2-16-16481/77
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.04.2019 |
|
Nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, on hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), mitte see, et kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda. (p 15)
Kui tellija soovis kasutada platsi mingil kindlal viisil, mis ei vasta sellise platsi tavapärasele kasutusotstarbele, pidi ta sellest töövõtjale enne lepingu sõlmimist teatama. Kui tellija seda ei teinud, ei ole tal eeldatavasti õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele põhjusel, et töö ei sobi sellel otstarbel kasutamiseks. (p 19.1)
Samas võib töövõtja vastutada VÕS § 641 lg 2 p 2 järgi töö sobimatuse eest tellija soovitud spetsiifiliseks kasutusotstarbeks juhul, kui töövõtja pidi sellest otstarbest lepingu sõlmimise ajal teadma vaatamata sellele, et tellija seda ei avaldanud. Hindamisel, kas töövõtja pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, milliseks otstarbeks tellija platsi vajas, tuleb mh arvestada poolte kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus. (p 19.2)
Kui töövõtjal pidi asjaoludest tulenevalt, sh tellijalt saadud teabe või objektiga tutvumise põhjal, tekkima kahtlus, et tellija võib vajada platsi kasutusotstarbeks, mis ei ole käsitatav sellise platsi tavapärase kasutusotstarbena, võib VÕS § 14 lg-test 1 ja 2 tuleneda majandus- või kutsetegevuses tegutsevale töövõtjale kohustus küsida tellijalt töö soovitava kasutusotstarbe kohta lisateavet. See on nii eelkõige juhul, kui töö kasutusotstarbest võivad sõltuda nõuded, millele tehtav töö peab vastama, samuti võimalikud riskid, millest võib sõltuda töö vastavus ettenähtud eesmärkidele ja tellija vajadustele, ning millest tellija informeerimist saab töövõtjalt tema erialaseid oskusi ja teadmisi arvestades mõistlikult oodata (vt VÕS § 14 lg 2 teine lause, § 641 lg 2 p 2). Nende asjaolude vastu on tellijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses. Kui töövõtja jätab töö spetsiifilise kasutusotstarbe välja selgitamata olukorras, kus seda võis temalt mõistlikult oodata, saab lugeda, et ta pidi VÕS § 641 lg 2 p 2 tähenduses teadma, et tellija vajab tööd selleks otstarbeks. (p 19.4)
Eriteadmistega isikul on lepingu sõlmimisel kohustus teavitada teist poolt tema eesmärkide saavutamiseks olulistest asjaoludest sõltumata sellest, kas teine pool teavet nõuab. (p 19.5)
Töövõtja tasu saamise nõude rahuldamine tehtud töö eest ei muuda õiguslikult võimatuks tellija kahju hüvitamise nõude rahuldamist tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusest.
Kuna hagis ja vastuhagis esitatud nõuded ei välista teineteist, siis ei saa TsMS § 137 lg 2 teise lause kohaselt lähtuda kaebuse esitamisel tsiviilasja hinna arvutamisel suurema hinnaga hagist (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 25). (p 24)
Tellija juhise andmiseks VÕS § 641 lg 3 tähenduses saab pidada ka olukorda, kus tellija valib erinevate töövõtja pakutud variantide, sh materjalide vahel. Samas kui tellija valib sellisel juhul variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest VÕS § 641 lg 3 järgi üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks. (p 20)
|
| 3-2-1-112-16
|
Riigikohus |
23.11.2016 |
|
Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16)
Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)
VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)
|
| 3-2-1-58-15
|
Riigikohus |
03.06.2015 |
|
Asjaolu, et võlausaldaja teatas võlgnikule leppetrahvinõudest pärast lepingu ühepoolselt lõpetamist, ei tähenda iseenesest seda, et hageja oleks esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja möödumise järel VÕS § 159 lg 2 mõttes. (p 16)
|
| 3-2-1-136-12
|
Riigikohus |
27.11.2012 |
|
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi.
Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu.
Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41) ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Samuti ei mõjuta võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude aegumist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p-d 11 ja 12).
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud.
Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tuleb asja hinna määramisel lähtuda TsMS 137 lg 1 järgi hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 51).
Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165 ning Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 16). Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu.
Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud.
Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
|
| 3-2-1-119-12
|
Riigikohus |
16.10.2012 |
|
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Enamtasutud riigilõivu tagastamist saab TsMS § 150 lg1 p 1 ja lg 4 järgi nõuda üksnes menetlusosaline, kes riigilõivu tasus või kelle eest see tasuti.
Vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-11, p 10.
Ainuüksi kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust, mis õigustaks Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 § 2 kohaldamist (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16).
|
| 3-2-1-89-12
|
Riigikohus |
19.09.2012 |
|
Alates 1. juulist 2012 muutus TsMS § 133 ja nähti erinevalt varasemast ette, et hagi hinda arvestatakse nii põhi- kui ka kõrvalnõuetelt, kusjuures tulevasi kõrvalnõudeid võetakse arvesse hagi esitamisest arvates aasta ulatuses (TsMS § 133 lg 2). Samas tunnistati kehtetuks TsMS § 137 lg 4, mille järgi võeti otsuse vaidlustamisel kaebuse hinna määramisel apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes arvesse ka kõrvalnõuded.
1. juulist 2012 kehtetu TsMS § 137 lg 4 kohaldub üksnes nende apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste puhul, mis on esitatud enne nimetatud kuupäeva. Hiljem esitatud kaebuste puhul tuleb TsMS § 137 lg-st 1 juhindudes lähtuda asja hinnast maakohtus hagi esitamise ajal, st kõrvalnõudeid kaebuse hinda ei arvata. See kehtib sõltumata sellest, et alates 1. juulist 2012 on muutunud TsMS § 133, mis näeb ette kõrvalnõuete asja hinda arvamise. Nimetatud sättest tuleb lähtuda hagide puhul, mis on esitatud pärast 1. juulit 2012.
Taunitav on töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu.
Sellise praktika vältimiseks on VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 on ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu (VÕS § 639 kohaldamise kohta vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p-d 12-16).
|
| 3-2-1-46-12
|
Riigikohus |
13.06.2012 |
|
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal.
SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).
Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal.
SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).
Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.
ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged.
Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.
|
| 3-2-1-56-12
|
Riigikohus |
17.05.2012 |
|
Juriidilise isiku kui seadusjärgse esindaja esindusõigus ei saa tuleneda taluvusvolitusest TsÜS § 118 lg 2 mõttes.
Kui isik on kantud juhatuse liikmena (seaduslik esindaja) registrisse, kehtib registrikanne kolmanda isiku suhtes üldjuhul õigena ning sellise isiku sõlmitud leping registrikandele tugineva kolmanda isikuga on sõlmitud kehtivalt.
Kui maakohtu otsus vaidlustatakse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise seisuga (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
RÕS § 17 lg 1 näeb mh ette võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis.
|
| 3-2-1-60-10
|
Riigikohus |
14.04.2011 |
|
TsMS § 137 lõiget 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, punkt 10).
TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada põhiseaduslikku edasikaebeõigust rohkem, kui see on eesmärgiga põhjendatav. Olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), tuleb vältimatult võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele.
Riigikohtu üldkogu tunnistab TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.
|
| 3-2-1-62-10
|
Riigikohus |
12.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas.
Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).
Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45)
Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)
Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38)
Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42)
Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)
Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa.
Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 3401 lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
|
| 3-2-1-3-11
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25) ja Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71).
|
| 3-2-1-109-10
|
Riigikohus |
01.12.2010 |
|
Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19).
Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.
Vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71) ja 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25).
|
| 3-2-1-72-10
|
Riigikohus |
30.09.2010 |
|
TsMS § 445 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi, näiteks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral näidata täpselt koht ja viis, kuidas andmed tuleb ümber lükata. See säte ei ole kohaldatav hilisemal vaidluse tekkimisel otsuse sisu üle.
TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusõiguse piirangut nn järelprotsessis, kui tema vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi.
Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang on menetlusökonoomiliselt põhjendatud.
TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada teatud tingimustel vastuväiteid, mis puudutavad eelnenud menetlust. Nt võib iseseisva nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid.
Vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46.
|
| 3-2-1-41-10
|
Riigikohus |
25.05.2010 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. PärS § 125 kaitseb võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda. PärS § 125 on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist.
PärS § 125 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (PärS § 18 lg 1 kohaselt muude pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle mõnele kolmandale isikule. PärS § 125 alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara arvel ei või võla tasumist nõuda.
TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel asja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 26).
|
| 3-2-1-50-10
|
Riigikohus |
24.05.2010 |
|
Kuna seaduses ei ole kinnistusraamatusse märke tegemiseks tahteavalduse kohtuotsusega asendamise hagi hinda täpselt kindlaks määratud ja üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke saamise harilikku väärtust ei ole võimalik üheselt rahaliselt hinnata, tuleb sellise asja hind määrata kindlaks TsMS § 132 alusel.
Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suurus tuleb määrata tsiviilasja hinna alusel, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Seejuures ei saa apellatsioonkaebuse hind olla suurem kui hagihind maakohtus, sest maakohtu otsuse peale saab kaevata tervikuna või osaliselt, mitte aga haginõuet ületades.
Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus käsitas vääralt hagi mittevaralise hagina ja määras sellest tulenevalt vääralt hagihinna TsMS § 132 ja mitte TsMS § 128 alusel, peab ta TsMS § 137 lg 1¹ alusel muutma tsiviilasja hinda. Seda tegemata ei ole ringkonnakohtul võimalik määrata kostja apellatsioonkaebuse hinda TsMS § 128 alusel.
Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus käsitas vääralt hagi mittevaralise hagina ja määras sellest tulenevalt vääralt hagihinna TsMS § 132 ja mitte TsMS § 128 alusel, peab ta TsMS § 137 lg 1¹ alusel muutma tsiviilasja hinda. Seda tegemata ei ole ringkonnakohtul võimalik määrata kostja apellatsioonkaebuse hinda TsMS § 128 alusel.
Kuna seaduses ei ole kinnistusraamatusse märke tegemiseks tahteavalduse kohtuotsusega asendamise hagi hinda täpselt kindlaks määratud ja üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke saamise harilikku väärtust ei ole võimalik üheselt rahaliselt hinnata, tuleb sellise asja hind määrata kindlaks TsMS § 132 alusel.
|
| 3-2-1-31-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
Kui kohus rahuldab haginõude, peab ta TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi oma otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13). Mitme hageja või kostja osalemisel menetluses peab otsus lisaks vastama TsMS § 446 nõuetele, st eelkõige peab olema selge, milleks on igal hagejal otsuse järgi õigus või kostjal kohustus. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid.
Kohus saab kohtuotsusega tunnustatud lepingu täitmise nõude kui õiguskaitsevahendi (VÕS § 108 lg 6, § 222 lg 1) ulatuse määramisel lähtuda samadest põhimõtetest kui tingimuste määramisel lepingus.
Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest.
Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluse alustamise takistamiseks saab TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Lisaks on võlgnikul õigus kaevata täituri otsuste ja tegevuse peale TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras.
Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine, sest sellega ei saavutata menetluslikult rohkem kui üksnes TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega.
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei oleks rahuldamise puhul täidetav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. Selleks on hagejal enamasti hagi muutmata võimalus ka TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud tingimustel.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine. Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Seetõttu ei peaks kohus võlgniku esitatud TsMS § 368 lg 1 järgset hagi täitedokumendi täidetuks tunnistamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlema, menetlusse võetud hagi tuleks aga jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16).
Kui esitatakse kaks erinevat tuvastusnõuet, tuleb haginõuded hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita.
TsMS §-le 125 järgi võib hagejate nõude täpsustamise järel ilmneda ka tegelik varaline huvi asja lahendamise vastu. See võib seisneda nt hagejate ja kostjate soovitud otsuse täitmise viiside rahalises erinevuses. Sel juhul tuleb määrata asja hind uuesti.
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on TsMS § 137 lg 1 järgi asja hind sama kui esimeses kohtuastmes (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46). Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. See ei välista alama astme kohtus valesti määratud hinna korrigeerimist (TsMS § 137 lg 11).
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
|
| 3-2-1-16-10
|
Riigikohus |
07.04.2010 |
|
TsMS § 139 lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi ning sama paragrahvi teise lõike järgi ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõudena esitatud viivisenõuet, kui kõrvalnõuete summa ei ole põhinõudest suurem. Praeguses asjas oli hagis kõrvalnõudena esitatud viivisenõue väiksem kui põhinõue. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse üksnes osas, millega viivisenõue jäeti rahuldamata. Sellises olukorras hageja vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda ei tulnud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 28).
Kuna hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009. a, ei saa praeguses asjas kohaldada TsMS § 137 lg-t 4, mille kohaselt otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p 10).
|
Facebook
X.com