/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-4182/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.09.2019
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja Brüsseli I määruses (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, 17.3; vt ka 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11). (p 13) Asjas, kus pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli sõlminud lepingu kostja või kolmanda isikuga, saab hageja Brüsseli konventsiooni art 5 lg-st 1 tulenevale kohtualluvusele lepinguid puudutavates asjades tugineda isegi siis, kui lepingu, millel nõue põhineb, olemasolu on poolte vahel vaidluse all. Kohtualluvuse üle otsustamiseks on hädavajalik, et kohus, kellele on hagi esitatud, saaks hinnata lepingu sõlmimiseks vajalike elementide olemasolu. Konventsiooni eesmärkidega ei oleks kooskõlas, kui lepinguid puudutavate asjade kohtualluvuse reeglite vältimiseks piisaks vaid poole vastuväitest, et temal vastaspoolega lepingulisi suhteid ei ole (vt nr C-38/81 (Effer), p 7; vt ka viidatud nr C-73/77 (Sanders), p-d 21 ja 22). (p 14) Kui pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping, saab kohtualluvuse määramisel lähtuda ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 7. (p 16) Kuivõrd Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 kohaselt on kohtualluvuse üle otsustamisel määrav koht, kus tuli täita asjaomane kohustus, sõltub riik, kuhu hagi esitada tuleb, sellest, mida pidada asjaomase kohustuse täitmise kohaks. Müügilepingu puhul saab selleks olla teistsuguse kokkuleppe puudumisel koht, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, samas kui käsunduslepingu puhul saab lähtuda teenuse osutamise kohast. Kui kaupade üleandmise koht ja teenuse osutamise koht ei lange kokku, ei pruugi nõuded alluda sama riigi kohtule. (p 19)
2-17-15114/15 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 10.05.2018
Asjaolu, et maakohus jättis hagi esialgselt ebaõigesti menetlusse võtmata ja kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud on pärast hagi esitamist muutunud, ei anna maakohtule alust anda asi TsMS § 76 lg 1 järgi üle Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale. Kohtualluvust kontrollitakse hagi esitamise seisuga (p 5).
2-16-19080/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.03.2018
Kui menetlusosalised on Vene Föderatsiooni kodanikud (Eesti-Vene õigusabilepingu art 1), siis on täidetud Eesti-Vene õigusabilepingu kohaldamise tingimused ja kohtualluvust tuleb kontrollida Eesti-Vene õigusabilepingu mitte Euroopa Liidu määruste või TsMS sätete alusel. Seda põhjusel, et Eesti-Vene õigusabileping kui Eesti Vabariigi enne Euroopa Liiduga liitumist nn kolmanda riigiga (Vene Föderatsioon) sõlmitud välisleping on prioriteetne nii riigisiseste seaduste kui ka Euroopa Liidu õigusaktide ees. (p 8)
2-16-4631/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.12.2017
Eesti kohus ei ole pädev lahendama nõudeid ebaõigete andmete ümberlükkamise ja hageja õigusi rikkuvate kommentaaride eemaldamiseks ainuüksi seetõttu, et vastav teave oli või on Eestis interneti kaudu kättesaadav. (p 14) Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juriidiline isik, kelle õigusi on väidetavalt rikutud internetis ebaõigete andmete avaldamisega ning tema kohta käivate kommentaaride eemaldamata jätmisega, võib andmete ümberlükkamise, kommentaare eemaldama kohustamise ning internetis ebaõigete andmete avaldamise tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamise nõuetega pöörduda kogu temale tekitatud kahju osas selle riigi kohtute poole, kus on tema huvide kese. (p 16) Juriidilise isiku huvide keskme kindlaksmääramisel on määrava tähendusega, kus isik teeb kogu või suurema osa oma majandustegevusest ning kus tal on seetõttu kõige tugevam maine äritegevuses. Kui juriidiline isik teeb suurema osa oma tegevusest muus liikmesriigis, kui on tema registrijärgse asukoha liikmesriik, tuleb eeldada, et selle juriidilise isiku maine äritegevuses on teiste liikmesriikidega võrreldes kõige tugevam just selles liikmesriigis. (p 18)
3-2-1-7-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
Eesti kaubamärgist tulenevalt esitatud nõuded on hinnatavad lepinguvälise kahju hüvitamise nõuetena Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kontekstis, kuigi Eesti õiguse kohaselt võib rahaliste nõuete näol olla tegu alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 raames tuleb lepinguvälist kahju sisustada autonoomselt määruse kontekstis (vt nt Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. a otsus asjas nr C-334/00 (Tacconi), p-d 19 ja 21; 13. märtsi 2014. a otsus asjas nr C-548/12 (Brogsitter), p-d 18 ja 20). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab termin „lepinguväline kahju" selle sätte tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud" (vt nt Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. a otsus asjas nr C-189/87 (Kalfelis), p-d 16˗18; nr C-548/12 (Brogsitter), p 20; 21. aprilli 2016. a otsus asjas nr C-572/14 (Austro-Mechana), p 32). Kuigi Brüsseli I bis määrus ei reguleeri eraldi alusetust rikastumisest tulenevate nõuete kohtualluvust, sarnanevad rikkumiskondiktsioonist tulenevad nõuded olemuslikult kahju hüvitamise nõuetele, mistõttu on põhjendatud lugeda need hõlmatuks määruse art 7 p-ga 2 (sellist seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses, vt S. Leible, art 7, rn 112. - T. Rauscher (Hrsg). Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR. Kommentar. Band I Brüssel Ia-VO. 4 Aufl. Verlag Dr. Otto Schmidt 2016). Ka rikkumisest hoidumise nõuded on hõlmatud Brüsseli I bis määruse art 7 p-ga 2 (vt ka Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr C-167/00 (Henkel), p-d 46 ja 48; 5. veebruari 2004. a otsus asjas nr C-18/02 (DFDS Torline), p-d 27 ja 33). (p 17.3.) Olukorras, kus isik tugineb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele ja seega oma Eestis kehtiva kaubamärgi kahjustamisele, on võimaliku kahju tekkimise paik Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses Eestis. Kahju või selle tekkimise oht saab tuleneda näiteks asjaolust, et Eestis väidetavalt turustatakse, sh müüakse ja reklaamitakse tooteid, mis rikuvad isiku Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi. See, kas isiku kaubamärki ka tegelikult on rikutud, selgub alles hagi sisulisel läbivaatamisel (vt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-523/10 (Wintersteiger), p 26; nr C-170/12 (Pinckney), p 40). (p 28)
Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt RKTKm nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt RKTKm nr 3-2-1-179-14, p 12). (p 29.1.-29.2.) Kui kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks. (p 29.3.)
Ehkki lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik põhjuslik seos kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse vahel, ei kontrollita põhjuslikku seost juba kohtualluvuse üle otsustamise käigus. Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). (p 29) Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt RKTKm nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt RKTKm nr 3-2-1-179-14, p 12). (p 29.1.-29.2.) Kui kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks. (p 29.3.) Hagi menetlusse võtmist, sh kohtualluvuse üle otsustamist ei saa seada sõltuvusse sellest, kas kostja vastutab hageja nõude eest või mitte, sh kas hagi on esitatud õige kostja vastu (vrd RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-2-16, p 22). Tegemist on küsimusega hagi põhjendatusest, mis tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. (p 29.4.)
3-2-1-4-17 PDF Riigikohus 29.03.2017
Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles (vt RKTKm nr 3-2-1-138-09, p 13). (p 10) TsMS § 33 lg 1 lubab kohtul aktsepteerida menetlusosalise enda või kolmanda isiku (s.o hoiatamata tõlgi) tehtud tõlget. Siiski võimaldab TsMS § 33 lg 2 kehtiv redaktsioon nõuda kohtul vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud tõlke esitamist kohtule esitatavatest võõrkeelsetest dokumentidest. TsMS § 33 lg 2 annab kohtule kaalutlusõiguse niisuguse kvalifitseeritud tõlke nõudmisel. Kohtul tuleks üldjuhul nõudagi kvalifitseeritud tõlget ja seda kindlasti siis, kui tegemist on asja lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega dokumendiga või kui tõlke vastavust algdokumendi sisule on kohtul endal raske kontrollida (nt ei valda kohtunik ise piisavalt algdokumendi keelt või sisaldab algne dokument keerulist erialateksti). (p 17)
Kostja kohtusse ilmumist tuleb Lugano 2007. aasta konventsiooni art 24 esimese lause alusel pidada üldjuhul vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Konventsioon ei sätesta seda, millal peab kostja kohtualluvuse vaidlustama. Selle kindlakstegemiseks tuleb kohaldada TsMS § 329 lg-t 2. (p 14)
3-2-1-1-16 PDF Riigikohus 16.03.2016
Olukorras, kus erinevate tsiviilasjade raames menetletakse Eesti kohtus nii lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust kui ka lapseröövi avaldust, tuleks kohtul lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust menetlevas tsiviilasjas kaaluda menetluse peatamist TsMS § 356 lg 1 alusel. Kui kohus menetlust TsMS § 356 lg 1 alusel ei peata, võib tekkida olukord, kus ühe tsiviilasja menetluses loeb Eesti kohus lapse harilikuks viibimiskohaks Eesti, teise tsiviilasja menetluses aga teise riigi. Seega tekib vastuoluliste lahendite oht. (p 17)
Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12) Rahvusvaheline kohtualluvus lapse hooldusõiguse asjades (mh lapsega suhtlemise asjades) Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel määratakse EL määruse nr 2201/2003 art 1 lg 1 lit b ja lg 2 lit a järgi sellest määrusest lähtudes (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 16). (p 13) Kui laps viiakse ära teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis (vt RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 22). (p 15)
Kohus võib keerulistes küsimustes lapse viibimiskoha kohta määrata lapsele esindaja TsMS § 219 lg 2 alusel ka juba avalduse menetlusse võtmise staadiumis. (p 18)
Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks saab pidada olukorda, kus kohus jätab lapse hariliku viibimiskoha määramisel ja tema püsivalt elama asumise õiguspärasuse hindamisel tuvastamata mitmed olulised asjaolud ning tähelepanuta avaldaja väited ja asjas esitatud tõendid. (p 16)
3-2-1-176-15 PDF Riigikohus 16.02.2016
Eesti kohus saab tagada välisriigis esitatud hagi eelkõige siis, kui vara, mille suhtes tagamisabinõu kohaldamist taotletakse, asub Eestis. Eelnev on põhjendatav sellega, et just kohus, kelle tööpiirkonnas asub vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse, on kõige sobivam hindama tagamisabinõu kohaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu 17. novembri 1998. a otsus kohtuasjas nr C-391/95, Van Uden Maritime BV, tegutseb ärinime Van Uden Africa Line all versus Kommanditgesellschaft in Firma Deco-Line jt, p 39). (p 10) Eesti kohus võib vaidlustes, kus põhikohtuasja lahendab Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse kohaselt mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi kohus, hagi tagada siiski vaid juhul, kui esineb nn tegelik ühendav seos tagamisabinõu ja kohtu tööpiirkonna (Eesti) vahel. Selline ühendav seos esineb nt juhul, kui Eestis asub vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse - sellisel juhul saab Eesti kohus hagi tagada TsMS § 382 lg 3 alusel. Muul juhul võib Eesti kohus hagi tagada TsMS § 377 lg 6 alusel juhul, kui vara, mille suhtes tagamist taotletakse, asukohta on raske või keeruline kindlaks teha, kuid taotletaval tagamisabinõul on siiski Eestiga tegelik ühendav seos. Olukord, kus hagi tagamist võiks otsustada mis tahes liikmesriigi kohus, millele põhivaidlus ei allu, rikuks kostja õiguskindlust, kes Brüsseli I uuesti sõnastatud määruse eesmärkide kohaselt peab saama mõistlikult ette näha, millises kohtus peale tema alalise elukohariigi kohtu peab ta veel olema valmis oma huve menetluses kaitsma. (p 10) Kui varaks, mille suhtes hagi tagamise abinõu kohaldamist taotletakse, on välisriigi äriühingu aktsiad, mis ei ole kantud avalikku registrisse, siis saab nende asukoha kindlaks määrata äriühingu asukoha järgi ja nende asukoht ei olene sellest, kus osanike või aktsionäride nimekiri füüsiliselt asub. Eelnimetatud juhul ei ole TsMS § 377 lg 6 mõttes tegu olukorraga, kus vara asukohta ei saa ilma suurte raskusteta kindlaks määrata. (p 11)
3-2-1-98-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
3-2-1-179-14 PDF Riigikohus 31.03.2015
TsMS § 75 lg 1 esimese lause alusel tuleb rahvusvahelist kohtualluvust kontrollida ka menetluse kestel, kui selgub, et kostja ei pruugi elada Eestis. TsMS § 423 lg 1 p 13 võimaldab jätta hagi läbi vaatamata, kui asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt Eesti kohtule. (p 10) TsMS § 423 lg 1 p 8 kohaldamise põhiline juhtum on see, kui kohus keeldub TsMS § 317 lg 6 alusel menetlusdokumenti väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamast. (p 11) Kui tarbijast kostja elukohta üheski liikmesriigis ei suudeta tuvastada, võib kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast elukohast, kui hageja loobus oma alalisest elukohast enne tema vastu hagi esitamist (Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10, Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner). (p 13) Hagejal ja kohtul tuleb hinnata Eestis tehtava tagaseljaotsuse tunnustamise ja täidetavuse tõenäosust teises liikmesriigis. Kui TsMS-s sätestatud eeldused dokumendi väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisega kättetoimetamise kohta ei ole Brüsseli I määruse mõttes piisavad, tuleks eelistada hagi läbi vaatamata jätmist. (p 15) Hagejale tuleb selgitada riski, et tema kasuks tehtavat tagaseljaotsust ei pruugi olla võimalik teises Euroopa Liidu liikmesriigis tunnustada ega täita. Kui hageja soovib siiski tagaseljaotsuse tegemist, tuleb sellest soovist üldjuhul lähtuda. (p 16)
3-2-1-14-15 PDF Riigikohus 17.03.2015
Nagu nähtub konventsiooni artikli 15 punkti b) ingliskeelsest tekstist, peab ka osamaksudena tasutav laen olema selle sätte tähenduses antud kaupade müügi rahastamiseks („a contract for a loan repayable by instalments, or for any other form of credit, made to finance the sale of goods"). (p 9)
3-2-2-2-14 PDF Riigikohus 03.12.2014
Maakohtu selgituses avaldajale on viidatud, et maksekäsk toimetati võlgnikule kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 28. augustil 2011. Kolleegiumile ei ole teada, miks maksekäsk avalikult kätte toimetati, ega ole võimalik kontrollida ka TsMS § 317 eelduste täitmist. Seega ei saa kolleegium lugeda maksekäsku avaliku kättetoimetamisega võlgnikule kätte toimetatuks. (p 9)
Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15) Teadvalt valeandmetel põhineva maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega võib kaasneda kriminaalvastutus (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24). Lisaks võib sellise lahendiga teisele isikule kahju tekitamist pidada mh heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitamiseks võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 13)
Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15)
Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik vastuväidet põhjendama (TsMS § 485 lg 2 teine lause). (p 13)
Asja materjalide kohaselt toimetati makseettepanek kätte võlgniku emale. Seda saab TsMS § 322 lg 1 alusel lugeda võlgnikule kättetoimetamiseks üksnes juhul, kui tegu oli võlgniku eluruumiga (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-13, p 11). (p 8) Võlgniku väitel sai ta makseettepanekust ja maksekäsust teada 20. aprillil 2014, kui tema esindaja avas need dokumendid e-toimiku süsteemi vahendusel (tl 2 pöördel). Avaldaja ei ole ka seda väidet vaidlustanud. Muid andmeid kolleegiumil makseettepaneku ega maksekäsu kättetoimetamise kohta ei ole. Seega on alust lugeda makseettepanek ja maksekäsk kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 (või ka TsMS § 3111 lg 3) alusel 20. aprillil 2014. (p 10)
TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega kolleegiumi arvates sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul. Sellist järeldust kinnitab ka TsMS § 704 lg 3 teine lause, mille kohaselt teistmisavalduse maksimumtähtaeg kümme aastat on sama nii TsMS § 702 lg 2 p 2 kui ka 3 alusel. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud (TsMS § 702 lg 2 p 2) või esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega lahendi kättetoimetamisest võlgnikule. Isegi kui maksekäsu avalik kättetoimetamine lugeda iseenesest lubatuks, ei oleks sellel TsMS § 704 lg 1 kolmanda lause järgi teistmise tähtaja arvutamisel pealegi tähendust. (p 11)
3-2-1-40-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).
Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).
TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12). Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).
Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).
Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).
Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29). VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30). VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31). Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).
3-2-1-84-13 PDF Riigikohus 25.09.2013
Olukorras, kus tegemist on lepinguga seotud vaidlusega, tuleb Brüsseli I määruse art 5 p 1 a kohaselt kohtualluvuse määramiseks tuvastada asjaomase kohustuse täitmise koht. Teenuse osutamise lepingute puhul on art 5 p 1 b kohaselt asjaomase kohustuse täitmise kohaks koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Kui lepingust seda selgelt ei nähtu, tuleb hinnata poolte käitumist. Euroopa Kohus on 11. märtsi 2010. a otsuses C-19/09 Wood Floor Solutions Andreas Domberger GmbH v Silva Trade SA leidnud, et Brüsseli I määruse art 5 p 1 b on kohaldatav ka olukorras, kus teenust osutatakse mitmes liikmesriigis. Kui teenuseid osutatakse mitmes liikmesriigis, saab kõikide lepingust tulenevate nõuete üle otsustada see kohus, kelle piirkonnas asub peamine teenuste osutamise koht. Kaubandusagendi lepingu osas on see koht agendi peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste tingimuste puudumisel selle lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik kindlaks teha, siis on selleks agendi elukoht. (p 12) Frantsiisileping on Brüsseli I määruse mõttes teenuse osutamise leping. Euroopa Kohus on 4. märtsi 1982. a otsuses kohtuasjas C-38/81 Effer SpA v Hans-Joachim Kantner leidnud, et hageja saab Brüsseli konventsiooni art 5 p-s 1 toodud kohtualluvust kasutada ka juhul, kui pooled lepingu olemasolu üle vaidlevad. Viidatud otsuse p 7 kohaselt saab kohus kohtualluvuse määramisel hinnata ka lepingu olemasolu eelduseks olevate asjaolude esinemist. (p 11)
Maakohtul oli TsMS § 663 lg 3 järgi kohustus küsida kostjalt määruskaebusele vastus. Ringkonnakohus peab TsMS § 664 lg 1 kohaselt kontrollima, kas maakohus on määruskaebuse menetlusse võtmisel vajalikud toimingud teinud ja need vajadusel ise tegema. (p 13)
3-2-1-123-12 PDF Riigikohus 21.11.2012
Kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
Kostjale tuleb kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve. Kostjale tuleb tagada võimalus võtta määruskaebuse kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Brüsseli I määruse art 26 lg 1 tulenevalt on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine. Igal juhul tuleb kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve ning kostjale tuleb tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33). Euroopa Kohus on 20. mai 2010. a otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab. Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust. Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski teises liikmesriigis, võib kohtualluvus tuleneda ka Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2 ( Vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 47). Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on teises liikmesriigis, lähtuda selle liikmesriigi õigusest (vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 41).
3-2-1-107-10 PDF Riigikohus 29.11.2010
Kui Eesti kohus võib talle esitatud nõudeid lahendada, ei saa ta keelduda esitatud nõuete lahendamisest põhjusel, et üks pooltest on samad nõuded esitanud ka mõne teise riigi kohtule. See asjaolu võib anda alust asja menetlus TsMS § 78 järgi peatada, kuid mitte nõuete menetlemisest keelduda. TsMS § 371 lg 1 p 5 ja TsMS § 423 lg 1 p 4 käivad üksnes riigisiseste menetluste kohta ja neil ei ole tähendust rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel, mille kohta on sätestatud eraldi regulatsioon TsMS §-s 78.
Vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15. Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.
TsMS § 110 lg-s 1 ja § 116 lg-s 1 koosmõjus tulenevalt võib Eesti kohus lahendada lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise asja, kui laps, kelle suhtes hooldusõigust määrata soovitakse, on Eesti Vabariigi kodanik või kui selle lapse elukoht on Eestis, samuti kui laps vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset. Ka TsMS § 110 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemise korral on isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse ning kui isik on seda teinud, peab kohus asja lahendama ega saa keelduda asja menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Kui Eesti kohus võib rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) asja lahendada, määratakse riigisisene kohtualluvus kindlaks üldjuhul lapse elukoha järgi ning kui lapse elukoht ei ole Eestis või seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis võib igal juhul lapse suhtes vanema õiguse (hooldusõiguse) määramise asja lahendada Harju Maakohus (TsMS § 110 lg 3, § 116 lg-d 1 ja 6).
Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.
3-2-1-66-10 PDF Riigikohus 28.09.2010
Kui kohtule esitatakse avaldus, tuleb kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollida nii seda, kas Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama. Kui kohtule esitatakse avaldus lapse elukoha määramiseks, tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määruse nr 2201/2003 sätetest. Nimetatud määruse art 8 lg 1, art 16 ja TsMS § 362 lg-te 1 ja 2 alusel peab kohus lapse suhtes vanema õiguste määramiseks avalduse saamisel kontrollima, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht ajal, mil avaldus jõudis Eesti kohtusse. Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsuse kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009, lk 14) kohaselt tuleb lapse harilik viibimiskoht määrata kindlaks riigi, mitte linna või muu koha täpsusega, ning seda tehes tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Nimetatud Euroopa Kohtu lahendi järgi on oluline mh tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. EL määruse nr 2201/2003 art 8 ja art 9 lg 1 järgi läheb lapse hariliku viibimiskoha õiguspärase muutumise korral vanemliku vastutuse asjade lahendamise pädevus üle lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtule, v.a suhtlusõiguse määramine. Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral (Haagi 1980. a konventsiooni mõttes) säilib EL määruse nr 2201/2003 art 10 järgi pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist või kinnipidamist. Viidatud sätetest tuleneb, et lapse ühest liikmesriigist teise asumise korral peab kohus vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel lisaks lapse hariliku viibimiskoha tuvastamisele selgitama ka seda, kas laps asus hariliku viibimiskoha riigist teise liikmesriiki elama õiguspäraselt. Kui laps viidi ära ilma teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis.
3-2-1-133-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
Hagita menetluses kannab TsMS § 172 lg 1 järgi menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 554 ja enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 172 lg 2 koostoimest tulenevalt võis kohus jätta riigi kanda ka alaealisele eestkostega seotud abinõude rakendamise menetluse kulud.
TsMS § 116 lg 5 alusel võib hagita perekonnaasjas esialgset õiguskaitset kohaldada iga kohus, kelle tööpiirkonnas on vaja abinõu rakendada.
TsMS § 75 lg 1 teine lause kohustab avalduse saanud kohut kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse TsMS § 75 lg 2 järgi kohtule, kellele avaldus allub.
3-2-1-130-07 PDF Riigikohus 16.01.2008
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
Juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral.
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohus võib TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda hagi menetlusse võtmisest siis, kui hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise. TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
TsMS § 84 on kooskõlas EL Nõukogu määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määrus) vastava sättega ja nimelt artikliga 60, mille lõike 1 punkti c kohaselt võib olla juriidilise isiku asukohaks ka tema peamine äritegevuse koht.

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json