/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 78| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018
Vt p 12. Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.
Vt p 12. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)
3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018
Vt p-d 10 ja 11. VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)
2-15-2894/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). (p 10) Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Asjaolud, et hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. (p-d 11 ja 14) Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Sellest seisukohast ei saa aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte. (p 12) Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. (p 13) Kui vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ka siis, kui üheks menetlusosaliseks on riik. Kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 13) Menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10-11; 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14). (p 15) Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 14)
Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). (p 13)
Kohtul ei ole kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. (p 15)
3-17-1076/30 PDF Riigikohtu erikogu 25.09.2017
Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10)
Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10)
Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9, erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-11 ja asjas nr 3-3-4-1-12). (p 5)
3-3-4-1-17 PDF Riigikohus 03.05.2017
3-2-1-1-17 PDF Riigikohus 15.03.2017
Olukorras, kus kohtu menetluses on varaline vaidlus, pooled vaidlevad nõude suuruse üle ning kõigi nõude suuruse kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võimaldab TsMS § 233 kohtul otsustada nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 16)
Kehtiv kord sundvalduse seadmise eest tasu saamiseks on ebaselge ega taga piisavalt koormatud kinnisasja omaniku huvide kaitset. Seadus ei täpsusta, mida peab kinnisasja omanik tegema juhul, kui pooled ei jõua tasu suuruses kokkuleppele või tehnovõrgu või -rajatise omanik keeldub muul põhjusel tasu maksmisest. Kuna sundvalduse kehtivus ei sõltu seaduse järgi tasu maksmisest, ei ole kinnisasja omanikule tagatud kohest hüvitist tema omandiõiguse piiramise eest ning ta peab sundvaldusest tulenevaid piiranguid taluma enne, kui vaidlus tasu maksmise üle on lahendatud. Lisaks on problemaatiline see, et praktikas lahendatakse AÕS § 158^2 järgsed sundvalduse tasu vaidlused maakohtus, samas kui sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda halduskohtusse. Seetõttu peaks seadusandja kaaluma sundvalduse eest tasu saamise korra muutmist. Ei ole mõistlik, et ühel ajal võib toimuda sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamine halduskohtus ja tasunõude menetlus maakohtus. Mõeldav oleks sundvalduse eest tasu määramine reguleerida sarnaselt sundvõõrandamisega, kus kokkuleppe puudumise korral teeb otsuse tasu kohta haldusorgan (KASVS § 27 lg 1) ja vastavat haldusakti saab seejärel vaidlustada halduskohtus. (p 12)
3-2-1-168-16 PDF Riigikohus 22.02.2017
Patenditaotlejaga PatS § 30 lg 1 ja § 52 lg 1 tähenduses tuleb võrdsustada isik, kes taotleb patendi kehtivuse taastamist pärast kehtivuslõivu tasumata jätmist PatS § 42 lg 11 järgi. Sellise vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. (p 15) Seadusandja eesmärke ja PatS-i üldist süsteemi silmas pidades on võimalik PatS § 30 lg‑t 1 tõlgendada nii, et Patendiameti otsusega mittenõustumisel tuleb tööstusomandi apellatsioonikomisjonile kaebus esitada ka isikul, kes esitas PatS § 42 lg 11 järgi taotluse patendi kehtivuse taastamiseks. Apellatsioonikomisjoni otsusega mittenõustumisel saab selle vaidlustada maakohtus (PatS § 52 lg 2). (p 18)
3-3-4-2-16 PDF Riigikohus 21.06.2016
Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel on võimalik lähtuda sellest, et maksunõuete tunnustamise vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ei pruukinud enne RKÜK otsust asjas nr 3-2-1-82-14 olla menetlusosalistele selged. Üldkogu ei selgitanud, mis saab üldkogu otsuse tegemise ajal maakohtu menetluses olevatest maksuhalduri nõuetest. (p 13)
3-2-1-26-16 PDF Riigikohus 11.05.2016
Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)
VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)
Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)
Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19) VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20) Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)
TsMS § 551 lg 1 ja § 378 lg 3 p 7 alusel ei saa kohus asendada tsiviilasja lahendades kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse nõusolekut, mis on VangS § 54 lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada. (p 18) Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)
3-2-1-178-15 PDF Riigikohus 28.03.2016
Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13) Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13)
Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13) Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13) Kui isikule on otsuse alusel raha välja makstud, ei ole tegemist õiguse lõpliku realiseerimise või isikule peale pandud kohustuse täitmisega HMS § 61 lg 2 mõttes. Ka pärast väljamakse tegemist on otsusel tuvastuslik mõju ja praktiline tähendus, kuna sellega on loodud raha maksmise õiguslik alus. (p 19)
Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13) Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13) Maakohus saab kontrollida, kas haldusakt, millega haldusorgan tunnistab kehtetuks raha maksmise aluseks olnud haldusakti, on: •isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud; •haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud või halduskohtu poolt tühistatud; •kehtivusaja kaotanud (kui on tähtajaline haldusakt); •realiseeritud või sellest tulenev kohustus täidetud. (p 18.1)
Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. (p 14) Maakohus saab kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte. (p 16)
Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. (p 14) Maakohus saab kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte. (p 16) Maakohus saab kontrollida, kas haldusakt, millega haldusorgan tunnistab kehtetuks raha maksmise aluseks olnud haldusakti, on: •isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud; •haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud või halduskohtu poolt tühistatud; •kehtivusaja kaotanud (kui on tähtajaline haldusakt); •realiseeritud või sellest tulenev kohustus täidetud. (p 18.1)
Selgitamiskohustuse täitmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, kuna selgitamata jätmise tagajärjest sõltub suure tõenäosusega hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine. (p 21)
3-2-1-155-15 PDF Riigikohus 16.12.2015
Avalik-õigusliku kohustuse sissenõudmine tsiviilkohtumenetluses ilma seaduses sätestatud volitusnormita ei ole lubatud. Vaidlusaluse õigussuhte iseloomu kindlakstegemisel tuleb lähtuda esitatud nõudest ja alusest (vt Riigikohtu 16. juuni 2011. a määrus kohtuasjas nr 3-2-4-2-11, p 11). (p 9) Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vahel. Riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe ei sarnane oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. See, et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud, ei anna alust esitada koolituskulude hüvitamise nõuet tsiviilkohtumenetluse korras. (p 10-11)
Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vahel. Riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe ei sarnane oma olemuselt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. See, et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud, ei anna alust esitada koolituskulude hüvitamise nõuet tsiviilkohtumenetluse korras. (p 10-11)
3-2-1-82-14 PDF Riigikohus 12.05.2015
Kuna maksunõue tekib avalik-õiguslikus suhtes, on ka maksuvaidlus olemuselt avalik-õiguslik. (p 19) Alates 1. jaanuarist 2010 hakkasid kehtima PankrS § 35 lg 1 p 61 ning § 104 lg 3, millega toodi pankrotiseadusesse kohustus võlgnikul pöörduda halduskohtusse, mis näitab seadusandja tahet kalduda kõrvale reeglist allutada kõik pankrotimenetluse vaidlused maakohtule. Kui lähtuda kehtiva PankrS § 104 lg-st 3, siis tuleb võlgnikul selleks, et haldusakt ei omandaks täitedokumendi tähendust, vaidlustada see halduskohtus. Kui leida, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast 1. jaanuari 2010, peaks riik juhul, kui mõni võlausaldaja vaidleb maksunõudele vastu, esitama hagi nõude tunnustamiseks maakohtusse. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus samal ajal vaieldakse sama maksunõude üle võlgniku kaebuse alusel PankrS § 104 lg 3 kohaselt halduskohtus ning riigi hagi alusel võlausaldaja vastu maakohtus. See võib kaasa tuua aga vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama maksunõude osas erinevale tulemusele. Vastuoluline praktika võib kujuneda ka seetõttu, et maksuotsus, mida vaidlustatakse ja menetletakse halduskohtus ja mille kohta tehakse halduskohtu otsus enne pankrotimenetlust, loetakse PankrS § 103 lg-st 4 tulenevalt tunnustatuks kaitsmiseta, samas kui pankrotimenetluses esitatud maksunõuet, mille kohta ei ole tehtud halduskohtu otsust, tuleb menetleda hagi korras maakohtus. Selline olukord ei oleks ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik, kuna tekitaks suure tõenäosusega veelgi menetluskulusid ja suurendaks kohtute töökoormust. Arvestades eeltoodut, viitavad üldkogu arvates seadusemuudatused sellele, et seadusandja soovis alates 1. jaanuarist 2010 kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikorra, st et vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada halduskohtus, kuid realiseeris kavandatu osaliselt, seda täpsemalt selgitamata. Üldkogu leiab, et sama maksunõude üle vaidluse lahendamisel ühel juhul halduskohtus ja teisel juhul maakohtus ei ole mõistlikku põhjendust. Nii menetlusökonoomilistel kaalutlustel kui ka õiguskindlama praktika kujundamise huvides on, et vaidlused maksunõude tunnustamise üle pankrotimenetluses lahendataks halduskohtus, kus lahendatakse maksuvaidlusi igapäevaselt halduskohtumenetluses kehtivate normide ja põhimõtete järgi ning rakendades vastavaid materiaalõiguslikke norme. Maksuvaidluse lahendamine halduskohtus tagab eelduslikult õigusvaidluse kiirema lahendamise, kohtumenetluse vastavuse õigussuhte erisustele ja ühtse kohtupraktika väljakujunemise. (p 21)
Kui maksuotsus kui haldusakt tehakse pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksude kohta, on tegemist massikohustusega PankrS § 148 lg 1 p 3 mõttes. PankrS § 148 lg 1 p 3 kohaselt on massikohustuseks mh võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksud. Tulenevalt PankrS §-dest 146 ja 149 ei tule massikohustusi tunnustada. (p-d 23, 24) Kuigi PankrS § 103 lg 4 ei sisalda lauset, et tunnustatuks loetakse ka avalik-õiguslik nõue, mille aluseks oleva haldusakti vaidlustamistähtaeg on möödunud, võib üldkogu arvates HMS § 60 lg-t 2 ja § 61 lg-t 2 tõlgendada koostoimes PankrS § 103 lg-ga 4 selliselt, et kehtivat maksuotsust, mille vaidlustamise tähtaeg on võlgniku jaoks pankroti väljakuulutamise ajaks möödunud, võlgnik, pankrotihaldur ega võlausaldaja vaidlustada ei saa ning sellises maksuotsuses sisalduv maksunõue tuleb lugeda pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks. (p 25) Olukorras, kus maksuotsus kui haldusakt tehakse enne pankroti väljakuulutamist tekkinud asjaolude alusel (maksunõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist) ja enne pankroti väljakuulutamist, kuid pankroti väljakuulutamise ajaks ei ole veel maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg võlgniku jaoks möödunud, ning olukorras, kus maksuotsus kui haldusakt tehakse enne pankroti väljakuulutamist tekkinud asjaolude alusel (maksunõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist) pärast pankroti väljakuulutamist (nagu tehti praeguses asjas), ei ole maksuotsuse kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg võlgniku jaoks veel möödunud ja sellest tulenevalt on nii võlgnikul kui ka pankrotihalduril ja võlausaldajal õigus maksuotsust vaidlustada. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p-st 61 tuleneb seega, et juhul, kui maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg pole veel pankroti väljakuulutamise ajaks võlgniku jaoks möödunud, peatub see tähtaeg pankroti väljakuulutamisega. PankrS § 104 lg-st 3 tulenevalt hakkab maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg edasi kulgema võlgniku poolt maksuotsusele vastuväite esitamisest. See kehtib kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel tuleb üldkogu arvates tõlgendada PankrS § 104 lg-t 3 selliselt, et nimetatud sättes mõeldakse vastuväite esitamise all vastuväite esitamist nõuete kaitsmise koosolekul, sõltumata sellest, kas võlgnik on varem maksuotsusele vastuväite esitanud või mitte. Seega saab võlgnik pärast pankroti väljakuulutamist esitada PankrS § 104 lg 3 järgi kaebuse halduskohtusse ühe kuu jooksul alates nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite esitamisest. Maksunõude maksmapanek (kaitsmine) pankrotimenetluses eeldab seda, et maksuhaldur on sõltuvalt asjaoludest teinud maksukohustuslasele (võlgnikule) kas MKS § 95 lg 1 kohaselt maksuotsuse või MKS § 129 lg 1 kohaselt maksuvõla tasumise korralduse. Teisiti ei ole see ka juhul, kui maksunõuet tahetakse maksma panna pärast maksuvõlglase suhtes pankrotimenetluse algatamist ja pankroti väljakuulutamist. (p 26) Lisaks võlgnikule saab maksunõuet, mille maksuhaldur on pankrotimenetluses tunnustamiseks esitanud, vaidlustada ka pankrotihaldur ja teised võlausaldajad. Maksunõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud pankrotihaldurit ja võlausaldajat tuleb pankrotimenetluses vastuväite esitamisest alates käsitada kui muud isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Seejuures algab HKMS § 46 lg-s 1 kehtestatud 30-päevane tähtaeg maksuotsuse (või maksuvõla tasumise korralduse) tühistamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks päevast, mil nad esitavad maksunõudele vastuväite nõuete kaitsmise koosolekul. Kui nõudele vastu vaielnud võlausaldaja või pankrotihaldur märgitud tähtaja jooksul halduskohtusse ei pöördu, siis loetakse see nõue tunnustatuks PankrS § 103 lg 8 alusel. (p 27) Võlgnik, pankrotihaldur ja võlausaldaja saavad esitada vastuväite maksunõudele hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 93 lg-st 1 tulenevalt on maksuhalduril kohustus hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatada haldurile enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksunõuetest võlgniku vastu. Haldurile maksunõudest teatamine tagab ka selle, et teised võlausaldajad saavad õigel ajal maksunõudest teada ja soovi korral esitada maksunõudele vastuväiteid nii kirjalikult kui ka nõuete kaitsmise koosolekul (PankrS §-d 100 ja 103). Selleks, et võlgnikule, pankrotihaldurile ja teistele võlausaldajatele oleks tagatud reaalne võimalus vaidlustada maksunõue halduskohtus, peab maksuotsus (või maksuvõla tasumise korraldus) olema tehtud ja esitatud pankrotihaldurile hiljemalt nõuete kaitsmise koosoleku toimumise ajaks. Kui maksuotsus (või maksuvõla tasumise korraldus) esitatakse hiljem, tuleb juhinduda PankrS §-s 102 sätestatust, kusjuures võlausaldajate üldkoosoleku otsust maksunõude esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta saab vaidlustada maakohtus. Juhul, kui maksuotsust (või maksuvõla tasumise korraldust) vaidlustavad nii võlgnik, haldur kui ka võlausaldaja(d), siis on otstarbekas halduskohtul need kaebused liita nende ühiseks menetlemiseks (HKMS § 48 lg 1). Maksuotsuse (või maksuvõla tasumise korralduse) peale pankrotimenetluse ajal esitatud kaebuse lahendamisel peab halduskohus juhul, kui ta otsustab jätta kaebuse rahuldamata ja maksuotsuse muutmata, määrama vastava taotluse esitamisel ka maksunõude rahuldamisjärgu. (p 28)
3-3-4-1-15 PDF Riigikohus 24.03.2015
Linna vara üürilepingu alusel kasutada andmise eelduseks on mitmete avalik-õiguslike toimingute tegemine, millele järgneb üürilepingu sõlmimine. Üürileping on tsiviilõiguslik leping, millega tekib poolte vahel eraõiguslik suhe. Üürilepingu ülesütlemise ja pikendamise üle käiv vaidlus on olemuselt tsiviilõiguslik, hoolimata sellest, et eluruumi üürileandjaks on kohaliku omavalitsuse üksus. (p 11) Üürilepingu ülesütlemine ega pikendamisest keeldumine ei vabasta kohalikku omavalitsusüksust avalik-õiguslikust kohustustust hädas olevale isikule eluruumi tagamisel. Kui omavalitsusüksus rikub seda kohustust, on isikul õigus pöörduda rikkumise vaidlustamiseks halduskohtusse. (p 13)
3-2-1-26-14 PDF Riigikohus 14.04.2014
TMS § 43 lg 1 kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selle sätte eesmärk on kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lg 3). (p 16) Enampakkumisest saadud raha laekumist kohtutäituri ametialasele kontole ei saa vaadelda kui millegi saamist kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. (p 15)
Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. (p 12) Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Kohtutäituril täitemenetluse korraldajana ei teki üldjuhul rahalisi kohustusi sissenõudja ees. Ka asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on viivitusintress (viivis) aga ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega. (p 13)
KTS § 9 lg 8 kohaselt vaatab kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohus. Seega on sisult avalik-õigusliku vaidluse lahendamine antud tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, vt selle kohta ka Riigikohtu erikogu 13. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-4-11). (p 11)
Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika). (p 14)
3-2-1-155-13 PDF Riigikohus 19.02.2014
Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19). (p 15) Muud isikud ei saa puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. See ei takista siiski puudutatud isiku lähedase esitatud määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist. (p 17) Isik ei saa esitada tsiviilkohtumenetluses hagita menetluses maakohtule avaldust tuvastamaks tema kohtuvälise kinnipidamise ebaseaduslikkust. Ta saab taotleda ringkonnakohtult (tagantjärgi) üksnes maakohtu määruse õigusvastasuse tuvastamist. (p 28) Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tehtud maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Kontroll ei hõlma tegelikult tehtud ravitoimingute põhjendatust ega seaduslikkust ega isikule kohaldatud ravi kvaliteeti ja sellest tingitud võimalikke negatiivseid tagajärgi. (p 58)
Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24) Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25) Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35) Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3) Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2) Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4) Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40) Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56) Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)
Vt Riigikohtu 19.02.2014.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13.
Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. (p 24) Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on halduskohtu pädevuses. (p 28)
3-2-4-1-13 PDF Riigikohus 18.11.2013
Isiku KarS § 86 lg 1 alusel sundravile paigutamisel tekib nii avalik-õiguslik suhe kui ka eraõigussuhe. Isiku psühhiaatrilisele sundravile paigutamine ning ta seal hoidmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Sundravil viibivale isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel eraõiguslikus suhtes. (p 7) Statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivale isikule keelatud asjade loetelu on sätestatud PsAS §-s 91. Tegemist on üldsättega, mis kehtib statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivatele isikutele sõltumata sellest, kas nad viibivad seal vabatahtlikult või enda tahtest olenematult. Tahtevastaselt statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva isiku asjade valdamise piiramine kui omandiõiguse piirang tuleneb eelkõige tervishoiuteenuse osutamise olemusest ning seega eraõigussuhtest. (p 8) Statsionaarsel ravil viibiva isiku elamis- ja olmetingimuste tagamine on hõlmatud VÕS § 758 lg 1 teise lausega. (p 9)
3-2-1-189-12 PDF Riigikohus 18.02.2013
Riigihanke pakkujalt tagatise nõudmine, selle tagastamine, tagastamata jätmine ja realiseerimine on osa riigihankest. Riigihanke raames tekkinud vaidluste lahendamiseks sätestavad RHS 7. ptk ja HKMS 28. ptk erikorra. Seega on ka tagatise realiseerimise vaidlustamine hankemenetluse osa. Vaidlust ei muuda eraõiguslikuks garantii eraõiguslik iseloom. Lepinguliste läbirääkimiste reegleid ettenägev hankemenetlus on kuni hankelepingu sõlmimiseni seadusega erandlikult allutatud avalikule õigusele ja halduskohtumenetluse reeglitele. Hankemenetlusest tulenevate vaidluste lahendamine on HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevuses. Tegemist ei ole TsMS § 1 mõttes tsiviilasjaga, mille lahendamine kuuluks maakohtu pädevusse. Sarnaselt garantii realiseerimise lubatavuse küsimuse hindamisega on halduskohtu pädevuses ka hageja nõue kostja vastu garantii alusetu realiseerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
3-2-1-164-11 PDF Riigikohus 22.02.2012
Hagi kvalifitseerimine tähendab hageja nõude õigusliku aluse määramist lähtuvalt sellest, mis asjaoludele on hageja soovinud hagiavalduses tugineda. Hageja nõude kvalifitseerimine kõigi astmete kohtute ülesanne, sõltumata sellest, kuidas pooled ja alama astme kohtud on hagi kvalifitseerinud ja kas pooled on hagi kvalifikatsiooni vaidlustanud. Kohtud ei pea arvestama hagiavalduses esitatud seisukohaga nõude kvalifitseerimise vaid peavad ise selgitama, missugustele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Sama kehtib ka siis, kui hageja on oma nõude asjas esitatud asjaolusid arvestades vääralt kvalifitseerinud ja kostja on sellega nõus. Riigikohus peab TsMS § 688 lg 2 järgi hageja nõude õigesti kvalifitseerima. (p 12)
Hoolimata sellest, et riigivara võõrandamise korral on era- ja avalik-õiguslikud suhted omavahel põimunud, saab poolte vahel tekkinud õigussuhet käsitada eraõigusliku suhtena (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-00, p 11 ja Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi erikogu 20. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 17). (p 15)
VÕS § 1028 lg 1 kohaldub soorituse teinud ja soorituse saanud isiku vahelises suhtes (sooritussuhe), välja arvatud VÕS §-des 1030 ja 1031 sätestatud erandid. (p 13)
3-2-4-3-11 PDF Riigikohus 06.12.2011
Riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamine on HKMS § 6 lg 3 p-s 3 nimetatud avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemise taotluse lahendamise raames halduskohtu pädevuses.
3-2-4-2-11 PDF Riigikohus 16.06.2011
Kui kaebuses sisaldub nõue avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks, tuleb vaidlusaluse õigussuhte iseloomu kindlakstegemisel lähtuda kaebuse nõudest ja alusest. Kui kaebuses väidetud avalik-õiguslikku suhet tegelikult ei eksisteeri, ei muutu vaidlus tsiviilõiguslikuks. Kaebuse aluseks oleva suhte puudumisel tuleb kaebus jätta rahuldamata, mitte tagastada.

Kokku: 78| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json