Töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ei tähenda, et töötajal ei oleks saanud tekkida kahju tööandja tegevuse tagajärjel. Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda ajutise korra sätetest ja võtta aluseks keskmise kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Ka siis, kui töötaja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab tööandjale siiski võimaluse tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui tööandja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-92-03 (Ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu ei lahkunud kutsehaiguse põhjustanud töölt kutsehaiguse tõttu.)
Töötaja võib kahju suuruse arvutamisel ajutise korra järgi võtta aluseks keskmise kuusissetuleku oma tööandja juures ka juhul, kui töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Võib eeldada, et tööandja maksis töötajale vastava eriala keskmist palka.
Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused tööandja juures kahjustasid töötaja tervist ja põhjustasid talle kutsehaiguse ning et tööandja ei võtnud midagi ette töötaja tervist kahjustavate töötingimuste kõrvaldamiseks.
Juhul kui isik ei suuda asja tõendada, et tööandja tööprotsess oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et tööandja rikkus tema suhtes nendel ajavahemikel seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid, siis puudub üks tööandja vastutusele võtmise eeldus - teo õigusvastasus. Sellisel juhul ei pea tööandja TsK § 448 lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.
Ajutine kord ei kehti alates 1. juulist 2002. See tähendab, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 07.12.2011, nr 3-2-1-68-11)