2-17-6713/196
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2025 |
|
Sarnaselt kohtusse pöördumisega on ka kohtuotsuse peale kaebuse esitamise esmane sisuline eeldus õiguskaitsevajaduse olemasolu (TsMS § 3). See esineb olukorras, kus kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus, mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust. (p 20)
Kui lapsevanem on maksnud lapsele elatist rohkem, kui ta oli selleks seaduse või kohtulahendi järgi kohustatud, ei saa rohkem tasutud summat käsitada elatise ettemaksena ja seeläbi vabastada vanemat tulevasest igakuise elatise tasumise kohustusest. Elatise nõude välistamine varem enam tasutud elatise tõttu on olemuselt tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 mõttes. Lapse huvides on saada ülalpidamiseks vajalikku raha regulaarselt, et kasutada seda oma vajaduste rahuldamiseks. Sellest põhimõttest juhindudes on seadusandja VÕS § 200 lg 1 p-s 1 välistanud võimaluse tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sätestanud PKS § 100 lg-tes 1 ja 4 kohustuse maksta elatist perioodiliselt iga kuu eest ette. (p 23)
Olukorras, kus üks vanem andis lapsele ülalpidamist rohkem, kui oli temale langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, täites seeläbi ka teise vanema kohustust, võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt VÕS § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138) (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.2). (p 26)
Ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb esmajoones lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis lahusolev vanem lastega tegelikult koos (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.1). Tegemist ei ole absoluutse reegliga, vaid üksikjuhtumi asjaolusid arvestades võib olla põhjendatud sellest kõrvale kalduda. Eelkõige võib see olla põhjendatud olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, ning need asjaolud on selged. (p 29)
Vanem võib ülalpidamiskohustust täita muul viisil ja teistsuguse ajavahemiku kaupa, kui ta on selles teise vanemaga kokku leppinud, st sõlminud lepingu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta (RKTKo nr 3-2-1-111-16, p 22). (p 24)
Enne 1. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus sai miinimumelatisest väiksema elatise PKS § 102 lg 2 alusel välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, seejuures sai arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (nt RKTKo nr 2-16-11905/66, p-d 19 ja 23). Samuti ei saanud kohus elatise suurust automaatselt vähendada põhjustel, et peres elab mitu väikese vanusevahega last (mastaabisääst) ja laps viibib osa ajast lahuselava vanemaga, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult. Neid asjaolusid võidi arvesse võtta mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 mõttes, eeldusel et kostja nendele tugines ning elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas (RKTKo nr 2-15-15909/124, p-d 10 ja 15; 3-2-1-35-17, p-d 20.2 ja 28.2). (p 33)
Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise suurust ja tõendamiskoormise jaotust (RKTKo nr 2-19-19160/42, p 14). Seejuures ei pea pooled enam tuginema asjaoludele, et alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 17 ja 21 mõttes ega mastaabisäästule, mis tekib, kui peres kasvavad mitu väikese vanusevahega last (RKTKo nr 2-19-19160/42, p-d 14.3 ja 14.4). Kohus kontrollib ja arvestab neid asjaolusid lahendi tegemisel ise. Samuti peab kohus PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse arvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga omal algatusel, sõltumata poolte taotlustest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p 34)
Varasema ja uue korra puhul on samaks jäänud eeldus, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4). (p 35)
TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi on Riigikohtu võimalus uurida ja koguda tõendeid piiratud ning Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seega ei saa kolleegium ise tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada. Küll saab kolleegium hinnata kaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta asjaolude tuvastamisel. (p 40)
TsMS § 137 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse hind sama, mis tsiviilasjas hind esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kaebuste hinna arvutamisel ei tule arvestada kaebuste nõudeid, mis olid lubamatud. Kaebuste hinna määramisel tuleb lähtuda hagis I esitatud laste elatisenõuete hinnast, arvestades nõuete maakohtus rahuldamise ulatust. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on ülalpidamisnõude hinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Miinimumelatise nõudmisel tuleb arvestada miinimumelatise suurust hagi esitamise seisuga (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 15). (p 47)
|
| 2-17-8667/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.09.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 18):
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 11.2)
Kohtulahend peab vastama täielikult TsMS § 442 lg-le 8. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt liigendatud, mh nt punktide ja alapunktide abil, ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18). (p 12)
Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)
|
| 3-2-1-11-11
|
Riigikohus |
13.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebusega ei saa vaidlustada ainult maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).
Kui ringkonnakohus ei saada asja uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1.
Maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).
Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Võttes arvesse menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).
VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks (nn sisemine hooletus) peab kohus olema esmalt tuvastanud kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus).
VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes.
Kohus ei pea VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
Juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4 ja § 652 lg-s 6 sätestatuga.
Juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus.
Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1).
Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus võib teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes.
Juhul kui maakohus rikkus materiaalõiguse norme kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).
Juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte.
|
| 3-2-1-148-05
|
Riigikohus |
12.01.2006 |
|
Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astmete kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid ning vastu võtta ja hinnata tõendeid, kui need ei ole esitatud ringkonnakohtu poolse protsessiõiguse normi rikkumise tõendamiseks.
|
| 3-2-1-25-04
|
Riigikohus |
04.03.2004 |
|
Tulenevalt TsMS § 353 lg-st 3 ei saa Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seetõttu tuleb jätta esmakordselt alles Riigikohtule esitatud tõendid tähelepanuta.
Hüvitise maksmisest keeldumise või selle vähendamise otsustamisel tuleb muuhulgas kaaluda ka seda, kuivõrd kindlustusvõtja tegevus või tegevusetus suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski.
|
| 3-2-1-69-03
|
Riigikohus |
03.06.2003 |
|
Ringkonnakohus ei pea TsMS § 330 lg 5 kohaselt kordama esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata.
Riigikohus ei või TsMS § 353 lg 3 kohaselt ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seega on kolleegium seotud asjas varem tuvastatuga ega saa kogutud tõendeid ise ümber hinnata.
|
| 3-2-1-9-97
|
Riigikohus |
27.01.1997 |
|
Kassatsioonikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid.
Pooled võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna.
|
Facebook
X.com