3-22-1072/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.05.2024 |
|
Eesti kodakondsus omandatakse sünniga automaatselt seaduse alusel. Seetõttu ei pruugi kõik Eesti kodakondsuse sünniga omandanud isikud riigile teada olla, iseäranis kui tegemist on Eesti kodaniku välismaal sündinud lapsega. Sellepärast on paratamatu, et esmakordselt isikut tõendava dokumendi taotlemisel tuleb Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada. Siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 77 §-s 10 ja § 13 lg-s 1 on vastavalt isikutunnistuse ja Eesti kodaniku passi taotlemise kohta sätestatud, et Eesti kodanikust taotleja, kellele ei ole varem välja antud Eesti kodaniku passi või isikutunnistust, lisab taotlusele Eesti kodakondsusesse kuulumise tuvastamist võimaldava dokumendi. Need sätted piiravad kodakondsusesse kuulumise tuvastamise dokumentaalsete tõenditega, kuid ei anna edasisi juhiseid, millistele tingimustele peab niisugune dokument vastama. Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p-d 13-15)
Selle hindamisel, kas keegi põlvneb Eesti kodanikust, pole määrav asjaolu, kas seda kinnitab DNA-analüüs, vaid hinnata tuleb seaduses sätestatud eelduste täidetust (vt nt RKTKm nr 2-22-7773/22, p 10). Välisriigi kohtuotsusega tuvastatud põlvnemise puhul on oluline eelkõige, kas kohtuotsus, millega tuvastati põlvnemine, kehtib ja on tunnustatav ka Eestis. Kui maakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas on tunnustatud välisriigi kohtuotsust, mille kohaselt põlvneb isik isast, kes oli tema sünni ajal Eesti kodanik, omandas ta sünniga Eesti kodakondsuse ja ITDS § 19 lg 1 p 1 ja § 21 lg 1 alusel ei tohi talle dokumentide väljaandmisest keelduda. (p-d 16-19)
Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. (p 23)
Osas, milles konkreetses haldusmenetluses kohaldatav õigus tõendite kvalifitseerimise ja hindamise küsimusi ei reguleeri, on asjakohane kohaldada sarnaseid tingimusi kui halduskohtumenetluses, sest vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus teistsuguste tõendamisreeglite tõttu saaks halduskohtumenetluses tühistada õiguspäraselt tehtud haldusakti (vt tõendi lubatavuse kontekstis RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). (p 15)
Kodakondsuse on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (RKHKo nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja PSTS § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt RKÜKo nr 3-4-1-6-12, p 127, kolmas lause). Järelikult on kodakondsus ja selle omandamise alused riigiõiguslikult fundamentaalse tähtsusega. Sellest tulenevalt pole kahtlust, et kodakondsuse omandamise alused kuuluvad Eesti õiguse oluliste põhimõtete hulka TsMS § 620 lg 1 p 1 tähenduses või seadusandluse põhiprintsiipide hulka õigusabilepingu art 18 tähenduses. Tulenevalt PS §-st 1 ei ole mõeldav, et välisriik võiks otsustada Eesti kodanike ringi üle. (p 23)
Maakohus peab arvestama kõigi võimalike avalik-õiguslike järelmitega, mis välisriigi kohtulahendi tunnustamisest tekivad. Kohus ei tohi mööda vaadata sellest, et andmed põlvnemise kohta kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka (RRS § 21 p 15), mille õigsust eeldatakse ja millest lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Andmed kohtulahendite kohta, millega tuvastatakse isiku põlvnemine või tühistatakse isiku põlvnemise tuvastamine, kantakse rahvastikuregistrisse. Kohtul tuleb TsMS § 620 lg 1 p 1 alusel keelduda põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisest, kui on oht, et sellise kohtulahendi tunnustamisega võidakse mõnd Eesti olulist avalikku õigust (nt õigust kodakondsusele) kuritarvitada. Muu hulgas viitab sellisele ohule, kui põlvnemine on tuvastatud pelgalt ütluste või omaksvõtu alusel ning seda ümbritsev olustik on eluliselt ebausutav (nt asjaosaliste vanuse tõttu). Seejuures tuleb arvestada ka konkreetse kolmanda riigi ja selle kohtute üldist usaldusväärsust. (p-d 24-25)
Kui põlvnemisasjas tehtud välisriigi kohtulahendi tunnustamisel on oluline avalik-õiguslik mõju, iseäranis kui see puudutab niivõrd põhimõttelise tähtsusega õigusinstituuti nagu kodakondsus, on Eesti Vabariik puudutatud isik, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Välisriigi kohtulahendi tunnustamine olulise avalik-õigusliku mõjuga asjades kitsendab Eesti Vabariigi suveräänsust, mistõttu on Eesti Vabariigil ka õigus TsMS § 660 lg 3 ja § 696 lg 3 järgi nende määruste peale edasi kaevata. Sellisel juhul selgitatakse riiki esindav ministeerium või muu asutus TsMS § 220 kohaselt. Kui riigile sellisest menetlusest ei teatata, kuid ilmneb, et tunnustatud kohtulahendil on oluline avalik-õiguslik mõju, on tegemist TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alusega. (p 27)
|
2-20-2693/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.10.2023 |
|
Kui kostjale ei ole kohtudokumente välisriigis nõuetekohaselt kätte toimetatud, esineb alus maakohtu otsuse teistmiseks TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi. Kostjale kohtudokumentide nõuetekohaselt kätte toimetamata jätmine on selline asjaolu, mis mõjutab kohtulahendi tegemist nii hageja kui kostja kasuks või kahjuks. Kui hageja ei saa tema kasuks tehtud tagaseljaotsust kohtu menetlusvea tõttu välisriigis täita, esineb hagejal õiguskaitsevajadus. Sellisel juhul on hageja esitatud teistmisavalduse rahuldamine ka kostja huvides, kuna kostja ei ole kohtu menetlusvigade tõttu saanud menetluses osaleda. (p-d 17 ja 18)
|
2-19-5302/49
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.02.2023 |
|
Menetluse kohene lõpetamine kuni 31. jaanuarini 2023. a kehtinud TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel oleks ennatlik, kuna juriidilise isiku äriregistrist kustutamine ei pruugi olla lõplik. Kui asja materjalidest nähtub, et menetluse pooleks oleval äriühingul on vara, tuleb kohtul enne menetluse lõpetamist anda talle võimalus registripidajale taotluse esitamiseks likvideerimisabinõude kohaldamiseks. Kui menetluse pool esitab taotluse, tuleb hagiasja lahendavale kohtule esitada taotluse ärakiri. Kohus saaks sellise menetluse lõpetada üksnes juhul, kui menetluse pool talle antud tähtaja jooksul registripidajale taotlust ja hagiasja lahendavale kohtule taotluse ärakirja ei esita (vt RKTKm nr 3-2-1-151-13 (asja läbivaatamise edasilükkamine), p 9). Juhul kui menetlusosaline esitab registripidajale esitatud taotluse ärakirja kohtule tähtaegselt, ei saa kohus, analoogselt TsMS § 356 lg-s 1 sätestatuga, lõpetada tsiviilasja menetlust enne registrimenetluses tehtava lahendi jõustumist. (p 11)
Olukorras, kus menetluse pooleks olev juriidiline isik kantakse pärast kuni 31. jaanuarini 2023. a kehtinud TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi tehtud menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumist uuesti äriregistrisse, võib see olla alus kohtulahendi teistmiseks TsMS § 702 lg 2 p 6 järgi. (p 13)
|
1-19-6307/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2021 |
|
Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)
KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)
Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)
Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)
Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)
KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)
KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)
KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)
ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)
ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)
Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)
Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)
VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)
VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)
Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)
Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)
Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)
|
1-20-1975/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.11.2020 |
|
Olukorras, kus ringkonnakohus on KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel tehtud määruses argumenteerinud tegelikult seda, miks tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, ja ühtlasi pole põhjust arvata, et KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 11 nõuete järgimata jätmine võib mõjutada menetluse lõpptulemust, on Riigikohus määruskaebemenetluses pädev andma maakohtu määruse muutmata jätmisele sisulise hinnangu, tagastamata kohtuasja teise astme kohtule. (p 23)
Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue ehk protsessuaalne taotlus, milles palutakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. (p 25)
Hagi, milles omanik nõuab asjade väljaandmist ebaseaduslikust valdusest, pole TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes sama esemega kui hagi, milles omanik nõuab ebaseaduslikult valdajalt asjade väärtusele vastava rahasumma väljamõistmist. (p 26)
Hagi alus on need hageja osutatud asjaolud, mille tuvastamisega ta seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena ei saa käsitada igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 mõttes samal alusel on haginõuded, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk faktikogumiga. (p 27)
Üldjuhul on ebatäpne piirduda tsiviilhagis üksnes süüdistatava väidetava kuriteo nimetamisega, kirjeldamata täpsemalt neid elulisi asjaolusid, millel kannatanu nõue rajaneb. (p 29)
Hagi, milles tuginetakse sellele, et hageja vallasasi on kostja ebaseaduslikus valduses ja hageja soovib seda tagasi saada, pole aluse poolest samane hagiga, mille kohaselt on hagejale kuuluv, kuid kostja ebaseaduslikus valduses olev või olnud vallasasi kadunud ja hagejal ei ole mõistlikult võimalik seda asja tagasi saada, sh saavutada asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse sundtäitmist. (p 39)
Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)
Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)
Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)
Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. (p 35)
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ei pea tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Küll aga peab süüdistatav olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (p 36)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)
TsMS § 365 võimaldab omanikul esitada asja väljaandmise nõude selliselt, et kohus kehtestaks kostjale asja üleandmiseks tähtaja ja määraks sama otsusega kindlaks kahjuhüvitise juhuks, kui kohustatud isik asja tähtajal välja ei anna. (p 40)
Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa hageja (kannatanu) väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata hagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)
Kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)
Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)
Kui tsiviilhagi menetlusse võtmine (KrMS § 2631) pole kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel tingimusliku lõpetamise ajaks lõplikult otsustatud, peatub selle küsimuse lahendamine hetkeni, mil kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, kriminaalmenetluse uuendamise võimalus ära langeb või kannatanu tsiviilhagi tagasi võtab. Kriminaalmenetluse uuendamise korral tuleb kohtul tsiviilhagi menetlusse võtmise küsimuse lahendamist jätkata. (p 47)
Olukorras, kus asja kaotsiminek või hävimine on VÕS § 115 lg-test 1 ja 3 ning § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ja pärast kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et asi on siiski alles ja omanikule kättesaadav, on tegemist sellise uue asjaoluga, mis annab TsMS § 702 lg 2 p 9 kohaselt aluse kahju hüvitamise nõude kohta tehtud kohtuotsus teista. (p 43)
Ei ole täielikult välistatud, et kui omanik saab lisaks kohtuotsusega määratud kahjuhüvitisele ka oma asja tagasi, tekib isikul, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti, omaniku vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenev nõue. (p 44)
|
2-12-46735/185
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.01.2020 |
|
TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmisavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka sellega, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks (TsMS § 3 lg 1) ning avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus on see, kui isik pöördub kohtusse eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2 teine alternatiiv). (p 13)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)
Asjaolu, et pankrotivõlgnik osales tsiviilasja menetluses isiklikult ja mitte pankrotihalduri kaudu, võib olla teistmisavalduse rahuldamise alus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 12). (p 16)
Samas tuleb praeguse asja lahendamisel arvestada sellega, et tsiviilasjas, milles võlgniku (kostja II) pankrotihaldur taotleb asja teistmise korras uuesti läbivaatamist, jäeti hagi võlgniku vastu rahuldamata. Võlgniku pankrotihaldur tugines teistmisavalduses sellele, et ta soovib teistmisega saavutada olukorda, kus tühistatakse kohtuotsus, millega hagi jäeti võlgniku vastu rahuldamata ja tehakse uus otsus, millega hagi rahuldatakse nii võlgniku kui ka kostja I vastu. Nendel asjaoludel ei saa teistmisavaldust rahuldada. (p 17)
Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)
Avaldaja (pankrotihaldur) põhjendas teistmisavaldust sellega, et hageja on esitanud samal alusel nõude ka kostja II pankrotimenetluses. Juhul, kui praegune hagi rahuldataks nii kostja II kui ka kostja I suhtes ja kui nõue täidetaks kasvõi osaliselt kostja I vara arvel, väheneksid kostja II kohustused pankrotivaras. Sellisel eesmärgil esitatud teistmisavaldusele ei saa riik anda õiguskaitset ja selliselt esitatud avalduse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 teise alternatiivi analoogia alusel keelduda. (p 21)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)
Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)
|
2-19-1023/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2019 |
|
Vt Riigikohtu 12. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06, p 8.
TsMS § 704 tähtajad on menetlustähtaegadena mõjuval põhjusel ennistatavad. (p 7)
Vt Riigikohtu 17. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-55382/40, p 13.
Kui asjas ei ole pabertoimiku hävitamise ning KIS-s andmete puudumise tõttu võimalik kontrollida teistmisavalduse esitaja väiteid, et ta ei teadnud midagi kohtumenetlusest, siis tuleb teistmisavaldus TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel rahuldada. (p 8)
|
2-10-57660/28
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.03.2019 |
|
Kui isiku suhtes on tehtud tagaseljaotsus ning samadel asjaoludel oleks võimalik esitada nii kaja kui ka teistmisavaldus, siis võib menetlusosaline valida, kumba võimalust kasutada. Menetlusosalisel tuleb ühe või teise võimaluse valimisel arvestada menetlusreeglite erisustega. (p 13)
Kui pärast asja lahendamist tagaseljaotsusega selgub, et asja lahendamine ei allunud Euroopa Liidu asjakohase regulatsiooni järgi Eesti kohtule, siis võib teistmise alusena olla kohaldatav TsMS § 702 lg 2 p 9 koosmõjus TsMS § 407 lg 5 p-ga 22. Seega võib teistmisavalduse rahuldamiseks olla alust ka juhul, kui muid puudusi hagi lahendamisel ei esinenud, mh oli menetlusosalisele seaduse kohaselt menetlusest teatatud (TsMS § 702 lg 2 p 2). (p 18)
|
2-10-55382/40
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.12.2018 |
|
Kuigi TsMS § 707 lg 1 järgi peab teistmisavalduse esitaja märkima tõendid, mis tõendavad teistmise alust, ei ole teismisavalduse esitajal võimalik tõendada negatiivset asjaolu (nt seda, et talle ei teatatud menetlusest seaduse kohaselt, mh ei toimetatud kätte hagiavaldust, hagi menetlusse võtmise määrust ega tagaseljaotsust). Juhul, kui ei ole võimalik kontrollida, kas teistmisavalduse esitaja väited on õiged, tuleb leida, et esineb TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise alus. (p 13)
Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul (Riigikohtu 14. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-16, p 7; 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 14)
Kohtutoimiku säilimine (kas digitaalselt või paberkandjal) tuleb tagada vähemalt nii kaua, kui TsMS § 704 lg 3 teise lause järgi on maksimaalselt võimalik esitada teistmisavaldus. Seda eriti tagaseljaotsusega lahendatud asjades, kus vastaspool ei ole menetluses osalenud. Riigikohtul peab olema võimalik kontrollida TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise aluste esinemist. (p 15)
|
2-17-7049/137
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.03.2018 |
|
Teistmisavalduse võib mh esitada Riigikohtu määruse peale, millega jäeti määruskaebus läbi vaatamata ja tagastati see esitajale (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a määrused tsiviilasjas nr 3-2-2-3-07 ja 3-2-2-4-07, p 9). (p 13)
Kostja teistmisavaldus tuleb TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi rahuldada, kuivõrd kostjale ei olnud teada asjaolu, et RIK näitab infosüsteemis vaidlustatud ringkonnakohtu määruse kättesaamist valesti (s.o 24. augustil 2017), ning ta ei saanud seetõttu esitada tõendit RIK-i eksimuse kohta varem. RIK on vastuseks järelepärimisele teatanud, et kostja esindaja on vaidlusaluse ringkonnakohtu määruse e-toimiku vahendusel kätte saanud 25. augustil 2017. (p 14-15)
|
3-2-2-4-16
|
Riigikohus |
14.11.2016 |
|
Kui isik on taotlenud teistmisega samadel alustel ka Euroopa täitekorralduse tõendi tühistamist, ei saa kohaldada TsMS § 703 lg-t 2, sest Euroopa täitekorralduse tõendi tühistamise korral jääb tagaseljaotsus ikkagi kehtima. (p 8)
Täitemenetluse algatamise teate ning Euroopa täitekorralduse edastamine ei tähenda seda, et isik oleks tagaseljaotsuse kätte saanud. Kui asja materjalidest ega kohtute infosüsteemist ei nähtu, millal on isik tagaseljaotsuse kätte saanud, tuleb lähtuda isiku väitest, millal ta otsuse kätte sai. (p 7)
Isiku emale viimase elukohta hagiavalduse kättetoimetamist saab lugeda kättetoimetamiseks isikule vaid siis, kui tegemist oli isiku eluruumiga TsMS § 322 lg 1 mõttes (vt ka nt RKTKm nr 3-2-2-1-13, p 11). Ainuüksi teises riigis töölepingu sõlmimine ei tähenda, et isik asus teise riiki elama, kuid kui pooled ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hagiavalduse kättetoimetamise ajal oli isiku elukohaks tema ema elukoht, siis ei ole isikule hagimaterjale kätte toimetatud ning teistmisavaldus TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel on põhjendatud. (p 9)
Isiku emale viimase elukohta hagiavalduse kättetoimetamist saab lugeda kättetoimetamiseks isikule vaid siis, kui tegemist oli isiku eluruumiga TsMS § 322 lg 1 mõttes (vt ka nt RKTKm nr 3-2-2-1-13, p 11). Ainuüksi teises riigis töölepingu sõlmimine ei tähenda, et isik asus teise riiki elama, kuid kui pooled ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hagiavalduse kättetoimetamise ajal oli isiku elukohaks tema ema elukoht, siis ei ole isikule hagimaterjale kätte toimetatud ning teistmisavaldus TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel on põhjendatud. (p 9)
|
3-2-2-1-16
|
Riigikohus |
03.03.2016 |
|
Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik TsMS § 485 lg 2 teise lause kohaselt vastuväidet põhjendama (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13). (p 8)
Makseettepaneku kätte toimetamata jätmine maksekäsu kiirmenetluses on teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 2 tähenduses (vt ka RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 8). (p 6)
Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik TsMS § 485 lg 2 teise lause kohaselt vastuväidet põhjendama (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13). (p 8)
Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud (TsMS § 702 lg 2 p 2) või esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega võlgnikule lahendi kättetoimetamisest (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 7)
Kättetoimetamist edasiandmisena saab TsMS § 322 lg 1 alusel lugeda tähendust omavaks üksnes juhul, kui tegu oli võlgniku eluruumiga (vt ka RKTKm nr 3-2-2-1-13, p 11). (p 6)
|
3-2-2-3-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 TsMS § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–76). Seega tunnistas Riigikohus, et õigustloov akt, millele tuginedes jättis ringkonnakohus hagejate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt rahuldamata, on põhiseadusega vastuolus. Nimetatu annab TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi alust vaadata määruskaebus menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale uuesti läbi. (p 11)
|
3-2-2-2-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses on teistmise aluseks asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldati Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrust nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", sest Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve korras tunnistanud TsMS § 175 lg 4 ja nimetatud määruse põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. (p 9).
|
3-2-2-1-15
|
Riigikohus |
06.05.2015 |
|
Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur). (p 11-12)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Pankrotiseaduse sätestest tulenevalt (enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja 2, ning § 54 lg 1 ja 4 ja alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg 1 ja 4) muutub füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda pankrotivaraga seotud vaidlustes. (p 11)
Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 9)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9).
|
3-2-2-5-14
|
Riigikohus |
12.03.2015 |
|
Kuivõrd teistmise aluseks praegusel juhul on TsMS § 702 lg 2 p-d 2 ja 3, siis tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaja määramisel lähtuda TsMS § 704 lg 1 teisest lausest (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). Seega võis teistmisavalduse esitada kahe kuu jooksul alates päevast, millal tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosalise seaduslikule esindajale lahend kätte toimetati.
Teistmisavalduse esitamise tähtaja arvutamisel TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi ei arvestata sama sätte kolmanda lause kohaselt avalikku kättetoimetamist. TsMS § 704 lg 1 kolmas lause kehtib ka juhul, kui menetlusosaline on pärast lahendi tegemist võtnud lepingulise esindaja. (p 12)
Kui kohtul ei õnnestu hagimaterjale kostjale kätte toimetada, kuid kohtul on andmeid, et võivad esineda TsÜS § 8 lg-s 2 nimetatud asjaolud, saab kohus algatada omal algatusel eestkostja määramise TsMS § 204 lg 2 kohaselt või vähemalt teavitada oma kahtlustest valla- või linnavalitsust TsMS § 204 lg 4 järgi (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-07, p-d 11–12; 9. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 16–17). Seadusliku esindaja menetlusse astumiseni on kohtul võimalik määrata TsMS § 219 lg 1 kohaselt ajutine esindaja. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ei pea TsMS § 219 lg 3 järgi määrama esindajat siis, kui teda juba esindab advokaat või muu kohane esindaja. Pärast esindaja või eestkostja määramist on võimalik materjalid esindajale kätte toimetada ja asja menetlust jätkata. (p 14)
TsMS § 702 lg 2 p 3 kohaselt on teistmise aluse olemasolu hindamisel määravaks, kas isik oli seaduse kohaselt esindatud menetluse ajal. Eeltoodud järeldust ei muuda ka TsMS § 219 lg 3 ega asjaolu, et pärast kohtulahendi tegemist astus menetlusse kostja lepinguline esindaja. (p 10)
Kuna menetlusdokumendid tuli TsMS § 318 lg 1 järgi kätte toimetada kostja seaduslikule esindajale, siis ei vastanud tsiviilasja materjalide ja kohtuotsuse avalik kättetoimetamine seaduse nõuetele. Hinnangut kohtumaterjalide kättetoimetamise seaduslikkusele ei mõjuta asjaolu, et praeguse tsiviilasja menetlemise ajal kostjal eestkostjat kui seaduslikku esindajat veel ei olnudki (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-07, p-d 11–12; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 13). (p 9)
TsMS § 703 lg 2 ei ole kohaldatav, kui teistmise alus tuleneb TsMS § 702 lg 2 p-st 2 (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 12). Lisaks on teistmisaluste olemasolul menetlusosalisel õigus esitada teistmisavaldus maakohtu jõustunud otsuse peale kaja esitamata (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06, p-d 9–10; 6. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-09, p 6). (p 13)
TsMS § 702 lg 2 p 81 kohaldub olukorras, kus menetluse peatumise alus ilmneb menetluse ajal, kuid see ei olnud kohtule lahendi tegemise ajal teada (TsMS § 354), mitte aga juhul, kui menetlusosaline kaotas tsiviilkohtumenetlusteovõime juba enne menetluse algust. (p 11)
|
3-2-2-6-14
|
Riigikohus |
04.02.2015 |
|
TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses on teistmise aluseks asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi TsMS § 174 lg 8 alusel kohtunikuabi, samuti asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldati Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrust nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", sest Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevale korras tunnistanud TsMS § 174 lg 8 ja nimetatud määruse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 9)
|
3-2-2-4-14
|
Riigikohus |
21.01.2015 |
|
TsMS § 174 lg 8 ja TsMS § 669 lg 1 p 3 rikkumine (lahendi tegemine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt) tuleb lugeda teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses, kui Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevale korras tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks põhjusel, et menetluskulud määras kindlaks kohtunikuabi. (p 5)
|
3-2-2-1-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
TsMS § 703 lg 1 mõte on välistada teistmise võimalus eelkõige selliste määruste puhul, millega korraldatakse ja juhitakse menetlust ning mille võimalikele õiguslikele puudustele saab tugineda asjas tehtud lõpplahendi peale kaevates. (p 9)
Asjaolu, et maakohus ei teatanud menetlusosalisele vahekohtu otsuse tunnustamise menetlusest, kuigi lahend tehti tema suhtes, saab olla maakohtu määruse tühistamise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt. (p 12)
Maakohtu jõustunud määruse peale, millega tunnistati täidetavaks Eestis tehtud vahekohtu otsus, võib esitada teistmisavalduse.
Kuna vahekohtumenetlus riivab isiku põhiõigust kohtulikule kaitsele, tuleb kohtul olla vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisel tähelepanelik ja kontrollida, ega isiku põhiõigusi ei olnud vahekohtumenetluses rikutud. Minimaalselt tuleb selgitada, kas kostjat on vahekohtumenetlusest teavitatud ja kas tal on olnud võimalik selles oma õigusi kaitsta. Selleks tuleb kitsendavalt tõlgendada TsMS § 756 lg 1 teist lauset, mille järgi tuleb vastaspool enne otsustamist ära kuulata, kui see on mõistlik. Olukorras, kus on esitatud avaldus just selle asja lahendamiseks loodud (nn ad hoc) vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamiseks, eriti kui tegu on ühe vahekohtuniku otsusega ning vahekohtunik on või on olnud ühtlasi ühe poole esindajaks, tuleb vastaspool alati ära kuulata. Lisaks tuleb sellise menetluse jaoks kitsendavalt kohaldada TsMS § 477 lg 9 esimest lauset, mis lubab avaldusi edastada hagita menetluses kohtu valitud viisil. Kostjale vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisega kaasnev õiguste riive eeldab, et tehtud oleks kõik võimalik tema menetlusest teavitamiseks. Seega peaks kohtul olema kõrvaldatud mõistlik kahtlus, et kostja ei ole avaldust kätte saanud. Selleks on õige lähtuda eelkõige kättetoimetamise sätetest. (p 13)
|
3-2-2-2-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15)
Teadvalt valeandmetel põhineva maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega võib kaasneda kriminaalvastutus (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24). Lisaks võib sellise lahendiga teisele isikule kahju tekitamist pidada mh heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitamiseks võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 13)
Maakohtu selgituses avaldajale on viidatud, et maksekäsk toimetati võlgnikule kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 28. augustil 2011.
Kolleegiumile ei ole teada, miks maksekäsk avalikult kätte toimetati, ega ole võimalik kontrollida ka TsMS § 317 eelduste täitmist. Seega ei saa kolleegium lugeda maksekäsku avaliku kättetoimetamisega võlgnikule kätte toimetatuks. (p 9)
Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15)
Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik vastuväidet põhjendama (TsMS § 485 lg 2 teine lause). (p 13)
Asja materjalide kohaselt toimetati makseettepanek kätte võlgniku emale. Seda saab TsMS § 322 lg 1 alusel lugeda võlgnikule kättetoimetamiseks üksnes juhul, kui tegu oli võlgniku eluruumiga (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas
nr 3-2-2-1-13, p 11). (p 8)
Võlgniku väitel sai ta makseettepanekust ja maksekäsust teada 20. aprillil 2014, kui tema esindaja avas need dokumendid e-toimiku süsteemi vahendusel (tl 2 pöördel). Avaldaja ei ole ka seda väidet vaidlustanud. Muid andmeid kolleegiumil makseettepaneku ega maksekäsu kättetoimetamise kohta ei ole.
Seega on alust lugeda makseettepanek ja maksekäsk kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 (või ka TsMS § 3111 lg 3) alusel 20. aprillil 2014. (p 10)
TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega kolleegiumi arvates sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul. Sellist järeldust kinnitab ka TsMS § 704 lg 3 teine lause, mille kohaselt teistmisavalduse maksimumtähtaeg kümme aastat on sama nii TsMS § 702 lg 2 p 2 kui ka 3 alusel. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud (TsMS § 702 lg 2 p 2) või esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega lahendi kättetoimetamisest võlgnikule.
Isegi kui maksekäsu avalik kättetoimetamine lugeda iseenesest lubatuks, ei oleks sellel TsMS § 704 lg 1 kolmanda lause järgi teistmise tähtaja arvutamisel pealegi tähendust. (p 11)
|