2-20-5526/26
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2024 |
|
TsMS § 220 lg 1 kohaselt esindab Eesti Vabariiki hagita menetluses ministeerium, kelle enda või kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku tegevusega on tsiviilasi seotud või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi. Lisaks on sama sätte lg 3 kohaselt Justiitsministeeriumil õigus esindada Eesti Vabariiki kõigis kohtumenetlustes. Seega erineb riigi esindamine tsiviilkohtumenetluses mõneti riigi esindamisest halduskohtumenetluses, kus halduskohtumenetluse (HKMS) § 17 lg 1 kohaselt on vastustajaks Vabariigi Valitsus, peaminister, minister, riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse. Eelnevast tulenevalt tuleb välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetlusse kohtumenetluse seadustikega ette nähtud pädevuse jaotuse kohaselt kaasata Eesti Vabariik siseministeeriumi kaudu või justiitsministeerium, mitte PPA. (p 9)
Juhul, kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Juhul, kui riigile ei teatata kohtuotsuse tunnustamise menetlusest, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega (RKHKo nr 3-22-1072/28, p 27). Olukorras, kus välisriigi kohtulahendi tunnustamise eesmärgiks on Eesti kodakondsuse saamine, on sellel tunnustamisel oluline avalik-õiguslik mõju. (p 8)
|
| 3-22-1072/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2024 |
|
Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)
Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)
Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)
Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)
Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)
Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)
Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)
|
| 2-20-715/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.10.2021 |
|
Pärast välisriigi täitedokumendi Eestis täitmisele pööramist saab puudutatud isik vajaduse korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221), tuginedes asjaolule, et välisriigi õigusest tulenev täitedokumendi täitmisele pööramise tähtaja möödumine välistab täitedokumendi täitmise selle päritoluriigis. TMS § 221 järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks mh olla ka asjaolu, et nõue on aegunud (vt RKTKm nr 3-2-1-134-07, p 11 ja RKTKo nr 2-16-9803, p 12). See põhimõte kohaldub ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise puhul. (p 13)
Välisriigi kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaja hindamisel ei pea kohus lähtuma TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud tähtajast juhul, kui see tähtaeg on pikem välisriigis ettenähtud kohtulahendi täitmise tähtajast. Vajaduse korral peab puudutatud isik kohtule tõendama asjaolu, et välisriigi täitedokumenti (sh täidetavaks tunnistatud välisriigi kohtulahendit) ei saa välisriigis sealse õiguse kohaselt enam täita (vt TsMS § 234). (p 13)
Eesti Vabariik on 17. aprillil 2002 ratifitseerinud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel 26. jaanuaril 1993 sõlmitud lepingu „Õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“ juurde kuuluva protokolli. Protokoll on avaldatud Riigi Teatajas ilma jõustumismärketa, kuna Venemaa Föderatsioon ei ole seda protokolli ratifitseerinud. Eelnevast tulenevalt ei ole protokoll jõustunud. (p 14)
|
| 2-16-2954/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.06.2018 |
|
Kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Eesti kohtu kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. (p 15)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. (p 13)
Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
|
| 3-2-1-62-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
Oluline on lähtuda Eesti-Vene õigusabilepingu kehtivast, protokolliga muudetud ja täiendatud sõnastusest, sõltumata sellest, et Riigi Teatajas ei ole avaldatud õigusabilepingu tervikteksti, mis sisaldaks protokolliga tehtud muudatusi. (p 10.2.)
Olukorras, kus taotletakse välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamist, ei ole vaja määruse resolutsioonis lahendi tunnustamise kohta eraldi seisukohta võtta. Tegemist ei ole aga menetlusõiguse rikkumisega, sest välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamine hõlmab sisuliselt kohtulahendi tunnustamist. (p 10.3.)
|
| 3-2-1-9-14
|
Riigikohus |
07.04.2014 |
|
Euroopa Liidu Nõukogu 18. detsembri 2008. a määruse nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes art 75 lg 1 kohaselt kohaldatakse määrust ainult alates selle kohaldamiskuupäevast algatatud menetluste, kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete ja koostatud ametlike juriidiliste dokumentide suhtes, kui lõigetes 2 ja 3 ei ole sätestatud teisiti. Kohaldamiskuupäevaks on art-st 76 tulenevalt 18. juuni 2011. Määruse art 75 lg 2 (a) kohaselt kohaldatakse IV peatüki 2. ja 3. jagu enne käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva liikmesriikides tehtud kohtuotsuste suhtes, mille tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotleti alates kõnealusest kuupäevast ulatuses, milles nimetatud kohtuotsused kuuluvad tunnustamise ja täitmise eesmärgil määruse (EÜ) nr 44/2001 reguleerimisalasse. Määruse art 75 lg 2 (b) kohaselt kohaldatakse IV peatüki 2. ja 3. jagu alates käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast tehtud kohtuotsuste suhtes, kui menetlused algatati enne kõnealust kuupäeva, ulatuses, milles nimetatud kohtuotsused kuuluvad tunnustamise ja täitmise eesmärgil määruse (EÜ) nr 44/2001 reguleerimisalasse. Sama sätte teise lause kohaselt jääb määrus (EÜ) nr 44/2001 kehtima käesoleva määruse kohaldamiskuupäeval pooleliolevate tunnustamis- ja täitemenetluste suhtes. Esimest ja teist lõiku kohaldatakse mutatis mutandis kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete ja liikmesriikides koostatud ametlike juriidiliste dokumentide suhtes. (p 10)
Lähtuvalt määruse art-st 17 tunnustatakse kohtuotsust, mis on tehtud alates 18. juunit 2011 liikmesriigis, kelle suhtes 2007. aasta Haagi protokoll on siduv, teises liikmesriigis, ilma et tuleks järgida ühtegi erimenetlust ning ilma võimaluseta tunnustamist vaidlustada, kui määruse art-st 75 lg 2 (b) ei tulene teisiti. (p 11)
|
| 3-2-1-141-10
|
Riigikohus |
11.01.2011 |
|
Õigusabi lepingu kui Riigikogus ratifitseeritud välislepingu prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes tuleneb põhiseaduse § 123 lg-st 2 (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31).
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ja kriminaalasjades art 56 p 1 järgi võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda juhul, kui taotluse algatanud isik või kostja asjas ei võtnud protsessist õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Viidatud sättes toodud juhul saab kohtuotsuseid tunnustada ja anda luba nende täitmiseks juhul, kui kostja ei ole tagaselja tehtud otsust vaidlustanud, kuigi tal oli selleks võimalus. Seega tuleb õigusabi lepingu art 56 kohaldada sarnaselt TsMS § 620 lg 1 p-ga 2.
|
| 3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-118-03
|
Riigikohus |
01.12.2003 |
|
Välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise menetlusel on hagita menetluse tunnused ja selle läbivaatamisel tuleb arvestada TsMS 9. osas sätestatud erisusi. TsMS § 250 järgi rahuldab kohus hagita asjas avalduse või jätab selle rahuldamata kohtuotsusega.
Välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise menetlusel on hagita menetluse tunnused ja selle läbivaatamisel tuleb arvestada TsMS 9. osas sätestatud erisusi. TsMS § 250 järgi rahuldab kohus hagita asjas avalduse või jätab selle rahuldamata kohtuotsusega. TsMS § 377 kohaselt ei kontrolli Eesti Vabariigi kohus välisriigi vahekohtu otsuse materiaalõiguslikku õigsust ega lahenda vahekohtus lahendatud asja sisuliselt.
|
| 3-2-1-132-98
|
Riigikohus |
17.12.1998 |
|
Vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikli 52 p-le 2 tuleb kohtuotsuse täitmise loa taotluse juurde lisada dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse.
|
Facebook
X.com