/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-15114/15 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 10.05.2018

Asjaolu, et maakohus jättis hagi esialgselt ebaõigesti menetlusse võtmata ja kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud on pärast hagi esitamist muutunud, ei anna maakohtule alust anda asi TsMS § 76 lg 1 järgi üle Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale. Kohtualluvust kontrollitakse hagi esitamise seisuga (p 5).

3-2-1-7-17 PDF Riigikohus 19.04.2017

Eesti kaubamärgist tulenevalt esitatud nõuded on hinnatavad lepinguvälise kahju hüvitamise nõuetena Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kontekstis, kuigi Eesti õiguse kohaselt võib rahaliste nõuete näol olla tegu alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 raames tuleb lepinguvälist kahju sisustada autonoomselt määruse kontekstis (vt nt Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. a otsus asjas nr C-334/00 (Tacconi), p-d 19 ja 21; 13. märtsi 2014. a otsus asjas nr C-548/12 (Brogsitter), p-d 18 ja 20). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab termin „lepinguväline kahju" selle sätte tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud" (vt nt Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. a otsus asjas nr C-189/87 (Kalfelis), p-d 16˗18; nr C-548/12 (Brogsitter), p 20; 21. aprilli 2016. a otsus asjas nr C-572/14 (Austro-Mechana), p 32). Kuigi Brüsseli I bis määrus ei reguleeri eraldi alusetust rikastumisest tulenevate nõuete kohtualluvust, sarnanevad rikkumiskondiktsioonist tulenevad nõuded olemuslikult kahju hüvitamise nõuetele, mistõttu on põhjendatud lugeda need hõlmatuks määruse art 7 p-ga 2 (sellist seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses, vt S. Leible, art 7, rn 112. - T. Rauscher (Hrsg). Europäisches Zivilprozess- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR. Kommentar. Band I Brüssel Ia-VO. 4 Aufl. Verlag Dr. Otto Schmidt 2016). Ka rikkumisest hoidumise nõuded on hõlmatud Brüsseli I bis määruse art 7 p-ga 2 (vt ka Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr C-167/00 (Henkel), p-d 46 ja 48; 5. veebruari 2004. a otsus asjas nr C-18/02 (DFDS Torline), p-d 27 ja 33). (p 17.3.)

Olukorras, kus isik tugineb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele ja seega oma Eestis kehtiva kaubamärgi kahjustamisele, on võimaliku kahju tekkimise paik Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses Eestis. Kahju või selle tekkimise oht saab tuleneda näiteks asjaolust, et Eestis väidetavalt turustatakse, sh müüakse ja reklaamitakse tooteid, mis rikuvad isiku Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi. See, kas isiku kaubamärki ka tegelikult on rikutud, selgub alles hagi sisulisel läbivaatamisel (vt Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-523/10 (Wintersteiger), p 26; nr C-170/12 (Pinckney), p 40). (p 28)


Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt RKTKm nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt RKTKm nr 3-2-1-179-14, p 12). (p 29.1.-29.2.)

Kui kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks. (p 29.3.)


Ehkki lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik põhjuslik seos kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse vahel, ei kontrollita põhjuslikku seost juba kohtualluvuse üle otsustamise käigus. Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). (p 29)

Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-73-15, p 18). Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt RKTKm nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt RKTKm nr 3-2-1-179-14, p 12). (p 29.1.-29.2.)

Kui kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne, kui kohus on asja menetlusse võtnud. Olukorras, kus vaidluse allumine Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks, piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235 tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need väited usutavaks. (p 29.3.)

Hagi menetlusse võtmist, sh kohtualluvuse üle otsustamist ei saa seada sõltuvusse sellest, kas kostja vastutab hageja nõude eest või mitte, sh kas hagi on esitatud õige kostja vastu (vrd RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 14; RKTKm nr 3-2-1-2-16, p 22). Tegemist on küsimusega hagi põhjendatusest, mis tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. (p 29.4.)

3-2-1-1-16 PDF Riigikohus 16.03.2016

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12)

Rahvusvaheline kohtualluvus lapse hooldusõiguse asjades (mh lapsega suhtlemise asjades) Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel määratakse EL määruse nr 2201/2003 art 1 lg 1 lit b ja lg 2 lit a järgi sellest määrusest lähtudes (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 16). (p 13)

Kui laps viiakse ära teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis (vt RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 22). (p 15)


Kohus võib keerulistes küsimustes lapse viibimiskoha kohta määrata lapsele esindaja TsMS § 219 lg 2 alusel ka juba avalduse menetlusse võtmise staadiumis. (p 18)


Olukorras, kus erinevate tsiviilasjade raames menetletakse Eesti kohtus nii lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust kui ka lapseröövi avaldust, tuleks kohtul lapsega suhtlemise korra täiendamise ja täpsustamise avaldust menetlevas tsiviilasjas kaaluda menetluse peatamist TsMS § 356 lg 1 alusel. Kui kohus menetlust TsMS § 356 lg 1 alusel ei peata, võib tekkida olukord, kus ühe tsiviilasja menetluses loeb Eesti kohus lapse harilikuks viibimiskohaks Eesti, teise tsiviilasja menetluses aga teise riigi. Seega tekib vastuoluliste lahendite oht. (p 17)


Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks saab pidada olukorda, kus kohus jätab lapse hariliku viibimiskoha määramisel ja tema püsivalt elama asumise õiguspärasuse hindamisel tuvastamata mitmed olulised asjaolud ning tähelepanuta avaldaja väited ja asjas esitatud tõendid. (p 16)


Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-10, p 15; RKTKm nr 3-2-1-107-10, p 13). (p 12)

3-2-1-98-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
3-2-1-14-15 PDF Riigikohus 17.03.2015

Nagu nähtub konventsiooni artikli 15 punkti b) ingliskeelsest tekstist, peab ka osamaksudena tasutav laen olema selle sätte tähenduses antud kaupade müügi rahastamiseks („a contract for a loan repayable by instalments, or for any other form of credit, made to finance the sale of goods"). (p 9)

3-2-2-2-14 PDF Riigikohus 03.12.2014

Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15) Teadvalt valeandmetel põhineva maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega võib kaasneda kriminaalvastutus (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24). Lisaks võib sellise lahendiga teisele isikule kahju tekitamist pidada mh heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitamiseks võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 13)


Maakohtu selgituses avaldajale on viidatud, et maksekäsk toimetati võlgnikule kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 28. augustil 2011. Kolleegiumile ei ole teada, miks maksekäsk avalikult kätte toimetati, ega ole võimalik kontrollida ka TsMS § 317 eelduste täitmist. Seega ei saa kolleegium lugeda maksekäsku avaliku kättetoimetamisega võlgnikule kätte toimetatuks. (p 9)


Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15)


Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik vastuväidet põhjendama (TsMS § 485 lg 2 teine lause). (p 13)


Asja materjalide kohaselt toimetati makseettepanek kätte võlgniku emale. Seda saab TsMS § 322 lg 1 alusel lugeda võlgnikule kättetoimetamiseks üksnes juhul, kui tegu oli võlgniku eluruumiga (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-13, p 11). (p 8) Võlgniku väitel sai ta makseettepanekust ja maksekäsust teada 20. aprillil 2014, kui tema esindaja avas need dokumendid e-toimiku süsteemi vahendusel (tl 2 pöördel). Avaldaja ei ole ka seda väidet vaidlustanud. Muid andmeid kolleegiumil makseettepaneku ega maksekäsu kättetoimetamise kohta ei ole. Seega on alust lugeda makseettepanek ja maksekäsk kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 (või ka TsMS § 3111 lg 3) alusel 20. aprillil 2014. (p 10)


TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega kolleegiumi arvates sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul. Sellist järeldust kinnitab ka TsMS § 704 lg 3 teine lause, mille kohaselt teistmisavalduse maksimumtähtaeg kümme aastat on sama nii TsMS § 702 lg 2 p 2 kui ka 3 alusel. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud (TsMS § 702 lg 2 p 2) või esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega lahendi kättetoimetamisest võlgnikule.

Isegi kui maksekäsu avalik kättetoimetamine lugeda iseenesest lubatuks, ei oleks sellel TsMS § 704 lg 1 kolmanda lause järgi teistmise tähtaja arvutamisel pealegi tähendust. (p 11)

3-2-1-40-14 PDF Riigikohus 11.06.2014

Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).


Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).


TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12).

Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).


Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).


Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).


Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29).

VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30).

VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31).

Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).

3-2-1-84-13 PDF Riigikohus 25.09.2013

Maakohtul oli TsMS § 663 lg 3 järgi kohustus küsida kostjalt määruskaebusele vastus. Ringkonnakohus peab TsMS § 664 lg 1 kohaselt kontrollima, kas maakohus on määruskaebuse menetlusse võtmisel vajalikud toimingud teinud ja need vajadusel ise tegema. (p 13)


Olukorras, kus tegemist on lepinguga seotud vaidlusega, tuleb Brüsseli I määruse art 5 p 1 a kohaselt kohtualluvuse määramiseks tuvastada asjaomase kohustuse täitmise koht. Teenuse osutamise lepingute puhul on art 5 p 1 b kohaselt asjaomase kohustuse täitmise kohaks koht liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Kui lepingust seda selgelt ei nähtu, tuleb hinnata poolte käitumist.

Euroopa Kohus on 11. märtsi 2010. a otsuses C-19/09 Wood Floor Solutions Andreas Domberger GmbH v Silva Trade SA leidnud, et Brüsseli I määruse art 5 p 1 b on kohaldatav ka olukorras, kus teenust osutatakse mitmes liikmesriigis. Kui teenuseid osutatakse mitmes liikmesriigis, saab kõikide lepingust tulenevate nõuete üle otsustada see kohus, kelle piirkonnas asub peamine teenuste osutamise koht. Kaubandusagendi lepingu osas on see koht agendi peamine teenuste osutamise koht, nagu see tuleneb lepingu tingimustest, selliste tingimuste puudumisel selle lepingu tegelik täitmise koht, ning kui sellel alusel ei ole kohta võimalik kindlaks teha, siis on selleks agendi elukoht. (p 12)

Frantsiisileping on Brüsseli I määruse mõttes teenuse osutamise leping.

Euroopa Kohus on 4. märtsi 1982. a otsuses kohtuasjas C-38/81 Effer SpA v Hans-Joachim Kantner leidnud, et hageja saab Brüsseli konventsiooni art 5 p-s 1 toodud kohtualluvust kasutada ka juhul, kui pooled lepingu olemasolu üle vaidlevad. Viidatud otsuse p 7 kohaselt saab kohus kohtualluvuse määramisel hinnata ka lepingu olemasolu eelduseks olevate asjaolude esinemist. (p 11)

3-2-1-107-10 PDF Riigikohus 29.11.2010

Kui Eesti kohus võib talle esitatud nõudeid lahendada, ei saa ta keelduda esitatud nõuete lahendamisest põhjusel, et üks pooltest on samad nõuded esitanud ka mõne teise riigi kohtule. See asjaolu võib anda alust asja menetlus TsMS § 78 järgi peatada, kuid mitte nõuete menetlemisest keelduda. TsMS § 371 lg 1 p 5 ja TsMS § 423 lg 1 p 4 käivad üksnes riigisiseste menetluste kohta ja neil ei ole tähendust rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel, mille kohta on sätestatud eraldi regulatsioon TsMS §-s 78.


Vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15. Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.


TsMS § 110 lg-s 1 ja § 116 lg-s 1 koosmõjus tulenevalt võib Eesti kohus lahendada lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise asja, kui laps, kelle suhtes hooldusõigust määrata soovitakse, on Eesti Vabariigi kodanik või kui selle lapse elukoht on Eestis, samuti kui laps vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset. Ka TsMS § 110 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemise korral on isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse ning kui isik on seda teinud, peab kohus asja lahendama ega saa keelduda asja menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Kui Eesti kohus võib rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) asja lahendada, määratakse riigisisene kohtualluvus kindlaks üldjuhul lapse elukoha järgi ning kui lapse elukoht ei ole Eestis või seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis võib igal juhul lapse suhtes vanema õiguse (hooldusõiguse) määramise asja lahendada Harju Maakohus (TsMS § 110 lg 3, § 116 lg-d 1 ja 6).


Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58.

3-2-1-133-08 PDF Riigikohus 14.01.2009

Hagita menetluses kannab TsMS § 172 lg 1 järgi menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

TsMS § 554 ja enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 172 lg 2 koostoimest tulenevalt võis kohus jätta riigi kanda ka alaealisele eestkostega seotud abinõude rakendamise menetluse kulud.


TsMS § 116 lg 5 alusel võib hagita perekonnaasjas esialgset õiguskaitset kohaldada iga kohus, kelle tööpiirkonnas on vaja abinõu rakendada.


TsMS § 75 lg 1 teine lause kohustab avalduse saanud kohut kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse TsMS § 75 lg 2 järgi kohtule, kellele avaldus allub.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json