2-20-13537/60
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2023 |
|
Ringkonnakohus on ka TsMS § 646 alusel asja lahendamisel seotud eelkõige sellega, kas ja millises ulatuses on maakohtu otsuse peale kaebus esitatud. Olukorras, kus apellatsioonkaebuses on maakohtu otsus vaidlustatud üksnes osaliselt ja ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu otsust TsMS § 656 lg 4 alusel tervikuna tühistada peab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist toimetama teistele menetlusosalistele kätte apellatsioonkaebuse ärakirja koos lisadega ja võimaldama neil esitada vastuapellatsioonkaebus. (p 15)
TsMS § 646 puhul tuleb arvestada ka TsMS § 656 lg-s 4 sätestatut. (p 16)
Kuna vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja järgimata jätmine on tingitud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulisest rikkumisest, esineb alus seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamiseks TsMS § 67 järgi. (p 21)
Juurdepääsuõiguse muutmise taotlused tuleb lahendada tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt. (p 18)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise lahendi selgitamiseks esitatud tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 teise lause mõttes tuleb lahendada hagimenetluses. Juurdepääsuasjades tehtud kohtulahend on täitedokument, kuivõrd sellest tulenevad nii õigustatud kui ka kohustatud isikud. (p 26)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise lahendi selgitamiseks esitatud tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 teise lause mõttes tuleb lahendada hagimenetluses. (p 26)
Kohtul tuleb konkreetsel juhul välja selgitada, kas hageja soov on üksnes varasemat kohtulahendit tõlgendada, mida on võimalik teha TsMS § 368 lg 2 järgi hagimenetluses, või on hageja soov varasemat kohtulahendit muuta ning sellisel juhul on vaja avaldus lahendada TsMS § 6185 järgi hagita menetluses. (p 27)
Kohtulahendi selgitamine TsMS § 368 lg 2 teise lause mõttes saab piirduda üksnes selliste õiguste ja kohustuste või nende täpse ulatuse tuvastamisega, mille olemasolu kohus varasema kohtulahendi tegemisel hindas. See tähendab, et vähemalt kohtulahendi põhjendustest peab nähtuma, kas hagejal on vaidlusalune õigus või kohustus. (p 28)
|
2-18-9218/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.09.2020 |
|
Tagaseljaotsuse teistmine TsMS § 703 lg 2 järgi ei ole lubatud, kui tagaseljaotsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud. (p 7)
Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)
Iseenesest ei pea kohus olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Seda aga üksnes juhul, kui asjaoludest nähtub, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta. Kohus saab viimasel juhul tagaseljaotsuses märkida, et see avaldatakse Ametlikes Teadaannetes (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-9-10, p 11; 20. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-13, p 11). (p 10)
Tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamise eeldused ei ole täidetud, kui kohus jätab otsuse põhjendustes esitamata enda kaalutlused selle kohta, miks ei ole tagaseljaotsust võimalik muul viisil kätte toimetada.
Põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et tagaseljaotsust ei olnud kostjale võimalik kätte toimetada muul viisil kui Ametlike Teadaannete kaudu, on vajalikud selleks, et kõrgema astme kohus saaks kontrollida, kas menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused on täidetud. Üksnes märge avaliku kättetoimetamise kohta tagaseljaotsuse resolutsioonis ei ole piisav, põhjendustest peaks nähtuma vähemalt see, mida kohus on tagaseljaotsuse muul viisil kättetoimetamiseks teinud. (p 11)
Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)
Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)
Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)
Menetlusdokumendi saab lugeda TsMS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 mõttes kätte toimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Menetlusdokumendi üleandmine peab kättetoimetamise puhul toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis dokumenteeritud, samuti peab kättetoimetamine toimuma seaduses sätestatud viisil (vt ka Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑171‑16, p 19). (p 12)
Kui menetlusosaline suri pärast maakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist, läheb pärijale PärS § 130 lg 1 kohaselt üle menetlusosalise menetluslik positsioon, sest TsMS § 209 lg 1 kohaselt on menetlusõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis. (p 13)
|
2-17-18069/322
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.01.2020 |
|
Kuni 28. märtsini 2019 (k.a) oli võlgnikul võimalus esitada halduri vabastamise peale määruskaebus Riigikohtule, alates 29. märtsist 2019 aga sellist võimalust ei ole. (p 14)
Kui ringkonnakohtu määruse resolutsioon on kaebeõiguse osas ebatäpne ega arvesta sellega, et enne Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks ettenähtud 15-päevase tähtaja möödumist jõustub seadusemuudatus, mis välistas kaebeõiguse Riigikohtule, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ja ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel. (p 16)
Pankrotihalduri üle kohtu tehtava järelevalve eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja seaduslikkus. Kohtul on järelevalvet tehes õigus otsustada, milliseid järelevalveabinõusid ta kasutab, ja valida sõltuvalt menetluse eripärast ka järelevalve intensiivsus. (p 17)
Kuigi halduri vabastamise kaalumisel saab kohus arvestada, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema, saab kohus halduri usalduse puudumise tõttu vabastada siiski vaid juhul, kui haldur on oma kohustusi rikkunud. Kui haldur ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohus teda mingil muul põhjusel enam ei usalda, ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi alust haldurit vabastada. Kuna halduri vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, peab vabastamise määrusest nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et halduri vabastamine on põhjendatud. (p 18)
Kahe halduri koostöö ebaõnnestumine võib olla halduri vabastamise põhjus eelkõige juhul, kui koostöö ebaõnnestumise põhjustas haldur, keda vabastada soovitakse. (p 21.1)
Olukorras, kus erikontrolli tulemused ei anna põhjust kuriteokaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei ole haldur rikkunud oma kohustusi, kui ta vaatamata kohtu kahtlustele jätab kaebuse või hagi esitamata. Kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost, kuid ei esita kaebust. (p 22.2)
Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)
Hindamaks seda, kas haldur on vara müügi korraldamisel toiminud piisava hoolsusega, tuleb halduri tegevust hinnata ex ante vaatepunktist ehk hinnata, kas ajal, mil haldur müügiviisi valis, võis ta mõistlikult võttes loota, et see müügiviis on võlausaldajate parimates huvides. Heites haldurile ette majanduslikult ebaotstarbekat käitumist, peavad põhjendused, millest nähtub, et haldur tegutses majanduslikult ebaotstarbekalt, sisalduma kohtumääruses. (p 23.4)
Kuigi iseenesest võib aruandekohustuse rikkumine olla pankrotihalduri vabastamise põhjuseks, ei saa halduri enda nimel sõlmitud lepingu kohtule esitamata jätmine olla halduri vabastamise põhjuseks. (p 24.3)
PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)
PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)
Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. Kohus võiks haldurile abilise kasutamist ette heita vaid juhul, kui pankrotitoimkond ei ole sellega nõustunud või kui abiliseks oleks valitud ebapädev isik. (p 24.7)
Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)
PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)
PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)
Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. (p 24.7)
|
2-12-44594/264
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2019 |
|
Vaimse puudega isikute õiguste kaitseks kohustab TsMS § 217 lg 8 selgitada isikule riigi õigusabi saamise võimalust. Isikut ei peaks panema olukorda, kus tal ei ole esindajat, kui ta samas selgelt ise enda õigusi kohtumenetluses kaitsta ei suuda. (p 17)
Kui isik esitab kohtule pöördumise, mille pealkiri ei ole selle sisuga kooskõlas, kuid millele on lisatud ka riigi õigusabi taotlus ja majandusliku seisundi teatis, tuleb kohtul täpsustada, kas sellele lisatud riigi õigusabi taotlus on esitatud sooviga saada riigi õigusabi käesolevas tsiviilasjas. Kui see nii on, siis tuleb riigi õigusabi taotlus lahendada. (p 18)
Mõjuva põhjusena apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks saab käsitada kostja avalduses ja seisukohtades toodut koostoimes Sotsiaalkindlustusameti otsusega, kus tuvastati, et kostjal on raskele ja keskmisele puudeastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle. (p 13)
Asjas oli tegemist vaimse puudega inimesega, kes vastas ringkonnakohtule enne antud tähtaega, et tema ei pea apellatsioonkaebuse puudusi kõrvaldama. Ringkonnakohus ei saa keelduda puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu apellatsioonkaevuse menetlusse võtmisest enne, kui on möödunud tähtaeg, mille ringkonnakohus andis puuduste kõrvaldamiseks. (p 16)
|
2-18-13113/11
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
15.11.2018 |
|
TsMS § 148 lg 1 alusel saab kulude ettemakse määrata vaid asja läbivaatamise põhjendatud kuludele. Põhjendatud kulude suurust tuleb analüüsida. (p 6)
Kohus peab määruse tegemisel, millele saab esitada määruskaebuse, andma menetlusosalisele tähtaja alates määruse jõustumisest, mitte selle kätte toimetamisest. Vastasel korral võib tekkida olukord, kus tähtaeg on juba möödunud ajaks, kui kõrgema astme kohus määruskaebuse lahendab. (p 7).
|
2-13-53779/108
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.05.2018 |
|
Olukorras, kus isik soovib esitada menetlusdokumendi digitaalallkirjastatult, on tema enda kohustus tagada, et tema arvutis oleks allkirjastamiseks vajalik ja ajakohane ID-tarkvara. ID-tarkvara ajakohastamise vajadust ei saa pidada ootamatuks ja ettenähtamatuks põhjuseks, mis annaks aluse tähtaeg ennistada. Lepingulisel esindajal tuleb tavapärast professionaalset hoolsust arvestades tagada, et kõik tavapärased tehnilised nõuded menetlusdokumentide esitamiseks on täidetud. (p 15)
|
2-15-2894/111
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.02.2018 |
|
Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). (p 10)
Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Asjaolud, et hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. (p-d 11 ja 14)
Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Sellest seisukohast ei saa aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte. (p 12)
Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. (p 13)
Kui vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ka siis, kui üheks menetlusosaliseks on riik. Kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)
Menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10-11; 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14). (p 15)
Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 14)
Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). (p 13)
Kohtul ei ole kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. (p 15)
|
2-15-10683/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2017 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). (p 24)
Tulenevalt TsMS § 673 lg 4 ei hakka vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24-25). (p 25)
TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).
Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). (p 18.1)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda.
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).
Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).
Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal.
Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)
Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. (p 22)
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).
Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).
Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal.
Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)
Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb nii varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes kui ka TsÜS § 153 kontekstis lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 18.2)
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. (p 20.1)
|
2-16-2548/62
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.08.2017 |
|
Kui menetlusosaline saab kohtuotsuse kätte teatud kuupäeval, siis ei kinnita kohtu ja menetlusosalise kirjavahetus ega kohtuotsuse korduv saatmine menetlusosalise väidet, et kohus eksitas teda apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise ja möödumise ajast. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks mõjuva põhjusega TsMS § 67 lg 1 mõttes. (p 9)
Kui menetlusosaline väidab, et temale kättetoimetatud kohtuotsusest on puudu osa otsusest, kuid olemas on leht, milles on selgitatud kohtuotsuse edasikaebamise korda, ei saa menetlusosaline tugineda sellele, et kohus teda apellatsioonitähtaja kulgemise hakkamises eksitas. (p 11)
|
3-2-1-172-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
Vt RKTKm nr 3-2-1-171-16, p 20.1, 21.
Vt RKTKm nr 3-2-1-171-16, p 25.
Vt RKTKm nr 3-2-1-171-16, p 15, 24-25.
Vt RKTKm nr 3-2-1-171-16, p 18.1, 25.
Vt RKTKm nr 3-2-1-171-16, p 20.2.
|
3-2-1-171-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
TsMS § 3111 lg 6 rikkumiseks ei saa pidada otsuse eelnevat saatmist e-kirjaga, ilma et menetlusosalisele oleks viidatud kättesaamise kinnitamise kohustusele või võimalusele lugeda otsus kätte toimetatuks saatmisega TsMS § 3141 mõttes. Isegi kui kättetoimetamine toimus muul viisil kui infosüsteemi vahendusel mõjuva põhjuseta, ei oleks see selline menetlusnormi rikkumine, mis muudaks kättetoimetamise olematuks. (p 20.1.)
TsMS § 3141 lg 1 rakendamine ei tohiks üldjuhul olla esmane, vaid erandlik menetlusdokumentide kättetoimetamise viis. Enne tuleks kohtul üritada menetlusdokument saajale muid viise kasutades tegelikult üle anda. Kui saadetud e-kirjas puudub igasugune viide TsMS § 3141 lg le 1 ning sellele, et kohus loeb menetlusdokumendi kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks, ei saa kohus otsustada TsMS § 3141 kohaldamist tagasiulatuvalt (vt RKTKm nr 3-2-1-189-15, p d 13 ja 16). (p 21)
Kui Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, ei takista see apellatsioonkaebuse menetlemist, kui Riigikohus ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Varasem määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta kaotab uute asjaolude (ennistamine) tõttu oma tähenduse. (p 25)
Kohtutel tuleb esmalt lahendada määruskaebus, milles leitakse, et avaldus on esitatud tähtaegselt. Alles seejärel, kui kohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ning avaldus on esitatud tähtaega rikkudes ja see määrus on jõustunud, tuleb hinnata menetlustähtaja ennistamise taotluse põhjendatust. (p 15)
Tähtaja ennistamiseks annab alust tuginemine kohtu edastatud teabele otsuse kättetoimetatuks lugemise aja kohta, kui hiljem loevad kohtud otsuse kättetoimetatuks muul ajal (vt RKTKm nr 3-2-1-44-12, p d 6-8). Kui E-toimikust on saadetud menetlusosalise esindajale teade, millest nähtub otsuse edasikaebamise tähtpäev, võib menetlusosaline sellest teatest lähtuda ning esineb põhjus tähtaja ennistamiseks. (p 24)
Kui Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, ei takista see apellatsioonkaebuse menetlemist, kui Riigikohus ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Varasem määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta kaotab uute asjaolude (ennistamine) tõttu oma tähenduse. (p 25)
TsMS § 643 lg 3 eesmärk on vältida apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmisega kiirustamist, andes teisele poolele võimaluse kaebuse esitamisega seotud menetluslikke asjaolusid selgitada. Kui teine pool suudab põhjendada apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise ekslikkust, jääb ära ajakulu, mis tekib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisega ja selle lahendamisega Riigikohtus. (p 18.1.)
Kui Riigikohus jätab muutmata ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, ei takista see apellatsioonkaebuse menetlemist, kui Riigikohus ennistab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja. Varasem määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta kaotab uute asjaolude (ennistamine) tõttu oma tähenduse. (p 25)
TsMS § 307 lg 3 kohaldamise teist alternatiivset eeldust (kui kättetoimetamist ei ole võimalik tõendada) tuleb mõista nii, et see kehtib ka juhul, kui menetlusdokument on nõuetekohaselt kätte toimetatud (ja seda saab ka tõendada), kuid on tõendatud, et menetlusdokument jõudis saajani tegelikult juba varem. E-toimikus dokumendi kättesaamise kinnitamine mingil kindlal kuupäeval ei saa väärata nt saaja hilisemat kinnitust, et tegelikult sai ta dokumendi kätte varasemal kuupäeval. (p 20.2.)
|
3-2-1-60-16
|
Riigikohus |
07.09.2016 |
|
Menetlusosaline võib esitada kohtu määratud viimaseks menetluskulude esitamise tähtpäevaks korraga kõigi menetluses kantud menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama, olenemata sellest, kas kohus on määranud, et esitada tuleb kõigi või üksnes viimase istungiga seotud menetluskulude nimekiri. (p 14)
TsMS ei sätesta HKMS § 109 lg 1 neljandas lauses sätestatud tagajärge, mille kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sellest tulenevalt ei ole enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekirja seaduses sätestatuga võrreldes hilisema, kuid kohtu määratud viimaseks tähtpäevaks (TsMS § 176 lg 1 teine lause) esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmine põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega. (p 14)
Kõigi menetluskulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks. Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist. Kuna sellest, et kohus enne kohtuistungit kantud, kuid pärast kohtuistungit esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei arvesta, saab menetlusosaline üldjuhul teada alles kohtulahendist, siis kaasneb tähtaja ennistamise taotlusega selles menetlusetapis õiguslik ebaselgus menetluskulude kindlaksmääramise kohta juba tehtud lahendi suhtes. Samuti nõuavad tähtaja ennistamise taotluse lahendamisele kuluvad toimingud (TsMS §-d 67-68) täiendavat aega ning tähtaja ennistamata jätmise määruse peale on võimalik esitada määruskaebus (TsMS § 68 lg 4 esimene lause), mis võib menetlust veelgi venitada. (p 13)
Kõigi menetluskulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab TsMS § 176 lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks. Pigem võib menetluse venimist põhjustada mitmeastmeline kulunimekirjade esitamine, kui enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse kohtule hilinemisega ja menetlusosaline taotleb hiljem TsMS § 67 järgi menetlustähtaja ennistamist. Kuna sellest, et kohus enne kohtuistungit kantud, kuid pärast kohtuistungit esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud kulusid ei arvesta, saab menetlusosaline üldjuhul teada alles kohtulahendist, siis kaasneb tähtaja ennistamise taotlusega selles menetlusetapis õiguslik ebaselgus menetluskulude kindlaksmääramise kohta juba tehtud lahendi suhtes. Samuti nõuavad tähtaja ennistamise taotluse lahendamisele kuluvad toimingud (TsMS §-d 67-68) täiendavat aega ning tähtaja ennistamata jätmise määruse peale on võimalik esitada määruskaebus (TsMS § 68 lg 4 esimene lause), mis võib menetlust veelgi venitada. (p 13)
TsMS ei reguleeri juhtumit, kus apellant teatab apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks jätmise mõjuvast põhjusest pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. TsMS § 8 lg 2 alusel tuleb rakendada apellatsioonimenetluse uuendamise regulatsiooni. (p 19-20)
Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-174-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-108-13, p 9). (p 14)
Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
Riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (RKTKm nr 3-2-1-130-09, p 8), kuid TsMS § 64 lg 1 alusel saab menetlustähtaega pikendada. Kui apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu tähtpäevaks maksmata jätmise mõjuvast põhjusest teatatakse pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist, tuleb rakendada apellatsioonimenetluse uuendamise regulatsiooni. (p 19-20)
Riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (RKTKm nr 3-2-1-130-09, p 8), kuid TsMS § 64 lg 1 alusel saab menetlustähtaega pikendada. Menetlusosalise avaldust saab käsitada riigilõivu maksmise tähtaja pikendamise taotlusena TsMS § 64 lg 1 järgi, kui riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise mõjuvast põhjusest teatatakse ringkonnakohtule pärast riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja möödumist, kuid enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. (p 17)
Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja riigilõivu tasumiseks. Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-174-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-108-13, p 9). (p 14)
Apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (TsMS § 180 lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata. (p 15)
|
3-2-1-148-15
|
Riigikohus |
18.02.2016 |
|
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
Riigikohus saab menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ise lahendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse. (p 8)
Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka seda, kui menetlusosaline on teinud kõik endast oleneva menetlustoimingu tegemiseks, kuid menetlustoimingut ei võimalda lugeda tähtajal tehtuks kohtusüsteemist johtuv (tehniline) asjaolu. (p 10)
Dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. (p 9)
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
|
3-2-1-75-14
|
Riigikohus |
21.04.2015 |
|
TsÜS § 137 lõike 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumisel kell 24.00. Ka TsMS § 62 lõike 2 esimese lause kohaselt võib üldjuhul menetlustoimingut teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Nendest sätetest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 70)
Maksekäsu avalduse saab maakohus rahuldada üksnes juhul, kui on täidetud maksekäsu menetluse kohaldamise eeldused (nt TsMS §-s 481 sätestatud eeldused, avaldus vastab TsMS §-s 482 sätestatud nõuetele, ei ilmne menetluse peatumise aluseid (TsMS § 483 lõige 2 punkt 4). Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)
Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)
TsÜS § 137 lõikest 1 ja TsMS § 62 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)
PS § 15 lõike 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lõike 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (p 58). PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. (60)
PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). Seetõttu tuleb edasikaebeõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik kaebeõigust kasutada. (p 59)
PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. PS § 15 lõike 1 teisest lausest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. PS § 15 lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus (p 44). Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 45)
PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). (p 59) PS § 24 lg 5 kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse. PS § 24 lõike 5 selline tõlgendus ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes. (p 62) TsMS § 4891 lg 5 riivab PS § 24 lg 5 tagatud edasikaebeõigust. (p 64) Edasikaebeõiguse piirang ei ole sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles riive eesmärgiks olevad väärtused. (p 68)
|
3-2-1-16-15
|
Riigikohus |
31.03.2015 |
|
Menetlusosalisel on TsMS § 68 lg 2 järgi õigus esitada menetlustähtaja ennistamise avaldus pärast menetlustoimingu tegemist. (p 13)
|
3-2-1-78-14
|
Riigikohus |
01.10.2014 |
|
Tähtaja ennistamise peale ei saa esitada määruskaebust ja selle kohta ei saa esitada ka vastuväiteid apellatsioonkaebuses (p 18)
Asjaolu, et Riigikohus ei edastanud menetlusosalise esindajale õigel ajal kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrust, võib koosmõjus kõigi muude asjaoludega anda alust ennistada menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaeg (p 19)
|
3-2-1-43-14
|
Riigikohus |
27.05.2014 |
|
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444
lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)
Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)
Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13)
Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444
lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)
Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)
Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13)
Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)
Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine).
Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444
lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)
Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)
Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13)
Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). (p 16)
Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444
lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)
Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)
|
3-2-1-24-14
|
Riigikohus |
07.05.2014 |
|
Asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (p 9).
Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel ja vaidluse sisu tuleneb eraõigussuhtest. TsMS § 7 järgi on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Menetlusosalistel on tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi võrdsed õigused ja kohustused (TsMS §-d 199, 200, 206 jt). Kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Tähtaja ennistamiseks peab olema mõjuv objektiivne põhjus, milleks ei ole iseenesest asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega ja seaks menetlusosalise, keda esindaks lepinguline esindaja, kes ei ole riigi õigusabi korras määratud, menetluslikult oluliselt halvemasse olukorda võrreldes menetlusosalisega, keda esindab riigi õigusabi korras määratud esindaja. Hüpoteetilises olukorras, kus näiteks mõlema poole esindajad esitaksid kaebuse objektiivse mõjuva põhjuseta hilinenult, tuleks ühele menetlusosalisele tähtaeg ennistada, kuid teisele mitte. Selline menetlusosaliste ebavõrdne kohtlemine tsiviilkohtumenetluses ei oleks menetlusõiguslikult kuidagi õigustatud.
Tulenevalt TsMS § 217 lg-st 6 loetakse esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kui menetlusosaline jääb apellatsioonkaebuse esitamisega hiljaks (sõltumata sellest, kas kaebuse esitab hilinenult lepinguline esindaja või riigi õigusabi korras määratud esindaja) ja hilinemiseks ei ole mõjuvat põhjust TsMS § 67 lg 1 mõttes, ei pea sellest tulenevalt ühe menetlusosalise esindaja hooletuse riski kandma teine menetlusosaline. Kui lepinguline esindaja või riigi õigusabi korras määratud esindaja jätab menetlustoimingu mõjuva põhjuseta tähtajaks tegemata ja esindataval tekib seetõttu kahju, saab esindatav mõlemal juhul nõuda kaebuse õigel ajal esitamata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (p 10).
|
3-2-1-177-13
|
Riigikohus |
20.02.2014 |
|
Kohus võib pärast AT-s hagiavalduse avaldamist avaldada tagaseljaotsuse AT-s ilma kõiki TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldusi kontrollimata juhul, kui asjaoludest nähtuvalt on selge, et tagaseljaotsust ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. (p 11)
Kui tagaseljaotsus avaldatakse Ametlikes Teadaannetes seaduse nõuetele vastavalt, hakkab kaja esitamise tähtaeg hakkas kulgema tagaseljaotsuse avaldamisest.
Kaja esitamise tähtaja ennistamise taotlus tuleb esitada koos kajaga. (p 12)
Kaja esitamise tähtaja ennistamise taotlus tuleb esitada koos kajaga.
Kui tagaseljaotsus avaldatakse Ametlikes Teadaannetes seaduse nõuetele vastavalt, hakkab kaja esitamise tähtaeg kulgema tagaseljaotsuse avaldamisest. (p 12)
|
3-2-1-112-13
|
Riigikohus |
22.10.2013 |
|
Puudustega menetlusdokumendiks TsMS § 3401 lg 1 tähenduses ei saa lugeda hageja esitatud e-kirja (kaaskirja) ennast, milles teatatakse hagiavalduse esitamisest, kuid hagiavaldust ennast ei ole esitatud. (p 10)
PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on olemuselt menetlustähtaeg, mida saab mõjuva põhjuse olemasolul ennistada (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12, p 10). (p 11)
|