https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 330| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-24-3641/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.12.2024

Maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise TsMS § 386 lg-s 2, 4 või 5 sätestatud alusel tühistas, võib pool esitada määruskaebuse (TsMS § 390 lg 1 esimene lause). TsMS § 390 lg 1 teine lause sätestab, et maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata muu hulgas juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot. Praegusel juhul on kohus hagi taganud, ringkonnakohus on jätnud hagi tagamise kehtima ning tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot. Seega võis kostja esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse ja ringkonnakohus ei võinud TsMS § 667 lg 1 teise lause järgi teha määrust kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 465 lg 2 p 8 alusel pidi kohus kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, märkima põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. (p 10)

3-22-1072/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.05.2024

Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)


Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)

Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)


Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)


Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)

Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)


Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)

2-20-2693/58 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.10.2023

Kui kostjale ei ole kohtudokumente välisriigis nõuetekohaselt kätte toimetatud, esineb alus maakohtu otsuse teistmiseks TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi. Kostjale kohtudokumentide nõuetekohaselt kätte toimetamata jätmine on selline asjaolu, mis mõjutab kohtulahendi tegemist nii hageja kui kostja kasuks või kahjuks. Kui hageja ei saa tema kasuks tehtud tagaseljaotsust kohtu menetlusvea tõttu välisriigis täita, esineb hagejal õiguskaitsevajadus. Sellisel juhul on hageja esitatud teistmisavalduse rahuldamine ka kostja huvides, kuna kostja ei ole kohtu menetlusvigade tõttu saanud menetluses osaleda. (p-d 17 ja 18)

2-22-6145/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks menetlusosaliste menetluskulud, sh pankrotihalduri menetluskulud, on tegemist pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määrusega, mille peale PankrS § 150 lg 5 sätestab ühekordse kaebeõiguse. (p 12)


Pankrotimääruse (PankrS § 31 lg 5) peale esitatud määruskaebusele vastates ei tegutse pankrotihaldur võlgniku esindajana. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile mh üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Vaidlus selle üle, kas pankrot on õigesti välja kuulutatud, ei ole pankrotivaraga seotud vaidlus ega vaidlus, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei osale pankrotihaldur pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses. (p 13)


Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes (s.o PankrS § 65 lg 14 eeldus on täidetud), ei ole kohtul alust mõista pankrotihalduri tasu pankrotivarast välja. Säte võimaldab selle välja mõista pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulud. See tähendab, et juhul, kui kohus jätab kohtumenetluses menetluskulud mõne muu isiku kui pankrotihalduri kanda, saab viimane nõuda õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse. (p 14)

PankrS § 65 lg 1 kolmanda lause alusel määrab pankrotihalduri tasu kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel. PankrS § 65 lg 14 eesmärk ei ole muuta halduri tasustamise põhimõtteid, vaid sellega loodi õiguslik alus teiselt poolelt menetluskulude väljamõistmiseks juhul, kui haldur osaleb ilma lepingulise esindajata oma ülesannete tõttu kohtumenetluses. (p 14)

Halduri tasu (PankrS § 65 lg 1) katab eelduslikult ka halduri kulu, mis tuleneb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes osalemisest. Sellest eeldusest lähtub ka PankrS § 65 lg 51 p 2, mille järgi võib kohus määrata haldurile PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta õigusabi. Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes sellises mahus, mida ei saa temalt ka PankrS § 65 lg 51 p 2 alusel suurendatud tasu eest mõistlikult oodata, ei ole välistatud ka see, et haldur saab nõuda selliste kulutuste hüvitamist pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul PankrS § 66 lg 2 esimese lause alusel. (p 15)

PankrS § 65 lg-t 14 eesmärgipäraselt tõlgendades ei pea haldur sätte kohaldamise eeldusena vastama nii TsMS § 218 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 2 seatud nõuetele, vaid piisab, kui ta vastab ühele nendest. (p 16)

2-22-6607/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.05.2023

TsMS § 390 lg 1 teise lause mõttes määratakse tagatava hagi hind kindlaks TsMS 17. ptk sätete alusel, lähtudes esitatud nõuetest. Maakohtul tuleb hagi tagamise taotlust ja ringkonnakohtul maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades määrata kindlaks tagatava hagi hind. Riigikohus ei saa hagi tagamise menetluses hagihinna määramise eesmärgil täita maakohtu asemel eelmenetluse ülesandeid, sh selgitada välja hageja nõudeid, samuti hinnata sel eesmärgil tõendeid (TsMS § 688 lg 5). (p 17)

2-19-15474/13 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.04.2023

Kui kostja suhtes on tehtud tagaseljaotsus ning samadel asjaoludel oleks võimalik esitada nii kaja kui ka teistmisavaldus, võib kostja valida, kumba võimalust ta kasutab. Õigus valida kaja ja teistmisavalduse esitamise vahel on kostjal nt olukorras, kus temale loeti menetlusdokument avalikult kättetoimetatuks seaduse nõudeid rikkudes. Kui tagaseljaotsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, sest kaja esitamise tähtaeg ei ole möödunud, tuleb teistmisavaldust käsitada tagaseljaotsuse peale esitatud kajana. Teistmine on lubatud siis, kui tagaseljaotsus on jõustunud, kuid teistmise tähtaeg ei ole möödunud. (p 10)


Olukorras, kus maakohtule on teada, et kostja võib viibida välisriigis, ei ole kohtul ilma kostja leidmiseks mõistlikke pingutusi tegemata alust eeldada, et välisriigis ei ole võimalik kostjale hagimaterjale nõuetekohaselt kätte toimetada. (p 12)

2-19-5302/49 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.02.2023

Menetluse kohene lõpetamine kuni 31. jaanuarini 2023. a kehtinud TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel oleks ennatlik, kuna juriidilise isiku äriregistrist kustutamine ei pruugi olla lõplik. Kui asja materjalidest nähtub, et menetluse pooleks oleval äriühingul on vara, tuleb kohtul enne menetluse lõpetamist anda talle võimalus registripidajale taotluse esitamiseks likvideerimisabinõude kohaldamiseks. Kui menetluse pool esitab taotluse, tuleb hagiasja lahendavale kohtule esitada taotluse ärakiri. Kohus saaks sellise menetluse lõpetada üksnes juhul, kui menetluse pool talle antud tähtaja jooksul registripidajale taotlust ja hagiasja lahendavale kohtule taotluse ärakirja ei esita (vt RKTKm nr 3-2-1-151-13 (asja läbivaatamise edasilükkamine), p 9). Juhul kui menetlusosaline esitab registripidajale esitatud taotluse ärakirja kohtule tähtaegselt, ei saa kohus, analoogselt TsMS § 356 lg-s 1 sätestatuga, lõpetada tsiviilasja menetlust enne registrimenetluses tehtava lahendi jõustumist. (p 11)


Olukorras, kus menetluse pooleks olev juriidiline isik kantakse pärast kuni 31. jaanuarini 2023. a kehtinud TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi tehtud menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumist uuesti äriregistrisse, võib see olla alus kohtulahendi teistmiseks TsMS § 702 lg 2 p 6 järgi. (p 13)

2-19-10542/267 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.01.2022

SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)

2-17-3478/93 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2021

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt ei saa kohus jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes selgitama, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg-d 4 ja 5. (p 11)

Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 12)

2-20-18321/28 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.11.2021

Olukorras, kus esindaja määramise tingimused on TsMS § 535 lg 1 järgi täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist otsustada ilma, et määraks isikule esindaja. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 14)


Vt RKTKm nr 2-20-11920/32, p 12.2; RKTKm nr 2-20-10639/48, p 13.2; RKTKm nr 2-20-11920/32, p 12.3; RKTKm nr 2-21-2210/32, p 15.2. (p 15)

2-21-2210/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.10.2021

Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 14)


Kohus ei saa jätta esindajat määramata põhjendusega, et isik on korduvhaige, kellele on menetluse kord teada. (p 14.3)

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja vahetu kohtumine isikuga, kelle paigutamist kinnisesse asutusse otsustatakse, vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. (p 15.1)

Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. (p 15.1)

Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus TsMS § 524 lg 5 p 1 või p 2 mõttes. Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. (p 15.2)

Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib (kõigi ärakuulamisel osalejate jaoks) olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus). (p 15.2)

1-19-6307/59 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.06.2021

Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)

KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)


Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)

Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)


Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)


KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)

KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)

KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)


ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)

ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)


Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)


Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)


VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)

VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)

Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)


Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)


Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)

2-19-6185/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2021

TsMS § 427 teine lause piirab kahekordset kaebeõigust.

TsMS § 427 teises lauses sisalduv kaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusega vastuolus ega riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt (vt ka RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p-d 62 ja 63.

Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. Vt kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina RKPJKo 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 21.

Isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (RKPJKp 18.06.2010, nr 3-4-1-5-10, p 16). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev määrama kindlaks edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (RKPJKm 03.07.2008, nr 3-4-1-10-08, p 10). (p 12)


Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtus on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt RKTKm 26.05.2014, nr 3-2-1-48-14, p 14; RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemine on mõistlik ka juhul, kui määruskaebuses esitatakse uued väited, mille täiendav kontrollimine ja põhjendamine on vajalik. (p 13)


Jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks teistmismenetlus. Jõustunud kohtumääruste edasikaebamisel määruskaebe korras on mõistlik esitada alternatiivselt ka teistmisavaldus.

TsMS § 709 kohaselt võtab Riigikohus teistmisavalduse menetlusse, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaeg on mõjuval põhjusel ennistatav. (p 14)

2-17-7899/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.06.2021

Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt nt RKTKm 14.032018, nr 2-16-15491/44, p 18). (p 20)


Eeltõendamismenetlus ei ole iseseisev kohtumenetlus, vaid selle eesmärk on lihtsustada taotleja eeldatavate õiguste kaitsmist võimalikus tulevases (kavandatavas) või juba käimasolevas kohtumenetluses. (p-d 22.3 ja 22.5)

Eeltõendamismenetluse lõpetamine ei tähenda kohtumenetluse lõpetamist ning seega ei kohaldu TsMS § 433 lg 1, mille kohaselt võib menetluse lõpetamise määruse peale esitada määruskaebuse. Enne kohtuasja algatamist toimuv eeltõendamismenetlus ei ole hagita menetlus, mille kohta kohalduks TsMS § 660 lg 3 esimene lause, mis võimaldab maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses esitada määruskaebuse isikul, kelle õigust on määrusega kitsendatud. (p 22.5)

Tõendite tagamine eeltõendamismenetluse mõttes hõlmab tõendite kogumist (TsMS § 244 lg 2 ja § 246 lg 1 p 2) ja nende säilimise tagamist.

TsMS § 244 lg 1 teises lauses ja sama paragrahvi teises lõikes nimetatud juhtudel (autoriõiguste, autoriõigustega kaasnevate õiguste või tööstusomandiõiguste rikkumine või selliste õiguste rikkumise oht) eeltõendamismenetluse korraldamisel tuleb arvestada TsMS §-st 280 tulenevaid erisusi. Niisuguste andmete (teabe) nõudmine ei ole eeltõendamismenetluse korras üldjuhul võimalik ilma eelneva kohtusse pöördumiseta. Ühe võimalusena saab intellektuaalset omandit käsitlevatel juhtudel TsMS § 244 lg 1 järgi eeltõendamismenetluses kohustada teist isikut andma TsMS §-s 280 käsitletud teavet nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal, kui õiguse rikkumine või selle oht on teises kohtuasjas tehtud ja jõustunud kohtulahendiga kindlaks tehtud ning see on siduv uue kohtumenetluse menetlusosalistele (vt TsMS § 457 lg 1). Pärast kohtumenetluse algust on TsMS § 280 võimalik kohaldada ka juhul, kui asjaomased rikkumised või selliste rikkumiste oht on kindlaks tehtud kas vaheotsusega nõude põhjendatuse kohta (TsMS § 449 lg-d 2 ja 3) või osaotsusega (TsMS § 450).

Kuna eeltõendamismenetluse eesmärgiks ei ole asjaolude siduv tuvastamine, siis ei hinda kohus kogutud tõendeid TsMS § 232 lg 1 mõttes (st ei tee tõendite põhjal otsustusi ega järeldusi menetlusosalise väidete tõendatuse kohta) eeltõendamismenetluses, vaid alles põhiasja lahendamisel. (p 22.4)

2-20-17226/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.05.2021

Vt isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, ärakuulamise kohta p-d 11.1 - 11.2 ning RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 12.2–12.3.

Teisi isikuid (nt valla- või linnavalitsus; isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed ning eestkostja) võib kohus ära kuulata mh telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik ära kuulatavalt isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Ka teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada. (p 12)

Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)

Olukorras, kus puudutatud isikut juba esindab teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, tuleb kohtul kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). (p 13.3.3)


Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta isiku kinnisesse asutusse paigutuse menetluses p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)

Olukorras, kus puudutatud isikut juba esindab teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, tuleb kohtul kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). (p 13.3.3)


Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta isiku kinnisesse asutusse paigutuse menetluses p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)

2-20-11920/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.04.2021

Kohtul tuleb isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise menetluses ka esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamisel kohaldada TsMS § 535 lg-t 1. (p 11.1)

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle esindaja määramise eesmärk on tagada isiku õiguslik ärakuulamine. TsMS § 535 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumine on õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine. (p 11.2)

TsMS § 535 lg 1 on kehtestatud, arvestades tõenäosust, et isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, arusaamisvõime ja tahte väljendamine on piiratud. Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades tuleb TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2 tõlgendada selliselt, et kohtu määratud esindajal on õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (vt ka RKTKm 19.12.2018 nr 2-18-11917/26, p 15). Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on puudutatud isiku esindaja sarnane erieestkostjale.

Oluline on, et esindaja määrataks isikule enne tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist. (p 11.2)

Isik tuleb TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. (p 12.1)

Varasemas Riigikohtu praktikas eestkoste seadmise menetluse puhul isiku ärakuulamise kontekstis väljendatud seisukohad (vt RKTKm 22.09.2017 nr 2-12-18265/234, p 19; RKTKm 10.12.2014 nr 3-2-1-127-14, p-d 15 ja 17) kohalduvad ka kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, ärakuulamise kohta. Ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja suuline kohtumine vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult.

Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada ka videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist (p 12.2)

Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta.(p 12.3)


TsMS § 535 lg-tes 1 ja 2 sätestatu rikkumine on õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine. (p 11.2)

1-20-1975/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.11.2020

Olukorras, kus ringkonnakohus on KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel tehtud määruses argumenteerinud tegelikult seda, miks tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, ja ühtlasi pole põhjust arvata, et KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 11 nõuete järgimata jätmine võib mõjutada menetluse lõpptulemust, on Riigikohus määruskaebemenetluses pädev andma maakohtu määruse muutmata jätmisele sisulise hinnangu, tagastamata kohtuasja teise astme kohtule. (p 23)


Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue ehk protsessuaalne taotlus, milles palutakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. (p 25)

Hagi, milles omanik nõuab asjade väljaandmist ebaseaduslikust valdusest, pole TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes sama esemega kui hagi, milles omanik nõuab ebaseaduslikult valdajalt asjade väärtusele vastava rahasumma väljamõistmist. (p 26)


Hagi alus on need hageja osutatud asjaolud, mille tuvastamisega ta seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena ei saa käsitada igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 mõttes samal alusel on haginõuded, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk faktikogumiga. (p 27)

Üldjuhul on ebatäpne piirduda tsiviilhagis üksnes süüdistatava väidetava kuriteo nimetamisega, kirjeldamata täpsemalt neid elulisi asjaolusid, millel kannatanu nõue rajaneb. (p 29)

Hagi, milles tuginetakse sellele, et hageja vallasasi on kostja ebaseaduslikus valduses ja hageja soovib seda tagasi saada, pole aluse poolest samane hagiga, mille kohaselt on hagejale kuuluv, kuid kostja ebaseaduslikus valduses olev või olnud vallasasi kadunud ja hagejal ei ole mõistlikult võimalik seda asja tagasi saada, sh saavutada asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse sundtäitmist. (p 39)


Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)


Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)

Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)


Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. (p 35)


Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ei pea tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Küll aga peab süüdistatav olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (p 36)


Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)

TsMS § 365 võimaldab omanikul esitada asja väljaandmise nõude selliselt, et kohus kehtestaks kostjale asja üleandmiseks tähtaja ja määraks sama otsusega kindlaks kahjuhüvitise juhuks, kui kohustatud isik asja tähtajal välja ei anna. (p 40)

Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa hageja (kannatanu) väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata hagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)


Kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)


Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)

Kui tsiviilhagi menetlusse võtmine (KrMS § 2631) pole kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel tingimusliku lõpetamise ajaks lõplikult otsustatud, peatub selle küsimuse lahendamine hetkeni, mil kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, kriminaalmenetluse uuendamise võimalus ära langeb või kannatanu tsiviilhagi tagasi võtab. Kriminaalmenetluse uuendamise korral tuleb kohtul tsiviilhagi menetlusse võtmise küsimuse lahendamist jätkata. (p 47)


Olukorras, kus asja kaotsiminek või hävimine on VÕS § 115 lg-test 1 ja 3 ning § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ja pärast kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et asi on siiski alles ja omanikule kättesaadav, on tegemist sellise uue asjaoluga, mis annab TsMS § 702 lg 2 p 9 kohaselt aluse kahju hüvitamise nõude kohta tehtud kohtuotsus teista. (p 43)


Ei ole täielikult välistatud, et kui omanik saab lisaks kohtuotsusega määratud kahjuhüvitisele ka oma asja tagasi, tekib isikul, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti, omaniku vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenev nõue. (p 44)

2-19-17970/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)


Võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekib võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

Seega olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)

Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)


Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)

2-19-3645/39 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.09.2020

Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Selliselt on menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 669 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. TsMS § 656 lg 4 järgi on ringkonnakohtul juhul, kui menetlusnormi oluline rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, õigus otsustada, kas lahendi see osa tühistada. (p 10)

Maakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse tõttu võis hagejale jääda selgusetuks vajadus vaidlustada kohtuotsus ainuüksi vältimaks oma õiguste kaitse võimaluste kaotamist juhul, kui kostja apellatsioonkaebust lahendades asub ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale ja seda osaliselt apellatsioonimenetluses ilmnenud asjaoludel. TsMS § 456 lg 4 teise lause mõte ei ole tuua kaasa hageja kaebeõiguse kaotust olukorras, kus alternatiivselt esitatud nõude rahuldamata jätmise peamiseks põhjenduseks oli see, et asja materjalide kohaselt ei olnud hageja põhinõude rahuldamine siiski välistatud. (p 11)

2-18-9218/40 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.09.2020

Tagaseljaotsuse teistmine TsMS § 703 lg 2 järgi ei ole lubatud, kui tagaseljaotsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud. (p 7)

Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)


Iseenesest ei pea kohus olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Seda aga üksnes juhul, kui asjaoludest nähtub, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta. Kohus saab viimasel juhul tagaseljaotsuses märkida, et see avaldatakse Ametlikes Teadaannetes (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-9-10, p 11; 20. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-13, p 11). (p 10)

Tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamise eeldused ei ole täidetud, kui kohus jätab otsuse põhjendustes esitamata enda kaalutlused selle kohta, miks ei ole tagaseljaotsust võimalik muul viisil kätte toimetada.

Põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et tagaseljaotsust ei olnud kostjale võimalik kätte toimetada muul viisil kui Ametlike Teadaannete kaudu, on vajalikud selleks, et kõrgema astme kohus saaks kontrollida, kas menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused on täidetud. Üksnes märge avaliku kättetoimetamise kohta tagaseljaotsuse resolutsioonis ei ole piisav, põhjendustest peaks nähtuma vähemalt see, mida kohus on tagaseljaotsuse muul viisil kättetoimetamiseks teinud. (p 11)


Kui maakohtu otsus ei ole teistmisavalduse esitamise ajaks jõustunud, tuleb Riigikohtule esitatud teistmisavaldust käsitada avaldaja tagaseljaotsuse peale esitatud kajana ja saata see lahendamiseks tagaseljaotsuse teinud kohtule (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 13). (p 16)

Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)


Kui tagaseljaotsuse kostjale kättetoimetamise kohta puuduvad andmed, tuleb tagaseljaotsuse jõustumise aja ning kaja esitamise tähtaja arvutamiseks hinnata, millal tagaseljaotsus tegelikult kostjani jõudis TsMS § 307 lg 3 mõttes (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-13, p 12). (p 12)


Menetlusdokumendi saab lugeda TsMS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 mõttes kätte toimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Menetlusdokumendi üleandmine peab kättetoimetamise puhul toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis dokumenteeritud, samuti peab kättetoimetamine toimuma seaduses sätestatud viisil (vt ka Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑171‑16, p 19). (p 12)


Kui menetlusosaline suri pärast maakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist, läheb pärijale PärS § 130 lg 1 kohaselt üle menetlusosalise menetluslik positsioon, sest TsMS § 209 lg 1 kohaselt on menetlusõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis. (p 13)

Kokku: 330| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json