/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-6730/42 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.01.2021

TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus, sh Riigikohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt viimase kohta Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). (p 11)

Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega, ning tuleb arvestada, et kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg. Sellegipoolest tuleb juhinduda Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ettenähtud põhimõtetest, mis võimaldavad isikuvabadusi piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega ning isikult vabaduse võtmise aluseid tuleb mõista pigem kitsendavalt. (p 12)

Esialgse õiguskaitse pikendamist ei saa otsustada samas määruses selle rakendamisega. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud nõude täitmisest ei vabasta ainuüksi kohtule esitatud avalduses sisalduv prognoos, et isiku seisundi paranemine ei ole neljapäevase ravi järel tõenäoline.

Vajalik on psühhiaatri või arsti uus arvamus ning vajaduse korral tuleb pärast uut arvamust teha pikendamise kohta eraldi määrus. Avaldaja ei pea esitama kohtule enne pikendamise otsustamist uut taotlust, kuid psühhiaatri või arsti uus arvamus on enne esialgse õiguskaitse pikendamist vajalik selleks, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse. (p 13.1)

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kohtul võimalik lähtuda üksnes piiratud andmetest ning otsustus esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamise kohta tuleb teha äärmiselt lühikese aja jooksul. (p 14.1)

Kinnisesse asutusse paigutamise hagita menetluses ei ole iseenesest välistatud ka muude kirjalike tõendite hindamine. Seda küll vastava vajaduse korral eelkõige ringkonnakohtu menetluses. Muude kirjalike tõendite hindamine ei ole täielikult välistatud ka maakohtu menetluses, kui seda on võimalik teha piiratud ajaga. (p 14.2)

Isiku ärakuulamisel kohtuniku tajutu ja sellest tehtud järeldused peavad olema vähemalt lühidalt põhjendustena kirjas menetlust lõpetavas määruses või nähtuma ärakuulamise protokollist, mida tuleb sel juhul pidada määruse osaks nimetatud küsimuses. (p 14.2.1)

Ärakuulamise peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire laadist. See ei tähenda, et kohus peaks asuma kontrollima arsti (psühhiaatri) pandud diagnoosi paikapidavust või andma meditsiinilisi hinnanguid.

Samas tuleb puudutatud isikuga lähtuvalt tema tervislikust seisundist ja arusaamisvõimest arutada ärakuulamise tulemusi ja tema terviseseisundit kajastavates dokumentides esitatut ulatuses, mis on vajalik isiku õigusliku ärakuulamise tagamiseks või asjaolude selgitamiseks.

Ka juhul, kui kohtunikul ei tekkinud isiku ärakuulamisel kahtlusi kinnisesse asutusse paigutamise vajalikkuses, tuleb seda kohtulahendis konkreetse isiku ärakuulamisega sidustatult lühidalt märkida. (p 14.2.2)

Kohtu roll ei ole tingimusteta ja kriitikavabalt nõustuda talle esitatud avalduses ja sellele lisatud arvamuses antud seisukohtadega, vaid kohtul tuleb otsustada isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamise eelduste täidetuse üle kõiki tõendeid nõuetekohaselt (TsMS § 232) ja nende koostoimes hinnates. Seetõttu on oluline tagada isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle seaduses sätestatud menetluslikud garantiid (esindaja, isiku enda ja teiste isikute ärakuulamine, ekspertiis, psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamus või piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta), saamaks võimalikult detailset infot isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks. (p 14.2.3)

Sarnaselt isiku ärakuulamise tulemusega tuleb maakohtu määruses lühidalt märkida ka ärakuulamise tulemusel esindaja eelduslikult esitatud põhjendused, miks esindaja nõustus isiku kinnisesse asutusse paigutamisega. Sama tuleb teha siis, kui esindaja ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega nõustunud. Esindaja roll kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on väga oluline, tähendades samas ka kohustust täita ülesandeid vastutustundlikult (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-2050/26, p-d 13-15).

Esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ei välista asjaolu, et puudutatud isik ei ole varem sellelaadset abi vajanud ega ole tal psüühilisi häireid diagnoositud. Diagnoosi hilisem täpsustumine või muutumine ei viita automaatselt sellele, et isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile paigutamine oli ebaseaduslik, kuna isiku psüühilise seisundi ja ohtlikkuse täpsemalt välja selgitamata jätmine võib tuua kaasa raskeid tagajärgi. (p 15)


Õigustatud menetlusosalisele tuleb TsMS § 176 lg 2 kohaselt anda mõistlik tähtaeg menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. (p 19)

2-20-2050/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.10.2020

Kinnisesse asutusse paigutamise korraline menetlus peab tagama, et asutusse ravile paigutatakse vaid need isikud, kelle puhul on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused. Nende eelduste kontrollimiseks tuleb kohtule TsMS § 537 lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus. Siiski ei ole ainuüksi eksperdiarvamus piisav ega ka kohtule siduv, otsustamaks selle üle, kas on alust paigutada isik kinnisesse asutusse. Eksperdiarvamus on vaid üks tõend teiste hulgas, teaduslik dokument, mida tuleb kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega.

Eksperdiarvamuse või sellega TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel võrdsustatud psühhiaatri arvamuse olemasolu ei tähenda, et kohus võib loobuda teiste, TsMS §-s 533 jj sätestatud menetluslike tagatiste (isiku enda, tema lähedaste, kohaliku omavalitsuse ärakuulamine, esindaja määramine) rakendamisest, v.a seaduses sätestatud erandjuhtudel. Kohus ei tohi nimetatud tagatiste vahendusel saadud teabe analüüsimisse suhtuda ka pealiskaudselt. (p 14)

TsMS § 535 eesmärk on puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja TsMS § 535 lg 1 kohaselt. (p 15.1)

TsMS § 535 lg 1 lauseosa „kui see [esindaja määramine] on isiku huvides vajalik“ tuleb määruse p-s 15.1 märgitut arvestades tõlgendada kitsendavalt. Sama reegel kehtib TsMS § 535 lg 2 esimese lause korral, mis kohustab kohut esindaja määramata jätmise korral määramata jätmist kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Põhjendused ei tohi olla formaalsed ja saavad põhineda vaid väga erandlikel asjaoludel. (p 15.2)

Varasem esindusõigus ei ulatu korralisele menetlusele ning õige ei ole TsMS § 5391 laiendav tõlgendamine selliselt, et varasema esindatuse tõttu pole esindaja määramine korralises menetluses vajalik. (p 15.3)

Maakohus ei või jätta kinnisesse asutusse paigutamise korralises menetluses puudutatud isikule esindajat määramata või määrata tagantjärele lootuses, et ringkonnakohus vajaduse korral rikkumise kõrvaldab. Kohtute selline teguviis rikuks potentsiaalselt isikute võimalust kaitsta oma põhiõigusi kõige tõhusamal viisil. (p 16)

Ka esindaja peab oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult. (p 15.3)

TsMS § 537 lg 1 viies lause, mille kohaselt võib kohus TsMS §-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust, sätestab erandi üldreeglist, mille järgi tuleks kohtul korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määrata ekspertiis, mille peaks korralise menetluse iseloomu ja võimalikku isiku põhiõiguste ulatuslikku piiramist arvestades tegema sõltumatu ekspert, kes ei ole isikuga varem kokku puutunud ega teda ravinud. (p 17.1)

Siiski ei tähenda erand seda, et isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamusele saaks esitada oluliselt väiksemaid nõudeid kui eksperdiarvamusele. Eksperdiarvamus peab sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusel tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Eksperdil tuleb põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav. Eksperdiarvamusele esitatavad nõuded kehtivad vähemalt põhilises osas ka TsMS § 537 lg 1 viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele. Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril vähemalt täpsustada. (p 17.2)

2-13-70131/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Eestkostemäärusest nähtub, millises ulatuses on täisealine isik piiratud teovõimega, sh millises ulatuses võib eestkostja teha tehinguid eestkostetava nimel. (p 15)

Kui eeskoste seadmise ja selle pikendamise määruses on eestkostja ülesandeks märgitud täisealise isiku toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste (sh ööapäevaringse erihooldusteenuse) ja ravi tagamist, asendab eestkostja nõusolek isiku nõusolekut. (p 17)

Kui täisealisele isikule osutatakse ööpäevaringset erihooldusteenust vabatahtlikult ja tegemist ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega SHS § 105 lg 1 tähenduses, ei ole eestkostjal ega teenust osutaval hoolekandeasutusel õigust isikult vabadust võtta ega üldjuhul tema liikumisvabadust piirata. (p 18)


Kui täisealist isikut ei ole paigutatud kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel ja ta ei viibi ööpäevaringsel erihooldusteenusel tahte vastaselt, ei ole kohtul alust lahendada TsMS § 539 järgi kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avaldust ega isiku kinnisesse asutusse paigutamist lõpetada. Isikule vabatahtlikult osutatavate sotsiaalteenuste (mh nt hoolekandeasutuses ööpäevaringse erihooldusteenuse) lõpetamist TsMS ette ei näe. (p 19)

2-19-6222/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.02.2020

Kohus võib arvestada TsMS § 537 lg-s 1 nimetatud eksperdiarvamusena psühhiaatri arvamust, kuid sellise arvamuse andnud psühhiaater peab olema isiku isiklikult läbi vaadanud. TsMS § 537 lg 1 viienda lause kohases arvamuses ei saa tugineda üksnes raviloost võetud andmetele. TsMS § 537 lg 1 viienda lause mõtteks on see, et enne isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist vaatab psühhiaater isiku üle ja annab hinnangu, kas tema kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine on endiselt vajalik või on senine ravi olnud tulemuslik (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18).

Olukorras, kus psühhiaater annab arvamuses hinnangu isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning päev hiljem isiku esialgse õiguskaitse pikendamise raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning leiab juba korralise menetluse kontekstis antud varasemas arvamuses, et isik vajab pikemaks ajaks tahtevastasele ravile paigutamist, ei ole isiku teistkordne läbivaatus enne arvamuse andmist vajalik. (p 15.1)

Kohtul tuleb kontrollida, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 21). Kuigi tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ja vastavaid dokumente säilitama, saab kohus tulenevalt TsMS § 229 lg 2 teisest lausest hagita menetluses küsimuse, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud, lahendamisel tugineda ka muudele tõendusvahenditele, nt psühhiaatri kinnitusele, et ta on puudutatud isiku läbi vaadanud. Kui kohus rikub nimetatud asjaolu välja selgitamisel tõendite kogumise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega, mida on võimalik kõrvaldada asja uuel läbivaatamisel. (p 15.2)

Oluline on see, et psühhiaatri arvamus sisaldaks põhjendatud hinnanguid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta ning ei oleks alust kahelda psühhiaatri objektiivsuses ja erapooletuses.

Olukorras, kus psühhiaater leidis, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist 90 päeva vältel, võis kohus tugineda psühhiaatri arvamusele, mis ei olnud antud vahetult enne määruse tegemist.

Olukorras, kus psühhiaater oli juba enne esialgse õiguskaitse pikendamist leidnud, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist rohkem kui 40 päevaks, ei tule 40-päevast tähtaega ületava ravi kohaldamist eraldi pärast selle aja möödumist põhjendada. Asjaolude (isiku tervisliku seisundi) muutumise korral on kohtul võimalik kinnisesse asutusse paigutamine lõpetada või peatada (TsMS §-d 539 ja 540). (p 15.4)

TsMS § 5391 lg 2 esimese ja teise lause järgi ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks või isiku korduvaks kinnisesse asutusse paigutamiseks vajalik isiku enda ärakuulamine, kui eelmisest ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ja isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. (p 16)

Puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õigust ei saa sanktsioneerida tagantjärele. Ravi (mh ravimite manustamine) ei pea (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul) kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisav on, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 17). Olukorras, kus ringkonnakohus peab puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist põhjendatuks, võib ringkonnakohus täpsustada ravi viisi (Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p 20). (p 17)

1-10-8154/359 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2019

Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)

Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)

Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)


KrMS § 403 lg 1 alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 38). (p 8)

Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (RKKKm 3-1-1-62-16, p 14.) (p 9)

Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. (p 12)

Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)

Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)

Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)

Erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste - isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse - jätkuval esinemisel (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile on igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Seega ei ole KarS § 86 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus nr 1-13-783, p-d 51-58). (p 16)

2-19-548/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.05.2019

Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse võib PsAS § 13 lg-st 1 tulenevalt esitada ka valvearst. Haigla ei pea avaldajana kohtule tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust taotluse esitamise ajal. (p 13-14)

2-18-17167/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019

Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)

Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)


Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13)

PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust.

Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21)

Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)

2-18-5670/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019

Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)


Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)

2-16-10435/138 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

TsMS § 540 lg 1 alusel saab kinnisesse asutusse paigutamise peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (TsMS § 540 lg 2 kohaselt võib kohus peatamise tühistada mh siis, kui isik ei täida talle pandud tingimusi või kohustusi). TsMS § 540 lg 1 eesmärk on võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele. (p 19)

Tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.6). (p 19.1)

Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isikult vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.7 ja seal viidatud Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 19.2)

TsMS § 540 lg 1 järgset peatamist ei oleks võimalik rakendada muidu, kui isiku ohtlikkuse aste peab olema üldjuhul mõnevõrra madalam, kui sel juhul, mil ta tuleb vältimatult paigutada kinnisesse asutusse. (p 20.3)

TsMS § 540 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise peatamise kohaldamine ei tähenda seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (sh ka SHS § 105 lg 1 p 3) ei ole täidetud. Vastasel korral ei oleks võimalik peatamist praktikas rakendada. (p 20.4)

Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv ka siis, kui selles leitakse, et isik ei ole ohtlik. (p 20.1)


Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). (p 20.1)

2-18-11917/26 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2018

Isik, kes on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse paigutatud, saab TsMS § 543 teise lause alusel esitada määruskaebuse ka siis, kui abinõude rakendamine on lõpetatud ja ta soovib, et kohus tuvastaks, et määrus on ravimite manustamise kohta märgitu osas ebaseaduslik (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 58; 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 14)

Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades on kohtu määratud esindajal õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2). TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Nt ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida. (p 15)

Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse seisukohtadest ei järeldu (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul), et ravi (mh ravimite manustamine) peaks kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisab, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). (p 17)

Lisaks korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele kohaldub TsMS § 538 lg 1 p-s 2 sätestatu ka määruste puhul, millega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi saamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames või esialgse õiguskaitse korras isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise kuni 40 päevani pikendamise puhul. (p 18)

Korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei pea kohus määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Ravi üle otsustamine hõlmab ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas sundravi kohaldamise kontekstis väljendatud ekspertiisi puudutavad seisukohad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34-41) kehtivad ekspertiisi kohta ka tsiviilkohtumenetluses korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul ja olukordades, kus kohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva, kuigi erandlikku olukorda selleks ei esine (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Mh peavad ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatuga on täidetud seaduses sätestatud isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eeldused. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks. (p 19)

Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega ning kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). St kohus peab kontrollima, kas esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine on isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks viivitamatult vajalik, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ilmselt täidetud ning kas isiku tervisliku seisundi kohta esitatud dokumendid on hinnangu andmiseks piisavad. Esialgse õiguskaitse meetmete olemusest tulenevalt ei pea kohus isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamisel kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas korralise menetlusega samas ulatuses (vt p 19) põhjendama. (p 20)

Määruse põhjendamise kohustus ravi osas on isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise, esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul erinev ka seetõttu, et eelduslikult on kohtul viidatud menetlustes erineval määral infot isiku tervisliku seisundi kohta. Mida pikemaks ajaks isik psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutatakse, seda detailsemad andmed saadakse eelduslikult valdkonna ekspertidelt isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ning ühtlasi ka ravi kohta kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2). Esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani peab see olema ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS 534 lg 5 teine lause) ning korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Seejuures peab eksperdiarvamuse esitanud ekspert olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 esimene lause).

Nii isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise kui ka esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul peavad olema kohtule esitatud andmed isiku tervisliku seisundi kohta, mis võimaldavad kohtul kontrollida, kas vastava meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks peavad isiku tervisliku seisundi andmed olema piisavad selleks, et kohus saaks täita lahendi põhjendamise kohustust (mh ravi osas). Seega olukorras, kus isiku tervisliku seisundi kohta esitatud andmed ei võimalda nimetatud kohustusi täita, tuleb kohtul koguda täpsustavaid andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta ning paluda mh korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses eksperdil oma seisukohti täpsustada ja põhjendada (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). (p 21)


Riigikohus on ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega (TsMS § 688 lg 1 ja § 695; vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-16, p 10; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-13, p 8; 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 19). (p 13)

2-18-5333/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018

Lapse võib kinnisesse lasteasutusse paigutada SHS § 130^2 lg 1 alusel, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. (p 17)

Oluline on, et lapse käitumisega kaasnevat ohtu ei hinnataks abstraktselt, vaid aluseks võetaks asjaolud, mis näitavad, kui pika aja jooksul ja millise sagedusega on lapse käitumine olnud probleemne ning milles väljendub oht lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele. Lapse kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustades tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus hinnata ja kaaluda. (p 18)

SHS § 130^2 lg 1 eesmärk ei ole püüda kaasata last kõigisse olemasolevatesse programmidesse, vaid et konkreetse vaidluse asjaolude kohaselt tuleb otsustada, kas on olemas mingi programm, mis selle lapse puhul oleks kohane ja talle kasulik. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine on asjakohane meede, kui see aitab tagada lapse heaolu, piirata tema kahjustavat käitumist ja saavutada teenusega taotletud eesmärke olukorras, kus vähem piiravate meetmete rakendamine ei oleks tulemuslik. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud ka juhul, kui kohus on veendunud, et laps ei soovi teha või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd muude meetmete rakendamiseks. (p 19)

Kohus saab leebemate meetmete võimalikkuse hindamiseks lähtuda esitatud avaldusest, kus peab muu hulgas kajastuma ülevaade varasematest meetmetest ja põhjendus vähem piiravate meetmete puudumise. Kohus saab uurimisprintsiipi rakendades vajadusel ka ise täiendavalt asjaolusid selgitada või tõendeid koguda. (p 20)

Oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul eelnevat Vähem piiravate meetmete kohaldamine ei ole asjakohane olukorras, kus laps ei ole koostöövalmis. Kohus saab arvesse võtta seda, et laps ei ole seni ametiasutustega koostööd teinud, mh politseisse ja kohtulikule ärakuulamisele ilmunud. (p 25)

2-18-10342/29 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 24.07.2018

Isiku kinnisesse asutusse paigutamist saavad taotleda valla- ja linnavalitsus (TsMS § 533 lg 1) või eeskostja (TsMS § 533 lg 2). Lisaks neile saab esialgset õiguskaitset taotleda haigla pea- või ülemarst (TsMS § 534 lg 2, PsAS § 13 lg 1). Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst (PsAS § 13 lg 1). Raviarst ei saa esialgse õiguskaitse avaldust esitada ja kohus peab igakordselt kontrollima, kas isik oli õigustatud taotlust esitama. Väärib tähelepanu, et haigla pea- või ülemarst või valvearst ei saa taotleda põhimenetluse algatamist (p 9).


Isiku kinnisesse asutusse paigutamist (sh esialgse õiguskaitse rakendamist ja selle pikendamist) saab menetleda üksnes õigustatud isiku avalduse alusel (vt TsMS § 533 lg 1 ja 2, TsMS § 534 lg 1 ja lg 4). Seetõttu ei saa kohus esialgse õiguskaitse pikendamist omaalgatuslikult menetleda. Esialgse õiguskaitse pikendamine kohtu algatusel on oluline menetlusnormi rikkumine ja see toob kaasa kaevatava määruse täieliku tühistamise TsMS § 667 lg 2 alusel (p 8).


Esialgse õiguskaitse pikendamine on erandlik vahend olukordadeks, kus kuni neljapäevase tähtaja jooksul ei ole jõutud põhimenetlust läbi viia ja esialgse õiguskaitse pikendamine on vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse taotlemisega samal hetkel esitatud andmete põhjal (p 8).

2-15-3662/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2018

Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2; 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3; vt ka 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37).

Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 105 alusel kui tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile PsAS § 11 alusel, saab mõlemal juhul lähtuda ka teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 13).

Sarnaselt SHS §-le 105 ja PsAS §-le 11 sätestab ka KarS § 86 psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alusena isiku ohtlikkuse endale ja ühiskonnale. Seetõttu on isiku ohtlikkuse sisustamisel asjakohane arvestada ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga KarS § 86 kohaldamisel. Samas on isiku ohtlikkuse sisustamisel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ja kriminaalkohtumenetluses isiku suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks erisusi. Isiku ohtlikkus endale või teistele SHS § 105 tähenduses saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seevastu võib ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele (ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Lisaks on mõningad erisused tuletatavad mh sellest, et tsiviilkohtumenetluses võib vastava menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 21; 19. detsembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-12, p 12.2). Isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. (p 14)

Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). (p 14.1)

Kohus peab oma seisukohti põhjendama, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldama, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 24). Ühtlasi tuleb kohtul põhjendada, miks nende tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive. (p 14.3)

SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15)

Kohtul peab olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel. Menetluslikult on kohtul võimalik sama määrusega otsustada isiku hoolekandeasutusse paigutamine SHS § 105 lg 1 alusel ning ühtlasi kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel peatada, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. Kui isik talle seatud tingimusi või kohustusi ei täida, on kohtul õigus peatamine TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada. (p 15.6) Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)


SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15)

Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)

2-16-17142/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.10.2017

Psühhiaatrilise sundravi määramine ja selle lõpetamise menetlus lahendatakse kriminaalkorras KrMS 16. ptk-st lähtudes. Tegemist ei ole küll tsiviilasjaga TsMS § 1 tähenduses, kuid psühhiaatrilise sundravi lõpetamine kuulub maakohtu pädevusse. Kui kohus jätab sellise taotluse pädevuse puudumise tõttu menetlusse võtmata, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. (p 10)


Isikul on psühhiaatrilise sundravi lõpetamise taotluse esitamisel tsiviilkohtumenetlusteovõime ja iseseisev kaebeõigus analoogselt TsMS § 202 lg-le 4, mis annab isikule tema teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. (p 9)


Isikul on psühhiaatrilise sundravi lõpetamise taotluse esitamisel tsiviilkohtumenetlusteovõime ja iseseisev kaebeõigus analoogselt TsMS § 202 lg-le 4, mis annab isikule tema teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. (p 9)

Psühhiaatrilise sundravi määramine ja selle lõpetamise menetlus lahendatakse kriminaalkorras KrMS 16. ptk-st lähtudes. Tegemist ei ole küll tsiviilasjaga TsMS § 1 tähenduses, kuid psühhiaatrilise sundravi lõpetamine kuulub maakohtu pädevusse. Kui kohus jätab sellise taotluse pädevuse puudumise tõttu menetlusse võtmata, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. (p 10)

3-2-1-151-16 PDF Riigikohus 13.02.2017

Vt lahendi p 12-14 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-44-13, p 11, 14, 16).

Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)

Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda. Seejuures saab kasutada TsMS §-s 540 ettenähtud võimalust peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, mille raames saab kohus mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt RKTKm nr 3-2-1-44-14, p 17) (p 16)


Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)

3-2-1-137-16 PDF Riigikohus 11.01.2017

Erinõue on üldjuhul võimalik teha teisele maakohtule, kuid mitte sama kohtu teisele kohtumajale. Samas ei ole sama kohtu teisele kohtumajale erinõude tegemise puhul tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis tingiks kohtumääruse tühistamise. (p 17)


TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui kohus on määranud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, kuid teinud esialgse õiguskaitse pikendamise otsuse enne ekspertiisi tulemusi, ei ole esialgse õiguskaitse pikendamine TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel seaduslik, sest pikendamisel peab kohtule olema teada, et pikendamine on psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates vajalik. See kehtib ka olukorras, kus ekspertiisi akt esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust hiljem kinnitab. (p 18)

3-2-1-73-16 PDF Riigikohus 04.10.2016

Olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. See kehtib ka juhul, kui kohus on menetlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist ja isiku kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena (võimalust lahendada esialgse õiguskaitse rakendamist ja kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena mööndud nt määruses nr 3-2-1-5-15). (p 13)

Juhul, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine piirdub üksnes esialgse õiguskaitse rakendamisega ja vahetult pärast TsMS § 534 lg-s 5 nimetatud tähtaja möödumist ei ole alust paigutada isikut kinnisese asutusse TsMS § 533 alusel, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata TsMS § 538 lg 2 mõtte järgi lugema alates uuest esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusest. Kui esialgset õiguskaitset ei ole kohaldatud, arvutatakse kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega alates kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemisest. (p 13)

3-2-1-166-15 PDF Riigikohus 10.02.2016

Asjaolu, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses ei märgita, millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, ei tähenda, et kinnise asutuse juhil ei oleks TsMS §-s 543 sätestatud kaebeõigust. (p 15)

TsMS § 543 mõttes on kinnise asutuse, kuhu isik Sotsiaalkindlustusameti suunamisotsusega suunatakse, juhil õigus esitada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale määruskaebus. Seda ei muuda ka enne 1. jaanuari kehtinud SHS § 19 lg 6 p-st 1 (ja 1. jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 105 lg 1 p-st 6) tulenev hoolekandeasutuse teavitamiskohustus. (p 16)

3-2-1-5-15 PDF Riigikohus 18.03.2015

Kinnisest asutusest vabastamise korral võib isik nõuda kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise tuvastamist, ning sellise nõude rahuldamine võib anda talle aluse esitada kahju hüvitamise nõue. Seega on puudutatud isikul kaebuse esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. (p 10)

Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (TsMS § 539-1). Erinevates menetlusetappides võib isiku ära kuulata erinev kohtunik. (p 13)


Kinnisest asutusest vabastamise korral võib isik nõuda kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise tuvastamist, ning sellise nõude rahuldamine võib anda talle aluse esitada kahju hüvitamise nõue. Seega on puudutatud isikul kaebuse esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. (p 10)

3-2-1-33-14 PDF Riigikohus 07.05.2014

Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb seaduses sätestatud vabaduse võtmise aluseid mõista pigem kitsendavalt (p 13).

Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).


Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ja seal viibimise tähtaja pikendamiseks tuvastama kõik SHS § 19 lg-s 1 sätestatud asjaolud, sh analüüsima tähtaja pikendamise korral eelmise kohtulahendi järgselt toimunut ja arvestama asjaolu, et kinnisesse astutusse paigutamine on äärmuslik abiõu juhuks, kui isikust tulenevat põhjuste tõttu ei ole muude meetmete kohaldamine piisav. Arvestada tuleb ka TsMS §-s 540 sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamise võimalusega (vt ka RKL 3-2-1-155-13 ja RKL 3-2-1-44-13).

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjas saab kohus koguda tõendeid ka omal algatusel, sh võtta asja materjalide hulka isiku rehabilitatsiooniplaani (p 20).

Kohus peab isiku kinnisesse astutusse paigutamise üle otsustades mh selgelt määrama, kas ja millisel viisil võib isikule kinnises astutuses ravi kohaldada (p 22).

Kui alama astme kohtulahend, mille alusel isik paigutati kinnisesse asutusse, tühistatakse, kaotab isiku kinnises asutuses viibimine tagasiulatuvalt õigusliku alusel ja isikul võib tekkida õigus saada hüvitist alusetu vabaduse võtmise eest (p 25).

Kokku: 27| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json