime tõttu tsiviilkohtumenetlusteovõime ehk võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. (p 13.1)
TsMS § 217 lg-st 7 tuleneb, et kui menetluses esindab last selleks määratud esindaja, ei ole vanematel õigust menetluses last esindada. TsMS § 217 lg 7 kehtib eelkõige juhtudel, kui kohus on määranud lapsele TsMS § 219 alusel esindaja või PKS § 209 alusel erieestkostja (vt ka Riigikohtu 17. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-15, p 27). (p 13.2)
TsMS § 553 lg 1 reguleerib lapse iseseisvat kaebeõigust ning annab alaealisele, kes on vähemalt 14 aastat vana, õiguse teostada kaebeõigust paralleelselt teda kohtumenetluses esindava seadusliku esindajaga. Viidatud säte ei reguleeri aga lapsele määratud esindaja õigust esitada last esindades lapse nimel teda puudutava lahendi peale kaebus TsMS § 222 lg 1 p 10 järgi.
TsMS § 219 lg-te 2 ja 4 ning § 222 lg 1 p 10 alusel on lapsele määratud esindajal õigus esitada lapse nimel ringkonnakohtule maakohtu määruse peale määruskaebus. (p 13.3)
|
| 2-17-13244/121
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.02.2020 |
|
Lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus saab muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. Samuti saab lapsega suhtlemist korraldav notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkuleppe muutuda sundtäidetavaks alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist. (p 16.1)
Juhul kui lepitusmenetlus õnnestub, saab kohus vanemate kokkuleppe kohta teha TsMS § 563 lg 6 järgi kompromissi kinnitamise määruse. Juhul kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe TsMS § 563 lg 1 p-des 1-3 nimetatud otsustustest. Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest. (p 16.2)
Kuna TsMS § 563 lg 8 järgi saab täitemenetluse alustada üksnes kohtumääruse alusel, milles kohus on TsMS § 563 lg 7 p 1 mõttes sunnivahendid kindlaks määranud, siis mõeldakse TsMS § 563 lg 7 p-s 1 sunnivahendeid täitemenetluse seadustiku mõttes.
TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa.
TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et täitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Maakohus peab lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab täituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu. (p 16.3)
Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehtud määrus lapsega suhtlemise korda puudutavas asjas TsMS § 563 lg-te 7 ja 8 mõttes on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale võib isa esitada määruskaebuse TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt. (p 15)
Lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta tehtud määrus lapsega suhtlemise korda puudutavas asjas TsMS § 563 lg-te 7 ja 8 mõttes on hagita menetlust lõpetav määrus, mille peale võib isa esitada määruskaebuse TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt. (p 15)
|
| 2-18-3628/62
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.04.2019 |
|
Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Kohtu õigus koguda lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses tõendeid omal algatusel tuleneb ka TsMS § 230 lg-st 3. Need põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 659, § 639 lg 1). (p 18)
Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu.
Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15)
Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17)
PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)
TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)
|
| 2-18-10797/67
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.02.2019 |
|
Haagi 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon (konventsioon) on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17). (p 14)
Konventsiooni art 1 lit-st a järgi peab kohus määrama lapse tagastamise varasemasse hariliku viibimiskoha riiki, mitte lapse tagastamise avalduse esitanud isikule (vt selle järelduse ja tagastamise korralduse kohta pikemalt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p-d 19-22 ning ka 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; samas pole tagastamine avalduse esitanud isikule ka täiesti välistatud). (p 16.1)
|
| 2-18-3298/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.01.2019 |
|
PKS § 122 lg 2 esimese lause järgi saab otsustusõiguse üleandmise menetluse algatada üksnes vanema või last hooldava isiku taotluse alusel. Menetluse eseme määrab avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). (p 15.1)
Ka olukorras, kus taotluse menetluse algatamiseks esitab vanem, on õiguste üleandmiseks vaja last hooldava isiku nõusolekut. Lapse PKS § 122 mõttes pikemaks ajaks kasuperekonda hooldada andmine eeldab selleks vanema ja last hooldava isiku vastavat kokkulepet ning kohus saab PKS § 122 lg 2 mõttes lapse hoolduse asjades otsustusõiguse üle anda üksnes vanema(te) ja last hooldava isiku nõusolekul. (p 15.2)
vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15. (p 16.1)
vt vanema hooldusõiguse peatamise kohta Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16.
Ka vanema hooldusõiguse peatamise korral tuleb lapsele määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja, kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele. (16.2)
|
| 2-17-3347/128
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.12.2018 |
|
PKS § 145 sätestatu puhul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi. (p 16)
Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures.
Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)
Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. (p 17)
Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma. (p 22)
Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni.
Kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. (p 23)
Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)
Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)
Ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik ainult vanema avalduse alusel kohtus. (p 18)
Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)
|
| 2-16-5794/104
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.11.2017 |
|
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kui vanema menetluslikud taotlused on vastuolulised või ebaselged, peab kohus ebaselgusele tähelepanu juhtima, paluma vanemal need ebaselgused kõrvaldada ja esitatud taotlused selgeks tegema, samuti vajadusel korraldama kohtuistungi. (p 20 ja 20.4)
Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 järgi kohustuslik ning sama kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta. Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada. (p 21.1)
Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). (p 20, 20.4 ja 21.2)
On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Analoogselt saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise. (p 16)
Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist.
Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137). Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul. (p 22.2)
Kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 1231 lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14 aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. (p 17)
Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
|
| 3-2-1-179-16
|
Riigikohus |
22.03.2017 |
|
Haagi 1980. aasta konventsiooni art 13 lg 1 lit a eestikeelne tõlge „täielikust või osalisest heakskiidust“ on eksitav. Vanema nõusolekule lapsega teise riiki kolimiseks konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes ei ole ette nähtud kindlat vorminõuet, kuid nõusolek peab siiski olema piisavalt selge. (p 11)
Haagi 1980. aasta konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes antud nõusoleku tuvastamiseks ei pea vanemad olema sõlminud kindlas vormis kokkulepet, kuhu on kirja pandud, et vanem on lapse teise riiki kolimisega nõus. Vanema nõusoleku olemasolu tuleb hinnata, arvestades konkreetse kohtuasja asjaolusid kogumis ning ei ole välistatud, et kohus loeb nõusoleku andmise tuvastatuks ka vanematevahelisele suhtlusele tuginedes. Nõusolek peab olema antud selliselt, et kohtul on võimalik nõusoleku andmist kontrollida, arvestades, et vanem, kelle vastu on esitatud lapse tagastamise avaldus, peab vaidluse korral tõendama, et tal oli lapsega teise riiki kolimiseks teise vanema nõusolek. Vanema tahe nõusoleku andmise ajal ei tohi olla eksimuse või pettuse tõttu moonutatud. Selgelt väljendatud tahte hilisem muutus ei mõjuta varem antud nõusoleku kehtivust. Sellega kaitstakse heas usus käitunud teise vanema huve, kes lapse ära viis või teda kinni hoidis, lähtudes nõusoleku eeldusest. (p 12)
|
| 3-2-1-176-16
|
Riigikohus |
15.03.2017 |
|
Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)
Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)
Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)
Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest keeldumine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lapse tagastamisest võib art 13 lg 2 alusel keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna. (p 22)
Haagi 1980.a konventsiooni art 42 lg 1 kohaselt võib riik hiljemalt konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teha art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni. Konventsiooni art 26 lg 3 näeb ette, et konventsiooniosaline võib deklareerida, et ta võtab endale advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest tingitud kuludega seotud kohustuse üksnes siis, kui ta võib kulud hüvitada selle riigi õigusabisüsteemi kaudu. Muid reservatsioone teha ei tohi. Eesti ongi konventsiooniga ühinedes teinud eelnimetatud reservatsiooni ja lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p 3 sätestab, et konventsiooni art 42 ja art 26 lg 3 alusel ei võta Eesti Vabariik endale kohustusi seoses art 26 lg-s 2 nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. (p 23)
Haagi 1980.a konventsiooni art-s 26 sätestatud menetluskulude kandmise põhimõtete eesmärk on lihtsustada lapse tagastamist taotleval vanemal kohtu poole pöördumist. Olukorras, kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Konventsioon ei anna avaldajale muid soodustusi kui see, et ta ei pea tasuma avalduselt riigilõivu ja kui isik vastab riigi õigusabi saamiseks kehtestatud tingimustele, võimaldatakse talle õigusabi riigi kulul. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172 lg 1. (p 25)
|
| 3-2-1-154-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
|
| 3-2-1-99-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 18). Vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 18). (p 19)
Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 17)
Kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja (RKTKm nr 3-2-1-26-16). (p 19)
Seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole hooldusõigust ära võetud, vaid see on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud. (p 20)
Kohus peab vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või peatamise otsustamisel TsMS § 558 lg 1 järgi üldjuhul isiklikult ära kuulama. Ainuüksi asjaolu, et vanem on andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei anna kohtule õigust jätta vanem TsMS § 558 lg-te 2 ja 3 alusel isiklikult ära kuulamata. (p 21)
|
Facebook
X.com