/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 39| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-2803/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2018
Riigilõivu osamaksetega tasumise võimaldamisel võib kohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ka juhul, kui tasumata on üksnes esimene osamakse (vt Riigikohtu 30. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kohus võib keelduda kaebust menetlemast aga üksnes juhul, kui lõiv on maksmata kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemise ajaks. Riigilõivu tasumist on kohtul võimalik kontrollida. Lõivu tasumine ajaks, kuni ei ole otsustatud kaebuse menetlusse võtmisest keelduda, ei takista asja menetlemist ega põhjusta selle viibimist (vrd ka TsMS § 331 lg 1). (p 13)
2-14-56641/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.11.2017
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20) Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1) Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20) Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1) Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2) Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3) Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4) Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)
Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)
AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17) Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32). Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1) Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51). Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)
VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1) Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2) Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4) Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)
3-2-1-149-16 PDF Riigikohus 08.02.2017
Kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada (vt RKTKo nr 3-2-1-136-10, p 16). (p 20)
VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)
VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised: • üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi; • muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul; • üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud. Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võivad üürnik ning üürileandja VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistada. (p 13) VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et üürnik peab nõude maksmapanekul tõendama, millised parendused ja muudatused ta tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning et üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem. (p 14) VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust (vt RKTKo nr 3-2-1-21-08, p 13). Asja väärtuse suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt. (p 15) Asjaolu, et üürnik on kinnistule teinud parendusi, ei tähenda automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist VÕS § 286 lg 1 mõttes eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. (p 16) VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub VÕS § 341 järgi ka rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 20). (p 19)
3-2-1-47-16 PDF Riigikohus 08.06.2016
Menetlusosalist või tema seaduslikku esindajat, kes ei ilmu mõjuva põhjuseta isiklikult kohtuistungile vaatamata sellele, et kohus on teda selleks kohustanud, võib trahvida, kui see toob kaasa asja menetlemise venimise. Kohtul ei ole alust menetlusosalist või tema seaduslikku esindajat trahvida, kui menetlusosaline saadab istungile esindaja, kes on võimeline selgitama faktilisi asjaolusid ja on volitatud tegema nõutavaid avaldusi. (p 12) Kohus võib määrata advokaadile rahatrahvi dokumentide edastamise või sellest kohtu teavitamise kohustuse rikkumise eest sõltumata sellest, kas dokumentide edastamata jätmise või kohtu teavitamata jätmise tõttu menetlus viibis või oli muul viisil takistatud. (p 13) Trahvi määramise eelduseks on TsMS sättes sisalduv kohtule antud õigus isikut trahvida (RKTKm nr 3-2-1-118-09, p 12). Olukorras, kus kohtul on õigus isikut TsMS kohaselt trahvida, peab kohus trahvi suurust määrates arvestama trahvitava isiku varalise seisundi ja muude asjaoludega (TsMS § 46 lg ). (p 14)
Olukorras, kus kaebus võib olla esitatud hageja menetlusosalise nimel ekslikult, tuleb kooskõlas TsMS § 340^1 lg-s 1 sätestatuga juhtida kaebuse allkirjastanud menetlusosalise lepingulise esindaja tähelepanu sellele, kes on kaebuse esitajaks märgitud, ning paluma selgitada, kelle nimel on lepinguline esindaja esitanud kaebuse. Alles siis, kui esindaja ei puudust ei kõrvalda, on kohtul õigus jätta kaebus läbi vaatamata (TsMS § 340^1 lg 2). (p 11)
Kui menetlusosalise seaduslik esindaja, keda on kohustatud isiklikult kohtuistungile ilmuma, istungile ei ilmu, võib kohus teda TsMS § 346 lg 4 ja 5 kohaselt trahvida. (p 12) Menetlusosalist või tema seaduslikku esindajat, kes ei ilmu mõjuva põhjuseta isiklikult kohtuistungile vaatamata sellele, et kohus on teda selleks kohustanud, võib trahvida, kui see toob kaasa asja menetlemise venimise. Kohtul ei ole alust menetlusosalist või tema seaduslikku esindajat trahvida, kui menetlusosaline saadab istungile esindaja, kes on võimeline selgitama faktilisi asjaolusid ja on volitatud tegema nõutavaid avaldusi. (p 12)
Kui menetlusosalise seaduslik esindaja, keda on kohustatud isiklikult kohtuistungile ilmuma, istungile ei ilmu, võib kohus teda TsMS § 346 lg 4 ja 5 kohaselt trahvida. (p 12)
Kohus võib määrata advokaadile rahatrahvi dokumentide edastamise või sellest kohtu teavitamise kohustuse rikkumise eest sõltumata sellest, kas dokumentide edastamata jätmise või kohtu teavitamata jätmise tõttu menetlus viibis või oli muul viisil takistatud. (p 13) TsMS § 337 ei vabasta advokaati dokumentide edastamise kohustusest ega näe ette advokaadi õigust edastada vastaspoole advokaadile taotlus pärast seda, kui kohus on selle lahendanud. Kohtule esitatavad taotlused ja muud dokumendid tuleb edastada vastaspoole advokaadile ja sellest kohut teavitada dokumendi kohtule esitamisega samal ajal või viivitamatult pärast seda. (p 13)
3-2-1-148-15 PDF Riigikohus 18.02.2016
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
Riigikohus saab menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ise lahendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse. (p 8) Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka seda, kui menetlusosaline on teinud kõik endast oleneva menetlustoimingu tegemiseks, kuid menetlustoimingut ei võimalda lugeda tähtajal tehtuks kohtusüsteemist johtuv (tehniline) asjaolu. (p 10)
Dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. (p 9) Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
3-2-1-164-15 PDF Riigikohus 27.01.2016
Dokumendi salvestamine kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi on seotud saatjale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning saatja ei saa eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse (vt Riigikohtu 10. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-08, p 9). (p 13)
3-2-1-96-15 PDF Riigikohus 30.09.2015
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 20^3 lg-st 5 tulenevalt on dokumendi salvestamine e-toimikusse seotud saatjale sellekohase automaatse vastuvõtukinnituse saatmisega. Juhul, kui dokumendi saatja ei ole saanud automaatset vastuvõtukinnitust dokumendi esitamise kohta, ei saa ta ka eeldada, et ta on dokumendi esitanud. (p 17) Kui riik on teinud menetlusosalisele dokumentide esitamisel kohustuslikuks tema enda tehnilise kontrolli all oleva infosüsteemi kasutamise, ei saa panna selle süsteemi võimalikke tõrkeid vähemalt üldjuhul süsteemi kasutaja kanda. Arvutisüsteemi võimalik tõrge (nt automaatse kinnituse saatmata jätmine) tuleb siiski tõendada menetlusosalisel, pöördudes selleks otse või ka kohtu abil e-toimiku halduri poole asjakohaste andmete saamiseks e-toimikus tehtud toimingute kohta. (p 18) E-kirjaga menetlusdokumendi esitamisel kannab e-kirja saatja e-kirja kaotsimineku riisikot kuni kinnituse saamiseni, sest kohtusüsteem ei saa tehniliselt vastutada e-kirja saatja arvuti või tarkvara rikke või puudujäägi eest või e-kirja saatmisel enne kirja kohtuserverisse jõudmist kasutatud serveri võimaliku rikke eest (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-08, p 9; Riigikohtu 11. juuni 2014. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-14, p 10). Sama kehtib dokumendi tavapostiga saatmise korral, mil nn postiriski kannab dokumendi saatja. (p 18) Failide üleslaadimist e-toimikusse ei saa võrdsustada dokumentide esitamisega kohtule, sest pärast failide üleslaadimist on nende failide kohtule esitamiseks avalikult kättesaadava e-toimiku kasutamise tehnilise juhendi kohaselt vajalik läbida veel vähemalt kaks etappi. Alles pärast seda kuvatakse arvutiekraanil teade, et dokument on menetlejale edastatud, ja saadetakse korra § 20^3 lg-st 5 tulenevalt automaatne kinnitus dokumendi esitaja e-kirja aadressile. (p 19)
3-2-1-43-15 PDF Riigikohus 27.05.2015
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15) Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22) Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18) Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22) Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11) Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13) VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14) Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15) Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
3-2-1-63-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
TsMS § 637 lg 1 p 2 ei võimalda jätta apellatsioonkaebust menetlusse võtmata, kui see on esitatud tähtaegselt. (p 11)
Tulenevalt TsMS § 336 lg-st 2 ja justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 7 lg-st 1 on dokumendi salvestamine kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi seotud saatjale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning saatja ei saa eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse (vt Riigikohtu 10. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-08, p 9). (p 10)
3-2-1-8-14 PDF Riigikohus 02.04.2014
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Haagi 2. oktoobri 1973. a konventsiooni art-st 4 tulenevalt tunnustab ja täidab osalisriik teises osalisriigis tehtud otsust, kui: 1) selle on teinud artiklite 7 või 8 järgi õiguspädev asutus; ja 2) seda ei saa otsuse päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata. Taotluse saanud riik tunnustab ja täidab esialgselt täidetavaid otsuseid ja võtab esialgseid meetmeid, sõltumata sellest, et neid saab tavalises korras edasi kaevata, kui samasuguseid lahendeid saab täita või tunnustada selles riigis. Art 17 kohaselt esitab otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool p-des 1 ja 2 nõutavad dokumendid. Lähtudes konventsiooni artikli 18 ingliskeelsest tekstist, tunnustatakse ja täidetakse konventsiooni kohaselt otsust, mis on tehtud avaliku asutuse avalduse alusel ja millega ülalpidajat kohustatakse avalikule asutusele hüvitama ülalpeetavale makstu, kui: 1) asutus saab hüvitist taotleda tema järgitavate seaduste kohaselt; ja 2) taotluse saanud riigi rahvusvahelise eraõiguse normide järgi kohaldatav siseriiklik seadus näeb ette sellise ülalpidamiskohustuse. Konventsiooni art 20 kohaselt esitab artiklit 17 järgides otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev asutus artikli 18 punkti 1 või artikli 19 nõuete täitmist ning elatise väljamaksmist tõendavad dokumendid. (p 11)
Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Haagi 2. oktoobri 1973. a konventsiooni art 17 kohaselt esitab otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool: 1) otsuse täieliku ja tõestatud koopia; 2) dokumendid, mis tõendavad, et otsust ei saa päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata, ja vajaduse korral ka tõendi otsuse täidetavuse kohta. Kui loetletud dokumendid jäävad esitamata või otsuse sisu ei võimalda taotluse saanud riigi asutusel konventsiooni järgimist kontrollida, määrab asutus dokumentide esitamiseks uue tähtaja. Legaliseerimist ega muid formaalsusi ei nõuta. Konventsiooni art 20 kohaselt esitab artiklit 17 järgides otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev asutus artikli 18 punkti 1 või artikli 19 nõuete täitmist ning elatise väljamaksmist tõendavad dokumendid. (p 11)
3-2-1-128-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus hindama, kas menetlusosalised on esitanud uusi vastuväiteid ja kas vastuväited on esitatud õigeaegselt. Juhul, kui need esitati hilinenult, siis hindama, kas hilinenud vastuväide tuleks erandkorras vastu võtta TsMS § 331 lg 1 järgi. Uue vastuväite vastuvõtmise kohta peab ringkonnakohus tegema TsMS § 463 lg-st 1 tulenevalt määruse. Kui ringkonnakohus võtab poolte vastuväited vastu, siis peab ta andma pooltele võimaluse oma väiteid ja vastuväiteid tõendada. (p 11)
VÕS § 108 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu kohustuse täitmisest vabanemine ei vabasta võlgnikku kohustuse rikkumisest tulenevast kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui kohustuse rikkumine on mittevabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu täitmise kulukuse hindamisel VÕS § 108 lg 2 p 2 järgi tuleb muu hulgas arvestada kahjuhüvitise suurust, mida võlgnik peaks kohustuse jätkuva rikkumise tõttu võlausaldajale maksma. VÕS § 108 lg 2 p 2 on kohaldatav võlgniku kasuks eeldatavasti siis, kui lepingu täitmise kulu oleks oluliselt suurem võlausaldajale makstavast kahjuhüvitisest. Kui võlgnik on pakkunud võlausaldajale VÕS § 107 järgi mõistlikku heastamist asendustehingu näol ning võlausaldaja on selle põhjendamatult tagasi lükanud, siis võib olla kahju hüvitamine välistatud ka juhul, kui lepingu jätkuv rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 järgi. Sellisel juhul on kahju edasine tekkimine võlausaldaja enda tahte kohane ning võlgniku poolne lepingurikkumine ei ole enam kahju põhjuseks. (p 14)
VÕS § 108 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu kohustuse täitmisest vabanemine ei vabasta võlgnikku kohustuse rikkumisest tulenevast kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui kohustuse rikkumine on mittevabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu täitmise kulukuse hindamisel VÕS § 108 lg 2 p 2 järgi tuleb muu hulgas arvestada kahjuhüvitise suurust, mida võlgnik peaks kohustuse jätkuva rikkumise tõttu võlausaldajale maksma. VÕS § 108 lg 2 p 2 on kohaldatav võlgniku kasuks eeldatavasti siis, kui lepingu täitmise kulu oleks oluliselt suurem võlausaldajale makstavast kahjuhüvitisest. (p 14)
Kui võlgnik on pakkunud võlausaldajale VÕS § 107 järgi mõistlikku heastamist asendustehingu näol ning võlausaldaja on selle põhjendamatult tagasi lükanud, siis võib olla kahju hüvitamine välistatud ka juhul, kui lepingu jätkuv rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 järgi. Sellisel juhul on kahju edasine tekkimine võlausaldaja enda tahte kohane ning võlgniku poolne lepingurikkumine ei ole enam kahju põhjuseks. (p 14)
3-2-1-126-13 PDF Riigikohus 27.11.2013
Puudus vastuväites ei anna iseenesest alust seda vastuväidet mitte arvestada. Vastuväite ebaselguse korral peab kohus andma vastuväite esitajale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja vastuväites esinevate puuduste kõrvaldamiseks. (p 11)
Tellija võib keelduda tasu maksmisest muu hulgas juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ning ta tasaarvestab oma nõuded töövõtja tasunõudega. Kuigi tellija võib, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet, keelduda töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. (p 13)
Seadus ei näe ette hinna alandamise õiguse kasutamiseks tähtaega. Kuna seadusandja on seda niimoodi tahtnudki reguleerida, ei ole tegemist seaduselüngaga. Kuna seaduselünka ei esine, siis ei ole alust kohaldada analoogia korras VÕS § 118 lg-t 1. (p 9)
Töövõtulepingut ei saa kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, sest tegemist ei ole kestvuslepinguga. Üles saab öelda üksnes kestvuslepinguid (vt VÕS § 116 lg 6 ja § 196). (p 13)
Tellija võib juhul, kui ta on järginud VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, nõuda töövõtjalt kahjuhüvitisena töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevaid kulutusi ka siis, kui ta on VÕS § 118 lg 1 järgi kaotanud õiguse lepingust taganeda. (p 13)
Kuigi tellija võib, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet, keelduda töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. (p 13)
Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal. (p 13)
3-2-1-112-13 PDF Riigikohus 22.10.2013
Puudustega menetlusdokumendiks TsMS § 3401 lg 1 tähenduses ei saa lugeda hageja esitatud e-kirja (kaaskirja) ennast, milles teatatakse hagiavalduse esitamisest, kuid hagiavaldust ennast ei ole esitatud. (p 10)
PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on olemuselt menetlustähtaeg, mida saab mõjuva põhjuse olemasolul ennistada (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12, p 10). (p 11)
3-2-1-108-13 PDF Riigikohus 21.10.2013
Apellatsioonkaebuses tuleb märkida menetlusosalise või tema esindaja allkiri, digitaalallkiri või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldav tunnus. Pädeva isiku allkirja puudumine apellatsioonkaebusel annab ringkonnakohtule aluse jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kirjaliku apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks piisab kaebuse edastamisest kohtule mh elektronpostiga tingimusel, et apellatsioonkaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 12). (p 8)
Menetlusosalise kohtule esitatavas menetlusdokumendis, mh apellatsioonkaebuses tuleb märkida menetlusosalise või tema esindaja allkiri, digitaalallkiri või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldav tunnus. Pädeva isiku allkirja puudumine apellatsioonkaebusel annab ringkonnakohtule aluse jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kirjaliku apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks piisab kaebuse edastamisest kohtule mh elektronpostiga tingimusel, et apellatsioonkaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 12). (p 8)
3-2-1-67-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
TsMS § 635 lg-t 3 on mõistlik tõlgendada selliselt, et vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud ringkonnakohtu määrus selle kohta, et apellatsioonkaebus on menetlusse võetud. (p 9)
Advokaadi e-kirja andmereal märkuse olemasolu selle kohta, et e-kiri on koopiana saadetud vastaspoole advokaadist esindajale, täidab TsMS § 337 esimese lause nõude, mille kohaselt tuleb kohut teavitada sellest, et menetlusdokument on saadetud teise menetlusosalise advokaadile. Selguse huvides on soovituslik TsMS § 337 nõuete täitmine siiski märkida ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. (p 8)
3-2-1-65-13 PDF Riigikohus 03.06.2013
Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). (p 15) Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). (p 18) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. (p 16)
Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib TsMS § 62 lg 2 kohaselt teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatavale kaebusele kohalduvad TsMS § 335 lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9). (p 12)
Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei ole võimalik mõista välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. (p 17) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. ( p 16)
3-2-1-190-12 PDF Riigikohus 27.02.2013
Kolleegium jääb 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12 tehtud määruses väljendatud seisukoha juurde, et TsMS § 335 lg 2 ei sisaldu keeldu anda menetlusosalisele tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, kui tema esitatud dokumendil ei ole allkirja. Puuduse kõrvaldamise määruse tegemise näeb sel juhul ette TsMS § 3401 lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Allkirja puudumise korral on tegemist kõrvaldatava puudusega. Tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määrab kohus kohe pärast allkirjata kaebuse saamist, kuid saab seda teha ka TsMS § 335 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel (vt ka 13. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-12, p 11).
Kohtumääruse hoiustamise kohta teate valele aadressile saatmise tõttu ei saa menetlusdokumenti (kohtumäärust) TsMS § 327 kohaselt hoiustamisega kättetoimetatuks lugeda.
3-2-1-177-12 PDF Riigikohus 30.01.2013
Aegumisele tuginemiseks piisab selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
Kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest. Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
3-2-1-161-12 PDF Riigikohus 17.12.2012
Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks.
Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).
Kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal ehk kannatanul. Hageja peab tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10). Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et kannatanu kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12).
Korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud korteriühistu tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
Maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasub elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi). Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldine käibekohustus on kohustus tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
3-2-1-126-12 PDF Riigikohus 07.11.2012
TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine) on TsÜS § 150 (kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. Kui kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle riigile, kohalduvad samad reeglid (TsÜS § 153) ka riigi nõude aegumisele, st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue ei muutu nõude üleminekul riigile seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Kuigi OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega on riigil võimalik nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist. Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.
Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda. Kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga.

Kokku: 39| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json