2-20-715/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.10.2021 |
|
Pärast välisriigi täitedokumendi Eestis täitmisele pööramist saab puudutatud isik vajaduse korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221), tuginedes asjaolule, et välisriigi õigusest tulenev täitedokumendi täitmisele pööramise tähtaja möödumine välistab täitedokumendi täitmise selle päritoluriigis. TMS § 221 järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks mh olla ka asjaolu, et nõue on aegunud (vt RKTKm nr 3-2-1-134-07, p 11 ja RKTKo nr 2-16-9803, p 12). See põhimõte kohaldub ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise puhul. (p 13)
Välisriigi kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaja hindamisel ei pea kohus lähtuma TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud tähtajast juhul, kui see tähtaeg on pikem välisriigis ettenähtud kohtulahendi täitmise tähtajast. Vajaduse korral peab puudutatud isik kohtule tõendama asjaolu, et välisriigi täitedokumenti (sh täidetavaks tunnistatud välisriigi kohtulahendit) ei saa välisriigis sealse õiguse kohaselt enam täita (vt TsMS § 234). (p 13)
Eesti Vabariik on 17. aprillil 2002 ratifitseerinud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel 26. jaanuaril 1993 sõlmitud lepingu „Õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“ juurde kuuluva protokolli. Protokoll on avaldatud Riigi Teatajas ilma jõustumismärketa, kuna Venemaa Föderatsioon ei ole seda protokolli ratifitseerinud. Eelnevast tulenevalt ei ole protokoll jõustunud. (p 14)
|
| 2-16-2954/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.06.2018 |
|
Kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Eesti kohtu kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. (p 15)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. (p 13)
Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
|
| 3-2-1-62-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
Oluline on lähtuda Eesti-Vene õigusabilepingu kehtivast, protokolliga muudetud ja täiendatud sõnastusest, sõltumata sellest, et Riigi Teatajas ei ole avaldatud õigusabilepingu tervikteksti, mis sisaldaks protokolliga tehtud muudatusi. (p 10.2.)
Olukorras, kus taotletakse välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamist, ei ole vaja määruse resolutsioonis lahendi tunnustamise kohta eraldi seisukohta võtta. Tegemist ei ole aga menetlusõiguse rikkumisega, sest välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamine hõlmab sisuliselt kohtulahendi tunnustamist. (p 10.3.)
|
| 3-2-1-9-14
|
Riigikohus |
07.04.2014 |
|
Euroopa Liidu Nõukogu 18. detsembri 2008. a määruse nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes art 75 lg 1 kohaselt kohaldatakse määrust ainult alates selle kohaldamiskuupäevast algatatud menetluste, kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete ja koostatud ametlike juriidiliste dokumentide suhtes, kui lõigetes 2 ja 3 ei ole sätestatud teisiti. Kohaldamiskuupäevaks on art-st 76 tulenevalt 18. juuni 2011. Määruse art 75 lg 2 (a) kohaselt kohaldatakse IV peatüki 2. ja 3. jagu enne käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva liikmesriikides tehtud kohtuotsuste suhtes, mille tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleti alates kõnealusest kuupäevast ulatuses, milles nimetatud kohtuotsused kuuluvad tunnustamise ja täitmise eesmärgil määruse (EÜ) nr 44/2001 reguleerimisalasse. Määruse art 75 lg 2 (b) kohaselt kohaldatakse IV peatüki 2. ja 3. jagu alates käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast tehtud kohtuotsuste suhtes, kui menetlused algatati enne kõnealust kuupäeva, ulatuses, milles nimetatud kohtuotsused kuuluvad tunnustamise ja täitmise eesmärgil määruse (EÜ) nr 44/2001 reguleerimisalasse. Sama sätte teise lause kohaselt jääb määrus (EÜ) nr 44/2001 kehtima käesoleva määruse kohaldamiskuupäeval pooleliolevate tunnustamis- ja täitemenetluste suhtes. Esimest ja teist lõiku kohaldatakse mutatis mutandis kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete ja liikmesriikides koostatud ametlike juriidiliste dokumentide suhtes. (p 10)
Lähtuvalt määruse art-st 17 tunnustatakse kohtuotsust, mis on tehtud alates 18. juunit 2011 liikmesriigis, kelle suhtes 2007. aasta Haagi protokoll on siduv, teises liikmesriigis, ilma et tuleks järgida ühtegi erimenetlust ning ilma võimaluseta tunnustamist vaidlustada, kui määruse art-st 75 lg 2 (b) ei tulene teisiti. (p 11)
|
| 3-2-1-141-10
|
Riigikohus |
11.01.2011 |
|
Õigusabi lepingu kui Riigikogus ratifitseeritud välislepingu prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes tuleneb põhiseaduse § 123 lg-st 2 (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31).
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ja kriminaalasjades art 56 p 1 järgi võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda juhul, kui taotluse algatanud isik või kostja asjas ei võtnud protsessist õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Viidatud sättes toodud juhul saab kohtuotsuseid tunnustada ja anda luba nende täitmiseks juhul, kui kostja ei ole tagaselja tehtud otsust vaidlustanud, kuigi tal oli selleks võimalus. Seega tuleb õigusabi lepingu art 56 kohaldada sarnaselt TsMS § 620 lg 1 p-ga 2.
|
| 3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-118-03
|
Riigikohus |
01.12.2003 |
|
Välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise menetlusel on hagita menetluse tunnused ja selle läbivaatamisel tuleb arvestada TsMS 9. osas sätestatud erisusi. TsMS § 250 järgi rahuldab kohus hagita asjas avalduse või jätab selle rahuldamata kohtuotsusega.
Välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise menetlusel on hagita menetluse tunnused ja selle läbivaatamisel tuleb arvestada TsMS 9. osas sätestatud erisusi. TsMS § 250 järgi rahuldab kohus hagita asjas avalduse või jätab selle rahuldamata kohtuotsusega. TsMS § 377 kohaselt ei kontrolli Eesti Vabariigi kohus välisriigi vahekohtu otsuse materiaalõiguslikku õigsust ega lahenda vahekohtus lahendatud asja sisuliselt.
|
| 3-2-1-132-98
|
Riigikohus |
17.12.1998 |
|
Vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikli 52 p-le 2 tuleb kohtuotsuse täitmise loa taotluse juurde lisada dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse.
|
Facebook
Twitter