/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-106-15 PDF Riigikohus 23.05.2016
Sarnaselt TsMS § 696 lg-ga 3 on riigi õigusabi osutanud advokaadile tema avalduse alusel määratud esindajatasu määrus TsMS § 660 lg 3 mõttes menetlust lõpetavaks määruseks. Kuivõrd ringkonnakohus jättis advokaadile riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaks määramata, siis on advokaadi õigusi määrusega kitsendatud. Seega on advokaadil õigus esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule. (p 7)
Advokatuuri korra järgi on selgelt eristatud kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise tasu ning kohtulikus menetluses osalemise tasu. Ringkonnakohtul ei olnud alust jätta kohtulikus menetluses osalemise eest tasu kindlaks määramata seetõttu, et maakohus oli juba varem kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest mõistnud välja piirmäära ületava tasu. Sellega ringkonnakohus sisuliselt vähendas maakohtu jõustunud kohtumäärusega kindlaks määratud tasu. (p 10)
3-2-1-165-14 PDF Riigikohus 11.03.2015
Riigi õigusabi osutanud advokaadile tema avalduse alusel määratud esindajatasu määrus on TsMS § 696 lg 3 mõttes menetlust lõpetav määrus. Seetõttu saab ringkonnakohtu määruse peale, millega määrati kindlaks esindajatasu, esitada määruskaebuse riigi õigusabi osutanud advokaat. Küll ei aga ei saa eelnimetatud määruse peale esitada määruskaebust menetlusosaline ise. (p-d 10-11)
3-2-1-132-14 PDF Riigikohus 15.12.2014
Maakohtu määruse peale, millega maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab. (p 11-12) Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15) Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)
Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15) Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)
Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta. üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. (p 18)
Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. (p 17)
3-2-1-46-14 PDF Riigikohus 28.05.2014
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas kinnistu võõrandanud isik on võimalik asendada kinnistu uue omanikuga TsMS §-s 211 sätestatud korras. (p 13)
Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)
AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast. (p 14)
AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. (p 13) Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)
3-2-1-18-11 PDF Riigikohus 31.05.2011
Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige kui edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus jäetud rahuldamata (vt TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3).
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel. Kui maakohus teeb kohtulahendi, kus märgib menetluskulude jaotuse, ja ringkonnakohus jätab lahendi selle peale esitatud kaebust lahendades muutmata, tuleb lugeda, et sellisel juhul nõustus ringkonnakohus maakohtu otsustatud menetluskulude jaotusega ning selline nimetus ei anna alust keelduda menetluskulude väljamõistmisest. Menetluskulude kindlaksmääramist ei saa nõuda osaliselt vaidlustatud lahendite puhul, kuna kõrgema astme kohus võib ka sel juhul omal algatusel menetluskulude jaotust muuta TsMS § 173 lg 3 alusel.
TsMS § 172 lg 8 teises lauses sätestatu ei tähenda erisust TsMS § 172 teiste lõigete järgsest kulujaotusest, vaid üksnes rõhutab kohtul ka selle sätteta olevat võimalust jagada kohtukulud ja kohtuvälised kulud erinevalt, st nt jätta kohtukulud mõne menetlusosalise kanda, kuid esindajakulud jätta menetlusosaliste endi kanda. See säte ei tähenda, et kohtuvälised kulud (sh lepingulise esindaja kulud) tuleks hüvitada üksnes juhul, kui kohus selle menetluskulude jaotuses eraldi välja toob. Kohtuvälised kulud on eriregulatsiooni puudumisel hüvitatavad koos kohtukuludega, kui kohus on jätnud menetluskulud mõne menetlusosalise kanda (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).
Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulutusi TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. See tähendab, et vaatamata määruskaebuse osalisele rahuldamisele ei ole avaldajal õigust nõuda notarilt võimalike menetluskulude (nt riigilõiv määruskaebuselt) hüvitamist ega taotleda riigilt ka riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel.
Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477). Hagita menetluses ei lahendata suuresti keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20).
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses. Selle sätte alusel saab Riigikohtule määruskaebuse esitada avaldaja ise või advokaadi vahendusel.
Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. TsMS § 172 lg 8 esimene lause peaks esmajoones käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt TsMS § 144 p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt TsMS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta. Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka TsMS §-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast. Hagita menetluses tuleb õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005 vastu võtnud määrusega nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" kehtestatud piirmääradest ja kehtestatud töötasu(palga) alammäärast.
3-2-1-124-09 PDF Riigikohus 22.02.2010
PankrS § 91 lg 4 esimese lause järgi saab isik, kellele ärikeeldu kohaldati, esitada selle määruse peale määruskaebuse. Muudele isikutele määruse peale kaebamise õigust ette nähtud ei ole. (Enam ei ole asjakohane Riigikohtu varasem seisukoht, mille järgi oli ka halduril ja pankrotivõlgnikul ärikeelu määramise menetluses kaebeõigus, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-76-02). Menetlusosaliseks mittelugemine ei takista kohtul aga haldurit (võlgnikku) vajadusel ära kuulata, kuid ka see ei tee temast TsMS § 198 lg 3 kolmanda lause järgi veel menetlusosalist.
PankrS § 91 lg 2 järgse ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend. PankrS § 91 lg 2 alusel saab ärikeeldu kohaldada üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid kuritegusid. Ärikeelu kohaldamiseks ei piisa väärteokahtlusest või üksnes võimalikust kahju tekitamisest. Samas ei ole isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse tagamine iseenesest ärikeelu eesmärk. Karistuslikul eesmärgil saab isikult võtta õiguse tegeleda ettevõtlusega või kuuluda juriidilise isiku teatud organitesse üksnes KarS § 49 või § 491 alusel. PankrS § 91 lg 2 eesmärgina ei saa olla õigusriiklikult aktsepteeritav isiku karistamine pankrotistunud juriidilist isikut juhtides oletatavasti toime pandud, st nõuetekohaselt tuvastamata süüteo (süütegude) eest. Ärikeelu kohaldamine ei või olla üldine, ärikeelu kohaldades peab kohus märkima "millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda". Isikul ei või keelata abstraktselt olla ettevõtja. Ärikeelu jõustumine ei katkesta n-ö iseenesest isiku olekut kolmanda juriidilise isiku juhatuses või nõukogus või nt tema ametiseisundit kohtumääruse alusel määratud likvideerijana. Samuti ei mõjuta kohtulahendiga likvideerijaks või juhatuse liikmeks määratud isikule ärikeelu kohaldamine tema määramise kohtulahendi kehtivust. Samamoodi ei mõjuta ettevõtjaks olemise keeld ärikeelu aluse isiku tehtud tehingute kehtivust ega tema omandatud õigusi ega kohustusi. Isik, kelle suhtes on alustatud ärikeelu seadmise menetlust, tuleb enne ärikeelu määramist maakohtus üldjuhul ära kuulata. Minimaalselt tuleb isikule teatada tema suhtes ärikeelu kohaldamise kavatsusest, edastades talle nt menetluse algatamise määruse, ja küsida tema seisukohta. (Enam ei ole asjakohased Riigikohtu varasemad seisukohad, mille järgi võis ärikeelu määrata isikule teda ära kuulamata ja põhimõte, et ärikeelu määruse peale esitatud kaebus tuleb ringkonnakohtus läbi vaadata kohtuistungil, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-26-00 ja 3-2-1-70-00.) Kohtul tuleb PankrS § 91 lg 2 kohaldamisel esmalt näidata põhjendatud kuriteokahtlus. Kuriteokahtlus peab tuginema konkreetsetele andmetele. Kuna preventiivse sunnivahendi kohaldamise keskseks kriteeriumiks on isiku ohtlikkus, tuleb ka seda ärikeelu määruses põhjendada. Ärikeelu määruse resolutsioonis ei piisa üksnes PankrS § 91 lg 2 loetelu kordamisest. Isikul peab olema võimalik ärikeelu määrusest järeldada, millised võimalused talle sissetuleku teenimiseks jäävad. Pankrotimenetluse lõppemisega lõpeb ärikeeld PankrS § 91 lg 2 järgi automaatselt. Ärikeeld lõpeb muu hulgas pankroti raugemisega, aga ka pankrotimääruse tühistamisel. Ärikeelu lõpetamiseks ei pea kohus sellisel juhul tegema eraldi määrust ärikeelu lõpetamise kohta. PankrS § 91 lg 4 esimese lause järgi saab isik, kellele ärikeeldu kohaldati, esitada selle määruse peale määruskaebuse. Muudele isikutele määruse peale kaebamise õigust ette nähtud ei ole. (Enam ei ole asjakohane Riigikohtu varasem seisukoht, mille järgi oli ka halduril ja pankrotivõlgnikul ärikeelu määramise menetluses kaebeõigus, vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-76-02). Menetlusosaliseks mittelugemine ei takista kohtul aga haldurit (võlgnikku) vajadusel ära kuulata, kuid ka see ei tee temast TsMS § 198 lg 3 kolmanda lause järgi veel menetlusosalist.
3-2-1-130-06 PDF Riigikohus 18.12.2006
TsMS § 654 lõikest 6 ja §-st 659 tulenevalt ei pea ringkonnakohus oma määrust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus peab sel juhul märkima, et nõustub esimese astme kohtu lahendi põhjendustega.
Menetlust lõpetava määrusena tuleb TsMS § 661 lg 3 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, sh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. Menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena TsMS § 428 tähenduses. TsMS § 666 lg 3 järgi vaatab hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse läbi ja lahendab ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis. TsMS §-s 599 nimetatud kaebetähtaeg kehtib üksnes määruskaebuse esitamisel maakohtu määruse peale ning TsMS § 698 lg 2 järgi on ringkonnakohtu määruse üldiseks vaidlustamise tähtajaks 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates. TsMS § 667 lõikest 4 järeldub, et ringkonnakohtu määrus määruskaebuse kohta tuleb menetlusosalistele kätte toimetada ka juhul, kui seda ei saa edasi kaevata.
Menetlust lõpetava määrusena tuleb TsMS § 661 lg 3 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, sh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. Menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena TsMS § 428 tähenduses.
TsMS §-s 599 nimetatud kaebetähtaeg (30 päeva alates määruse kättetoimetamisest) kehtib üksnes määruskaebuse esitamisel maakohtu määruse peale ning et ringkonnakohtu määruse peale edasikaebamise tähtaega reguleerib TsMS § 698 lg 2, mille järgi on ringkonnakohtu määruse üldiseks vaidlustamise tähtajaks 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates.
Tulenevalt TsMS §-st 602 määrab kohus seaduses sätestatud juhul huvitatud isiku avalduse alusel juriidilise isiku juhatusse asendusliikme. ÄS § 184 lg 6 järgi võib kohus mõjuval põhjusel nõukogu, osaniku või muu huvitatud isiku nõudel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme. See on võimalik ka näiteks juhul, kui osanikud ei suuda juhatuse liikme valimist otsustada ja osaühingu juhtimine on seetõttu häiritud.
ÄS § 174 lg-s 3 sätestatud häälteenamuse nõue ei ole imperatiivne säte ja see kehtib juhul, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud kõrgendatud häälteenamuse nõuet. Tulenevalt TsMS §-st 602 määrab kohus seaduses sätestatud juhul huvitatud isiku avalduse alusel juriidilise isiku juhatusse asendusliikme. ÄS § 184 lg 6 järgi võib kohus mõjuval põhjusel nõukogu, osaniku või muu huvitatud isiku nõudel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele uue liikme. See on võimalik ka näiteks juhul, kui osanikud ei suuda juhatuse liikme valimist otsustada ja osaühingu juhtimine on seetõttu häiritud.
Menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 2 mõttes on asja läbivaatamine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt.
3-2-1-76-00 PDF Riigikohus 27.06.2000
Hagita menetluses kohtuotsusele edasikaebamise korra sätestab TsMS § 250, mille lg 2 kohaselt võib kohtuotsuse peale, millega kohus hagita asjas esitatud avalduse rahuldas, esitada apellatsioonkaebuse.
Ei saa vaidlustada ümberkujundamist pärast selle äriregistrisse kandmist. Vaidlustada saab kandeotsust. Apellatsioonikohus peab kontrollima, kas kandeotsuse tegemiseks esitatud avaldus oli kooskõlas seaduse ja põhikirjaga.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json