2-17-6713/196
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.03.2025 |
|
Sarnaselt kohtusse pöördumisega on ka kohtuotsuse peale kaebuse esitamise esmane sisuline eeldus õiguskaitsevajaduse olemasolu (TsMS § 3). See esineb olukorras, kus kohtulahend koormab kaebuse esitanud isikut. Kaebuse esitaja õigusi ei riku üldjuhul otsus, mis on tehtud tema kasuks, ning sellises olukorras ei ole kaebuse esitajal õiguskaitsevajadust. (p 20)
Kui lapsevanem on maksnud lapsele elatist rohkem, kui ta oli selleks seaduse või kohtulahendi järgi kohustatud, ei saa rohkem tasutud summat käsitada elatise ettemaksena ja seeläbi vabastada vanemat tulevasest igakuise elatise tasumise kohustusest. Elatise nõude välistamine varem enam tasutud elatise tõttu on olemuselt tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 mõttes. Lapse huvides on saada ülalpidamiseks vajalikku raha regulaarselt, et kasutada seda oma vajaduste rahuldamiseks. Sellest põhimõttest juhindudes on seadusandja VÕS § 200 lg 1 p-s 1 välistanud võimaluse tasaarvestada ülalpidamise nõuet ning sätestanud PKS § 100 lg-tes 1 ja 4 kohustuse maksta elatist perioodiliselt iga kuu eest ette. (p 23)
Olukorras, kus üks vanem andis lapsele ülalpidamist rohkem, kui oli temale langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, täites seeläbi ka teise vanema kohustust, võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt VÕS § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138) (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.2). (p 26)
Ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb esmajoones lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud või kokkulepitud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis lahusolev vanem lastega tegelikult koos (RKTKo nr 2-18-6491/96, p 14.1). Tegemist ei ole absoluutse reegliga, vaid üksikjuhtumi asjaolusid arvestades võib olla põhjendatud sellest kõrvale kalduda. Eelkõige võib see olla põhjendatud olukorras, kus laps elab püsivalt vanema juures, kellelt elatist nõutakse, ning need asjaolud on selged. (p 29)
Vanem võib ülalpidamiskohustust täita muul viisil ja teistsuguse ajavahemiku kaupa, kui ta on selles teise vanemaga kokku leppinud, st sõlminud lepingu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta (RKTKo nr 3-2-1-111-16, p 22). (p 24)
Enne 1. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus sai miinimumelatisest väiksema elatise PKS § 102 lg 2 alusel välja mõista üksnes mõjuval põhjusel, seejuures sai arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (nt RKTKo nr 2-16-11905/66, p-d 19 ja 23). Samuti ei saanud kohus elatise suurust automaatselt vähendada põhjustel, et peres elab mitu väikese vanusevahega last (mastaabisääst) ja laps viibib osa ajast lahuselava vanemaga, mil vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult. Neid asjaolusid võidi arvesse võtta mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 mõttes, eeldusel et kostja nendele tugines ning elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud tõendas (RKTKo nr 2-15-15909/124, p-d 10 ja 15; 3-2-1-35-17, p-d 20.2 ja 28.2). (p 33)
Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise suurust ja tõendamiskoormise jaotust (RKTKo nr 2-19-19160/42, p 14). Seejuures ei pea pooled enam tuginema asjaoludele, et alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 17 ja 21 mõttes ega mastaabisäästule, mis tekib, kui peres kasvavad mitu väikese vanusevahega last (RKTKo nr 2-19-19160/42, p-d 14.3 ja 14.4). Kohus kontrollib ja arvestab neid asjaolusid lahendi tegemisel ise. Samuti peab kohus PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse arvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise ajaga omal algatusel, sõltumata poolte taotlustest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. (p 34)
Varasema ja uue korra puhul on samaks jäänud eeldus, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 23.4). (p 35)
TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 järgi on Riigikohtu võimalus uurida ja koguda tõendeid piiratud ning Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seega ei saa kolleegium ise tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada. Küll saab kolleegium hinnata kaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta asjaolude tuvastamisel. (p 40)
TsMS § 137 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse hind sama, mis tsiviilasjas hind esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kaebuste hinna arvutamisel ei tule arvestada kaebuste nõudeid, mis olid lubamatud. Kaebuste hinna määramisel tuleb lähtuda hagis I esitatud laste elatisenõuete hinnast, arvestades nõuete maakohtus rahuldamise ulatust. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on ülalpidamisnõude hinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Miinimumelatise nõudmisel tuleb arvestada miinimumelatise suurust hagi esitamise seisuga (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 15). (p 47)
|
| 2-16-9519/78
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.10.2018 |
|
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)
Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)
Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.
Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2)
Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte.
Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)
Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.
Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)
PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2)
Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)
Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1)
Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)
Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).
Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)
Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub abikaasade ühisvarasse.
VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Samas ei ole keelatud esitada haginõue nii, et kostjat kohustataks raha maksma abikaasadele ühiselt, täpsustades vajadusel ka täitmise korda. Hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooni tuleks märkida, kas hagi rahuldatakse hagejate (abikaasade) kasuks solidaarselt, osadena või ühiselt. (p 35)
Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 8). Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale.
Teise abikaasa huve kaitseb solidaarvõlausaldaja staatus. Teise abikaasa osaluseta tehtud nõude käsutused (mh nõudest loobumine ja kompromissi sõlmimine) menetluses mitteosaleva solidaarvõlausaldajast abikaasa suhtes ei kehti. Kui hagi rahuldatakse ja nõue täidetakse, võib võlgnik aga keelduda uue hagi alusel raha maksmast, kuna on nõude rahuldanud (VÕS § 73 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 28). Teine abikaasa saab sel juhul esitada nõudeid vaid raha saanud abikaasa vastu. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole aga välistatud, et teine solidaarvõlausaldaja esitab uue samasisulise hagi. Selle vältimiseks peavad kõik solidaarvõlausaldajad osalema menetluses. (p 36)
Omanikul on õigus nõuda tema asja valdajalt hüvitist asja kasutamise eest saadud kasuna VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel sõltumata sellest, et valdaja oli heauskne ning oli saanud valduse kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel. Samuti ei välista eeltoodut nõuet asjaolu, et ebaseaduslik valdaja maksis kolmandale isikule lepingu alusel valduse saamise eest tasu, sh üüri üürilepingu alusel.
Valdajal võib omakorda olla õigus nõuda omanikule hüvitatud kasu hüvitamist lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna (VÕS § 115) kolmandalt isikult. Valdajale tekib kahju juhul, kui ta lisaks tasutud üürile maksab asja omanikule hüvitist VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause alusel. (p 38)
Kuna võlaõigusliku üürilepingu sõlmimine kinnistu suhtes ei ole kinnistu käsutamine, siis sellisel juhul ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg 2, mis võimaldab kiita heaks õigustamata isiku käsutusi eseme suhtes. Kui üürilepingu ese on abikaasade ühisomandis ja üürilepingu on sõlminud üks abikaasa ilma teise nõusolekuta, siis ei ole välistatud nõusolekut mitteandnud abikaasa nõue saadud kasu väljanõudmiseks üürileandjalt kui kaudselt valdajalt VÕS § 1037 lg 1 alusel ja tema pahausksuse korral ka tulu väljaandmine VÕS § 1039 tingimustel. Sel juhul vastutavad üürnik ja üürileandja kattuvas osas hüvitise maksmise eest solidaarselt (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). (p 39)
Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)
Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1)
Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).
Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2)
Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)
|
| 3-2-1-35-17
|
Riigikohus |
09.06.2017 |
|
Kui hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks, kuid samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseisva elatisnõude, ei ole tegemist vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 13). Asja hind tuleb sellisel juhul määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi (vt ka RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 49-57). (p 14-15)
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kui elatis lepitakse kompromissis kokku mingi protsendina miinimumelatisest, saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. (p-d 37.1-37.3)
Vt otsuse p-d 18-22 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 13; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 16).
Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-119-15). Kui laps elab lahuselava vanema juures, siis eeldatakse, et lahuselav vanem katab kulud aja eest, mil laps tema juures on. (p-d 23.3-23.4)
Vt otsuse p-d 27-28.3 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-15, p 11; RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Vt otsuse p 25 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13).
|
| 3-2-1-15-16
|
Riigikohus |
20.04.2016 |
|
Lähtumine keskmise sissetuleku indekseerimisel ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alap-st 3 on mehhaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. (p 38)
Põhjendatuks saab pidada indekseerimist nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on kannatanud isiku eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Kohane indeks ei ole Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse p 4 teises lauses sätestatud tarbijahinnaindeks. Kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist arvestavaks näitajaks pole üldjuhul ka nn pensioniindeks (RPKS § 26 lg 1 ja lg 6). Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Sissetuleku indekseerimine ei või viia kannatanu rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). (p 44)
TsK ega VÕS ei täpsusta detailsemalt, kuidas töövõime vähenemise tõttu igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Seega saab hüvitise arvutamisel ja maksmisel lähtuda ajutise korra vastavast metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg 1). Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korrast" lähtudes saab hüvitise määramisel lahendada küsimuse, kuidas arvutada välja hüvitise määramise aluseks olev kannatanu sissetulek ning kas ja kuidas oleks õige näha ette selle perioodiline muutumine. (p 31-35)
Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p 11 esimese lõigu teise lause järgi võib kutsehaiguse korral kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. See reegel on mõistlik võtta keskmise kuusissetuleku arvestamisel lähtekohaks ka tervisekahju hüvitise määramisel VÕS-i alusel. Kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja kõigil tööpäevadel ei töötanud. Samuti peab hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist, või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. (p 34-36)
Lähtumine keskmise sissetuleku indekseerimisel ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alap-st 3 on mehhaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. (p 38)
Seaduses on sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta (TsK § 470, § 471, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 21). Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. (p 40-41)
Põhjendatuks saab pidada indekseerimist nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on kannatanud isiku eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Kohane indeks ei ole Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse p 4 teises lauses sätestatud tarbijahinnaindeks. Kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist arvestavaks näitajaks pole üldjuhul ka nn pensioniindeks (RPKS § 26 lg 1 ja lg 6). Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Sissetuleku indekseerimine ei või viia kannatanu rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). (p 44)
Perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks. (p 46)
Seaduses on sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta (TsK § 470, § 471, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 21). Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. (p 40-41)
Perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks. (p 46)
Ringkonnakohus lisas otsusele hüvitise ümberarvutamise korra. Kuigi hageja taotles maakohtus hüvitise muutumise kindlaksmääramist proportsionaalselt hüvitise aluseks olevate andmete muutumisega, siis maakohus seda korda ei määranud ja hageja apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustanud. Selliselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire (TsMS § 651 lg 1).
Lisaks ei võinud kohus ise ümberarvutamise korda välja mõelda, vaid sai lähtuda poole taotlusest otsuse täitmise viisi või korra kohta (TsMS § 445 lg 1 esimene lause). Vajadusel pidanuks kohus kohustama hagejat oma taotlust täpsustama. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (§ 5 lg 1).
Samuti rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust (TsMS § 351) ja üllatas pooli, kui ta ümberarvutamise korda nendega ei arutanud. (p 52)
|
| 3-2-1-185-15
|
Riigikohus |
19.04.2016 |
|
Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)
Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)
TsMS § 405 lg 1 eesmärgiks ei ole anda kohtule õigust lahendada lihtsustatud korras mistahes varalisi nõudeid, mille hagihind jääb TsMS § 129 lg 2 järgi arvutatuna alla TsMS § 405 lg-s 1 ettenähtud rahalist piiri. (p 15)
Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata, kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud tõendeid. (p 16)
Hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest. (p 15)
Kohus peab TsMS § 405 lg 1 kohaldamisel hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ja sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. (p 15)
Apellatsioonkaebuse alusetult menetlusse võtmata ja lahendamata jätmine on rikkumine, mis annab aluse ringkonnakohtu määruse tühistada ka põhjusel, kui ringkonnakohus arvas ekslikult, et tegu on lihtmenetluse asjaga. (p 16)
|
| 3-2-1-19-15
|
Riigikohus |
08.04.2015 |
|
Juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis, kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 15)
Kannatanu tõendamiskoormise kergendamiseks saab kohaldada VÕS § 138 eelkõige juhtudel, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest kannatanule kahju kindlalt põhjustas.(12)
|
| 3-2-1-189-13
|
Riigikohus |
12.03.2014 |
|
Avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude või -rajatiste talumise kohustust reguleerib AÕS § 1581, mis on erisätteks AÕS § 158 suhtes (vt RKTKm nr 3-2-1-91-08, p-d 9-11). (p 13)
Ainuüksi see, et mingi piirkond on määratud ÜVVKS § 7 lg 3 kohaselt vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks, ei anna vee-ettevõtjale õiguslikku alust vallata või kasutada kõiki selles piirkonnas asuvaid ÜVK osi, mis vee-ettevõtjale ei kuulu ja mille suhtes ei ole seadusest tulenevat talumiskohustust. Selline õiguslik alus saab tekkida lepingulisel alusel või selle puudumise korral AÕS § 1581 lg 1 ja ÜVVKS § 12 alusel sundvalduse seadmisel või sundvõõrandamisel. Kinnisasja omaniku õiguse saada tasu sätestab AÕS § 1582 lg 1 (vt tasu suuruse kohta ka RKPJKo nr 3-4-1-25-11). (p-d 16 ja 17)
|
| 3-2-1-165-13
|
Riigikohus |
08.01.2014 |
|
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15)
Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. (p 11)
Kui kohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei piisa selleks, et tõendada ülalpidamiskohustuse täitmist, ja kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta. (p 14)
Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab. (p 12)
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13)
Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.
Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15)
Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
|
| 3-2-1-136-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13)
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12)
Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
|
| 3-2-1-69-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
Laps saab esitada hagi TsMS § 217 lg 3 järgi oma seaduslikuks esindajaks oleva ema vahendusel, paludes kohustada oma isa maksma raha TsMS § 445 lg 1 kohaselt oma ema pangakontole (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 11–13). (p 11)
Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Miinimummääras elatis katab eelduslikult ka lapse eluaseme miinimumkulud.
Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb seaduses sätestatud miinimummäärast suurema elatise väljamõistmiseks lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Miinimummäärast suurema elatise saamiseks tuleb tõendada ka miinimumvajadustest suurem kulu lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks. (p 22)
Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid TsÜS § 62 lg 1 mõttes. (p 20)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende kulutuste eesmärgiks võib sõltuvalt eluaseme kasutamise õiguslikust alusest, krediidisuhetest jm asjaoludest olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum nt hävib. (p 23)
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Asjaolu, et vanemad leppisid eelmise kohtumenetluse ajal kokku, et nad kannavad lapse eluasemekulud ühiselt võrdsetes osades ning elatise suuruse määramisel selle kuluga ei arvestata, ei tähenda seda, et laps ei saaks nõuda ühelt vanemalt elatise suurendamist eluasemekulude katteks. Vanemate selline kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, küll aga võib kohus lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-78-13, p 13).
Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. (p 18)
Korteri kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Nii saab kohus määrata ka kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades.
Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. (p 21)
Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. (p 14)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist ei saa nõuda tagasiulatuvalt, vaid alates hagi esitamisest. (p 15)
|
| 3-2-1-50-13
|
Riigikohus |
29.05.2013 |
|
Autori otsustada on, kellele ja millistel tingimustel ta oma teost kättesaadavaks teha lubab. See hõlmab ka teoste kättesaadavaks tegemist tarbijatele teleprogrammides satelliidi vahendusel. (p 22)
Kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel televisiooniteenuse osutaja poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi (ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega kokkulepe teoste edastamise kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav ettevõtja vaid tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses. Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka tasu. (p 23)
AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9 tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide edastajaks televisiooniteenuse osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse osutajale, kui ta teeb oma teenusega teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, mida pidasid silmas autorid ja televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid kokkuleppe teoste edastamise kohta. ( p 26)
AutÕS §-s 103 viidatud kaabel- või mikrolainesüsteem ei hõlma tavapärast televisioonisignaali kättesaadavaks tegemist satelliitside vahendusel. Viidatud sätet tuleb (vaatamata tõenäoliselt ebaõnnestunud tõlkest tingitud mitmetimõistetavusele) mõista sarnaselt selle aluseks oleva direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg-ga 3, milles peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise all silmas programmide esmaedastamist, mitte taasedastamist. (p 28)
Kuigi hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist või vähendamist ei peeta hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget seisukohta võtma. Nõude suurendamisel peab kohus vähemalt hindama riigilõivu tasumist. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue. (p 15)
Teoste kasutamise loa andmise tingimuste (st eelkõige autoritasu või hüvitise suuruse) määramisel ei pea lähtuma ainuüksi tasudest, mida maksavad Eestis autoritele sarnastel asjaoludel võrreldavate teenuste osutajad, kelle majandustegevuses on teoste kasutamine vältimatu (nt kaabelleviteenuse osutajad). Ainuüksi see, et autorite kollektiivse esindamise organisatsioon on kellegagi loa andmiseks lepingu sõlminud, ei tähenda, et ka kõik teised sarnase tegevusega isikud peavad nõustuma lepingu sõlmimisega samasugustel tingimustel. Autoritasude määramisel võib autoreid esindavat organisatsiooni võrrelda olulist vahendit omava isikuga konkurentsiseaduse (KonkS) § 15 mõttes, kui tema nõusolekuta ei ole võimalik mingit teenust osutada. KonkS § 18 lg 1 p-st 1 lähtudes tuleb olulist vahendit omaval ettevõtjal tagada mittediskrimineeriv kohtlemine. Tulenevalt Eesti turu väiksusest ja tasu määramise metoodika välise kontrollimehhanismi puudumisest võib õiglase ja mittediskrimineeriva tasu määramiseks vajadusel võrrelda ka teistes riikides sarnastel tingimustel makstavaid autoritasu määrasid. Neid saab arvestada ka saamata jäänud autoritasu eest hüvitise määramisel. Kohus saab asendada ka majandustegevuses teoste kasutamiseks hädavajaliku kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse ja määrata selle tingimused (mh tasu), kui selle andmisest ebamõistliku keeldumisega paneks autoreid esindav organisatsioon toime delikti või kui nõusoleku andmisest keeldumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31). (p 34)
Autoritel ei ole õigus saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega. ( 26)
|
| 3-2-1-47-13
|
Riigikohus |
18.04.2013 |
|
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18).
PKS § 157 teises lauses sätestatud asjaolude tuvastamisel ei saa enam alates lapsendamiseks vajaliku nõusoleku saamisest ja lapse hooldada võtmisest lugeda kostjat (teist abikaasat) ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimeseks.
|
| 3-2-1-51-12
|
Riigikohus |
09.05.2012 |
|
Kui kohus määrab tsiviilasja hinna TsMS § 129 lg 2 järgi (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36) ning seejärel ei ületa hagihind summat, mis vastab 2000 eurole, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele või tahab tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15).
Vt Riigikohtu on 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10.
Apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused puudusid, tuleb lugeda TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4 (koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
|
| 3-2-1-33-11
|
Riigikohus |
17.05.2011 |
|
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Asjad, kus hagi esitati enne 1. juulit 2010, võib lõpuni menetleda hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit ette nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna PKS § 99 järgi.
Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13).
Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).
Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Elatise suuruse kindlaksmääramisel saab lähtuda kehtivatest materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivatest sätetest, mh PKS §-d 99 ja 102.
Elatise suurendamiseks peavad asjaolud olema muutunud nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva seaduse alusel.
|
| 3-2-1-55-10
|
Riigikohus |
16.06.2010 |
|
TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31).
Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel.
Kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste. Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul ning et töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud, kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast.
Alates 1. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid. Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043), kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad.
Kui hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada, enne 1.juulit2002,tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit.
Tsiviilkoodeksi järgi on lahendatud tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-473.
Ajutine kord ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvestatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem.
Ajutine kord kaotas kehtivuse alates 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada.
Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on seega vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid, st kui tööandja ei rikkunud tööohutuse norme, ei olnud tema tegevus töötaja suhtes õigusvastane.
Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks.
Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada.
Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00).
TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31).
Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Põhjusliku seose tõendamist lihtsustab kannatanu jaoks lisaks VÕS § 138.
|
| 3-2-1-69-09
|
Riigikohus |
16.06.2009 |
|
Üüri tõstmise avalduse tühisuse tuvastamise nõue on varaliselt hinnatav ning nõude väärtuse saab määrata kindlaks varem kokkulepitud ja üürileandja soovitud uue üüri suuruse vahest lähtudes. Hagihind tuleb määrata kindlaks TsMS § 129 lg 1 alusel, mille kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude üle toimuvas vaidluses hagihind kohustuste koguväärtus, kuid mitte suurem kui kohustuste aastase koguväärtuse kolmekordne summa. (p 11)
|
Facebook
X.com