https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 121| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-22-1557/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.06.2023

Sarnaselt vanglas või arestimajas kinnipeetavale mõjutab ka kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ja kinnipidamisrežiim ravi praktilist korraldust (vrd VangS §-d 52 ja 53, VSS § 269 ning VRKS § 11 lg 8) ja nii tuleb ka kinnipidamiskeskuses kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus lugeda avalik õiguslikuks. Samuti võib nii rahvusvahelise kaitse taotlejat kui ka väljasaadetavat erandjuhtudel kinni pidada arestimajas või vanglas (VSS § 19, VRKS § 36.3 lg 3). Seetõttu ei oleks põhjendatud, et paigutamise koha juhusest sõltuks see, mis kohus on pädev lahendama rahvusvahelise kaitse taotlejale või väljasaadetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlust. (p 9)

Kinnipidamiskeskuses kinni peetava välismaalase ja riigi õigussuhe, mis on seotud raviga, ei erine oluliselt kinnipeetava ja riigi suhetest tervishoiuteenuse osutamisel. (p 9)

Avalik-õiguslikuks suhteks on ka kinnipidamiskeskusesse kiirabi kutsumisega seotud vaidlused ja kõik küsimused, mis puudutavad kaebaja vastuvõttu PERH-i EMO-s, sh PERH- i töötajate käitumist. (p 9)

2-23-2831/8 PDF Riigikohtu erikogu 17.05.2023

Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid lapsevanemaga sõlmitud lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust pakkuvad isikud. Sellest lähtudes tekivad munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted. Lasteaia päevakava täpse sisustamise korral ei ole tegemist riigivõimu volituste teostamisega. (p 8)


Lapsevanema eesmärk võimaldada lapsele lõunase puhkeaja veetmist viisil, millega ei kaasneks kohustust viibida voodis võib olla õiguslikult kaitstav, kui lasteasutusel on õigusaktist või lepingust tulenev kohustus lasteaialapsele teatud kindlat tegevust pakkuda ning ta on seda kohustust rikkunud viisil, mis piirab ülemäära perekonna võimalusi kasutada lasteaiateenust (nt asetades vanemad vastu nende eelistust olukorda, kus neil tuleb laps juba alates lõunaajast lasteaiast ära tuua). (p 10)

3-22-2384/7 PDF Riigikohtu erikogu 31.01.2023

Kriminaalmenetlusega, sealhulgas kohtuotsuse täitmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Seepärast tuleb ka riigi õigusabi andmise üle otsustada maakohtul. Siiski ei lahendata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asja tsiviilkohtumenetluse korras. (p-d 4–6)


Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)

3-21-924/12 PDF Riigikohtu erikogu 11.11.2022

Kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku abi. Kinnipeetaval tekib väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla. Kannatanu ees ei vastuta ka haigla koosseisus tervishoiuteenust osutanud arst. (p-d 12–14)


Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)


Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)


    Kehtetu:

Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)

2-22-8150/6 PDF Riigikohtu erikogu 14.09.2022
    Kehtetu:

Kui avaldaja vajab riigi õigusabi haldusmenetlusest võrsunud vaidluse lahendamiseks (st esindamiseks halduskohtumenetluses), on riigi õigusabi taotluse lahendamine RÕS § 10 lg 2 järgi halduskohtu pädevuses. (p 6)

2-22-2054/8 PDF Riigikohtu erikogu 21.04.2022
3-21-3011/9 PDF Riigikohtu erikogu 28.02.2022
    Kehtetu:

Taotlus riigi õigusabi saamiseks selleks, et pöörduda EIK-i haldusasjast võrsunud vaidluse lahendamiseks, tuleb RÕS § 10 lg 31 alusel esitada halduskohtule. Erinevalt tsiviilasjadest või väärteoasjadest ei näe RÕS § 10 lg 3 alates 1. jaanuarist 2018 maakohtule taotluse esitamist ette juhul, kui tegemist on haldusmenetlusega. Analoogia alusel tuleb halduskohtumenetlusest võrsunud vaidluse korral kohaldada RÕS § 10 lg-s 31 sätestatut. RÕS § 37 lg 3 kehtib analoogselt ka halduskohtule esitatud taotluse läbivaatamisel. (p-d 4-6)

3-21-2614/14 PDF Riigikohtu erikogu 28.01.2022

Kriminaalmenetluse käigus tehtud läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu ega tsiviilkohtu pädevuses. Kriminaalasja menetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse prokuratuurile või süüteoasju lahendavale kohtule. (p-d 12 ja 13)

Kriminaalasja menetluse uuendamise otsustavad uurimisasutus ja prokuratuur, mitte kohus. Seepärast ei saa avaldaja riigi õigusabi taotlust lahendada tsiviil- ega halduskohtumenetluse korras. (p-d 14 ja 15)

2-21-6284/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.12.2021

Kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused – hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud ehk väidet on põhjendatud selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. (p 11.1)


Avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudeid on pädev lahendama halduskohus (RVastS § 17 lg 1, HKMS § 4 lg 1). Juhul kui kostja tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 6, 7 ja 8, § 1047 lg-te 1 ja 2 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja. (p 11.3)


Kui avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohase nõude avaliku võimu kandja vastu. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses. (p 11.3)

2-21-922/21 PDF Riigikohtu erikogu 29.06.2021

Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021 määrusega asjas nr 3-21-30/19 on muudetud erikogu varasemat seisukohta. Üldkogu on kokkuvõtvalt leidnud, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 10)

Eeltoodust tulenevalt määrab erikogu TsMS § 711 lg 1 esimese lause järgi, et praeguses asjas peab kinnipeetavale prillide väljastamata jätmisest tekkinud vaidluse lahendama halduskohus. (p 11)

3-21-30/19 PDF Riigikohtu üldkogu 28.06.2021

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. (p 25)

Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (EIKo nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-131). (p 26)


Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse. (p 30)


NB! Seisukoha muutus!

Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga. (p 22)

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt RKEKm nr 3-17-1076/30, p 8; RKEKm nr 3-18-1757/30, p 12; RKEKm nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause). (p 24)

Võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi. Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga.

Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt RKEKm nr 3-3-4-1-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-128-16, p 13jj).

Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. (p 27)

Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud. (p 28)

2-20-896/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.06.2020

Asjas on küsimuse all, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi (kummilindi) võimaldamata jätmise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses. (p 11)

Keskse tähtsusega on selles pädevusvaidluses küsimus sellest, kas asjas on tehtud ja vaidlustatud vangla arsti meditsiiniline otsus kummilindi kui füsioteraapilise abivahendi vajaduse kohta või on asjas tehtud ja vaidlustatud vangla haldusotsus keelduda isiklike asjade laost hagejale kummilindi väljastamisest.

Tervishoiuteenuse osutamiseks on ka meditsiinilise abivahendi kasutamise, väljastamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 8; erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 10)

Kui kinnipeetav soovib kohustada vanglat osutama tervishoiuteenust, mille üheks osaks on kummilindi väljastamise vajaduse üle otsustamine, tekib vangla ja kinnipeetava vahel tervishoiuteenuse osutamise õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted ning vaidluse peab lahendama maakohus.

Kui vangla teeb ja kinnipeetav vaidlustab meditsiinilise otsuse, põhineb pooltevaheline õigussuhe tervishoiuteenuse osutamisel (VÕS § 758 jj) ning vaidluse peab lahendama maakohus (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 12). (p 10.1) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)

Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud arsti otsusega, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast (vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu 25. septembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1076/30, p 10). (p 11)

Arsti otsustuse kummilindi kasutamise vajalikkuse kohta olemasolul väljastatakse meditsiiniline abivahend vangla laost vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ning selle üle tekkivad vaidlused tuleb VangS § 11 lg 5 järgi lahendada vaide- ja halduskohtumenetluses. (p 11.3)

2-19-5903/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)

Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat).

Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 20 alusel saab rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille puhul on ühel ajal täidetud kolm tingimust. Esialgse õiguskaitse meetmed on ajutist laadi ja edasilükkamatud ning need on võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes. Kui kas või üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei kuulu meede art 20 lg 1 kohaldamisalasse. Lisaks, kuna tegemist on erandiga kohtualluvuse reeglitest, tuleb Brüsseli II bis määruse art-t 20 tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p-d 47, 65; 23. detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p-d 38-39; 15. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-256/09, p 77).

Kohus ei saa üldjuhul lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Esialgse õiguskaitse korras ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ning ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud, kui see pole vajalik lapse heaolu ohustamise tõttu. Eelnev ei tähenda aga, et kohus ei saaks menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16690/41, p-d 13 ja 14). (p 18-21)


Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)

Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat). (p 18-21)

2-19-4463/10 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.12.2019

Hageja on esitanud VÕS § 152 alusel tagasinõude kostja (hageja märgib kostja elukohaks Suurbritannias asuva aadressi) vastu tulenevalt sellest, et ta on käendajana täitnud selles ulatuses kostja kui põhivõlgniku kohustuse krediidiandjale. VÕS § 152 järgi asub käendaja oma nõudes põhivõlgniku vastu uueks võlausaldajaks endise võlausaldaja asemele ning see ei muuda vaidlusaluse nõude olemust, kuid eeltoodust ei tulene järeldust, et käendaja omandab uue võlausaldajana põhivõlgniku (praegusel juhul tarbija) suhtes ühtlasi endise võlausaldaja (praegusel juhul äri- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja (s.o tugevama lepingupoole)) positsiooni. Praegusel juhul kasutas hageja kui uus võlausaldaja põhivõlgniku (kostja) vastu nõuet esitades oma õigusi iseenda positsioonis (st isiku positsioonis, kes ei ole äri- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja). Seega tuli kohtutel määrata hagi kohtualluvus, arvestades, et uus võlausaldaja (hageja) on esitanud nõude põhivõlgniku (kostja) vastu, kes on temaga võrdses positsioonis (nii hageja kui ka kostja on tarbijad). Eeltoodut arvestades ei kohaldu asja kohtualluvuse kindlaksmääramisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätted (kohtualluvus tarbijalepingute puhul), mis on kehtestatud tarbija kui nõrgema poole kaitseks.

Hagi kohtualluvuse saab kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 2. jao (valikuline kohtualluvus) art 7 järgi, sest hageja soovib kostja vastu maksma panna talle üle läinud krediidiandja nõuet tulenevalt kostja ja krediidiandja sõlmitud laenulepingust (tarbijakrediidilepingust), st hageja nõude alus on otseselt seotud kostja ja krediidiandja vahelise lepinguga. Laenuleping on sõlmitud krediidiandjaga, kes on Eestis registreeritud ja tegutsev äriühing, ning hagi allub Brüsseli I (uuesti sõnastatud) art 7 p 1 alap b teise taande järgi Eesti kohtutele. (p-d 9-12)

2-18-4182/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja Brüsseli I määruses (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, 17.3; vt ka 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11). (p 13)

Asjas, kus pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli sõlminud lepingu kostja või kolmanda isikuga, saab hageja Brüsseli konventsiooni art 5 lg-st 1 tulenevale kohtualluvusele lepinguid puudutavates asjades tugineda isegi siis, kui lepingu, millel nõue põhineb, olemasolu on poolte vahel vaidluse all. Kohtualluvuse üle otsustamiseks on hädavajalik, et kohus, kellele on hagi esitatud, saaks hinnata lepingu sõlmimiseks vajalike elementide olemasolu. Konventsiooni eesmärkidega ei oleks kooskõlas, kui lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse reeglite vältimiseks piisaks vaid poole vastuväitest, et temal vastaspoolega lepingulisi suhteid ei ole (vt nr C-38/81 (Effer), p 7; vt ka viidatud nr C-73/77 (Sanders), p-d 21 ja 22). (p 14)

Kui pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping, saab kohtualluvuse määramisel lähtuda ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 7. (p 16)

Kuivõrd Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 kohaselt on kohtualluvuse üle otsustamisel määrav koht, kus tuli täita asjaomane kohustus, sõltub riik, kuhu hagi esitada tuleb, sellest, mida pidada asjaomase kohustuse täitmise kohaks. Müügilepingu puhul saab selleks olla teistsuguse kokkuleppe puudumisel koht, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, samas kui käsunduslepingu puhul saab lähtuda teenuse osutamise kohast. Kui kaupade üleandmise koht ja teenuse osutamise koht ei lange kokku, ei pruugi nõuded alluda sama riigi kohtule. (p 19)

2-17-11804/175 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.

Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)


Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.

Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)


Kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral. (p 24)


Riigikohtu menetluses hüvitatakse üksnes sellise esindaja kulud, kellel on õigus kassatsioonimenetluses menetlusosalist esindada. (p 25)

2-18-18244/8 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 22.01.2019

Ülalpidamisvaidlused ei kuulu Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping) artiklite 29-32 kohaldamisalasse (p 8). Seega tuleb ülalpidamisasjades kohaldada Eesti-Vene õigusabilepingu kohtualluvuse üldnormi, s.o artiklit 21 (p 11).

3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018

Vt p 12.

Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.


Vt p 12.

Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)

3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018

Vt p-d 10 ja 11.

VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)

2-17-15114/15 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 10.05.2018

Asjaolu, et maakohus jättis hagi esialgselt ebaõigesti menetlusse võtmata ja kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud on pärast hagi esitamist muutunud, ei anna maakohtule alust anda asi TsMS § 76 lg 1 järgi üle Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale. Kohtualluvust kontrollitakse hagi esitamise seisuga (p 5).

Kokku: 121| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json