/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 68| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-3628/62 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu. Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15) Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17) PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)
TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)
2-17-8643/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018
Kohtul on TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus omal algatusel kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas on olemas sundtäidetav täitedokument. (p 17)
AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses. Täpsem menetluskord on sätestatud TsMS §-s 6181 jj. Hagita menetluses oleks kohtutel otstarbekas selgitada juurdepääsu taotlejale, et taotleda tuleks kohtulahendi resolutsioonis ka selle märkimist, et vastaspool on kohustatud juurdepääsu taluma. See aitaks kaasa kohtulahendi kui täitedokumendi selgusele. Sellise täpsustuse puudumine ei võta kohtulahendilt eelduslikult siiski täitedokumendi omadust. Samuti tuleb juurdepääsuks määratud maa-ala tähistada kohtulahendi resolutsioonis (ja vajaduse korral kohtulahendi lisas) täpselt, mis aitaks vältida hilisemaid uusi vaidlusi ja kohtutäituril määrata, kas juurdepääsuõigust on takistatud. (p 19.3) TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3)
Sunniraha määramisel saab lähtuda üksnes juurdepääsust sellises ulatuses, nagu see on kohtumääruse ja selle lisaga kui täidedokumendiga kindlaks määratud. (p 20.2) TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. (p 20.3) AÕS § 156 alusel kohtulahendiga määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 261 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. TMS § 182 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul. Seega on võimalik lasta füüsiline takistus kõrvaldada kolmandal isikul ja nõuda sellest tekkinud kulud TMS § 182 lg 2 alusel võlgnikult sisse. TMS § 261 lg 9 kohaselt võib kohtutäitur isikule määrata sunniraha korduvalt, kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Sunniraha korduv määramine ei ole TMS § 261 lg 9 kohaselt seega kohustuslik. (p 20.4) Kui kohtutäitur on teinud võlgnikule TMS § 261 lg-te 1−4 kohase sunniraha määramise hoiatuse, seejärel rakendanud sunniraha ning see ei ole viinud tulemuseni, on kohtutäituril õigus kohaldada vähemalt üldjuhul TMS § 182 ilma võlgnikule täiendavat vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Vabatahtlikult oli võlgnikul võimalik kohustus täita pärast sunniraha määramise hoiatuse saamist ja ka vahetult pärast sunniraha rakendamist. TMS § 182 kohaldamine võib olla võlgnikku rahaliselt vähem koormav, kui korduv sunniraha määramine. (p 20.4)
2-17-4751/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
TMS § 177^2 lg-s 1 sätestatud meetmete kohaldamine on võimalik üksnes (alaealise) lapse elatisnõude sissenõudmisel täitemenetluses. Kooskõlas seaduse sätte ega eesmärgiga ei ole TMS § 177^2 lg-s 1sätestatud meetmete kohaldamine teiste täitmisel olevate nõuete sissenõudmiseks. Lapse elatisnõue rahuldatakse täitemenetluses üldjuhul eelisjärjekorras või annab see nõue sissenõudjale muu eelise. (p 15 ja 15.1) TMS § 177^2 lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada kolmekuuline ajavahemik, mille jooksul on elatis korrapäraselt maksmata, selle aja jooksul tekkinud võlgnevuse suurus ning milles elatise maksmise korrapäratus seisneb. Kohtumäärusest peab nähtuma selgelt ka see, milline on võlgniku lapsele antava ülalpidamise kohustuse suurus. Üldsõnalised järeldused (suure) võla olemasolu ja maksmise korrapäratuse kohta ei asenda faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktilisi asjaolusid teadmata ei ole võimalik mh otsustada elatise maksmise korrapäratuse üle. (p 13) Võlgniku õiguste piiramise meetme eesmärk ei ole võlgnikku karistada tehtu eest (elatise tasumata jätmine), vaid nimetatud meede on pigem tõkend, mis peaks sundima võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma või esitama mõjuva põhjuse, miks ta seda teha ei saa (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 15). Meetme eesmärgiks on ennekõike nende võlgnike distsiplineerimine ja innustamine elatist maksma, kellel oleks vahendeid oma elatisekohustust täita, kuid kes ei soovi seda teha mingil muul põhjusel kui vahendite nappus. (p 19) Kui kohus ei pea usutavaks, et võlgnik hakkab pärast õiguste piiramise meetme kohaldamist lapsele korrapäraselt elatist tasuma, ei ole tegemist tõkendiga, mis peaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma sundima, vaid karistusliku meetmega. (p 16.2) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.1). (p 16.1) TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 näevad võlgnikule ette õiguse vastavalt kohtutäiturile ja kohtule põhjendada, miks õiguse piiramine oleks tema suhtes ebaõiglane. Selleks on võlgnikul samade sätete järgi eelkõige kaks võimalust: põhjendada, et tal oli elatise tasumata jätmiseks mõjuv põhjus või et õiguse piiramine takistaks oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetava toimetulekut (vt Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17). Võlgniku õiguste piiramise avaldusele esitatud vastuväites toodud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. (p-d 17, 17.2.) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.3). Võlgniku õiguste piiramist ei saa põhjendada ka sellega, et elatise võlgnevus on tekkinud pikema aja jooksul. Kohus peab sisuliselt kontrollima, kas võlgniku õiguste piiramise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. Muu hulgas tuleb seejuures hinnata seda, kas meetmel, mille kohaldamist taotletakse, võib ka tegelikult olla mõju, mis innustaks võlgnikku lapse elatiskohustust täitma. (p 20) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18) Kuna tegemist on hagita menetlusega on kohtul võimalik esitada päring ka kohtutäiturile, et saada teavet selle kohta, kas ja kui palju võlgnik on lapse elatisnõude täitmiseks tasunud. Seda eriti olukorras, kus esitatud asjaolude kohaselt võib võlgnik olla lapse elatisnõuet vähemalt osaliselt täitnud. (p 14)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). (p 14)
2-16-5794/104 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2017
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). Kui vanema menetluslikud taotlused on vastuolulised või ebaselged, peab kohus ebaselgusele tähelepanu juhtima, paluma vanemal need ebaselgused kõrvaldada ja esitatud taotlused selgeks tegema, samuti vajadusel korraldama kohtuistungi. (p 20 ja 20.4) Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 järgi kohustuslik ning sama kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta. Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada. (p 21.1) Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, eriti vahetult eelmise kohtuasja järel, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
Vanema hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5). (p 20, 20.4 ja 21.2)
On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Analoogselt saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise. (p 16) Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137). Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul. (p 22.2) Kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 123^1 lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14 aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. (p 17) Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)
2-16-14071/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.10.2017
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13) Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16) Elatise võlgnikule on TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 177^4 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2) Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 177^1 lg 1 p-st 3 ja § 177^4 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3) Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
3-2-1-66-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
TMS ei võimalda sissenõudjal esitada taotlust sellise täitemenetluse lõpetamiseks, milles ta ise sissenõudja ei ole. Iga täitemenetlus on iseseisev menetlus, milles sissenõudja osaleb iseseisvalt ning tema toimingud ei mõjuta üldjuhul teiste sissenõudjate õigusi või kohustusi täitemenetluses (vt sarnaselt TsMS § 207 lg 2). Nt saab sissenõudja TMS § 77 lg 1 alusel esitada taotluse arestitud asja aresti alt vabastamiseks ainult kehtivalt selles menetluses, milles ta on ise sissenõudja; tal ei ole õigust taotleda asja arestist vabastamist nii, et see kehtiks ka kõikide teiste sissenõudjate suhtes. Vastasel korral sekkuks ta lubamatult teiste sissenõudjate õigustesse, kuna teiste sissenõudjate huviks on arestitud asja müügi abil oma nõuded rahuldada. Ka ühes täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (TMS § 221) ei tähenda seda, et automaatselt on sundtäitmine lubamatu ka teistes sama võlgniku vastu toimuvates täitemenetlustes ja et kohtutäitur peaks need lõpetama TMS § 48 lg 1 p 4 alusel. (p 13.2.) Õigus nõuda teises täiteasjas menetluse lõpetamist võimaldaks sissenõudjal mh alusetult venitada teise täitemenetluse korraldamist (nt kui vaidlus jõuab kohtusse). Sissenõudjatevahelised vaidlused on vähemalt üldjuhul võimalikud ainult raha jaotamise etapis, kui täitemenetluses saadud rahast ei jätku kõikide sissenõudjate nõuete rahuldamiseks. Sellise vaidlustamisõiguse annavad nt TMS § d 108 ja 109. Eelnevad järeldused kehtivad vähemalt üldjuhul ka siis, kui tegemist on sissenõudega ühinemisega TMS § 149 tähenduses. (p 13.3.)
Ka hagita menetluses on kohtul TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 järgi õigus jätta hagi läbi vaatamata (vt RKTKm nr 3-2-1-85-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 13). (p 12)
AÕS § 325 lg 5 eesmärk on tagada hüpoteegipidajatest sissenõudjate nõuete rahuldamise võimalus kinnisasjast saadava raha arvel ka siis, kui kinnisasja omanikust juriidiline isik ise on kas juba enne täitemenetlust või selle kestel õigusjärglaseta lõppenud. See kehtib ka juhul, kui oma kinnisasjaga võlga asjaõiguslikult taganud isik ja isiklik võlgnik on üks ja sama. Äriseadustik ei näe Eestis registreeritud äriühingu registrist kustutamise eeldusena ette selle asjaolu kontrollimist, kas äriühingule kuulub mingi vara, sh nt kinnisasi. Seega võib esineda olukord, mil registrist kustutatakse (ÄS § 59 lg 4 juhtumil Maksu- ja Tolliameti kirjalikul nõusolekul) võlgnik, kellele endale kuulub hüpoteegiga koormatud kinnisasi. Ka neil juhtudel peab olema võimalik AÕS § 325 lg t 5 kohaldada. (p 15.2.)
3-2-1-151-16 PDF Riigikohus 13.02.2017
Vt lahendi p 12-14 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-44-13, p 11, 14, 16). Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15) Isiku nõusolekuta tema erihooldusteenusele paigutamisele lisaks on SHS-s loetletud hulk teisi meetmeid (nt majutamine, abistamine, toetamine, nõustamine), mille kohaldamist tuleb erihooldusteenusele paigutamise kõrval kaaluda. Seejuures saab kasutada TsMS §-s 540 ettenähtud võimalust peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, mille raames saab kohus mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite tarbimise (vt RKTKm nr 3-2-1-44-14, p 17) (p 16)
Kui avaldusest ei nähtu, kas isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine on vajalik ning millest järeldub, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik, peab kohus hagita asjas ise asjaolud selgitama (TsMS § 5 lg 3). Sealjuures saab kohus vajadusel nõuda avaldajalt tõendite esitamist (TsMS § 477 lg 7 teine lause), mida tuleb kohtul ka hinnata. Kui eksperdiarvamusest ei nähtu, millel asjatundja järeldus põhineb, võib kohus lasta vajadusel arvamust täpsustada ja täiendavalt põhjendada. (p 15)
3-2-1-154-16 PDF Riigikohus 08.02.2017
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19) TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16) TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15) TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17) TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 477^1 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 477^1 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15) TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15) Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16) TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
3-2-1-110-16 PDF Riigikohus 16.11.2016
Sissetuleku arestimise piirangud TMS §-de 130-136 kohaselt peavad kehtima ka hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluses hagi tagamise abinõu kohustatud subjekti suhtes, kelle kohta ei ole veel ka tehtud menetlust lõpetavat kohtulahendit. Piiranguid tuleb arvestada nii juhul, kui kohus ei ole hagi tagamise määruses märkinud midagi peale nt pangakonto arestimise kohustuse, kui ka juhul, mil kohus on hagi tagamise määruses määranud kindlaks kindla rahasumma (nt 1000 eurot), mille ulatuses ei tohi sissetulekuid arestida. (p 16.3) Välistatud ei ole, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada. (p 16.4) Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. (p 17)
Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. (p 17)
Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, juhul kui selleks on alust (vt RKTKm nr 3-2-1-85-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 13). (p 15)
Välistatud ei ole, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada. (p 16.4)
3-2-1-87-16 PDF Riigikohus 14.11.2016
Kõikide kaasomanike kaasamine maa kasutamisega seotud vaidluste lahendamisel hagita menetluses TsMS § 198 lg 1 p 2 ja § 477 alusel võimaldab muu hulgas selgitada välja kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi ja vähemuse huvid, mis võivad erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (vt RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14). (p 14)
Kinnistul parkimiskohtade kindlaksmääramine on käsitatav kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisena, milles tuleb saavutada kõigi korteriomanike üksmeel (AÕS § 72 lg-d 3 ja 5) (RKTKm nr 3-2-1-151-10, p 10). (p 14) Kohtul on kaasomandis oleva kinnisasja kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel menetlusosaliste taotlustega (vt ka RKTKm nr 3-2-1-172-10, p 12; RKTKm nr 3-2-1-12-08, p 13; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 42; RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14; RKTKm nr 3-2-1-45-13, p 14). (p 14)
Kõikide kaasomanike kaasamine maa kasutamisega seotud vaidluste lahendamisel hagita menetluses TsMS § 198 lg 1 p 2 ja § 477 alusel võimaldab muu hulgas selgitada välja kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi ja vähemuse huvid, mis võivad erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (vt RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14). (p 14) Kohtul on kaasomandis oleva kinnisasja kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel menetlusosaliste taotlustega (vt ka RKTKm nr 3-2-1-172-10, p 12; RKTKm nr 3-2-1-12-08, p 13; RKTKo nr 3-2-1-121-05, p 42; RKTKo nr 3-2-1-31-03, p 14; RKTKm nr 3-2-1-45-13, p 14). (p 14)
3-2-1-31-16 PDF Riigikohus 02.11.2016
Ka hagita menetluses peab menetlusosaline tõendi esitamisel TsMS § 236 lg 3 esimese lause ja TsMS § 477 lg 1 järgi põhjendama, milliseid asjaolusid soovib ta konkreetse dokumendiga tõendada. (p 13)
PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. (p 15) Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. (p 16) PankrS § 172 lg 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. (p 18) PankrS § 175 lg 4 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast keeldumiseks peab kohus ka selgitama, millise teabe vande all andmata jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab. (p 19)
PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. (p 15) Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. (p 16)
PankrS § 172 lg 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. (p 18)
3-2-1-142-15 PDF Riigikohus 20.04.2016
TMS § 2 lg 1 p 6 ja TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte. Sellest ei saa aga järeldada, et kuna vahekohtu alalisuse kontrollimiseks süsteemi ei ole, siis ei saa kahelda selles, et vaidlusalune vahekohus on alaline. Üksnes nime järgi ei ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Üheski seaduses ei ole kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. (p 15)
Kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita. Kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt RKTKm nr 3-2-1-42-08, p 16; RKTKm nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 16) Kui isik vaidleb täitemenetlusele vastu põhjusel, et vahekohtu lahend, mida täitur täidab, ei ole alaline, tuleb tal esitada kaebus kohtutäituri otsuse peale, millega täitur alustas täitemenetlust. (p 16)
TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale. (p 21) TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 ei ole mõistlik koostoimes tõlgendada selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. (p 22)
Hagita asja lahendamine hagimenetluses ei ole vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad ka TsMS § 631 lg 4 ja § 668 lg 4. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 20). (p 17)
Olukorras, kus isik tugineb sellele, et vahekohtu lahend on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning vahekohtu moodustamisel on rikutud olulisi menetluspõhimõtteid, on õige õiguskaitsevahend TsMS § 751 järgi vahekohtu otsuse tühistamise avaldus. (p 14)
3-2-1-13-16 PDF Riigikohus 06.04.2016
Pärandaja viimane elukoht võib TsÜS § 14 lg 2 alusel olla ka üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamisel tähtsust. (p 13)
Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)
Kui notar keeldub PärS § 165 lg 2 alusel pärimismenetlust algatamast, kuna pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis, on pärijatel NotS § 41 lg 5 ja TsMS § 475 lg 1 p 15^2 alusel õigus pöörduda maakohtusse, nõudes ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. (p 10) Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). (p 11) NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama pärimismenetluse algatamata jätmise otsust. (p 15)
TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)
TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11) Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)
3-2-1-12-16 PDF Riigikohus 23.03.2016
Kohtul on TsMS § 477 lg 7 mõttes muu hulgas kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. (p 13) Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. (p 13-14) Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12) Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14) Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (RKTKm nr 3-2-1-71-11, p 13). (p 11) Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 11) Kui haldur taotleb tasu miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid, tuleb arvestada konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi ja vajadusel määrata alammäärast väiksem tasu. (p 12)
Pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. (p 16)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12) Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146 ja § 150 lg 1 p 5. Ka PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel. (p 17)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
3-2-1-160-15 PDF Riigikohus 20.01.2016
Registriasjad on TsMS § 475 lg 1 p 10 järgi hagita asjad ning nende asjade lahendamisel peab kohus olema aktiivne. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 7 peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Lisaks on KRS-s ette nähtud asjaõiguse kinnistusraamatuvälise ülemineku korral kinnistusosakonnal aktiivse tegutsemise kohustus. (p 10) Kui kohtunikuabil tekib esitatud asjaolude alusel kahtlus, et kinnistu võib olla pärandaja ja tema endise abikaasa ühisvara (ja seega ei ole esitatud kinnistamisavalduse rahuldamiseks ning kande tegemiseks vajalikke dokumente KRS § 35 lg 1 mõttes), tuleks kohtunikuabil asjaolusid täpsustada. (p 10)
3-2-1-122-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
Sundenampakkumise akt on TMS § 2 lg 1 p 15 järgi täitedokument kõigi täitemenetluses enampakkumisel ostetud kinnisasjade valduse väljanõudmisel, st kõigi isikute suhtes, kes kinnisasja alusetult valdavad, ilma et neid tuleks aktis nimetada. (p 18) TMS § 2 lg 1 p 15 lihtsustab eelkõige enampakkumisega TMS § 156 järgi kinnisasja omandi kaotanud kinnisasja seniselt omanikult kinnisasja valduse väljanõudmist, ilma et selleks tuleks esitada kohtusse vindikatsiooninõue AÕS § 80 mõttes. (p 19) Kuna täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi ei saa kohtutäitur ise otsustada, millise valdaja valduse õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud, näeb TMS § 2 lg 3 teine lause sissenõudja ja täituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja hagi alusel. (p 21) TMS § 2 lg 3 järgi võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud kinnisasja valdusest väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt. Täitemenetluse takistamiseks on neil võimalus esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu enampakkumise akti järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Selles hagis võivad nad tugineda valduse õiguslikule alusele ja kohtulahendiga tuvastatakse selle olemasolu või puudumine. (p 21) TMS § 221 hagi lahendamise ajaks võib kohus hageja taotlusel täitemenetluse hagi tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, millest lähtudes peatab kohtutäitur kohtumääruse esitamisel TMS § 46 lg 1 p 2 alusel täitemenetluse. (p 22) Valdusõigust kinnitava kohtulahendi või täitemenetlust peatava kohtulahendi esitamiseta võib kohtutäitur teha täitemenetluse toiminguid kinnisasja valdusest väljanõudmiseks ega saa talle ette heita ka nt omavolilist sissetungi KarS § 266 alusel või ebaseaduslikku väljatõstmist KarS § 314 alusel. (p 23) TMS § 180 kohaldub ka kinnisasja väljanõudmisel muu täitedokumendi kui enampakkumise akti alusel, esmajoones kohtulahendi alusel, millega on nt kohustatud üürnikku üürilepingu lõppemise tõttu kinnisasi välja andma. Sel juhul saab täitemenetluse toiminguid kinnisasja väljaandmiseks teha vaid nende valdajate suhtes, kes on kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud või kelle suhtes kehtib kohtulahend TsMS § 460 alusel (lähtudes ka TMS §-st 18). Eraldi ei pea täitedokumendis nimetama neid isikuid, keda ei saa asjaõiguslikult kinnisasja valdajaks lugeda. (p 25) Kui kohus on otsustanud kinnisasja väljanõudmise ühe isiku valdusest, ei anna see alust nõuda kinnisasi välja ka teise valdaja valdusest. Samuti tuleb kitsendavalt kohaldada TMS § 181 lg-t 2, mille järgi on kohtutäituril õigus asi kolmanda isiku valdusest ära võtta, kui on täiesti ilmne, et väljanõutav asi on antud kolmanda isiku otsesesse valdusse väljanõudmise vältimiseks. (p 25)
Täitemenetluse algatamisest keeldumise otsus TMS § 7 lg 2 alusel on ühtlasi ka TMS § 217 lg 1 järgne otsus, mida saab vaidlustada TMS §-s 217 ja 218 sätestatud korras. (p 13) Enampakkumise akti alusel toimuva täitemenetluse korral ruumide vabastamiseks tuleb kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisele kohtus TsMS § 198 lg 1 p 2 alusel kaasata ka võlgnik ja ruumi kaasvaldajad. (p 15)
Valdusõigust kinnitava kohtulahendi või täitemenetlust peatava kohtulahendi esitamiseta võib kohtutäitur teha täitemenetluse toiminguid kinnisasja valdusest väljanõudmiseks ega saa talle ette heita ka nt omavolilist sissetungi KarS § 266 alusel või ebaseaduslikku väljatõstmist KarS § 314 alusel. (p 23)
Täitemenetluse algatamisest keeldumise otsus TMS § 7 lg 2 alusel on ühtlasi ka TMS § 217 lg 1 järgne otsus, mida saab vaidlustada TMS §-s 217 ja 218 sätestatud korras. (p 13)
Enampakkumise akti alusel toimuva täitemenetluse korral ruumide vabastamiseks tuleb kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisele kohtus TsMS § 198 lg 1 p 2 alusel kaasata ka võlgnik ja ruumi kaasvaldajad. (p 15)
Kinnisasja omandajale VÕS § 271 alusel üleläinud üürilepingu või VÕS § 341 alusel üleläinud rendilepingu saab omandaja lõpetada lisaks kokkuleppele ühepoolselt ennetähtaegselt ülesütlemisega. Eraldi aluse üürilepingu ülesütlemiseks üürileandja vahetumise tõttu annab VÕS § 323, mida saab omakorda välistada VÕS § 324 alusel üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmisega. Sama kinnitab TMS § 161. Üle ei lähe mh kinnisasja tasuta kasutamise lepingud (vt VÕS § 389), milleks võivad mh olla ka sümboolse üüriga üürilepingud. (p 20)
Kuna täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi ei saa kohtutäitur ise otsustada, millise valdaja valduse õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud, näeb TMS § 2 lg 3 teine lause sissenõudja ja täituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja hagi alusel. (p 21) TMS § 2 lg 3 järgi võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud kinnisasja valdusest väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt. Täitemenetluse takistamiseks on neil võimalus esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu enampakkumise akti järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Selles hagis võivad nad tugineda valduse õiguslikule alusele ja kohtulahendiga tuvastatakse selle olemasolu või puudumine. (p 21) TMS § 221 hagi lahendamise ajaks võib kohus hageja taotlusel täitemenetluse hagi tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada, millest lähtudes peatab kohtutäitur kohtumääruse esitamisel TMS § 46 lg 1 p 2 alusel täitemenetluse. (p 22) Enampakkumise akti alusel kinnisasja väljaandmiseks toimub täitemenetlus TMS §-s 180 sätestatud korras. Valdajatele tuleb selgitada ka nende õigust esitada sundtäitmise vältimiseks hagi ja taotleda selle tagamiseks täitemenetluse peatamist. (p 24)
3-2-1-98-14 PDF Riigikohus 05.11.2014
Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19).
Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19). Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19). Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).
Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).
Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19).
3-2-1-46-13 PDF Riigikohus 17.04.2013
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).
Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. PankrS § 171 lg 2 p 4 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).
Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).
3-2-1-1-13 PDF Riigikohus 27.02.2013
Kuna pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel, ei saa kohus keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.
PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda. Samuti see, et avaldaja viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel.
PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist. PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.
3-2-1-85-12 PDF Riigikohus 04.06.2012
Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda. Lisaks võlgnikule (endisele omanikule) võivad ka teised isikud omada õigust enampakkumisel müüdud kinnisasja vallata ja kui see õigus ei ole sundtäitmise tõttu lõppenud, siis sellisel juhul peab tekkinud vaidluse lahendama kohus, TMS § 2 lg 3 teise lause kohaselt valdaja hagi alusel. Siiski ei välista nimetatud säte ka muude õiguskaitsevahendite kasutamist teiste isikute poolt, kuid ka siis lahendab ülesütlemisega kaasnevad võimalikud vaidlused kohus. Kuna sundenampakkumise akti alusel toimuvat kinnisasja valduse väljanõudmise menetlust ei ole täitemenetluse seadustikus eraldi reguleeritud (v.a TMS § 2 lg 3), tuleks see menetlus korraldada TMS § 180 reeglite järgi. TMS § 180 näeb ette sarnase, kinnisasja väljaandmise (väljatõstmise) menetluse. Muu hulgas tuleb TMS § 180 lg 1 järgi anda võlgnikule kuni kolmekuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks.
Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda.
Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).
Hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).

Kokku: 68| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json