2-10-55382/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2018 |
|
Kuigi TsMS § 707 lg 1 järgi peab teistmisavalduse esitaja märkima tõendid, mis tõendavad teistmise alust, ei ole teismisavalduse esitajal võimalik tõendada negatiivset asjaolu (nt seda, et talle ei teatatud menetlusest seaduse kohaselt, mh ei toimetatud kätte hagiavaldust, hagi menetlusse võtmise määrust ega tagaseljaotsust). Juhul, kui ei ole võimalik kontrollida, kas teistmisavalduse esitaja väited on õiged, tuleb leida, et esineb TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise alus. (p 13)
Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul (Riigikohtu 14. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-16, p 7; 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 14)
Kohtutoimiku säilimine (kas digitaalselt või paberkandjal) tuleb tagada vähemalt nii kaua, kui TsMS § 704 lg 3 teise lause järgi on maksimaalselt võimalik esitada teistmisavaldus. Seda eriti tagaseljaotsusega lahendatud asjades, kus vastaspool ei ole menetluses osalenud. Riigikohtul peab olema võimalik kontrollida TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise aluste esinemist. (p 15)
|
| 3-2-1-164-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)
SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)
Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)
SanS § 30 lg-s 7 sätestatud ulatuslik kaebeõigus korraldusliku määruse peale on ebaökonoomne ja venitab põhjendamatult muidu väga kitsastes ajalistes raamides kulgevat saneerimismenetlust. Piisav oleks ka edasikaebeõigus kava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale (SanS § 37). (p 13)
SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)
Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)
SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)
Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)
SanS § 20 lg t 3 tuleb koostoimes § 12 lg 2 p ga 6 tõlgendada nii, et võlausaldajatele saneerimiskava projekti kättetoimetamisel peab võlausaldajatele jääma kavaga tutvumiseks enne kava vastuvõtmise otsustamist aega vähemalt kaks nädalat. (p 21)
Kuigi SanS § 12 lg 2 p 6 viitab nii saneerimiskava vastuvõtmise kui ka kohtule kinnitamiseks esitamise tähtajale, on SanS § 20 lg s 3 silmas peetud siiski kava vastuvõtmise tähtaja möödumist. Võlausaldajate õiguste kaitse on tagatud ning neil on võimalik menetluses sisuliselt osaleda ja tahet avaldada üksnes siis, kui neile on antud mõistlik aeg ja võimalus saneerimiskavaga tutvuda. See on tagatud aga üksnes juhul, kui neile jääb seisukoha kujundamiseks mõistlik tähtaeg enne kava vastuvõtmise otsustamist. (p 22)
SanS §-dest 12-14 järeldub, et keskne roll võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamisel ja saneerimiskava kinnitamise formaalsete eelduste täitmise hindamisel on saneerimisnõustajal ja kohtul. (p 27)
Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)
Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)
SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)
|
| 3-2-2-1-13
|
Riigikohus |
30.10.2013 |
|
Maksekäsu määruse teistmine ei ole praeguses asjas TsMS § 703 lg 2 järgi lubatud, kuna võlgnikul on võimalik esitada maakohtu määruse peale määruskaebus. (p 7)
Toimikust ei nähtu, millal maakohtu maksekäsu määrus on võlgnikule kätte toimetatud. Seega loeb kolleegium TsMS § 307 lg 3 järgi selle kätte toimetatuks võlgniku väidetud 7. mail 2013 (vt menetlusdokumendi faktilise kättesaamise kohta ka nt Riigikohtu 10. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-09, p 11). (p 8)
Võlgniku isale viimase elukohta makseettepaneku kättetoimetamist 25. detsembril 2008 saab lugeda kättetoimetamiseks võlgnikule vaid siis, kui tegemist oli võlgniku eluruumiga TsMS § 322 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-10, p 9). Vastasel juhul tuleb lähtuda võlgniku väitest, et ta sai makseettepaneku kätte 12. jaanuaril 2009. (p 11)
Toimikust ei nähtu, millal maakohtu maksekäsu määrus on võlgnikule kätte toimetatud. Seega loeb kolleegium TsMS § 307 lg 3 järgi selle kätte toimetatuks võlgniku väidetud 7. mail 2013. (p 8)
|
| 3-2-1-1-12
|
Riigikohus |
19.03.2012 |
|
Kui kohtule esitatakse samas dokumendis määruskaebus maakohtu määruse peale, millega maakohus jättis avalduse läbi vaatamata, kuna see esitati hilinenult, ja menetlustähtaja ennistamise taotlus, siis tuleb kohtul esmalt lahendada määruskaebus, milles leitakse, et nimetatud avaldus on esitatud tähtaegselt. Alles seejärel, kui kohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ning avaldus on esitatud tähtaega rikkudes ja määrus on jõustunud, tuleb hinnata menetlustähtaja ennistamise taotluse põhjendatust (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-11, p-d 10 ja 11).
Toimikus peab kajastuma menetlusdokumendi tegelik kohtusse jõudmise aeg (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 22).
|
| 3-2-1-80-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.
Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel.
Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
|
Facebook
Twitter