https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-22-6145/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks menetlusosaliste menetluskulud, sh pankrotihalduri menetluskulud, on tegemist pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määrusega, mille peale PankrS § 150 lg 5 sätestab ühekordse kaebeõiguse. (p 12)


Pankrotimääruse (PankrS § 31 lg 5) peale esitatud määruskaebusele vastates ei tegutse pankrotihaldur võlgniku esindajana. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile mh üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Vaidlus selle üle, kas pankrot on õigesti välja kuulutatud, ei ole pankrotivaraga seotud vaidlus ega vaidlus, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei osale pankrotihaldur pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses. (p 13)


Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes (s.o PankrS § 65 lg 14 eeldus on täidetud), ei ole kohtul alust mõista pankrotihalduri tasu pankrotivarast välja. Säte võimaldab selle välja mõista pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulud. See tähendab, et juhul, kui kohus jätab kohtumenetluses menetluskulud mõne muu isiku kui pankrotihalduri kanda, saab viimane nõuda õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse. (p 14)

PankrS § 65 lg 1 kolmanda lause alusel määrab pankrotihalduri tasu kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel. PankrS § 65 lg 14 eesmärk ei ole muuta halduri tasustamise põhimõtteid, vaid sellega loodi õiguslik alus teiselt poolelt menetluskulude väljamõistmiseks juhul, kui haldur osaleb ilma lepingulise esindajata oma ülesannete tõttu kohtumenetluses. (p 14)

Halduri tasu (PankrS § 65 lg 1) katab eelduslikult ka halduri kulu, mis tuleneb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes osalemisest. Sellest eeldusest lähtub ka PankrS § 65 lg 51 p 2, mille järgi võib kohus määrata haldurile PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta õigusabi. Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes sellises mahus, mida ei saa temalt ka PankrS § 65 lg 51 p 2 alusel suurendatud tasu eest mõistlikult oodata, ei ole välistatud ka see, et haldur saab nõuda selliste kulutuste hüvitamist pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul PankrS § 66 lg 2 esimese lause alusel. (p 15)

PankrS § 65 lg-t 14 eesmärgipäraselt tõlgendades ei pea haldur sätte kohaldamise eeldusena vastama nii TsMS § 218 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 2 seatud nõuetele, vaid piisab, kui ta vastab ühele nendest. (p 16)

2-22-6607/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.05.2023

TsMS § 390 lg 1 teise lause mõttes määratakse tagatava hagi hind kindlaks TsMS 17. ptk sätete alusel, lähtudes esitatud nõuetest. Maakohtul tuleb hagi tagamise taotlust ja ringkonnakohtul maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades määrata kindlaks tagatava hagi hind. Riigikohus ei saa hagi tagamise menetluses hagihinna määramise eesmärgil täita maakohtu asemel eelmenetluse ülesandeid, sh selgitada välja hageja nõudeid, samuti hinnata sel eesmärgil tõendeid (TsMS § 688 lg 5). (p 17)

2-19-17970/20 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.11.2020

Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)


Võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekib võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

Seega olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.

PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)

Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)


Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)

2-19-13966/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.04.2020

ÄS § 184 lg 5 annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474/80, p 12). Juhatuse liikme tagasikutsumise hagi eesmärk on kaitsta eelkõige osaühingut olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult või ei ole võimeline osaühingut juhtima, kuid mingil põhjusel ei ole teda võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474/80, p 16). ÄS § 184 lg 5 alusel esitatav hagi on osaühingu huvide kaitse eesmärgil suunatud eelkõige enamuse kontrolli all olevast ja oma kohustusi rikkuvast juhatuse liikmest vabanemisele ilma enamuse sellekohase tahteavalduseta. Samamoodi saab selle hagi esitada ka enamusosanik, kelle otsustusõigust piirab põhikirjaga ette nähtud ja seaduses sätestatuga võrreldes kõrgem häälteenamuse nõue. (p 15)

ÄS § 184 lg-t 5 tuleb tõlgendada selliselt, et hagi esitamisel tuleb õigussuhte ümberkujundamist taotleda kõikide puudutatud osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. (p 19.4)


Isiku jaoks, kelle õiguste ja kohustuste üle asjas tehtava lahendiga vahetult otsustatakse, ei ole kolmanda isiku menetluslik positsioon piisav. Kolmandal isikul on üksnes õiguslik huvi selle vastu, et asi lahendataks poole kasuks (TsMS § 213 lg 1). Lisaks tuleb arvestada, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebus ei saa TsMS § 214 lg 2 teise lause järgi olla vastuolus selle poole huvidega, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb. (p 18.2)


TsMS § 371 lg 2 p 2 ei näe hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena ette olukorda, kus hagi esitatakse vale kostja vastu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 13). Olukord on aga teine siis, kui kujundushagi tuleks esitada mitme vältimatu kaaskostja vastu ühiselt, kuid hageja on hagi esitanud vaid ühe vastu neist.

Kui hagi tuleks esitada mitme vältimatu kaaskostja vastu ja hageja on esitanud hagi vaid ühe vastu neist, siis peab maakohus asja läbivaatamisel eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi juhtima eeltoodule hageja tähelepanu (vt sarnaselt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 18). Kui hageja ei soovi hagi teise vältimatu kaaskostja vastu esitada, siis on kohtul alus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. (p 21)


Ringkonnakohtu kiri on käsitatav apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusena TsMS § 643 lg 1 järgi, kui selle kirjaga keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebust sisuliselt lahendamast (vt sarnaselt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2009. a määrus asjas nr 3-2-1-6-09, p 10) ja menetlusosalisel on TsMS § 638 lg 9 järgi õigus esitada selle kirja peale määruskaebus Riigikohtule. (p 14)


Kui hagi on ÄS § 184 lg 5 järgi esitatud osanikuks oleva juhatuse liikme, kelle häältest sõltub osaühingu põhikirja kohaselt tema kui juhatuse liikme tagasikutsumiseks vajaliku osanike otsuse vastuvõtmine, mõjuval põhjusel tagasikutsumiseks, on koos osaühinguga vältimatuks kaaskostjaks tagasikutsutav isik. (p 19.5)

2-19-4765/21 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.02.2020

Kui TsMS § 382 järgse hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks.

Objektiivseks hagi kohest esitamist takistavaks asjaoluks ei saaks olla väide, et kavandatava hagi lubatavus oli hageja jaoks õiguslikult ebaselge. (p 10.1)

TsMS § 382 järgsel hagi tagamisel ei saa kohus kohe kontrollida veel esitamata hagiavalduse vastamist formaalsetele nõuetele, kuid ülejäänud hagi tagamise eeldused (sh TsMS § 377 lg-d 1, 2 ja § 381 lg 2) peavad siiski olema täidetud (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 13 ja Riigikohtu 22. mai 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-13663/94, p 13 koos viidetega varasemale praktikale). Muu hulgas tuleb kohtul hinnata kavandatava hagi õiguslikku perspektiivikust. (p 10.2)


TsMS § 696 lg 1 esimese lause kohaselt võib määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale esitada määrusega puudutatud menetlusosaline. Nimetatu tähendab kaebeõigust siis, kui vaidlustatav määrus riivab või kitsendab määruskaebuse esitaja õigusi (vt ka Riigikohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-17, p 16). (p 9.3.1)


Ringkonnakohus peab hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendama mõistliku aja jooksul. Määruskaebuse lahendamine hagi tagamise menetluses peaaegu kuus kuud pärast selle esitamist ei mahu üldjuhul mõistliku menetlusaja raamidesse. (p 10.3)


TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)


Täitemenetluse peatamise vaidlustamiseks ei ole piisav vaid formaalne võlgniku staatus. See järeldus kehtib ka juhul, kui täitemenetluse võlgnik on asja omanik ja/või tema vastu oleks täitmisel isiklik nõue. Ka sellisel juhul peaks võlgnik põhjendama, kuidas täitemenetluse peatamine tema õigusi riivab. (p 9.3.2)

TsMS § 210 lg 2 kehtib vaid kohtumenetluses, mitte täitemenetluses. (p 9.3.3)

Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)


Olukorras, kus täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping, võiks täitemenetluse peatamise saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)


Kui hagejale määratakse hagi esitamiseks 20 päeva pikkune tähtaeg, kuid tähtaja kulgema hakkamine seotakse määruse jõustumisega, võidakse sellega eksida TsMS § 382 lg 2 teise lause eesmärgi vastu, võimaldades hagejale tegelikkuses hagi esitamiseks oluliselt pikema tähtaja kui üks kuu. Kuna kohtumääruse peale, millega kohus andis TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja hagi esitamiseks (TsMS § 660 lg 1), ei ole määruskaebuse esitamise õigust, siis ei saa pidada lubatavaks hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise sidumist hagi tagamise määruse jõustumisega. (p 10.4)

Kohtumääruse resolutsioonis ei tule märkida, et kohtu määratud tähtajaks (täiendava) hagi esitamata jätmise korral tühistatakse hagi tagamine. Hagi tagamise tühistamine ei saa tuleneda (automaatselt) tingimuslikuna samast määrusest, millega kohus hagi tagamise abinõu kohaldas. Viitel TsMS § 382 lg 2 kolmandale lausele saaks olla üksnes selgitav tähendus. Küll aga puudub kohtul diskretsiooniõigus jätta hagi tagamine tühistamata olukorras, kus hageja ei esita hagi, milleks kohus talle TsMS § 382 lg 2 alusel tähtaja määras. (p 10.5)


TMS § 222 järgse hagi üheks peamiseks eesmärgiks lg 1 kohaldamise korral on vältida täitemenetluses sellise vara müümist, mis ei kuulu võlgnikule. Selline vara ei peaks vastutama sissenõudja nõude rahuldamise eest. TMS § 222 annab täitemenetluses mitteosalevale isikule sellesse täitemenetlusse sekkumise õiguse. (p 11.1)

Kui TMS § 222 järgse hagi esitaja kasuks oleks kinnistusraamatusse sisse kantud keelumärge, kuid see oleks sisse kantud ajaliselt hiljem kui sissenõudja kasuks seatud hüpoteek, ei takistaks selline keelumärge täitemenetlust. Kinnistu enampakkumisel müümise järel tuleks selline keelumärge TMS § 158 lg 3 alusel kinnistusraamatust kustutada (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). (p 11.2)

Sundtäitmist takistavaks õiguseks TMS § 222 lg 1 tähenduses saab mh olla kolmanda isiku omandiõigus. Õiguslikult on lubatav hagi, milles väidetakse omandiõigust sundenampakkumisel olevale esemele. (p 11.2)

Olukorras, kus hageja soovib tagasivõitmise hagiga saavutada pankrotivõlgniku omandist välja läinud vara tagasi pankrotivara hulka arvamist (vt PankrS § 119 lg 1, Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 54 tagasivõitmise mõtte kohta), võiks hageja lisaks tagasivõitmise nõudele esitada ka TMS § 222 järgse nõude vara arestist vabastamiseks, seda täitemenetluse võlgniku (kes võib tagasivõitmise hagi kostjaga kattuda) ja eriti täitemenetluse sissenõudja vastu. (p 11.3)

Olukord on teistsugune siis, kui täitemenetluse sissenõudja kasuks on tagasivõidetavale kinnistule seatud hüpoteek ja täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud hüpoteegi seadmise leping. Hüpoteegiga tagatud nõuded on võlgniku täite- või pankrotimenetluse korral üldjuhul eelistatud teistele nõuetele.

Üks sellise eelistamise tagajärgedest on see, et isegi täitemenetluse peatamise korral ja kinnistu võimaliku tagasivõitmise korral pankrotivarasse jääks hüpoteek kinnistut koormama ja hüpoteegipidajal oleks õigus nõuda oma nõuete rahuldamist pankrotiseaduses sätestatud korras (viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11).

Täitemenetluse peatamise võiks saavutada hagi esitamisega, mis oleks suunatud hüpoteegi kustutamisele kinnistusraamatust, st kui vaidlustataks täitedokumendiks olev hüpoteegi seadmise leping (vt ka Riigikohtu 25. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-15, p 11). Sellise hagi esitamisel saaks taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist. (p 11.4)

2-17-18069/322 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.01.2020

Kuni 28. märtsini 2019 (k.a) oli võlgnikul võimalus esitada halduri vabastamise peale määruskaebus Riigikohtule, alates 29. märtsist 2019 aga sellist võimalust ei ole. (p 14)

Kui ringkonnakohtu määruse resolutsioon on kaebeõiguse osas ebatäpne ega arvesta sellega, et enne Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks ettenähtud 15-päevase tähtaja möödumist jõustub seadusemuudatus, mis välistas kaebeõiguse Riigikohtule, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ja ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel. (p 16)


Pankrotihalduri üle kohtu tehtava järelevalve eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja seaduslikkus. Kohtul on järelevalvet tehes õigus otsustada, milliseid järelevalveabinõusid ta kasutab, ja valida sõltuvalt menetluse eripärast ka järelevalve intensiivsus. (p 17)

Kuigi halduri vabastamise kaalumisel saab kohus arvestada, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema, saab kohus halduri usalduse puudumise tõttu vabastada siiski vaid juhul, kui haldur on oma kohustusi rikkunud. Kui haldur ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohus teda mingil muul põhjusel enam ei usalda, ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi alust haldurit vabastada. Kuna halduri vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, peab vabastamise määrusest nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et halduri vabastamine on põhjendatud. (p 18)

Kahe halduri koostöö ebaõnnestumine võib olla halduri vabastamise põhjus eelkõige juhul, kui koostöö ebaõnnestumise põhjustas haldur, keda vabastada soovitakse. (p 21.1)

Olukorras, kus erikontrolli tulemused ei anna põhjust kuriteokaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei ole haldur rikkunud oma kohustusi, kui ta vaatamata kohtu kahtlustele jätab kaebuse või hagi esitamata. Kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost, kuid ei esita kaebust. (p 22.2)

Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

Hindamaks seda, kas haldur on vara müügi korraldamisel toiminud piisava hoolsusega, tuleb halduri tegevust hinnata ex ante vaatepunktist ehk hinnata, kas ajal, mil haldur müügiviisi valis, võis ta mõistlikult võttes loota, et see müügiviis on võlausaldajate parimates huvides. Heites haldurile ette majanduslikult ebaotstarbekat käitumist, peavad põhjendused, millest nähtub, et haldur tegutses majanduslikult ebaotstarbekalt, sisalduma kohtumääruses. (p 23.4)

Kuigi iseenesest võib aruandekohustuse rikkumine olla pankrotihalduri vabastamise põhjuseks, ei saa halduri enda nimel sõlmitud lepingu kohtule esitamata jätmine olla halduri vabastamise põhjuseks. (p 24.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. Kohus võiks haldurile abilise kasutamist ette heita vaid juhul, kui pankrotitoimkond ei ole sellega nõustunud või kui abiliseks oleks valitud ebapädev isik. (p 24.7)


Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. (p 24.7)

2-18-5670/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019

Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)


Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)

2-17-8339/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.11.2018

TMS § 1774 lg 6 järgi saavad menetlusosalised kaevata üksnes määruse peale, millega võlgniku õigus ja loa kehtivus peatatakse ning keelatakse temale õiguse ja loa andmine, st määrust saab vaidlustada üksnes siis, kui kohus rahuldab kohtutäituri avalduse lapse elatise võlgniku õiguste piiramiseks. Seega olukorras, kus maakohus jättis kohtutäituri avalduse rahuldamata, ei saanud sissenõudja maakohtu määrust ringkonnakohtus vaidlustada, olenemata sellest, kas ta oli menetlusosaline või mitte. (p 14)


Kui kaebus jääb läbi vaatamata, siis kohaldub menetluskulude jaotamisele TsMS § 171 lg 1 (vt Riigikohtu 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 13). (p 15)

2-15-17822/83 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 26.10.2018

Asjas taotles pankrotihaldur, et kohus nõuaks krediidiasutustelt kaebajate arvelduskontode väljavõtteid ja andmeid kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Maakohus kohustas kaevatava määrusega krediidiasutusi esitama haldurile kaebajate arvelduskontode väljavõtted ja andmed kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Kaebajate määruskaebust keeldus maakohus menetlusse võtmast, põhjendades seda kaebeõiguse puudumisega. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. (p 10)

Tsiviilkolleegium selgitas, et kui kaebaja on isik, kes ei ole pankrotimenetluse osaline ega ka pankrotivõlgnikuga seotud isik PankrS § 19 lg 1 tähenduses, saab teda põhimõtteliselt käsitada PankrS § 22 lg 3 p-s 4 märgitud muu isikuna. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes ka PankrS §-ga 5 sätestatud kaebeõiguse eriregulatsioon. Kaebaja õigusi puudutavat määrust tuleb käsitada tema suhtes hagita asjas (krediidiasutuselt andmete nõudmine) menetlust lõpetava määrusena sarnaselt näiteks muu isiku suhtes tehtud trahvimäärusega TsMS § 45 lg 4 alusel, mille peale saab muu isik, kes ei ole menetlusosaline, esitada määruskaebuse TsMS § 48 alusel. Kui kaebaja kohta on tehtud tema õigusi riivav menetlust lõpetav määrus, on tal kaebeõigus maakohtu määruse peale üldnormi, s.o TsMS § 660 lg 3 esimese lause alusel. (p 12)

Kaebajal on kaebeõigus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, kuna tulenevalt TsMS § 663 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise võimalikud alused vormilist laadi, mis takistavad määruskaebuse sisulist lahendamist. Et tegemist on selle isiku õigusi riivava (piirava) määrusega, kes ei ole olnud menetlusosaline, siis on ta määruskaebust esitades esmakordselt sisenenud kohtumenetlusse ja see on võrreldav olukorraga, mil kohtud hagi menetlusse võtmisest keelduvad. (p 13)


Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur. Halduri põhikohustused on muu hulgas võlausaldajate nõuete väljaselgitamine, pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine (PankrS § 55 lg 3 p-d 1 ja 11).

Nende ülesannete täitmisel on halduril õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. (p 14.1)

Kolleegium on varasemas praktikas käsitlenud küsimust, kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud laenu jäägi kohta. Kolleegium leidis, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-17, p 12 jj). Analoogne lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. (p 14.2) Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha.

Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvesse võtta pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Pankrotimenetlusega seoses on krediidiasutus kohustatud pangasaladusena käsitatavat teavet ja dokumente andma kohtule pankrotimenetluse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta ning haldurile pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 1 p-d 1 ja 6). Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)

Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)


Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)

Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)


Kohtul tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)

Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)

2-14-7385/204 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.02.2018

Maakohtu hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa TsMS § 427 teise lause kohaselt esitada määruskaebust Riigikohtule, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks. TsMS § 427 teise lause korral on tegemist TsMS § 696 lg 1 teise lause lõpus viidatud erandiga samas lauses sõnastatud üldreeglist, mille kohaselt, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule. (p 13)


TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Õiguslikult samamoodi tuleb hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata TMS § 221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). (p-d 15.1 ja 15.2)

Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (võrdle Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). (p 15.2)

Kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel (TMS § 221 alusel) kohtus olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada. (p 15.3)

3-2-1-12-17 PDF Riigikohus 05.04.2017

TsMS § 212 lg-test 1 ega 2 ei tulene iseseisva nõudega kolmanda isiku õigust vaidlustada tema samasse menetlusse astumisest keeldumise kohta tehtud maakohtu määrust ega esitada Riigikohtule määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu määrus iseseisva nõudega kolmanda isiku samasse menetlusse astumisest keeldumise kohta. Samuti ei tulene sellises olukorras kaebeõigust TsMS § 212 lg 2 koostoimest TsMS § 372 lg-ga 5. Hagi esitanud iseseisva nõudega kolmandal isikul on õigus esitada määruskaebus tema hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale (TsMS § 372 lg 5). (p 17-18)

3-2-1-165-16 PDF Riigikohus 08.03.2017

Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 4891 lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)


Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)


TsMS §-s 4842 sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)


Arvestades TsMS §-s 4842 ja § 4891 lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)

TsMS §-s 4842 sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)

Maksekäsu peale esitatud määruse lahendamise menetluses tuleb erinevalt maakohtu menetlusest kontrollida ka nõude põhjendatust. Esmalt tuleb ringkonnakohtul kontrollida (kui määruskaebuses viidatakse nõude põhjendatuse kontrollimise vajadusele (TsMS § 4891 lg 2 p 3) maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude õiguslikku põhjendatust, mille korral on võimalik lähtuda sarnasest kontrollist, nagu seda tehakse hagi kontrollimisel tagaseljaotsuse korral TsMS § 407 lg 1 esimese lause kohaselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-162-14, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Küll ei saa määruskaebust lahendades analoogia alusel lähtuda sellest, et kostja (võlgnik) on omaks võtnud hageja (avaldaja) faktilised väited (TsMS § 407 lg 1 teine lause). (p 14.4.)

Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 4891 lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)

Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)


Arvestades TsMS §-s 4842 ja § 4891 lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)

3-2-1-164-16 PDF Riigikohus 01.03.2017

Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)


SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)

Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)


SanS § 30 lg-s 7 sätestatud ulatuslik kaebeõigus korraldusliku määruse peale on ebaökonoomne ja venitab põhjendamatult muidu väga kitsastes ajalistes raamides kulgevat saneerimismenetlust. Piisav oleks ka edasikaebeõigus kava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale (SanS § 37). (p 13)

SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)

Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)

SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)

Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.) SanS § 20 lg t 3 tuleb koostoimes § 12 lg 2 p ga 6 tõlgendada nii, et võlausaldajatele saneerimiskava projekti kättetoimetamisel peab võlausaldajatele jääma kavaga tutvumiseks enne kava vastuvõtmise otsustamist aega vähemalt kaks nädalat. (p 21)

Kuigi SanS § 12 lg 2 p 6 viitab nii saneerimiskava vastuvõtmise kui ka kohtule kinnitamiseks esitamise tähtajale, on SanS § 20 lg s 3 silmas peetud siiski kava vastuvõtmise tähtaja möödumist. Võlausaldajate õiguste kaitse on tagatud ning neil on võimalik menetluses sisuliselt osaleda ja tahet avaldada üksnes siis, kui neile on antud mõistlik aeg ja võimalus saneerimiskavaga tutvuda. See on tagatud aga üksnes juhul, kui neile jääb seisukoha kujundamiseks mõistlik tähtaeg enne kava vastuvõtmise otsustamist. (p 22)

SanS §-dest 12-14 järeldub, et keskne roll võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamisel ja saneerimiskava kinnitamise formaalsete eelduste täitmise hindamisel on saneerimisnõustajal ja kohtul. (p 27)

Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)


Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)


SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)

3-2-1-154-16 PDF Riigikohus 08.02.2017

Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)


Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)

TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)

Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)


TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)


TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)


Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)


Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)


Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17)

TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)

3-2-1-10-16 PDF Riigikohus 16.03.2016

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleb selle asemel määruse põhjendamise kohustuse osas kohaldada TsMS § 667 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. (p 10)


Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleb selle asemel määruse põhjendamise kohustuse osas kohaldada TsMS § 667 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. (p 10)

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleneb kaebeõigus ringkonnakohtu põhjendava osata tehtud määruse peale (200 eurot ületava summa korral) TsMS § 691 lg 1 teisest lausest. (p 9)


Kui ringkonnakohus ei ole TsMS § 178 lg-t 3 kohaldades lahendanud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust põhjendatud määrusega, ei lahenda ka Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust sisuliselt. (p 10)

3-2-1-97-15 PDF Riigikohus 10.02.2016

Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleneb ringkonnakohtule maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel määruse põhjendamise kohustus TsMS § 667 lg 1 esimesest lausest. Ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasikaebamise õigus tuleneb sel juhul TsMS § 696 lg 1 teisest lausest. (p 11-12)

3-2-1-111-15 PDF Riigikohus 04.11.2015

Pankrotivõlgnikul ega tema abikaasal ei ole õigust nõuda enda kaasamist kohtumenetlusse, kus haldur esitab nõude pankrotivõlgniku võlgniku vastu. Juhul, kui see nõue kuulub abikaasade ühisvara hulka, saab abikaasa nõuda ühisvara jagamist. Pankrotivõlgnik saab nõuda haldurilt kahju hüvitamist, kui haldur tekitab võlgnikule viimast kohtumenetluses esindades ja kahjulikku kompromissi sõlmides kahju. (p 20)


Menetlusosalisel ega muul isikul ei ole õigust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata isiku taotlus käsitada teda kohtumenetluses kaashagejana, ega ka ringkonnakohtu määruse peale, millega maakohtu määrus jäi muutmata. Samuti ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, milles jäi rahuldamata tema taotlus kaasata ta menetlusse kolmanda isikuna. (TsMS § 216 lg 6). (p 19)

3-2-1-103-15 PDF Riigikohus 14.10.2015

Kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)


Kohtu võimalus võtta pankrotimenetluses võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)

Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)

Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)


Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)


PankrS § 89 lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada laiendavalt. Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb ka PankrS § 89 lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati. (p 12)

3-2-1-132-14 PDF Riigikohus 15.12.2014

Maakohtu määruse peale, millega maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab. (p 11-12)

Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)

Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)


Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. (p 17)


Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)

Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)


Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta.

üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. (p 18)

3-2-1-46-14 PDF Riigikohus 28.05.2014

Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)


Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas kinnistu võõrandanud isik on võimalik asendada kinnistu uue omanikuga TsMS §-s 211 sätestatud korras. (p 13)


Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)


AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast. (p 14)


AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)


Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. (p 13) Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json