2-22-12198/9
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Varasemas kandemenetluses esitatud dokumendid ja seal tehtud määrused on dokumentaalsed tõendid, mida kohtunikuabi võib tulenevalt hagita menetluses kehtivast uurimisprintsiibist (TsMS § 477 lg 7) ise koguda. (p 9)
Kohtunikuabi peab kontrollima, kas registrikande aluseks olevad dokumendid on kooskõlas seadusega, ja seda olenemata asjaolust, kas dokumendi kehtivuse üle on õigusvaidlus või mitte. (p 10)
Registripidajal on kohustus kontrollida mh seda, kas kandeavalduse esitanud isik on ka kehtivalt juhatuse liikmeks valitud. Kui varasemast kandemenetlusest või muul viisil ei ole registripidajale saanud teatavaks asjaolusid, mis annaksid alust kahelda kandeavalduse esitanud isiku esindusõiguses, siis ei pea registripidaja nõudma juhatuse esindusõigust tõendavaid dokumente. (p 10)
Kui korduskoosoleku päevakorda on lisatud punkte, mida varasema, otsustusvõimetu üldkoosoleku päevakorras ei olnud, siis ei muuda see korduskoosolekul vastu võetud otsuseid koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumise tõttu alati tühiseks. Uusi päevakorrapunkte on võimalik lisada tingimusel, et korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumise teates on KrtS § 23 lg 1 teist lauset järgides selgelt märgitud, milliste küsimuste üle hääletamisel on korduskoosolek otsustusvõimeline osalejate arvust olenemata ja milliste küsimuste (lisatud päevakorrapunktide) üle hääletamisel kehtib KrtS § 20 lg-s 2 nimetatud kvooruminõue. (p 11)
Kui üldkoosoleku kokkukutsumise teatest on üheselt aru saada, et esmase üldkoosoleku päevakorras olnud küsimuste osas on tegu korduskoosolekuga ja mingite küsimuste osas esmase koosolekuga, siis ei ole täiendavate küsimuste lisamine uue üldkoosoleku päevakorda koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine. (p 11)
Koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine KrtS § 29 lg 1 mõttes on see, kui korduskoosoleku kokkukutsumise teates ei ole KrtS § 23 lg 1 teist lauset järgides viidatud asjaolule, et korduskoosolek on otsustusvõimeline osalejate arvust olenemata. (p 12)
Vt RKTKo nr 3-2-1-89-14, p 32. (p 13)
Kui seadus sätestab otsuse vastuvõtmiseks (nt põhikirja muutmiseks) kindla korra (mh KrtS § 20 lg 3), siis ei ole selle rikkumise korral tingimata tühised samal koosolekul vastu võetud ülejäänud otsused, kui ülejäänud otsuste puhul on vastuvõtmise korda järgitud. (p 13)
|
| 2-21-18008/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.03.2023 |
|
Kohtutäituri avaldusest TMS § 26 lg 31 alusel peab tulenema see, mismoodi võimaldab kolmanda isiku konto väljavõtte saamine aidata kaasa sissenõudja nõude rahuldamisele. Piisav ei ole üldine viide sellele, et võlgnik on täitemenetluses oma sissetulekuid varjanud, kandnud raha kolmanda isiku kontole või et info on vajalik saamaks täielikku teavet võlgniku tegelike sissetulekute kohta. (p 13)
Kolmanda isiku konto väljavõte ei ole eelduslikult vajalik selleks, et kohaldada TMS §-s 135 sätestatud võimalust pöörata sissenõue nt töötasule, mida võlgniku tööandja maksab mõne kolmanda isiku kontole (vt TMS § 135 kohta RKTKm nr 2-17-6743/38, p 17). (p 13)
Kui kohtutäiturile on teada, et võlgniku sissetulek kantakse kolmanda isiku kontole, või on tal tekkinud selline kahtlus ning ta soovib kontoväljavõtted saada (vaid) kriminaalmenetluse algatamise eesmärgil, ei ole ka see alus esitada kohtule avaldus TMS § 26 lg 31 alusel. Kui kohtutäitur esitab talle vastava teadaoleva teabe või kahtluse alusel avalduse kriminaalasja alustamiseks, saab politsei vajaduse korral rakendada kriminaalmenetluses ette nähtud meetmeid. (p 13)
TMS § 26 lg 31 järgne menetlus ei ole ette nähtud selleks, et sissenõudja saaks kohtutäituri abil tõendeid tagasivõitmise hagi esitamiseks. Selleks on sissenõudjal olemas võimalused TsMS kohaselt toimuvas tõendite kogumise menetluses, sh eeltõendamismenetluses. (p 13)
Isegi siis, kui võlgnik on täitemenetluse vältimiseks kandnud enda kontol olnud raha kolmanda isiku kontole, ei saa seda raha käsitada võlgniku varana, mida kohtutäitur saaks arestida. (p 13)
Kohtutäitur peab avalduses põhistama ka arvelduskonto väljavõtte perioodi valikut. (p 13)
TMS § 26 lg 31 alusel korraldatavasse hagita kohtumenetlusse tuleb kaasata need kolmandad isikud, kelle arvelduskontode väljavõtteid kohtutäitur taotleb. Kaasamata jätmine on menetlusõiguse normide oluline rikkumine. (p 12)
|
| 2-19-43/43
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.06.2022 |
|
Arvestades, et KrtS-s sätestatud korteriomandi erikasutusõiguse regulatsioon on erinormideks AÕS-s sätestatud kinnisasja kasutuskorra regulatsiooni suhtes (vt ka RKTKm nr 2-18-15391/41, p 10), siis on asjakohane lähtuda erikasutusõiguse määramisel diskretsiooniõiguse teostamisel ka põhimõtetest, mis kehtivad kaasomandis oleva kinnisasja kasutuskorra määramisel. Eelnev tähendab, et lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega ning vajaduse korral tuleb eelistada ka vähemuse huvisid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-172-10, p 12). (p 11)
KrtS § 9 lg 2 p-s 1 sätestatud eeldust – olemasoleva olukorra säilitamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega – tuleb hinnata avaldusele esitatud vastuväitest lähtuvalt. St, et kui üks korteriomanik soovib saada erikasutusõigust ning teine korteriomanik vaidleb sellele vastu, peab kohus hindama, kas selline vastuvaidlemine on heauskne. (p 13)
Hea usu põhimõttega on vastuolus või teisi korteriomanikke ebamõistlikult kahjustav see, kui korteriomaniku eriõigusjärglane soovib kokkuleppega tema õiguseellase ainuvaldusse ja -kasutusse antud kaasomandi hulka kuuluvale pinnale erikasutusõigust ja selle kandmist kinnistusraamatusse. (p 15)
Erikasutusõiguse määramise eelduseks ei ole kasutuskorra kokkuleppe puudumine. (p 16)
Olukorras, kus avaldaja väidab, et olemasoleva olukorra säilitamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, ning puudutatud isikud väidavad vastupidist, peab kohus, tulenevalt hagita menetluses kehtivast uurimispõhimõttest (TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-d 5 ja 7) vajaduse korral rakendama lisameetmeid, et selgitada välja tegelik objektiivne olukord ning millised on sellest tulenevad võimalused erikasutusõiguse määramiseks. Üldjuhul nõuab see kohtult tõendite kogumist omal algatusel. (p 12)
Olukorras, kus kohus leiab, et erikasutusõigust ei ole võimalik avalduses taotletud viisil määrata, sest taotletav viis oleks teiste korteriomanike huve ebamõistlikult kahjustav KrtS § 9 lg 2 p 2 mõttes, peab kohus lähtuvalt uurimispõhimõttest välja selgitama, kas leidub mõni alternatiivne erikasutusõiguse võimalus, mis ei oleks teisi korteriomanikke ebamõistlikult kahjustav. Kohus peab eelnimetatut menetlusosalistele selgitama ning võimaldama neil esitada selle kohta seisukoha. Mh võib kohus pakkuda menetlusosalistele välja alternatiivseid võimalusi, mis on kohtu enda arvates mõistlikud. (p 15)
Erikasutusõiguse saamise asjades ei vasta korteriühistu puudutatud isiku mõistele TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes, sest erikasutusõiguse seadmine ei riiva korteriühistu õigusi ega puuduta tema huve. (p 18)
|
| 2-20-110080/42
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.09.2021 |
|
Uurimispõhimõtte (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus ei seisne aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises, vaid selle eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (vt selle kohta RKTKm 03.10.2018, nr 2-16-3663/95, p 23). Uurimispõhimõtte kohaselt tuleb kohtul kõrvaldada ka menetlusosaliste taotluste ja asjaoludega seotud ebaselgused (vt nt RKTKm 16.01.2019, nr 2-18-3298/40, p 15.1). (p 11)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt selle kohta RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11 ja selles viidatud lahendid). Samuti tuleneb TsMS § 667 lg-s 2 sätestatust, et ringkonnakohus teeb määruskaebuse rahuldamisel võimaluse korral alati ise uue määruse ja lahendab asja lõplikult. Kui apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata asjaolusid ja tõendeid, arvestades TsMS §-s 652 sätestatud reegleid (arvesse võetakse maakohtus esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid ning uute asjaolude ja tõendite esitamine on piiratud erandjuhtudega), siis tulenevalt TsMS § 662 lg-st 3 tuleb hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel hinnata ka uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldatakse hagita asja menetlemisel hagimenetluse sätteid, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. (p 12)
|
| 2-18-19295/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.04.2020 |
|
Hagita perekonnaasjades on isikul õigus pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kuid lisaks antud kohtule õigus algatada avalikes huvides seaduses kindlaksmääratud juhtudel menetlus ka omal algatusel. Asja algatamiseks õigustatud isikute ringi täpsustatakse hagita menetluse erisätetes (TsMS 49.-63. ptk ja eriseaduste sätted). Kui erisätetest ei tulene järeldust, et kohus ei saa algatada menetlust ka huvitatud isiku avalduse alusel (vt TsMS § 476 lg 1), siis on hagita menetluses avaldust õigustatud esitama ka isik, kelle subjektiivseid õigusi järgnev menetlus otseselt mõjutab. (p 14)
Kohus saab hagita menetluse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks algatada ka teise vanema avalduse alusel. (p-d 14 ja 15)
Hooldusõiguse äravõtmise asjas on kohtul kohustus kuulata isiklikult ära vanem, kellelt hooldusõiguse äravõtmise üle otsustatakse (TsMS § 558 lg 1, vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). TsMS §-st 558 ei tulene aga järeldust, et vanema isikliku ärakuulamise võimatuse korral on temalt hooldusõiguse äravõtmine igal juhul välistatud.
Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)
Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)
Kui asja menetlus mõjutab otseselt avalduse esitaja õigusi, on asjas tehtav lahend ühtlasi TsMS § 660 lg 3 järgi tema õigusi kitsendav.
Vt menetlust lõpetava määruse mõiste kohta Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 10. (p 17)
Kohus otsustab asja lahendada omal algatusel hagita menetluses, siis ei saa menetlusosalised sellise menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 16) (p 17)
Hagita menetluse uurimispõhimõtet arvestades ei ole kohus seotud ainult avalduses väljatoodud asjaoludega. (p 18)
|
| 2-18-1611/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2019 |
|
Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)
Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kui üldõigusjärglane avaldab vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule tema menetlusse kaasamist eraldi vormistada. (p 11.2)
Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23). (p 11.3)
Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda. (p 13)
Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud. Ringkonnakohus leidis, et abikaasad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Riigilohus andis lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping.
Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus sisaldub ka asjaõiguskokkulepe, sest lepingus on kirjas, et endised abikaasad on kokku leppinud korteriomandi ühele abikaasale kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises teisele abikaasale ning lepivad kokku, et korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina teisele abikaasale. Lepiti ka kokku, et kuna teine abikaasa on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta. (p 14)
Asjaolu, et ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud üks abikaasadest, viitab otseselt sellele, et abikaasade ühine tahe oli sõlmida selles lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et ühel abikaasal tekiks korteri ainuomand. Seega tuleb lepingut mõista selliselt, et seal sisaldus abikaasade asjaõigusleping, mis oli suunatud varem nende ühisomandisse kuulunud korteri omandi ühe abikaasa ainuomandisse andmisele. (p 15-17)
Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. Iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. (p 23)
Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.
Sõltumata sellest, kas korter on kostjate (abikaasade) ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. (p 18)
TMS § 14 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). (p 19)
Hagejast abikaasa saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna mõlemad abikaasad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks ühe abikaasa ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid teise abikaasa vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. (p 20)
Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)
|
| 2-17-11283/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2019 |
|
Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11).
NotS § 41 lg-s 5 sätestatud taotlust menetledes ei saa kohus lahendada tsiviilõiguslikku vaidlust, mis on tekkinud või võib tekkida notarilt ametitoimingut taotlenud isiku ja mõne teise isiku vahel, kelle õigusi või kohustusi võib ametitoiming otseselt või kaudselt mõjutada. Siiski ei pruugi olla kohtule esitatud taotluse lahendamine võimalik taotlusega seotud tsiviilõiguslikke suhteid ja muid asjaolusid mingis ulatuses kontrollimata, seda eelkõige TõS §-de 4 ja 18 sisustamise kontekstis.
NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada toimingu tegemist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama toimingu tegemise taotlust (vt võrdlevalt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 15). (p 12)
Eesti õiguskorras notarile pandud ülesannete ja talle antud sisulise otsustusõiguse lahtimõtestamisel on mh oluline NotS § 2 lg 1, mille kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. Notar peab oma ametit pidama erapooletult, usaldusväärselt ja ausalt (NotS § 2 lg 4, § 9 lg 1).
TõS § 18 lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida tehingu kehtivust ning üks notariaalse tõestamise funktsioon on välja selgitada kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavus (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31 ja 32). Notar peab mitte ainult kontrollima tehingu kehtivust (nt kas tehing vastab seadusele, headele kommetele, kas ei ole rikutud tüüptingimuste regulatsiooni), vaid tal on TõS § 4 kohaselt laiem kontrollikohustus ka tehingu eesmärkide väljaselgitamiseks. Seega peab notar püüdma tagada tõestatavate toimingute seaduslikkuse, luues nii õiguskindlust ja õigusselgust. Samas ei ole notaril õigust ega kohustust lahendada tehinguosaliste vahel tekkinud tsiviilõiguslikke vaidlusi. NotS § 41 lg 1 kohaselt võib notar ametitoimingu tegemisest keelduda vaid seaduses sätestatud alustel, mis tähendab teisisõnu, et notar ei tohi ilma seaduses sätestatud põhjuseta õiguskäivet takistada. Neist põhimõtteist lähtub ka kolleegium järgnevas käsitluses. (p 13)
TõS § 4 ja § 18 lg 2 täpne piiritlemine notaripraktikas ning ka kohtumenetluses kõikide vaidluste jaoks ühetaolisena ei ole võimalik, nendest ühe kohaldamine sõltub konkreetse asja asjaoludest, ja on seega hinnangu küsimus (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 47).
TõS § 4 esimest poolt, sh sõna „ilmselt“, tuleb tõlgendada ülalkirjeldatud (määruse p 13) notari ülesandeid ja pädevust arvestades nii, et notar peab keelduma tõestamistoimingu tegemisest siis, kui on kõrge tõenäosus, et taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on lubamatud ja ebaausad. TõS § 4 kohaldamine ei peaks piirduma nt ainult nende juhtudega, mil tehinguosaline ise notarile kas kirjalikult või suuliselt kinnitab, et tehingu eesmärk on ebaaus vms. TõS § 4 eeldab siiski notari teatavat otsustusõigust talle teatavaks saanud asjaolude alusel, kaitsmaks nii tehinguosaliste kui ka kolmandate isikute huve. Kui notaril on pelgalt kahtlus, tuleb tal lähtuda TõS § 18 lg-st 2. (p 18)
|
| 2-18-3628/62
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.04.2019 |
|
Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Kohtu õigus koguda lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses tõendeid omal algatusel tuleneb ka TsMS § 230 lg-st 3. Need põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 659, § 639 lg 1). (p 18)
Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu.
Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15)
Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17)
PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)
TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)
|
| 2-15-17822/83
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2018 |
|
Asjas taotles pankrotihaldur, et kohus nõuaks krediidiasutustelt kaebajate arvelduskontode väljavõtteid ja andmeid kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Maakohus kohustas kaevatava määrusega krediidiasutusi esitama haldurile kaebajate arvelduskontode väljavõtted ja andmed kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Kaebajate määruskaebust keeldus maakohus menetlusse võtmast, põhjendades seda kaebeõiguse puudumisega. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. (p 10)
Tsiviilkolleegium selgitas, et kui kaebaja on isik, kes ei ole pankrotimenetluse osaline ega ka pankrotivõlgnikuga seotud isik PankrS § 19 lg 1 tähenduses, saab teda põhimõtteliselt käsitada PankrS § 22 lg 3 p-s 4 märgitud muu isikuna. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes ka PankrS §-ga 5 sätestatud kaebeõiguse eriregulatsioon. Kaebaja õigusi puudutavat määrust tuleb käsitada tema suhtes hagita asjas (krediidiasutuselt andmete nõudmine) menetlust lõpetava määrusena sarnaselt näiteks muu isiku suhtes tehtud trahvimäärusega TsMS § 45 lg 4 alusel, mille peale saab muu isik, kes ei ole menetlusosaline, esitada määruskaebuse TsMS § 48 alusel. Kui kaebaja kohta on tehtud tema õigusi riivav menetlust lõpetav määrus, on tal kaebeõigus maakohtu määruse peale üldnormi, s.o TsMS § 660 lg 3 esimese lause alusel. (p 12)
Kaebajal on kaebeõigus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, kuna tulenevalt TsMS § 663 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise võimalikud alused vormilist laadi, mis takistavad määruskaebuse sisulist lahendamist. Et tegemist on selle isiku õigusi riivava (piirava) määrusega, kes ei ole olnud menetlusosaline, siis on ta määruskaebust esitades esmakordselt sisenenud kohtumenetlusse ja see on võrreldav olukorraga, mil kohtud hagi menetlusse võtmisest keelduvad. (p 13)
Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur. Halduri põhikohustused on muu hulgas võlausaldajate nõuete väljaselgitamine, pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine (PankrS § 55 lg 3 p-d 1 ja 11).
Nende ülesannete täitmisel on halduril õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. (p 14.1)
Kolleegium on varasemas praktikas käsitlenud küsimust, kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud laenu jäägi kohta. Kolleegium leidis, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-17, p 12 jj). Analoogne lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. (p 14.2)
Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha.
Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvesse võtta pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Pankrotimenetlusega seoses on krediidiasutus kohustatud pangasaladusena käsitatavat teavet ja dokumente andma kohtule pankrotimenetluse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta ning haldurile pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 1 p-d 1 ja 6). Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
Kohtul tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
|
| 2-16-3663/95
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.10.2018 |
|
Hagita menetluses on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)
Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)
Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18)
Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20)
Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)
Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)
Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)
Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18)
Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20)
Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)
|
| 2-16-13032/100
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.06.2018 |
|
VÕS § 631 järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 12).
Käsunduslepingute puhul kohaldatav VÕS § 631 on samasisuline VÕS § 196 lg-ga 1, mis sätestab üldise aluse kestuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (vt ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-09, p 11, 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-07, p 11).
Nende asjaolude ring, mis võivad olla VÕS § 631 alusel käsunduslepingu ülesütlemise aluseks, ei ole piiratud. Seejuures ei ole välistatud, et lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olev mõjuv põhjus seisneb lepingu sõlmimise asjaoludes. (p 12)
Alates 1. septembrist 2017 kehtiv RHS § 124 lg 1 sätestab alused, mille esinemisel on hankijal õigus hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. RHS-iga ei ole välistatud üldiste VÕS-is sätestatud kestuslepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohaldumist hankelepingutele.
Ka enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS-s ei olnud välistatud hankelepingu erakorraline ülesütlemine VÕS-is sätestatud alustel, sealhulgas juhtudel, mil hankija on rikkunud RHS-is sätestatud kohustusi hankelepingu sõlmimisel või muutmisel. (p 13.1)
Hankelepingute puhul on lisaks õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja lepingu siduvuse põhimõtetele oluline arvestada ka avaliku huviga õiguspärase hankemenetluse korraldamise vastu (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. a otsus kohtuasjas nr C-503/04, komisjon vs. Saksamaa, p 36; direktiivi 2014/24/EL põhjendus 1; Euroopa Kohtu 13. aprilli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-91/08, Wall, p-d 33 ja 71; 15. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-196/08, Acoset, p 50). Lepingupartneril ei ole võimalik tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele olukorras, kus ta pidi aru saama, et lepingu sõlmimine või pikendamine ilma hankemenetlust korraldamata ei pruugi olla õiguspärane. (p 13.2)
VÕS § 101 lg 3 ei välista hankija õigust öelda leping üles RHS-is sätestatud hanke korraldamata jätmise tõttu. (p 13.3)
Lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks võib olla see, kui ülesütlev pool on põhjusel, et ühe poole esindaja on pakkunud teise poole esindajale isiklikke hüvesid, kaotanud usalduse konkreetse lepingu vastu (nt põhjusel, et sõlmitud on leping, mida hüve andmata ja võtmata ei oleks sõlmitud või mis oleks tõenäoliselt sõlmitud teistsugustel tingimustel). (p 14.1)
VÕS § 101 lg 3 ei välista hankija õigust öelda leping üles RHS-is sätestatud hanke korraldamata jätmise tõttu. (p 13.3)
Vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25; 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11, p 10. (p 14.3)
Kui menetlusosaline esitab taotluse tõendite asja juurde võtmiseks alles apellatsioonimenetluses, saab ringkonnakohus vastavaid tõendeid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hinnata, kui need tekkisid või said taotluse esitajale teatavaks alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. (p 14.3)
Alates 1. septembrist 2017 kehtiv RHS § 124 lg 1 sätestab alused, mille esinemisel on hankijal õigus hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. RHS-iga ei ole välistatud üldiste VÕS-is sätestatud kestuslepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohaldumist hankelepingutele.
Ka enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS-s ei olnud välistatud hankelepingu erakorraline ülesütlemine VÕS-is sätestatud alustel, sealhulgas juhtudel, mil hankija on rikkunud RHS-is sätestatud kohustusi hankelepingu sõlmimisel või muutmisel. (p 13.1)
|
| 2-17-8643/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.06.2018 |
|
Kohtul on TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus omal algatusel kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas on olemas sundtäidetav täitedokument. (p 17)
AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses. Täpsem menetluskord on sätestatud TsMS §-s 6181 jj. Hagita menetluses oleks kohtutel otstarbekas selgitada juurdepääsu taotlejale, et taotleda tuleks kohtulahendi resolutsioonis ka selle märkimist, et vastaspool on kohustatud juurdepääsu taluma. See aitaks kaasa kohtulahendi kui täitedokumendi selgusele. Sellise täpsustuse puudumine ei võta kohtulahendilt eelduslikult siiski täitedokumendi omadust. Samuti tuleb juurdepääsuks määratud maa-ala tähistada kohtulahendi resolutsioonis (ja vajaduse korral kohtulahendi lisas) täpselt, mis aitaks vältida hilisemaid uusi vaidlusi ja kohtutäituril määrata, kas juurdepääsuõigust on takistatud. (p 19.3)
TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)
Sunniraha määramisel saab lähtuda üksnes juurdepääsust sellises ulatuses, nagu see on kohtumääruse ja selle lisaga kui täidedokumendiga kindlaks määratud. (p 20.2)
TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)
AÕS § 156 alusel kohtulahendiga määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 261 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. TMS § 182 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul. Seega on võimalik lasta füüsiline takistus kõrvaldada kolmandal isikul ja nõuda sellest tekkinud kulud TMS § 182 lg 2 alusel võlgnikult sisse. TMS § 261 lg 9 kohaselt võib kohtutäitur isikule määrata sunniraha korduvalt, kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Sunniraha korduv määramine ei ole TMS § 261 lg 9 kohaselt seega kohustuslik. (p 20.4)
Kui kohtutäitur on teinud võlgnikule TMS § 261 lg-te 1−4 kohase sunniraha määramise hoiatuse, seejärel rakendanud sunniraha ning see ei ole viinud tulemuseni, on kohtutäituril õigus kohaldada vähemalt üldjuhul TMS § 182 ilma võlgnikule täiendavat vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Vabatahtlikult oli võlgnikul võimalik kohustus täita pärast sunniraha määramise hoiatuse saamist ja ka vahetult pärast sunniraha rakendamist. TMS § 182 kohaldamine võib olla võlgnikku rahaliselt vähem koormav, kui korduv sunniraha määramine. (p 20.4)
|
| 2-17-4751/34
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2017 |
|
TMS § 1772 lg-s 1 sätestatud meetmete kohaldamine on võimalik üksnes (alaealise) lapse elatisnõude sissenõudmisel täitemenetluses. Kooskõlas seaduse sätte ega eesmärgiga ei ole TMS § 1772 lg-s 1sätestatud meetmete kohaldamine teiste täitmisel olevate nõuete sissenõudmiseks. Lapse elatisnõue rahuldatakse täitemenetluses üldjuhul eelisjärjekorras või annab see nõue sissenõudjale muu eelise. (p 15 ja 15.1)
TMS § 1772 lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada kolmekuuline ajavahemik, mille jooksul on elatis korrapäraselt maksmata, selle aja jooksul tekkinud võlgnevuse suurus ning milles elatise maksmise korrapäratus seisneb. Kohtumäärusest peab nähtuma selgelt ka see, milline on võlgniku lapsele antava ülalpidamise kohustuse suurus. Üldsõnalised järeldused (suure) võla olemasolu ja maksmise korrapäratuse kohta ei asenda faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktilisi asjaolusid teadmata ei ole võimalik mh otsustada elatise maksmise korrapäratuse üle. (p 13)
Võlgniku õiguste piiramise meetme eesmärk ei ole võlgnikku karistada tehtu eest (elatise tasumata jätmine), vaid nimetatud meede on pigem tõkend, mis peaks sundima võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma või esitama mõjuva põhjuse, miks ta seda teha ei saa (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 15). Meetme eesmärgiks on ennekõike nende võlgnike distsiplineerimine ja innustamine elatist maksma, kellel oleks vahendeid oma elatisekohustust täita, kuid kes ei soovi seda teha mingil muul põhjusel kui vahendite nappus. (p 19)
Kui kohus ei pea usutavaks, et võlgnik hakkab pärast õiguste piiramise meetme kohaldamist lapsele korrapäraselt elatist tasuma, ei ole tegemist tõkendiga, mis peaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma sundima, vaid karistusliku meetmega. (p 16.2)
Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.1). (p 16.1)
TMS § 1771 lg 1 p 3 ja § 1774 lg 2 p 3 näevad võlgnikule ette õiguse vastavalt kohtutäiturile ja kohtule põhjendada, miks õiguse piiramine oleks tema suhtes ebaõiglane. Selleks on võlgnikul samade sätete järgi eelkõige kaks võimalust: põhjendada, et tal oli elatise tasumata jätmiseks mõjuv põhjus või et õiguse piiramine takistaks oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetava toimetulekut (vt Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17). Võlgniku õiguste piiramise avaldusele esitatud vastuväites toodud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. (p-d 17, 17.2.)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.3). Võlgniku õiguste piiramist ei saa põhjendada ka sellega, et elatise võlgnevus on tekkinud pikema aja jooksul. Kohus peab sisuliselt kontrollima, kas võlgniku õiguste piiramise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. Muu hulgas tuleb seejuures hinnata seda, kas meetmel, mille kohaldamist taotletakse, võib ka tegelikult olla mõju, mis innustaks võlgnikku lapse elatiskohustust täitma. (p 20)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2).
Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3).
Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18)
Kuna tegemist on hagita menetlusega on kohtul võimalik esitada päring ka kohtutäiturile, et saada teavet selle kohta, kas ja kui palju võlgnik on lapse elatisnõude täitmiseks tasunud. Seda eriti olukorras, kus esitatud asjaolude kohaselt võib võlgnik olla lapse elatisnõuet vähemalt osaliselt täitnud. (p 14)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). (p 14)
Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi, tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 14)
Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Kohtu selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18)
|
| 2-16-5794/104
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.11.2017 |
|
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kui vanema menetluslikud taotlused on vastuolulised või ebaselged, peab kohus ebaselgusele tähelepanu juhtima, paluma vanemal need ebaselgused kõrvaldada ja esitatud taotlused selgeks tegema, samuti vajadusel korraldama kohtuistungi. (p 20 ja 20.4)
Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 järgi kohustuslik ning sama kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta. Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada. (p 21.1)
Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). (p 20, 20.4 ja 21.2)
On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Analoogselt saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise. (p 16)
Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist.
Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137). Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul. (p 22.2)
Kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 1231 lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14 aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. (p 17)
Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
|
| 2-16-14071/38
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2017 |
|
TMS peatükis 81 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16)
Elatise võlgnikule on TMS § 1771 lg 1 p 3 ja § 1774 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 1774 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 1771 lg 1 p-st 3 ja § 1774 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1)
Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 1771 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 81 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 1774 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 1771 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18)
Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2)
Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 1771 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
|
| 3-2-1-66-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
TMS ei võimalda sissenõudjal esitada taotlust sellise täitemenetluse lõpetamiseks, milles ta ise sissenõudja ei ole. Iga täitemenetlus on iseseisev menetlus, milles sissenõudja osaleb iseseisvalt ning tema toimingud ei mõjuta üldjuhul teiste sissenõudjate õigusi või kohustusi täitemenetluses (vt sarnaselt TsMS § 207 lg 2). Nt saab sissenõudja TMS § 77 lg 1 alusel esitada taotluse arestitud asja aresti alt vabastamiseks ainult kehtivalt selles menetluses, milles ta on ise sissenõudja; tal ei ole õigust taotleda asja arestist vabastamist nii, et see kehtiks ka kõikide teiste sissenõudjate suhtes. Vastasel korral sekkuks ta lubamatult teiste sissenõudjate õigustesse, kuna teiste sissenõudjate huviks on arestitud asja müügi abil oma nõuded rahuldada. Ka ühes täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (TMS § 221) ei tähenda seda, et automaatselt on sundtäitmine lubamatu ka teistes sama võlgniku vastu toimuvates täitemenetlustes ja et kohtutäitur peaks need lõpetama TMS § 48 lg 1 p 4 alusel. (p 13.2.)
Õigus nõuda teises täiteasjas menetluse lõpetamist võimaldaks sissenõudjal mh alusetult venitada teise täitemenetluse korraldamist (nt kui vaidlus jõuab kohtusse). Sissenõudjatevahelised vaidlused on vähemalt üldjuhul võimalikud ainult raha jaotamise etapis, kui täitemenetluses saadud rahast ei jätku kõikide sissenõudjate nõuete rahuldamiseks. Sellise vaidlustamisõiguse annavad nt TMS § d 108 ja 109. Eelnevad järeldused kehtivad vähemalt üldjuhul ka siis, kui tegemist on sissenõudega ühinemisega TMS § 149 tähenduses. (p 13.3.)
Ka hagita menetluses on kohtul TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 järgi õigus jätta hagi läbi vaatamata (vt RKTKm nr 3-2-1-85-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 13). (p 12)
AÕS § 325 lg 5 eesmärk on tagada hüpoteegipidajatest sissenõudjate nõuete rahuldamise võimalus kinnisasjast saadava raha arvel ka siis, kui kinnisasja omanikust juriidiline isik ise on kas juba enne täitemenetlust või selle kestel õigusjärglaseta lõppenud. See kehtib ka juhul, kui oma kinnisasjaga võlga asjaõiguslikult taganud isik ja isiklik võlgnik on üks ja sama. Äriseadustik ei näe Eestis registreeritud äriühingu registrist kustutamise eeldusena ette selle asjaolu kontrollimist, kas äriühingule kuulub mingi vara, sh nt kinnisasi. Seega võib esineda olukord, mil registrist kustutatakse (ÄS § 59 lg 4 juhtumil Maksu- ja Tolliameti kirjalikul nõusolekul) võlgnik, kellele endale kuulub hüpoteegiga koormatud kinnisasi. Ka neil juhtudel peab olema võimalik AÕS § 325 lg t 5 kohaldada. (p 15.2.)
|
| 3-2-1-151-16
|
Riigikohus |
13.02.2017 |
|
Vt lahendi p 12-14 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-44-13, p 11, 14, 16).
Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)
Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda. Seejuures saab kasutada TsMS §-s 540 ettenähtud võimalust peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, mille raames saab kohus mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt RKTKm nr 3-2-1-44-14, p 17) (p 16)
Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)
|
| 3-2-1-154-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
|
| 3-2-1-110-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Sissetuleku arestimise piirangud TMS §-de 130-136 kohaselt peavad kehtima ka hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluses hagi tagamise abinõu kohustatud subjekti suhtes, kelle kohta ei ole veel ka tehtud menetlust lõpetavat kohtulahendit. Piiranguid tuleb arvestada nii juhul, kui kohus ei ole hagi tagamise määruses märkinud midagi peale nt pangakonto arestimise kohustuse, kui ka juhul, mil kohus on hagi tagamise määruses määranud kindlaks kindla rahasumma (nt 1000 eurot), mille ulatuses ei tohi sissetulekuid arestida. (p 16.3)
Välistatud ei ole, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada. (p 16.4)
Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. (p 17)
Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. (p 17)
Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, juhul kui selleks on alust (vt RKTKm nr 3-2-1-85-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 13). (p 15)
Välistatud ei ole, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada. (p 16.4)
|
| 3-2-1-87-16
|
Riigikohus |
14.11.2016 |
|
Kõikide kaasomanike kaasamine maa kasutamisega seotud vaidluste lahendamisel hagita menetluses TsMS § 198 lg 1 p 2 ja § 477 alusel võimaldab muu hulgas selgitada välja kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi ja vähemuse huvid, mis võivad erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (vt RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14). (p 14)
Kinnistul parkimiskohtade kindlaksmääramine on käsitatav kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisena, milles tuleb saavutada kõigi korteriomanike üksmeel (AÕS § 72 lg-d 3 ja 5) (RKTKm nr 3-2-1-151-10, p 10). (p 14)
Kohtul on kaasomandis oleva kinnisasja kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel menetlusosaliste taotlustega (vt ka RKTKm nr 3-2-1-172-10, p 12; RKTKm nr 3-2-1-12-08, p 13; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 42; RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14; RKTKm nr 3-2-1-45-13, p 14). (p 14)
Kõikide kaasomanike kaasamine maa kasutamisega seotud vaidluste lahendamisel hagita menetluses TsMS § 198 lg 1 p 2 ja § 477 alusel võimaldab muu hulgas selgitada välja kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi ja vähemuse huvid, mis võivad erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (vt RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14). (p 14)
Kohtul on kaasomandis oleva kinnisasja kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel menetlusosaliste taotlustega (vt ka RKTKm nr 3-2-1-172-10, p 12; RKTKm nr 3-2-1-12-08, p 13; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 42; RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14; RKTKm nr 3-2-1-45-13, p 14). (p 14)
|
Facebook
Twitter