/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 77| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-9023/68 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.06.2019
Kohtul on tsiviilkohtumenetluse ülesandeid täites kohustus mh tagada, et kohtulahend oleks kooskõlas õigusaktide ja kohtupraktikaga ning lahendi tegemisel järgitaks kohtumenetluse üldpõhimõtteid ja menetlusõiguse norme. Samuti peab menetlus olema korraldatud viisil, mis tagab pooltele vähemalt eelduslikult võrdsed võimalused edu saavutamiseks. (p-d 11 ja 15) TsMS § 333 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise õigus esitada vastuväiteid kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti menetlussätete rikkumise kohta, aitab saavutada TsMS §-s 2 nimetatud eesmärke lahendada tsiviilasi õigesti ja kiiresti ning takistab menetlusõiguste teostamist halvas usus. (p 13) Samuti on kohtu ülesanne tagada infosüsteemi menetlust puudutavate kannete õigsus. Kui pooled on esitanud kohtule asjaolud või tõendid, millest nähtub kohtu kasutatava infosüsteemi menetlusandmete muutmine, on kohtul kooskõlas TsMS §-des 2 ja 7 sätestatuga kohustus selgitada välja kannete muutmise asjaolud, et tagada õigusemõistmisel poolte võrdne kohtlemine ja välistada võimalus, et kohus oleks või näiks erapoolik. (p 14)
2-15-17822/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.10.2018
Asjas taotles pankrotihaldur, et kohus nõuaks krediidiasutustelt kaebajate arvelduskontode väljavõtteid ja andmeid kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Maakohus kohustas kaevatava määrusega krediidiasutusi esitama haldurile kaebajate arvelduskontode väljavõtted ja andmed kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Kaebajate määruskaebust keeldus maakohus menetlusse võtmast, põhjendades seda kaebeõiguse puudumisega. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. (p 10) Tsiviilkolleegium selgitas, et kui kaebaja on isik, kes ei ole pankrotimenetluse osaline ega ka pankrotivõlgnikuga seotud isik PankrS § 19 lg 1 tähenduses, saab teda põhimõtteliselt käsitada PankrS § 22 lg 3 p-s 4 märgitud muu isikuna. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes ka PankrS §-ga 5 sätestatud kaebeõiguse eriregulatsioon. Kaebaja õigusi puudutavat määrust tuleb käsitada tema suhtes hagita asjas (krediidiasutuselt andmete nõudmine) menetlust lõpetava määrusena sarnaselt näiteks muu isiku suhtes tehtud trahvimäärusega TsMS § 45 lg 4 alusel, mille peale saab muu isik, kes ei ole menetlusosaline, esitada määruskaebuse TsMS § 48 alusel. Kui kaebaja kohta on tehtud tema õigusi riivav menetlust lõpetav määrus, on tal kaebeõigus maakohtu määruse peale üldnormi, s.o TsMS § 660 lg 3 esimese lause alusel. (p 12) Kaebajal on kaebeõigus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, kuna tulenevalt TsMS § 663 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise võimalikud alused vormilist laadi, mis takistavad määruskaebuse sisulist lahendamist. Et tegemist on selle isiku õigusi riivava (piirava) määrusega, kes ei ole olnud menetlusosaline, siis on ta määruskaebust esitades esmakordselt sisenenud kohtumenetlusse ja see on võrreldav olukorraga, mil kohtud hagi menetlusse võtmisest keelduvad. (p 13)
Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur. Halduri põhikohustused on muu hulgas võlausaldajate nõuete väljaselgitamine, pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine (PankrS § 55 lg 3 p-d 1 ja 1^1). Nende ülesannete täitmisel on halduril õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. (p 14.1) Kolleegium on varasemas praktikas käsitlenud küsimust, kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud laenu jäägi kohta. Kolleegium leidis, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-17, p 12 jj). Analoogne lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. (p 14.2) Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha. Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvesse võtta pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Pankrotimenetlusega seoses on krediidiasutus kohustatud pangasaladusena käsitatavat teavet ja dokumente andma kohtule pankrotimenetluse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta ning haldurile pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 1 p-d 1 ja 6). Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3) Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11) Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
Kohtul tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11) Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
2-16-19599/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). (p 11) Ringkonnakohus ei tohi teha lahendit tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. (p 12) Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13) Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)
Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13) Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)
2-16-3663/95 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.10.2018
Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)
Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18) Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20) Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)
Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)
Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks TsMS § 291 lg 2 võimaldab vaatluse teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega. (p 16)
Juurdepääsutasu peab ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. (p 18) Kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada. (p 20) Põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. (p 22)
Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Kohtul ei ole kohustust igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. (p 23)
2-14-18828/113 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.10.2017
Kohtul tuleb menetluse ohjamiseks kehtestada pooltele konkreetsed ja selged tähtajad avalduste ning vastuväidete esitamiseks. (p 11)
Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 14.2) Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). (p 18)
Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 14.2) Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). (p 18) PKS § 37 lg-s 3 sätestatud ühisvara jagamise reegel ei ole absoluutne ja esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida. (p 20) PKS § 34 lg 2 alusel tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. PKS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. (p 22 - 22.2) Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. ( p 27) PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka kehtiva PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29). Seda tuleb silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati. (p 28.1) Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34. (p 28.2) Arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine. Abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31). (p 28.3)
PKS § 34 lg 2 nõue on võimalik esitada kohtumenetluse ajal tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) ja selleks ei ole vajalik esitada eraldi vastuhagi. (p 21.1)
PKS § 34 lg 2 nõue on võimalik esitada kohtumenetluse ajal tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) ja selleks ei ole vajalik esitada eraldi vastuhagi. (p 21.1)
Kinnisasja ühisvaraks lugemist ei välista ühe abikaasa ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. (p 26) Kui korteri omandiõigus läks üle poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (AÕS § 641), kuid korteri omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne poolte abielu sõlmitud liisinguleping, mille pooleks oli ainult üks abikaasadest, siis tuleneb sõlmitud liisingulepingust sellele abikaasale varaline õigus enne abiellumist korteri omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulub PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvarasse. Selle õiguse olemust ei muutnud vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10). PKS1995 § 15 lg 1 järgi ei kaotanud liisingulepingu pooleks olnud abikaasa lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter liisinguvõtjast abikaasale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. (p 26-27) Korteri müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks tuleb esmalt otsustada hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri omandamiseks tehti nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab lähtuda kinnisasja omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annab sarnase aluse PKS § 34 lg 1. Liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel. (p 28.4)
Kinnisasja ühisvaraks lugemist ei välista ühe abikaasa ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. (p 26) Kui korteri omandiõigus läks üle poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (AÕS § 641), kuid korteri omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne poolte abielu sõlmitud liisinguleping, mille pooleks oli ainult üks abikaasadest, siis tuleneb sõlmitud liisingulepingust sellele abikaasale varaline õigus enne abiellumist korteri omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulub PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvarasse. Selle õiguse olemust ei muutnud vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10). PKS1995 § 15 lg 1 järgi ei kaotanud liisingulepingu pooleks olnud abikaasa lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter liisinguvõtjast abikaasale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. (p 26-27) Korteri müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks tuleb esmalt otsustada hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri omandamiseks tehti nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab lähtuda kinnisasja omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annab sarnase aluse PKS § 34 lg 1. Liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel. (p 28.4)
2-15-126568/30 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 12.10.2017
TsMS § 5 lg 1 kohaselt on hagimenetluses asjaolude kohtule esitamise kohustus ja õigus menetlusosalistel. Hagi menetlemine poolte esitatu põhjal annab kohtumenetluse pooltele võimaluse määrata, mille põhjal teeb kohus otsuse. TsMS § 5 lõikes 1 sätestatud põhimõte väljendab ja toetab tsiviilõiguse privaatautonoomiat ja tagab hagimenetluse võistlevuse. Kohus ei kogu hagimenetluses tõendeid omaalgatuslikult (p 10).
3-2-1-49-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
Ostja tõendamiskoormis ei saa professionaalse automüüjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Ka puudusest teatamisel peab vaid oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel VÕS § 220 lg 2 järgi piisavalt täpselt kirjeldama. Järelikult ei saa ostjat kohustada VÕS § 218 lg 2 järgi tõendama lisaks turbolaaduri normaalsest kiiremale kasutuskõlbmatuks muutumisele ka selle põhjust sõiduki üleandmise ajal. (p 25) VÕS § 218 lg 3 kohaldamisalasse kuulub ka garantiiremondi käigus tehtud eksimused, eeldusel, et müüja on kohustatud puuduse kõrvaldama ka seadusjärgse vastutuse järgi. Seega vastutab müüja lepingueseme puuduse eest nii juhul, kui see oli olemas asja üleandmisel, kui ka siis, kui see põhjustati garantiiremondi käigus või kui puudus jäeti garantiiremondi käigus kõrvaldamata, ehkki seda oleks saanud ja pidanud tegema. (p 25)
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb VÕS § 155 lg 2 p 2 järgi, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Kui garantiitähtaeg on möödunud ja garantiitingimused ei näe garantiiremondi korral ette garantii pikenemist üldiselt ega ka garantii korras asendatud detailidele, ei saa kohaldada VÕS § 231 lg 2 p-i 2, kui müügilepingu esemeks ei ole sõiduki detail, vaid sõiduk, ja seda garantii korras ei asendatud. (p 18-19)
Müügilepingust tulenevad ostja kulutuste (VÕS § 222 lg 5) ja kahju hüvitamise (VÕS § 115 lg 1) nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 esimese lause järgi kolme aasta jooksul asja üleandmisest. VÕS § 227 kolmanda lause järgi asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. See kehtib ka juhul, kui puudus kõrvaldatakse garantii korras. (p 27)
Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Kui ostja tugineb nõuet esitades sellele, et müüdud sõiduk on puudusega ehk müüja rikkus müügilepingut, siis oleks ebamõistlik asuda seisukohale, et kuna ostja ei väitnud sõiduki rikke põhjendusena kohe õlitussüsteemi puudulikkust, peab ta sellele tuginedes esitama uue hagi. Turbolaaduri rikke põhjused võivad olla erinevad ja igale väidetavale üksikule rikke põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi alusena määravat tähendust. Uue hagi esitamine ei oleks mõistlik ega ka kooskõlas TsMS §-ga 2, sest uue hagi raames hakkaks kohus lahendama sisuliselt sama asja. Lisaks tuleb kohtul kaaluda võimalust, et ostja on hagi alust apellatsioonimenetluses täiendanud (vt TsMS § 652 lg 3 p 2). (p 24)
3-2-1-4-17 PDF Riigikohus 29.03.2017
Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles (vt RKTKm nr 3-2-1-138-09, p 13). (p 10) TsMS § 33 lg 1 lubab kohtul aktsepteerida menetlusosalise enda või kolmanda isiku (s.o hoiatamata tõlgi) tehtud tõlget. Siiski võimaldab TsMS § 33 lg 2 kehtiv redaktsioon nõuda kohtul vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud tõlke esitamist kohtule esitatavatest võõrkeelsetest dokumentidest. TsMS § 33 lg 2 annab kohtule kaalutlusõiguse niisuguse kvalifitseeritud tõlke nõudmisel. Kohtul tuleks üldjuhul nõudagi kvalifitseeritud tõlget ja seda kindlasti siis, kui tegemist on asja lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega dokumendiga või kui tõlke vastavust algdokumendi sisule on kohtul endal raske kontrollida (nt ei valda kohtunik ise piisavalt algdokumendi keelt või sisaldab algne dokument keerulist erialateksti). (p 17)
Kostja kohtusse ilmumist tuleb Lugano 2007. aasta konventsiooni art 24 esimese lause alusel pidada üldjuhul vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Konventsioon ei sätesta seda, millal peab kostja kohtualluvuse vaidlustama. Selle kindlakstegemiseks tuleb kohaldada TsMS § 329 lg-t 2. (p 14)
3-2-1-112-16 PDF Riigikohus 23.11.2016
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22) Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16) Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)
Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17) Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18) VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18) VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14) Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
3-2-1-60-16 PDF Riigikohus 07.09.2016
Menetlusosaline võib esitada kohtu määratud viimaseks menetluskulude esitamise tähtpäevaks korraga kõigi menetluses kantud menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama, olenemata sellest, kas kohus on määranud, et esitada tuleb kõigi või üksnes viimase istungiga seotud menetluskulude nimekiri. (p 14) TsMS ei sätesta HKMS § 109 lg 1 neljandas lauses sätestatud tagajärge, mille kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sellest tulenevalt ei ole enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekirja seaduses sätestatuga võrreldes hilisema, kuid kohtu määratud viimaseks tähtpäevaks (TsMS § 176 lg 1 teine lause) esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega. (p 14) Kõigi menetluskulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks. Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist. Kuna sellest, et kohus enne kohtuistungit kantud, kuid pärast kohtuistungit esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei arvesta, saab menetlusosaline üldjuhul teada alles kohtulahendist, siis kaasneb tähtaja ennistamise taotlusega selles menetlusetapis õiguslik ebaselgus menetluskulude kindlaksmääramise kohta juba tehtud lahendi suhtes. Samuti nõuavad tähtaja ennistamise taotluse lahendamisele kuluvad toimingud (TsMS §-d 67-68) täiendavat aega ning tähtaja ennistamata jätmise määruse peale on võimalik esitada määruskaebus (TsMS § 68 lg 4 esimene lause), mis võib menetlust veelgi venitada. (p 13)
Kõigi menetluskulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks. Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist. Kuna sellest, et kohus enne kohtuistungit kantud, kuid pärast kohtuistungit esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei arvesta, saab menetlusosaline üldjuhul teada alles kohtulahendist, siis kaasneb tähtaja ennistamise taotlusega selles menetlusetapis õiguslik ebaselgus menetluskulude kindlaksmääramise kohta juba tehtud lahendi suhtes. Samuti nõuavad tähtaja ennistamise taotluse lahendamisele kuluvad toimingud (TsMS §-d 67-68) täiendavat aega ning tähtaja ennistamata jätmise määruse peale on võimalik esitada määruskaebus (TsMS § 68 lg 4 esimene lause), mis võib menetlust veelgi venitada. (p 13)
TsMS ei reguleeri juhtumit, kus apellant teatab apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks jätmise mõjuvast põhjusest pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. TsMS § 8 lg 2 alusel tuleb rakendada apellatsioonimenetluse uuendamise regulatsiooni. (p 19-20)
Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-174-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-108-13, p 9). (p 14) Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15) Riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (RKTKm nr 3-2-1-130-09, p 8), kuid TsMS § 64 lg 1 alusel saab menetlustähtaega pikendada. Kui apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu tähtpäevaks maksmata jätmise mõjuvast põhjusest teatatakse pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist, tuleb rakendada apellatsioonimenetluse uuendamise regulatsiooni. (p 19-20)
Riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (RKTKm nr 3-2-1-130-09, p 8), kuid TsMS § 64 lg 1 alusel saab menetlustähtaega pikendada. Menetlusosalise avaldust saab käsitada riigilõivu maksmise tähtaja pikendamise taotlusena TsMS § 64 lg 1 järgi, kui riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise mõjuvast põhjusest teatatakse ringkonnakohtule pärast riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja möödumist, kuid enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. (p 17)
Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma TsMS § 340^1 lg 1 alusel tähtaja riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-174-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-108-13, p 9). (p 14) Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
3-2-1-27-16 PDF Riigikohus 11.05.2016
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10) Lõpparuande kinnitamisele esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole hädavajalik kaasata kõiki võlausaldajaid, kuigi nad on sellest menetlusest iseenesest puudutatud (vt RKTKm nr 3-2-1-25-11, p-d 25-29). (p 16)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10) Jaotusettepaneku juures kontrollib kohus kulusid vaid esialgselt, et teha kindlaks, kas ei ole ilmselgeid kuritarvitusi. Jaotusettepaneku esmane mõte on määrata kindlaks jaotised suhtarvuna võlausaldajate vahel. Nii haldurid kui ka võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks. (p 11)
PankrS § 150 lg 5 ei välista määruskaebuse esitamist, kuna pankrotimenetluse lõpetamise (sh kõigi lõpparuande kinnitamisel kontrollitavate asjaolude) vaidlustamisele kehtib erikord. (p 10)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12) Kohtu kontrollikohustust halduri kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud. (p 14) Kui PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. See kehtib ka juhul, kui võlausaldajate nõusolek kulutuste tegemiseks on antud ajaliselt piiratuna. (p 15) Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
3-2-1-13-16 PDF Riigikohus 06.04.2016
Pärandaja viimane elukoht võib TsÜS § 14 lg 2 alusel olla ka üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamisel tähtsust. (p 13)
Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)
Kui notar keeldub PärS § 165 lg 2 alusel pärimismenetlust algatamast, kuna pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis, on pärijatel NotS § 41 lg 5 ja TsMS § 475 lg 1 p 15^2 alusel õigus pöörduda maakohtusse, nõudes ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. (p 10) Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). (p 11) NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama pärimismenetluse algatamata jätmise otsust. (p 15)
TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)
TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11) Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)
3-2-1-21-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 11)
Kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11; 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14). (p 11) Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 11)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on alust siis, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11, p 15; 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). (p 10)
3-2-1-18-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
TsMS § 174 lg 7 ei välista kostja vastu teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist. (p 14)
Kohus võib TsMS § 38 ja § 462 mõttest tulenevalt avalikustada kohtulahendi osas, mis ei kahjusta sama menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist. (p 17)
Omaniku õiguspärane tegevus oma vara käsutamisel ei ole kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Omandi üleandmise kokkulepped ei ole üldjuhul seadusega keelatud ega seetõttu tühised. Tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks ei ole ka see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest. Samas võib omandi üleandmise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega teise isiku tahtliku kahjustamise eesmärgi tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nimetatud sätte kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka juhul, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju. (p 10)
3-2-1-5-15 PDF Riigikohus 18.03.2015
Kinnisest asutusest vabastamise korral võib isik nõuda kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise tuvastamist, ning sellise nõude rahuldamine võib anda talle aluse esitada kahju hüvitamise nõue. Seega on puudutatud isikul kaebuse esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. (p 10) Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (TsMS § 539-1). Erinevates menetlusetappides võib isiku ära kuulata erinev kohtunik. (p 13)
Kinnisest asutusest vabastamise korral võib isik nõuda kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise tuvastamist, ning sellise nõude rahuldamine võib anda talle aluse esitada kahju hüvitamise nõue. Seega on puudutatud isikul kaebuse esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. (p 10)
3-2-1-170-14 PDF Riigikohus 18.02.2015
Kuigi TsMS § 693 lg 2 ja § 695 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna. (p 10)
TsMS § 378 lg 1 p 4 ei näe ette piirangut, mille kohaselt saaks garantii väljamaksmise hagi tagamise korras peatada üksnes juhul, kui kostja on rikkunud hea usu põhimõtet. Hagi tagamine garantii väljamaksmise peatamise teel võib olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kui hageja toetub hagiavalduses nimetatud asjaolule, tuleb kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p-d 12−13). TsMS § 378 lg 1 p 4 õigeks kohaldamiseks tuleks hagi tagamise avalduse rahuldamise korral keelata garantii alusel väljamakse tegemine, mitte garandi poole pöördumine garantiisumma väljamaksmiseks. Sellisel juhul ei mööduks hagi tagamise abinõu kehtivuse ajal garandi poole pöördumise tähtaeg. (p 11)
3-2-1-156-14 PDF Riigikohus 17.02.2015
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti. (p 14)
Kohus arvestab hagis või vastuhagis märgitud nõude suurusega. Kohus ei saa lähtuda tõendis märgitud nõude suurusest, kui seda ei ole hagis või vastuhagis muudetud. (p 12)
Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kui mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad hilinenult, kuid kohus arvestab üksnes ühe poole seisukohtadega. (p 13)
Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga. (p 11)
Kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 10)
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. (p 14)
3-2-1-43-14 PDF Riigikohus 27.05.2014
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12) Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12) Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15) Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12) Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). (p 16)
Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)
3-3-1-82-13 PDF Riigikohus 12.03.2014
Põhialused menetlusabi andmiseks sätestab HKMS § 111 lg 1. HKMS § 111 lg 1 alusel isiku majandusliku seisundi hindamise korda täpsustab TsMS § 186 lg 1. Juhul, kui isik vastab HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamise tingimustele, on HKMS § 116 lg 2 alusel kohaldatav TsMS § 186 lg 1. TsMS § 186 lg 1 ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 suhtes erinorm. (p 10) Seega tuleb menetlusabi asjaolusid kontrollida kahes osas: esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid HKMS § 112 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid (vrd määrus asjas nr 3-2-1-146-12, p 8). Kui pole HKMS § 112 lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vrd samas, p 9, ja määrus asjas nr 3-2-1-106-06, p 12). Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 alusel võib kohus arvestada ka seaduses otse nimetamata kulusid ja muid asjaolusid (määrus asjas nr 3-2-1-152-12, p 16). (p 11) HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku sissetulekutest maha arvata kohtumenetluses tasutavat riigilõivu ega kautsjoni. Riigikohus on pidanud põhjendatuks võrdsustada nimetatud mahaarvamistega analoogia korras kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (määrus asjas nr 3-7-1-3-61-12, p 10). Kuivõrd lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, ei ole riigilõivu puhul tegemist summaga, mille käsutamisõigust isikul pole. Seetõttu puudub alus seda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud mahaarvamistega võrdsustada. Juhul, kui lõivustatava avalduse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks, võib riigilõivu mahaarvamise võimaluse puudumine piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. Samuti ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isiku sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele, mis samuti võib piirata ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist. (p 12)
3-2-1-18-13 PDF Riigikohus 26.06.2013
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20). Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15) Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28) Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22) Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26) VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27) Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)

Kokku: 77| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json